Kas te ikka arvate, et maailm pole väike?

Lõbus seiklus, mis tõestab, et mitte vaid Eesti pole väike, vaid kogu maailm! Ja kui te peale minu sissekande lugemist ikka veel ei usu, et maailm on väike, siis te lihtsalt petate end!
Minu blogi on hakanud lugema väga erinevad inimesed. Algselt perele mõeldud üllitis on saanud populaarsemaks kui oleksin osanud oodata ning tagasiside blogi kohta tulnud väga üllatuslikest kanalitest. Nii on minu blogi hakanud lugema ka 24-aastane eesti tütarlaps Kilks, kes isegi mõlgutab mõtteid vabatahtlikuks mineku teemal.
Igatahes tulin ükspäev tööle, avasin oma blogi, et uusi sissekandeid panna ning leidsin Kilksi kommentaari ühele oma sissekandele. Nimelt oli ta sel hetkel Strasbourgis seminaril ning jäi juttu ajama ühe noormehega teiselt seminarilt. Välja tuli peagi, et tegemist on serblasega, kes töötab Portugalis. Seda teada saades oli Kilks tundnud kohe huvi, et mis organisatsiooniga tegu. Kuuldes vastust, et YEU, tuli Kilksile kohe meelde, et mina sinna minemas. Seejärel oli Kilks öelnud kutile, et teab kaudselt ühte eesti tüdrukut, kes ka sellesse organisatsiooni tulemas/minemas ning kuti vastus oli selle peale kohe “Triin!”. Selle peale küsis Kilks kutilt, mis on tema nimi. Kutt vastas Marko. Selle peale olevat Kilksil tekkinud äratundmisrõõm, kuna oli lugenud Markost enne minu blogist!
Säh teile, milliseid kokkusattumisi võib olla!
Marko muidugi hommikul kohe pani mulle, et Triin, sa pead mulle nüüd tutvustama blogimise plusspooli. Mina sellepeale vastasin, et sa ju peaks ise sellega nüüd kursis olema – läbi blogide saad tutvuda kenade eesti naistega (viidates Kilksile). Selle peale muidugi Marko oli natukene kurb, sest ta oli tahtnud mulle lihtsalt tünga teha ning mitte öelda, et ta Kilksi kohanud oli...kuid näed, kärmed eesti naised jõuavad ikka ette uudiste kuulutamistega!

Petronei blogiturunduskampaania

Epp Petrone on alustanud oma kirjastusega blogi kampaaniat, millest ma roomsalt osa nüüd votan! Nimelt meeldib mulle väga tema kirjastuse alt välja tuleb raamatusari "Minu....", millest olen isiklikult lugenud kolme: Minu Hispaania, Minu Argentiina, Minu Pariis.

Kui kellelgi on veel soovi oma blogiga väike raamat preemikas teenida, siis siin on juhised:

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.eeReeglid:- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php

Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php

Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php

Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php

Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php

Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php

Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php

Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php

Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php

Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php

Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php

Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php

daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php

Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php

Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php

Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php

Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Sünnipäevakaos meie keskuses

Meil on täielik hullumaja. Sõna otseses mõttes valitseb meil tööl praegu kaos. Nimelt alates tänasest hakatakse meil tähistama suurt Centro 14 sünnipäeva ning täna toimub avapauk suure moedemonstratsiooni (meil oli parimate Alicante noorte moeloojate konkurss ja täna valitakse välja parim) ja kontserdiga. Kuna oleme kriisis, siis otsustati seda muidugi teha meie keskuses, mis ilmselgelt on nüüdseks kõigile selgeks saanud, et see on kõige idiootsem mõte läbi aegade. Siin lihtsalt pole piisavalt ruumi. Nii lihtne see ongi!
Juba alates kolmapäevast on meil siin ehitatud lavasid ning pandud üles prozektoreid ja muid seksikaid ürituse korraldamiseks vajalikke vidinaid. Eile õhtul päädis see muidugi sellega, et nad kolistasid ja puurisid nii kõvasti, et mina lahkusin töölt ära karjutud hääle ning hirmsa peavaluga. Sellest tulenevalt olin eile hispaania keeles nagu zombie. Pealegi ei saa ma enam aru, kes mõtles välja, et kool võiks alata kell kaheksa õhtul. Mu aju selleks hetkeks on ilmselgelt otsad andnud.
Ma üldse olen viimastel päevadel olnud nagu zombie, kuna olen oma mõningate asjadega natukene ajast maha jäänud, sest kallale on tulnud väsimus ja unisus. Lihtsalt ei viitsiks midagi teha ja siis võitle siin ka veel nendega. Aga see selleks!
Ja täna siis see kamaajaa kõik muudkui jätkub. Hommikust saadik jooksevad ringi meil majas modellid (muuseas täitsa kenad teised) ning käivad proovid. Küll muusika, küll videod, küll catwalk, küll kõned. Ilmselgelt pole tänasest tööpäevast mitte midagi asjalikku välja tulnud, vaid see on pigem kujunenud naljatlemiseks – kõik on ära proovinud catwalki ja mõne kõne pidanud! Ja just lõpetasime mööbeldamise ehk tõstsime kõiki asju ringi, üritasime kõigest väest ruumi juurde tekitada, kuid siiski küllalt asjatult. Seejärel peitsime asju, mida kõike võiksid meie tänased külalised tasku pista ja kaasa võtta! Nad ikka kardavad julmalt, et kõik tuuri pannakse, mis minu jaoks on omamoodi naljakas. No kuulge, kes paneb pidulikul üritusel monitori laua pealt tuuri nii, et keegi seda ei märka? Jaburus! Kuhu ta selle peidab? Õhtukleidi alla? Aga ei, kõik peavad oma monitorid päeva lõppedes ära kappi peitu viima.
Kõige nukram asja juures on see, et mina jään tänasest pidustusest ilma, kuna annan oma inglise keele tundi samal ajal. Ma eriti kurb ei ole, sest ausalt öeldes pole mul mingit tuju end üles lööma hakata :) Ausalt kohe!
Üks asi veel, mis on kaasnenud tänase segadusega on see, et meil on päev otsa olnud välisuks lahti ja no ausalt öeldes ma tunnen hetkel puudust oma kinnastest, mis mind truult kodus kapis ootavad. Mul toesti on tunne, et mu näpud kukuvad varsti otsast ära....kuigi ikka on väljas 22 kraadi ja päike paistab. Teie käiksite vabalt T-särkides ja plätudes :)

