Eile jõudis Londonist koju minu roomy Kasia. Ma ausalt öeldes hakkasin temast juba vahepeal puudust tundma. Korter oli tühjemast tühjem ning kellegagi polnud õhtul lolli juttu ajada. Mul on temaga ülilahe. See on lausa uskumatu. Poleks oodanudki, et me nii hästi klapime.
Meil on saanud kombeks koos õhtuti telekat vaadata ning niiöelda maailma asju arutada. Kohati käib selline tõsine naiselik bitchimine (vastikuks olemine). Naine on ilmselt ikka niiviisi üles ehitatud, et vahepeal peab südamest klatsima. Siis tekib mingi rahulolu tunne, et näed, jälle kõik südamelt ära saadud. Pole ju mul neid oma kalleid sobrannasid kusagilt votta igapäevaselt. Kuigi kui ma Kristeniga näiteks Skypeis juttu ajama hakkan, siis lendab aeg alati nii kiiresti. Oma tõelised sõbrannad on ikka need õiged. Nende vastu ei saa keegi ega mitte miski.
Meie omavaheline suhtlus on kohati kui katkine grammofon. Mina ikka ärgitan teda suhtlema rohkem hispaania keeles, kuna tal on vaja harjutada. Tema ikka puikleb vastu, et lihtsam inglise keeles, kuna hispaania keel pole piisavalt suus veel. Mina seepeale, et aga kuidas saabki keel suus olla, kui sa ei proovi rääkida? Ja siis ongi nii, et kui Kasial asjad keeruliseks lähevad, hakkab ta rääkima inglise keeles, kuid mina ikka truult panen vastu hispaania keeles. Ausalt öeldes on mul hea meel tõdeda, et siin olles pole ma mitte ainult hispaania keelt õppinud, vaid ka väga palju inglise keelt. See tuleneb minu välismaallastest sõpradest, kellega osast olen hakanud isegi pea igapäevaselt suhtlema. Aga see selleks.
Siiski on isegi peale kaheksat siin elatud kuud minu jaoks imelik, kuidas mulle kõigepealt tulevad meelde hispaania keelsed sõnad. Eile mul ei tulnud mitte kuidagi meelde sona napkin ja siis seletasin Kasiale, et ostsin nädalavahetusel servilletes'eid. No tema muidugi ei saa midagi aru, millest ma räägin. Tõin siis suurest toast ja näitasin. Tema selle peale, et ahaa, see ju napkin. Mina lagistasin naerda ja mõtlesin, kuidas ma nii rumal sain olla. Otse loomulikult on see ju napkin! Lisaks oli mul eile probleeme selgitamisega, mis asi on hispaania keeles alojamiento – no mitte kuidagi ei tulnud inglise keeles sõna accommodation pähe. Täielik katastroof!
Ja eesti keelest ärme üldse hakka rääkimagi. Nii kurb kui see ka pole, siis eesti keelsed sõnad tulevad kohati meelde alles peale pikka mõtlemist. Vahel blogi kirjutades istun ekraani ees nõutult ikka tükk aega ja mõtlen, kuidas üht või teist eesti keeles küll öeldakse või kuidas see või teine väljend nüüd oligi. No kohe mitte kuidagi ei tule need! Näiteks praegugi, ma siiani ei ole välja mõelnud, kuidas on napkin eesti keeles. Kas pole mitte totter? Seega, kui ma olen tagasi Eestis ja ma teie jaoks natukene liiga kaua mõtlen enne kui ütlen, siis ärge arvake, et ma olen puuga vahepeal pähe saanud või mind on arengupeetus tabanud. Ma vajan lihtsalt kohanemisaega. Kuigi Portugali minnes läheb asi ilmselt veel keerulisemaks, sest ma olen võtnud omale eesmärgiks ikka ka võimalikult palju portugali keelt selle aja jooksul ära õppida. Minu hispaania keele õpetaja juba hakkas minuga portugali keeles rääkima enne ja pärast meie tunde, kuid minu teadmised jäävad ikka ola (tere!) ja obrigado (aitäh) tasemele.Aga portugalis on keskkond rahvusvaheline: Marko on serblane ja temaga suhtlen inglise keeles, portugaallastest Ana, Fabio ja Sergioga tuleb ilmselgelt portugali keelt praktiseerida ja Gabriella, kes küll tegelikult on itaalia juurtega inglane, kuid kes on abielus hispaanlasega ja elanud Hispaanias viimased 10 aastat, temaga kavatsen ma jätkata hispaania keeles. Lihtsalt selleks, et ma vahepeal midagi ei unustaks! Seega, kui ma kunagi veebruaris tagasi Eesti jõuan, siis ilmselgelt ei saa ma enam üldse aru, mis keeles rääkida või mõelda.