Kammajaa noorsoovahetusele osalejate leidjatega

Teisipäeval saatsin ära Markole Portugali kõik Viimsi esindajate taotlused Portugali aastavahetuse noorsoovahetuse jaoks. Sellega oli omamoodi kammajaa.
Nimelt kõigepealt pakkusin viisakalt noortevolikogu liikmetele võimalust sellel osaleda. Kuna ma selleks hetkeks veel ei teadnud, kas YEU Estonia ka kedagi välja paneb, siis otsisin igaks juhuks alguses vaid kahte inimest, kuna Marko ütles, et jagame kohad kahe organisatsiooni vahel pooleks ning mind paneme lihtsalt tanki grupijuhiks. Minule sobis.
Saatsin siis kutse laiali meie meilinglisti. Reageeris kohe kaks liiget – Karmo ja Liis. Plaksutasin juba vaikselt käsi, et küll see käis kähku. Kuid ütlus ära hõiska enne õhtut peab igati paika! Liis teatas paari päeva pärast, et tal ikka kodus ei lubata aastavahetuseks ära minna (loe: Robi pani bloki peale!) ning Karmo ei saa kindlalt öelda, kas tema oma uuest ja seksikast töökohast nädalaks puhkust saab. On ju ta alles katseajal ka.
Seejärel mõtlesin ja mõtlesin. Saatsin uuesti kirja noortevolikogu listi, et kas keegi oleks veel huvitatud, kuid ei kippu ega kõppu. Seejärel hakkasin oma haaret natukene laiendama. Saatsin kirja Anne-Maile, tema kohe usinalt küsimusi vastu küsima, et mis ja kus ja kuidas. Saadan siis vastu. Juba lootsin, et kui inimene kohe usinasti küsib, siis äkki läheb õnneks. Kuid ka see oli vaid minu naiivne lootus. Peagi saabus Anne-Mailt kiri, kus ta teatas, et ilmselt ikka ei mängi välja, kuna peab tööl olema. Pakkusin võimalust ka oma vennale ja Taffile. Taff oli alguses väga huvitatud, kuid miski hirmutas ta lõpuks siiski ära :) Ja venna ütles, et ei taha aastavahetusel Eestist eemal olla ning pealegi jaanuari esimesel nädalal kool ka (no mina tean küll siin tegelikult õiget põhjust – Heleen!). Küla rääkis, et ka Gretsu ei saa tulla, kuna tal ehk õde sel ajal Eesti tulemas.
Ausalt öeldes ei mõista ma seda aastavahetusel Eestis olemise soovi. Minu meelest välismaal just huvitavam. Minu jaoks on see juba teine järjestikune aastavahetus Eestist eemal. Pole küll nii uhke, kui eelmise aasta Sydney, kuid käib küll :)
Aga tagasi inimeste otsimise juurde. Ja nii ma siis olingi nõutu. Kõik olid justkui ära öelnud. Sattusin siis Karmoga rääkima ning ta ütles, et kutsuksin Katsu ja Kerdi. Helistasin siis Katsule, ta ehmatas ikka parajalt ära, kuna ma polnud kunagi varem talle Inglismaale helistanud. Rääkisin ära, kuid tal oli mure, et peab hakkama maja valvama, kui Eestis on, sest ema läheb reisima ja kassid vajavad toitmist, kuid lubas anda endast parima ning õhtuks vastuse anda. Karmo vahepeal küsis veel, et kas ma pole Reneele seda pakkunud. Mõtlesin siis, et miks mitte ka talle pakkuda. Ootasin temagi vastust.
Ja siis oli esmaspäeva õhtul seis selline, et ma ei teadnud ikka veel, kes minuga kaasa tuleb. Siinkohal märgiks ära, et see tekitas minus paanikat, kuna teisipäeva pealelõunaks pidi juba kõik avaldused teele panema. Oeh! Seejärel mõtlesin ja mõtlesin. Vaatasin üle oma Skype nimekirja ja mõtlesin, et miks mitte Anut kutsuda. Hakkasin kohe ühendust võtma, alguses ei võtnud vedu, pärast ei saanud enam pidama. Seejärel otsustasin korraks MSNi sisse minna, et tuletada meelde endale, kes veel oleks mõnus reisikaaslane ning asjast ehk huvitatud. Ma olen nii vähe hakanud MSNi kasutama, et ma olen seal nagu kuuvarjutus. Ma ausalt öeldes olen hakanud vaikselt juba MSNi vihkama! Seega palun, kõik, kes tahavad minuga ühenduses olla, tulge Skypei! Sest nagu näha, siis ma olen veel natukene Eestist ära. Ja isegi, kui ma tagasi Eesti, siis ega ma usu, et mu MSNi armastus taastub. Ma ei usu hästi sellesse taas kokku saamisesse :)
Igatahes leidsin MSNist Lauri. Mõtlesin kohe, et ohoo! Lauri on kindlasti käpp ning temaga on alati ka lõbus. Rääkisin Lauriga, muidugi kohe nõus ja Mari ka (Lauri pruta), kuid Mari pidi hommikul veel töölt küsima, kas ikka minema saab. No esmaspäeva õhtuks oli sisuliselt väga hea seis. Ainuke mure oli see, et ma ei teadnud ikka veel, kas YEU Estonia ka kedagi saata tahab ja seega Marko ütles mulle, et ma igaks juhuks valiks rohkem inimesi välja. Annan endast parima mõtlesin...
Ma tegelikult poleks kunagi osanud arvata, et ühele noorsoovahetusprojektile võib olla nii raske osalejaid leida. Tavaliselt kohad täis naksti ja naksti. Näiteks minu Alicante noorsoovahetusega oli noortevolikogu liikmete poolt kurtmist kuulda küll, et miks ei olnud noortevolikogul rohkem esindajaid ja kohti ja bla bla bla ja nüüd siis lõpuks on nii, et noortevolikogust on ikkagi esindatud otseseid liikmeid vaid 2 – Lauri ja mina.
Ahjaa. Räägime edasi inimeste leidmsest. Esmaspäeva õhtul läksin rahulikult magama, mõtlesin, et kui mulle ka kõik hommikul saadavad, et ei saa tulla, siis kustutan seda tulekahju pigem hommikul kui et öösel, kus eestlastel niigi on aeg tunnikese ees.
Ja hommikul vaatas minu postkastist vastu rõõmusonum. Lauri ja Mari said osaleda. Anu küll ütles, et tal võib probleeme tekkida, kuna tema uus boss (Sandra Goudin – kes teab, see teab) tahtvat mingit üritust 28ndal detsembril korraldada. Mina selle peale, et vahet pole, teeme ikka ära, tegeleme probleemiga siis, kui see käes on.
Kella kolmeks olid kõik kenasti mulle oma applicationid saatnud. Parandasin ja kohendasin veel mõnda kohta, mida nad ei osanud täita ja saatsin Markole. Teele läksid Mari, Lauri, Anu, tema sõbranna ja Renee taotlused. Siiani ei tea ma sellest rohkem kui et Marko sai kenasti kõik kätte. Kuna ta on hetkel reisimas Strasbourgi ja Torino vahel, siis pole ta jõudnud valikuga tegeleda. Marko ja Joao on need, kes langetavad otsuse, kes saab osaleda ja kes mitte. Samuti ei tea ma hetkel ka, kas YEU Estonia pani kellegi end esindama või mitte.
Aga nii see on. Mina veedan aastavahetuse nagunii Faros, eks näis, kes minuga ühineb!

Allergia süveneb

Mul on allergia. Tõsine allergia bitchi vastu ning mul on tunne, et see päev päevalt süveneb. Kas te teate, mis ta praegu just tegi? Läks majast välja eksole, loodetavasti psühholoogi juurde (ok, tegelt ma tean, et ta läks meie uut ehitatavat noortekeskust vaatama, kuid palju toredam on mõelda, et ta läks endale abi otsima). Ütles kenasti tsau ning et tuleb varsti ja kõik tundus olevat justkui tiptop. Ja siis, sel hetkel, kui ta oli uksest välja astunud, saabus minu mailboxi kiri koos ülesannetega, mis ma tegema peaks ja mis ta minult soovib. No tere talv! Kas oli raske seda mulle sõnadega öelda? Ma lihtsal ei mõista, lihtsalt ei mõista...
PS! Siiani pole ta mulle öelnud midagi piletitest ja tagasi lendamisest! Aga ega ma ei oota ka, et ta lille liigutaks!

Palka varsti voi ihukaitsja ehk Fernando seiklused jätkuvad

Minu ahistaja Fernando on vist kõigile hirmsalt meeldima hakanud, kuna kõige tihemini saan küsimusi, et kas uusi seiklusi su stalker'iga (ahistaja) ka on.
No nüüd siis mu ahistamisseiklused jätkuvad. Täna jooksin kogemata Fernandoga tee peal kokku. Olen ausalt öeldes teda vaikselt vältima hakanud. Väldin seda korrust, kus ta töötab ning kui hakkab meie korrusele tulema, siis põgenen, kus iganes suunas saan. Aga siis täna. No nii ebaviisakas ma ka pole, et ma hakkan tänaval tegema nägu nagu ma ei tunnekski teda. Peatusin siis korraks ja ütlesin tere. Tema muidugi selle peale, et ohoo! keda ka tema silmad näevad ning muudkui uuris, kuidas läheb. Peale hakkas minu improvisatsioon, kuidas võimalikult kiirelt minema saada. Enne, kui ta jõudis üldse küsida, millal me tennist mängime või millal me sööma lähme, sain mina juba vahele hõisatud, et sa ei kujuta ette, kui kiire mul on ja kuidas mu elu muutunud - ma lähen Portugali ja nii palju tegemist, et sure või ära! Ja siis lootsin, et selle asjaga ka ühel pool, kuid ei. Hakkas jutt, et kuidas ma küll ikka Alicante maha jätan ja millal ma tagasi tulen. Mina selle peale tähtsalt (mul hakkas täna see bitchimise mood tööle!), et Fernando, sina ju minu lepingut ei pikendanud ja mulle nüüd pakuti seal tööd ning niikaua, kui sa mulle lepingut laua peale ei pane, pole meil ka siin mingist tagasitulekust rääkida. Oh seda Fernando nägu siis! Igatahes olin ma selleks hetkeks pääsenud! Läksin rõõmsalt tööle....
Muidugi, et minust oli ääretult naiivne uskuda, et tänaseks sellega kõik. Peagi saabus Fernando minu korrusele ja teatas, et ta vaatas kalendrit ning märkas, et ma ju kohe varsti minema. Mina ütlesin selle peale, et jah, nii see on, pole midagi parata. Kuigi ma väga minna ei tahaks, siis pean seda tegema. Sellele järgnesid küsimused, et millal siis hüvastijätu pidu saab. Mina vastu, et ei saagi, kuna mulle ei meeldi hüvastijätud ja asjad ning pealegi on mul plaanis kunagi ehk tagasi tulla, seega mida siin hüvasti jätta (ja see mõte ei olnud Fernando jaoks välja mõeldud luiskamine, vaid mulle tõesti ei meeldi hüvastijätud ja väldin neid iga hinna eest!). Selle peale teatas Fernando, et ta teeb mulle privaatse hüvastijätupeo. Ma sel hetkel oleks tahtnud ausalt öeldes näha oma nägu. Sest ma tõesti vist ikka jõllitasin teda päris totra näoga. Ja õnneks siis ta lahkus....kuid hakkasin juba mõtlema, et palka või ihukaitsja varsti!

Kasia ja mina kui katkine grammofon

Eile jõudis Londonist koju minu roomy Kasia. Ma ausalt öeldes hakkasin temast juba vahepeal puudust tundma. Korter oli tühjemast tühjem ning kellegagi polnud õhtul lolli juttu ajada. Mul on temaga ülilahe. See on lausa uskumatu. Poleks oodanudki, et me nii hästi klapime.
Meil on saanud kombeks koos õhtuti telekat vaadata ning niiöelda maailma asju arutada. Kohati käib selline tõsine naiselik bitchimine (vastikuks olemine). Naine on ilmselt ikka niiviisi üles ehitatud, et vahepeal peab südamest klatsima. Siis tekib mingi rahulolu tunne, et näed, jälle kõik südamelt ära saadud. Pole ju mul neid oma kalleid sobrannasid kusagilt votta igapäevaselt. Kuigi kui ma Kristeniga näiteks Skypeis juttu ajama hakkan, siis lendab aeg alati nii kiiresti. Oma tõelised sõbrannad on ikka need õiged. Nende vastu ei saa keegi ega mitte miski.
Meie omavaheline suhtlus on kohati kui katkine grammofon. Mina ikka ärgitan teda suhtlema rohkem hispaania keeles, kuna tal on vaja harjutada. Tema ikka puikleb vastu, et lihtsam inglise keeles, kuna hispaania keel pole piisavalt suus veel. Mina seepeale, et aga kuidas saabki keel suus olla, kui sa ei proovi rääkida? Ja siis ongi nii, et kui Kasial asjad keeruliseks lähevad, hakkab ta rääkima inglise keeles, kuid mina ikka truult panen vastu hispaania keeles. Ausalt öeldes on mul hea meel tõdeda, et siin olles pole ma mitte ainult hispaania keelt õppinud, vaid ka väga palju inglise keelt. See tuleneb minu välismaallastest sõpradest, kellega osast olen hakanud isegi pea igapäevaselt suhtlema. Aga see selleks.
Siiski on isegi peale kaheksat siin elatud kuud minu jaoks imelik, kuidas mulle kõigepealt tulevad meelde hispaania keelsed sõnad. Eile mul ei tulnud mitte kuidagi meelde sona napkin ja siis seletasin Kasiale, et ostsin nädalavahetusel servilletes'eid. No tema muidugi ei saa midagi aru, millest ma räägin. Tõin siis suurest toast ja näitasin. Tema selle peale, et ahaa, see ju napkin. Mina lagistasin naerda ja mõtlesin, kuidas ma nii rumal sain olla. Otse loomulikult on see ju napkin! Lisaks oli mul eile probleeme selgitamisega, mis asi on hispaania keeles alojamiento – no mitte kuidagi ei tulnud inglise keeles sõna accommodation pähe. Täielik katastroof!
Ja eesti keelest ärme üldse hakka rääkimagi. Nii kurb kui see ka pole, siis eesti keelsed sõnad tulevad kohati meelde alles peale pikka mõtlemist. Vahel blogi kirjutades istun ekraani ees nõutult ikka tükk aega ja mõtlen, kuidas üht või teist eesti keeles küll öeldakse või kuidas see või teine väljend nüüd oligi. No kohe mitte kuidagi ei tule need! Näiteks praegugi, ma siiani ei ole välja mõelnud, kuidas on napkin eesti keeles. Kas pole mitte totter? Seega, kui ma olen tagasi Eestis ja ma teie jaoks natukene liiga kaua mõtlen enne kui ütlen, siis ärge arvake, et ma olen puuga vahepeal pähe saanud või mind on arengupeetus tabanud. Ma vajan lihtsalt kohanemisaega. Kuigi Portugali minnes läheb asi ilmselt veel keerulisemaks, sest ma olen võtnud omale eesmärgiks ikka ka võimalikult palju portugali keelt selle aja jooksul ära õppida. Minu hispaania keele õpetaja juba hakkas minuga portugali keeles rääkima enne ja pärast meie tunde, kuid minu teadmised jäävad ikka ola (tere!) ja obrigado (aitäh) tasemele.Aga portugalis on keskkond rahvusvaheline: Marko on serblane ja temaga suhtlen inglise keeles, portugaallastest Ana, Fabio ja Sergioga tuleb ilmselgelt portugali keelt praktiseerida ja Gabriella, kes küll tegelikult on itaalia juurtega inglane, kuid kes on abielus hispaanlasega ja elanud Hispaanias viimased 10 aastat, temaga kavatsen ma jätkata hispaania keeles. Lihtsalt selleks, et ma vahepeal midagi ei unustaks! Seega, kui ma kunagi veebruaris tagasi Eesti jõuan, siis ilmselgelt ei saa ma enam üldse aru, mis keeles rääkida või mõelda.
Aga see selleks. Nüüd natuke veel Kasiast. Kasia oli Londonis pea nädala oma kutil külas ning koju jõudes ei suutnud ta ära kiita, kui hea ilm meil siin on. Et nii soe ja päike paistab! Londonis oli jube külm olnud ja ainuke asi, mis ta pidevalt suutis teha, oli ringi bitchida, et kui külm on :) Mina muidugi tema Alicante soojuse peale vaatasin pea viltu ning teatasin, et ära siin hõiska midagi meie soojuse üle, vaatame, mis nägu sa meil paari päeva pärast teed! Ja no täna, kui ma hakkasin õhtul tööle tulema ning läksin Kasiale tsau ütlema, siis ta imestas, kui “talviselt” ma riides olen. Ütlesin talle siis, et vaata-vaata, mis nägu sa ise teed, kui lähed õhtul oma sõbrannale vastu.
Ahjaa, meil tuleb siia nüüd külla Kasia sobranna. Täna öösel jouab, homme lähevad Murciasse, kus pidi elama Kasia üks parimatest sobrannadest. Ja siis millalgi laupäeval saabuvad tagasi. Natukene liikumist meie korterisse.
Aga muidu ma olen ülihäppi oma uue roomy peale. Rääkisin talle natukene ka oma elu muutustest ning kui ta sai aru, et ma varsti leebet tõmban, siis muutus ta suhteliselt süngeks...

Mul tekkis idee. Geniaalne idee.

Mul tekkis idee. Geniaalne idee. Idee, mis lähtub eestlaslikult taktikast: kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Ehk minu lennupiletite saaga jätkub ikka veel.
Siiani pole saanud Escarlatalt vastust, kas võiksin lennata otse Farosse ning ausalt öeldes enam ma ei viitsi seda oodata ka. Mind lihtsalt tabas eile koju tiksudes mõttevälgatus. Süsteem, mis välja mõtlesin, oleks järgnev.
Kui nad mulle nüüd siin ütlevad, et ma ikka pean minema tagasi Eesti otse, kuna nad tahavad kindlustada, et turvaliselt koju jõuaksin, siis ma lihtsalt lasen osta endale kahed piletid. Kõigepealt ostan mingid odavad Ryanairi piletipoisid Tallinnasse. Või siis õigemini Riiga ning ütlen, et lähen sealt edasi jala. Nagunii saan selle raha tagasi ehk siis ausalt öeldes ei ole vahet. Kui nad ise niivõrd põikpäised ning mitte vastutulelikud (jumal hoidku, see ju minu enda vaba valik, et ma otse koju ei lähe ning isegi ei küsi neilt selle eest sentigi!), siis oskan seda olla ka mina. Piletid seotan kenasti 9ndaks detsembriks nagu nad soovivad, et ma koju lendama hakkaks. Ma ikka veel muuseas ei saa nende idiootsusest aru, mis kuradi pärast ei võiks ma hakata 8ndal lendama. Aga see selleks. Kuid tegelikult ma kunagi selle Ryanairiga lendama ei hakka, vaid lähen ikkagi otse Farosse. Hahaa!
Lasen Markol endale osta piletid 8ndaks ning pühin selle tolmu lihtsalt oma jalge alt. Nagunii ma ainult vaataks sellel päeval tühjalt lakke ning loodetavasti poetaks paar pisarat, kuid see ajaks mind lihtsalt veel rohkem kurvemaks, et pean Alicantest lahkuma! Seetõttu sõidan Farosse ning sealt siis juba edasi paari päeva pärast Tallinna. Saan oma pool elamist kenasti juba sinna jätta, mitte kogu tavaariga nagu idioot edasi-tagasi mööda Euroopat rännata. Ja siis tagasi Eesti jõudes saadan neile need fantastilised piletid, et nende süda oleks rahul. Kõlab nagu plaan või mis...

Vastik vastik haridusministeerium

Ükspäev helistas mulle Maria ja teatas, et mulle on saabunud tema postiaadressile tähitud kiri. See tähendas otse loomulikult seda, et haridusministeeriumil on mingi probleem minu diplomite vastandamise paberitega.
Läksin siis ükspäev oma kirjale järele. Ja otse loomulikult ootas mind ees see, mis ma arvasin – järjekordne probleem paberimajanduses. Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Lugesin kirja läbi ühe korra ja siis teise korra ning lõppkokkuvõttes pole mul ikka veel õrna aimugi, mis nad öelda tahavad. Mul nüüd 15 päeva aega, et probleemile vastata ning vajalikke lisadokumente saata. Aga ma ei saa aru, lihtsalt ei saa, ei mõista ja kõik! Kui ma nüüd hispaania keelt ikka tõsiselt oskan ning nad ei saatnud mulle kirja hiina keeles, siis kui ma õigesti aru saan tahavad nad öelda, et minu kolme-aastane õping ei vasta nende bakalaureuse kraadile. No käigu sinna samusesse! Kas nad on kunagi kuulnud Lissaboni leppest? Oleks õige aeg! Ma pean nüüd hakkama helistama Madriidi ja järele pärima, mida perset nad tahavad...kui nad minu arvamust teada tahaksid seal ministeeriumis, siis oleks õige aeg võtta üle teiste EL riikide süsteem, kus saab ülikooli sisse astuda inimlikul viisil oma inglise keelsete paberitega! Kapiish!

Mis ajab naisi välismaale?

Ükspäev kirjutasin oma vana klassiõe Liisaga ning ta märkis ära kui naljakas, kuidas kõik meie klassi naised mööda maad ja ilma laili on. Ja siis ma hakkasin selle peale mõtlema, kes kõik kus on või kus keegi eelnevalt elanud:
Liisi, Triinu, Susanna ja Anna Inglismaal;
Elina ja Sindy Austraalias (eelnevalt on Elina olnud aasta Erasmusena Hispaanias ja Sindy elanud aastaid Inglismaal);
Karolin Erasmusena Taanis;
Hanna oli Erasmusena Hollandis;
Liisa on juba aastaid Sveitsis;
Reili on aastaid juba Küprosel;
Marika ja Triin elasid vahepeal USAs;
Piret ja Triin olid vahepeal paar kuud ka Hawaiil;
Mirelle on elanud vahepeal nii Itaalias kui Kreekas;
Auli Soomes Erasmusena
ja mina nüüd Hispaanias ja siirdumas Portugali.
Peale keskkooli lõppu mitte kusagil välismaal pikemalt veetnud tüdrukutest meie klassis on vaid Kristen, Tiina, Kersti ja Gerly. Kui need neli tibi ka veel korraks maalt välja saaks, siis oleksid kõik meie klassi tüdrukud välismaal elamise ära proovinud. See-eest meie klassi kuttidest pole välismaale jõudnud pea mitte ükski. Absoluutne null seis, kui välja arvata nüüd USAs teadust tegevat Eeki.
Sellest kiirest statistikast tekkis järjekordne küsimus: aga miks lähevad just naised välismaale? Kas asi on tõesti selles, et naised pole eluga kodumaal rahul ning mõeldakse, et elu välismaal on roosilisem? Et minnakse otsima oma seda tõmmunahalist ja tumedasilmselt välismaa printsi valgel hobusel? Või otsivad nad rohkem seiklusi ning tahavad tõestada oma iseseisvust kodust kaugel elamisega? Või on naised lihtsalt julgemad jätma kõik oma eelnevad kohustused ning alustama uuelt leheküljelt?
Ma ei oska midagi öelda teiste kohta, kuid mina ei tulnud välismaale otsima ilusamat elu. Mul oli lihtsalt vaja Eestis ära saada ning oma elu paika mõelda. Selleks tundus parim viis Eestis põgenemine ja mul on hea meel tõdeda, et see oli õige otsus ning ma ei kahetse seda karvavõrtki. Ükskoik, mis selle kaheksa kuu jooksul vahepeal ka juhtunud ja toimunud ei ole nii heas kui halvas mõttes.
Ma ei arva, et elu välismaal on roosilisem. Siin on inimestel samasugused probleemid kui kõikjal mujal. Oleme kriisis, paljud kaotavad töökohti, raha napib, suhted purunevad ja nii edasi. Kuid ühte võin ma öelda – kliima ja ümbritsevad inimesed mõjutavad elu väga palju! Kui Eesti kliima oleks vastav Vahemere omale ning meie inimesed natukene rõõmsamad ja avatumad, siis elaksin Eestis täitsa hea meelega. Ausalt kohe! Kodu on ikkagi kodu! Vähemalt nii kaua, kui sugulased ja pere seal – kui nemad oleksid karjakesi nõus minuga kusagile sooja kolima, siis ma ilmselt ei igatseks Eestit. Aga ma tõesti ei kannata seda halli massi, mul on sõna otseses mõttes eluks vaja päikest ning avatud inimesi.
Samuti ei meeldi mulle välismaa murjamid. Ma ikka alguses ka mõtlesin, et paljud sõbrannad on võtnud omale meheks muulase ning äkki siin olles ikka ajab keegi mul pea korralikult sassi ja tekib see kõrvuni armunud eufooria, kuid mida kauem ma siin olen, seda rohkem ma ühest korralikust Eesti Jürist puudust tunnen. Pisut tagasihoidlikust ja tõsisest, kuid ambitsioonikast ja minuga ühest rahvusest Jürist! Olen veendunud, et suhe välismaallasega on sada korda keerulisem kui eestlasega. Isegi kui me seda tunnistada ei soovi, siis kultuuriline erinevus mängib määravat rolli. No vahel lausa tahaks kutiga väljas käies eesti keeles nalja visata, aga näed, ei saa. Ja siis tõlgi ning muudkui mängi filmi “Tõlkes kaduma läinud...”. Pealegi eesti keel on nii väike keel, et eks sa seleta kutile, kuidas ta võiks seda ikka õppida. Siiani pole sõbrannade meestest keegi eesti keelega kaugele jõudnud ning kui nad tulevad koju sõbrannade vanematele külla, siis on suhtlus kui katkine grammofon...ja see on juba kurb. Seega ka mina ei tulnud siia meest otsima, kuigi nii mõnigi enne naljatlevalt küsis, kas ma lähen Hispaaniasse üheksas kuuks kiiresti tõmmut pisimurjamit saama...
Küll aga olen veendunud, et naised on seiklushimulisemad ning avatumad muutustele. Meestel on vaja plaani. Neid peab miski ees ootama, muidu nad ikka oma igapäevaseid asju niisama juba maha ei jäta. Ilmselgelt on naine võimelisem päevapealt end töölt lahti võtma ning kohvri pakkima kui meessoo esindaja. Mees tundub juurdlevat rohkem selle üle, kuidas finantsiliselt ikka kasulikum oleks ning mis siis saab, kui välismaal ei lähe hästi ning pärast peab silmad häbi täis tagasi tulema. Naised on siinkohal kindlalt spontaansemad ning hetkes elavad, kes teevad oma otsuseid põhinedes emotsioonidel mitte rahakotil. See pole alati just kõige ratsionaalsem käitumisviis, kuid lisab elule parajal määral vürtsi. Kui mina pidevalt motleksin finantsküsimustele, siis ma a) oleksin valmis paras hullumaja kandidaat ning b) ei teeks seda, mis mul naeratuse näole toob ning enesega rahuololu tekitab. Ja ilmselt on mehed lihtsalt rahulikumad ja leplikumad, siuksed tõsised Kalevipojad. Naised see-eest muudkui rändaksid ja otsiksid seda õiget...

Kui nüüd mu klassioed seda loevad, siis voite kommenteerida, miks keegi välismaale läinud on.

Bitch tegutseb jälle ehk minu koju tulemise saaga jätkub

Ma olen ärritunud, sügavalt ärritunud. Ma lihtsalt ei või, kui põikpäised võivad inimesed olla.
Saaga minu reisimise ja lendamisega on hommikust saadik jätkunud. Nimelt küsisin ma hommikul Escarlatalt, et kui mulle ostetakse piletid mitte EVS rahade eest, kas ma siis võin otse Farosse lennata. Escarlata selle peale, et ilmselt ei või, kuna neil on kohustus mind koju saata. Ütlesin siis selle peale, et Farost saab minu kodu, seega loogiliselt mõeldes võiksin ma sinna lennata. Escarlata hakkas vinguma nagu aia vahele kinni jäänud siga, et mida kõike ma veel ei soovi. Mina selle peale, et ma ei soovi midagi ja kuna mina pole kursis, kuidas siin Hispaanias asjad käivad ning kuna tema on minu tuutor, kes peab vastama minu küsimustele, siis ma palun tal helistada national agency'sse ning järele küsida, kas see on võimalik. Selle peale vaatas ta mind ikka ja jälle oma südame pahaks ajava pilguga ning põrnitses edasi. Ja minul läksid karvad turri.
Ma ei saa aru, kas tal on raske oma tööd teha? Kui tema ei taha helistada, siis jumal hoidku, andku mulle number – ma helistan hea meelega ise, saan kõik oma küsimused korraga küsitud. Sest praeguse seisuga pole ta veel telefonitoru tõstnud. Minu palvest on möödas rohkem kui 2 tundi. No tõesti, kui raske saab olla üks telefonikõne!
Teiseks. Ta põrnitseb tööl juba mitmendat päeva järjest. Kõik on jummala fun meie korrusel – Marisa, Lola, Rachele, José ja Alberto on hommikuti alati energiliselt rivis ja ajavad omavahel juttu. Ning siis nurgas üksinda põrnitseb bitch. Mina ausalt öeldes ei julge temalt enam midagi küsida ja pöördun pigem teiste poole, sest see killer look, mis sealt vastu tuleb, ajab lihtsalt südame pahaks. Ma näiteks täna tulin tööle ja teatasin rõõmsalt, et leidsin üles, kelle käes kaardid on, mis kadunud olid, ning toon need esmaspäeval tööle, kuna ma saan need kaksikutelt alles nädalavahetusel kätte. Selle peale öeldi, et ahah ja põrnitseti edasi.
Ma pole küll mingi psühholoog ega asi, kuid mina ei too oma probleeme tööle. Mul on hetkel asjad üle pea kasvanud, kuid ma ei vingu siin ringi, et mul vajuvad silmad kinni ning et tahaks ainult puhata. Te oleks pidanud täna kuulma, kuidas ta oma meheraasuga suhtles telefonis. Karjumisest oli asi kaugel, see oli pigem röökimine. Mina Moisese asemel oleks juba ammu minema jooksnud.
Ma ei saa aru, kas inimesel on raske olla meeldiv, avatud ning vastutulelik. Mul on tekkinud täielik allergia selle inimese vastu, sest ta on lihtsalt vastik. Ma pole nii kurja inimest veel varem kohanud. Aga ma nüüd hakkasin ka bitchi vastu panema. Ja oi kuidas veel...tahaks hea meelega mingi sitaga paar päeva enne ära lendamist hakkama saada. Ikka tõsiselt. Lihtsalt keeraks sitta vastu. Näiteks saadaks talle noorsoovahetuse lõpparuande poolikult ja ei paneks videosid kokku. Minu allkiri pole ühelgi taotlusel, seega on tema selle eest tegelikult vastutav ja oh! kuidas ma tahaks näha, kuidas ta seda suppi siis sööma hakkab. Võtaks veel kõik materjalid, mis vahegi selle projektiga seotud lihtsalt kaasa ja teeks adjöö...
Igatahes ma nüüd ei teagi, kuidas ma lendan või kuhu ma lendan. Hullult närvi ajab. Portugalist juba öeldi, et ma nad siin persse saadaks ja lihtsalt otse Farosse tuleks! Sest ausalt öeldes oleks minu vahepeal Tallinna tulek ilmselge aja ja raha kulu. Kuna nad ei lase mul punasel päeval ehk 8ndal siit tulema hakata (ma siiani ei usu seda, mis mulle ei öeldi – no perse, me isegi ei tule sel päeval tööle mitte!), siis saaks ma hakata tulema 9ndal, mis tähendab, et ma jõuaks koju ehk 9nda õhtul või 10nda hommikul ning kui ma peaks samal päeval hakkama tagasi Portugali lendama, siis oleks see ju täielik jaburus! Aga eks ma nüüd ootan huviga, mis Escarlata mulle ütleb ja siis kui sealt tuleb eitav vastus, siis ma lihtsalt helistan ise meie national agnecysse ja küsin üle, sest ma ausalt öeldes ei usalda seda bitchi enam...

Eesti keelseid ajakirju ja Kalevi sokolaadi!

Hurraa! Eile saabus mulle postipakk täis eesti keelseid ajakirju, musta leiba, Kalevi sokolaadi! Lisatud oli veel ka mustad kindad ning punane müts. Kindad juba viskasin eile õhtul kooli minnes kiiresti kätte! Kuigi te nüüd ilmselt imestate ja peate mind Paldiski maantee kandidaadiks, sest 20 kraadiga ju ei panda kindaid kätte, kuid pina panen, sest meil on minu jaoks nüüd ikka ametlikult talv. Ja oh! kui hea soe oli. Muuseas talve kinnituseks olen ma isegi hakanud meie kütet kasutama õhtuti teleka ees ja hommikuti vannitoas! Koolist koju jõudes tegin omale mõnusa suure tassi teed ning lugesin hea meelega paar Kroonikat läbi. Oh seda Eesti elu ütleks ma selle peale. Kes läheb lahku, kes ostab uue auto, kes tätoveerib ennast sõbrannaga sõpruse kinnitamiseks.....mitte ei saa aru sellistest veidrustest, mis Kroonikas kajastamist leiavad! Aga näete inimesed loevad! Ja kui isegi ei loe, siis ostavad ikkagi ja vaatavad lihtsalt pilte! Minul oli aga rõhk hoopiski Mõnusal Maiusel....nämm-nämm! Ilmselt jäi see pakike minu viimaseks siin maal...

Kopp ees piletite jamast

Teate, mul on jube kopp ees sellest piletite jamast, mis mul viimasel ajal lihtsalt nuhtluseks kaelas on olnud. Nimelt, koigepealt tahtsid portugaallased nii kiiresti kui voimalik teada saada, millal ma saan Farosse minna. Eilse seisuga ma siis ütlesin neile, et saan kindlalt 9ndal detsembril lendama hakata ja kui hästi läheb, siis isegi 8ndal. Lasin Escarlatal veel üle kontrollida meie rahvusbüroost, kas saan kasutada oma EVS raha selleks, et soita Farosse. Nüüd just sain teate, et ei saa kasutada ning peaksin tagasi Eesti lendama.
Eile saatis aga Marko mulle kirja, et on super, kui ma saan varem tulla, kuid enne, kui ma midagi otsustama hakkan, siis ma natukene ootaks, kuna nad pole saanud veel oma rahvusbüroolt vastust, kas mina voin minna selle bulgaarlase voi rumeenlase (ma ei mäleta kumb ta oli) asemel eelkohtumisele. Ja nad nüüd ootavad. Perse, alles neil oli kiire ja käskisid mul juba igast pileteid ja asju otsida ning nüüd siis on aega küll.
Igatahes on üks asi selge. Kui ma saan eelkohtumisele minna, siis olen ma kipskops hea meelega lennukil. Kui ei, siis ma lihtsalt lendan otse Tallinna. Igatahes ma tahaks natukene selgust selles asjas, kuna lihtsalt ei viitsi enam Ryanairi, Easyjeti voi Airberlini kodulehtede püsikülastaja olla.

Temperatuur tõuseb taas?

Eksole, siis kui ma olen omale ka saapad ära ostnud, siis öeldakse ilmateates, et alates kolmapäevast temperatuur tõuseb. Tere talv! Andke mulle paar koledat ilma, siis ma ei vingu enam, et meil pidevalt ilus ilm ning olen taas õnnelik selle päikse üle. Palun ainult paar koledat ilma...

Alicantest otse Farosse

Nii, nüüd on siis selge, et lähen otse Alicantest Farosse. Lihtsam, saan kogu oma kraamiga kohe sinna lennata ning enamuse juba Farosse jätta. Elamine on mul paigas. Organisatsioonil on seal korter, kus ma kenasti elama hakkan :)
Küsisin täna Escarlatalt, kas ma saan kasutada oma EVS raha sinna lendamiseks. Nagu ikka ta ei tea, kuid lubas järele uurida. Ma nüüd siis ootan huviga seda vastust. Ja siis saan juba Markoga edasi rääkida minu lendudest ja viimaks teada ehk ka mis kuupäeval mind voib Eestis kohata...

Muuseas olen vahepeal juba täitsa maha rahunenud ja harjunud mottega, et ma Portugali edasi lähen. Küll aga on nüüd aina seksikamaks muutunud Eesti ning Eesti tulemine. Sain aru, et see 10 päeva on ikka liiga lühike aeg. Ma tahaks miljon asja Eestis ära teha. Seega andke andeks sobrad, kui mind palju näha ei ole, sest minu prioriteediks on ikkagi perekond! Aga ma luban anda endast parima, et koikide uued lapsed ja kodus üle vaadata...ja kellel neid vahepeal pole tekkinud, siis ikkagi vaatan teid üle, kui aega jagub!

Minu esimene newsletter editor koosolek

Reede õhtul oli mul esimene nesletter editor koosolek Marko ning Antonioga. Marko on minu serblasest sõber, kes töötab YEUs secretary general’ina (sorry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida!) ning kellega seni olen kõige rohkem kokku puutunud. Meil on tekkinud mõnus lollitamine juba omavahel skype’is ja gmaili chatis! Marko juba ükspäev ütles, et kui ta jätab ühe päeva vahele, siis tunneb ta end imelikult! Antonio on YEU niiöelda IT valdkonna juht, kelle teha on kõik seoses kodulehe, meiinglistide ning kujundusega.
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...

Jope ostetud, saapad tulemas

Laupäeva eesmärgiks oli osta jope. Viimaks leidsin, et on õige aeg see ära osta. Kuigi päevad on meil siin veel väga soojad ning päike kütab temperatuurid 25-26 kraadini, siis õhtuti ja öösiti on juba päris jahe. Käisin Spingfieldis, kus olin septembris ühte jopet näinud ning lõpuks ka selle ära ostsin. Ostsin kohe numbri suurema, et ikka paksu talvekampsuni saaks ka alla suruda, kui vajaduseks peaks minema! Kuigi koju jõudes mõtlesin ikka kümme korda, et äkki oleks pidanud numbri väiksema ostma, kuid siis mõtlesin, et kui ma seda tahan ka Eestis kanda, siis kindlasti peab sinna alla üks kampsun ära mahtuma!
Nüüd homme on saabaste ostmise päev. Laupäeval ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas osta odavamad või kallimad ning pealtnäha korralikumad. Sooviks siiski, et need ka Eesti kliimas käidavad oleks. Homme lähen uuele ringile. Kuid üldkokkuvõttes ma ikkagist vihkan shoppamist. Ma ei saa aru, miks enamus naistele see nii väga meeldib!

Esimene lumi nii Eestis kui Hispaanias

Reedel tuli maha esimene korralik lumi nii Eestis kui Hispaanias. Hispaanias küll põhjaosas, kuid telekast vaadata oli ikkagi mõnus. Mina vaatasin ikka aknast sisse vaatavat päikest ning tatsasin tänaval lühikese seeliku ja kampsuniga.
Kuid kui Karmo mulle õhtul saatis oma hoovist lumise pildi, siis hakkasin ma tõsiselt lumest puudust tundma. Hullult tahaks lund ning jõulukaunistusi üles panna, lumelauaga paar kiiremat laskumist teha ning kellegi peadpidi lumme lükata. Aga ehk mul läheb hästi ning nende Eestis veedetava 10 päeva jooksul tuleb maha üks paks ja korralik lumi. Kui ei, siis ootame veebruari ja Austria suusareisi.
Mis aga puudutab meie Hispaania lumesadu, siis praeguse aastaaja jaoks on see küllaltki üllatav. Inimesed pidavat põhjas ikka suht paanikas olema ning meie praegusets tormihooajast – Galicias ja Baleaaridel on meeletu tuul ning põhjaosas jõhkrad lumesajaud – räägitakse söögi alla ja söögi peale.
Pühapäevaks oli tuul ka Alicantesse jõudnud ning mina ausalt öeldes ei julenud oma nina väga õue pista. Ainult korraks jooksin poodi piima järele. Aknast vaadates tundus, et palmid hakkavad murduma ning kõik, mis vähegi tänaval võis ringi lennelda, see ka lendles. Kuid temperatuuriks ikka ja jälle 20 kraadi ning päike paistab. Näh!