Aga see selleks. Nüüd natuke veel Kasiast. Kasia oli Londonis pea nädala oma kutil külas ning koju jõudes ei suutnud ta ära kiita, kui hea ilm meil siin on. Et nii soe ja päike paistab! Londonis oli jube külm olnud ja ainuke asi, mis ta pidevalt suutis teha, oli ringi bitchida, et kui külm on :) Mina muidugi tema Alicante soojuse peale vaatasin pea viltu ning teatasin, et ära siin hõiska midagi meie soojuse üle, vaatame, mis nägu sa meil paari päeva pärast teed! Ja no täna, kui ma hakkasin õhtul tööle tulema ning läksin Kasiale tsau ütlema, siis ta imestas, kui “talviselt” ma riides olen. Ütlesin talle siis, et vaata-vaata, mis nägu sa ise teed, kui lähed õhtul oma sõbrannale vastu.
Ahjaa, meil tuleb siia nüüd külla Kasia sobranna. Täna öösel jouab, homme lähevad Murciasse, kus pidi elama Kasia üks parimatest sobrannadest. Ja siis millalgi laupäeval saabuvad tagasi. Natukene liikumist meie korterisse.
Aga muidu ma olen ülihäppi oma uue roomy peale. Rääkisin talle natukene ka oma elu muutustest ning kui ta sai aru, et ma varsti leebet tõmban, siis muutus ta suhteliselt süngeks...
Meil on saanud kombeks koos õhtuti telekat vaadata ning niiöelda maailma asju arutada. Kohati käib selline tõsine naiselik bitchimine (vastikuks olemine). Naine on ilmselt ikka niiviisi üles ehitatud, et vahepeal peab südamest klatsima. Siis tekib mingi rahulolu tunne, et näed, jälle kõik südamelt ära saadud. Pole ju mul neid oma kalleid sobrannasid kusagilt votta igapäevaselt. Kuigi kui ma Kristeniga näiteks Skypeis juttu ajama hakkan, siis lendab aeg alati nii kiiresti. Oma tõelised sõbrannad on ikka need õiged. Nende vastu ei saa keegi ega mitte miski.
Meie omavaheline suhtlus on kohati kui katkine grammofon. Mina ikka ärgitan teda suhtlema rohkem hispaania keeles, kuna tal on vaja harjutada. Tema ikka puikleb vastu, et lihtsam inglise keeles, kuna hispaania keel pole piisavalt suus veel. Mina seepeale, et aga kuidas saabki keel suus olla, kui sa ei proovi rääkida? Ja siis ongi nii, et kui Kasial asjad keeruliseks lähevad, hakkab ta rääkima inglise keeles, kuid mina ikka truult panen vastu hispaania keeles. Ausalt öeldes on mul hea meel tõdeda, et siin olles pole ma mitte ainult hispaania keelt õppinud, vaid ka väga palju inglise keelt. See tuleneb minu välismaallastest sõpradest, kellega osast olen hakanud isegi pea igapäevaselt suhtlema. Aga see selleks.
Siiski on isegi peale kaheksat siin elatud kuud minu jaoks imelik, kuidas mulle kõigepealt tulevad meelde hispaania keelsed sõnad. Eile mul ei tulnud mitte kuidagi meelde sona napkin ja siis seletasin Kasiale, et ostsin nädalavahetusel servilletes'eid. No tema muidugi ei saa midagi aru, millest ma räägin. Tõin siis suurest toast ja näitasin. Tema selle peale, et ahaa, see ju napkin. Mina lagistasin naerda ja mõtlesin, kuidas ma nii rumal sain olla. Otse loomulikult on see ju napkin! Lisaks oli mul eile probleeme selgitamisega, mis asi on hispaania keeles alojamiento – no mitte kuidagi ei tulnud inglise keeles sõna accommodation pähe. Täielik katastroof!
Ja eesti keelest ärme üldse hakka rääkimagi. Nii kurb kui see ka pole, siis eesti keelsed sõnad tulevad kohati meelde alles peale pikka mõtlemist. Vahel blogi kirjutades istun ekraani ees nõutult ikka tükk aega ja mõtlen, kuidas üht või teist eesti keeles küll öeldakse või kuidas see või teine väljend nüüd oligi. No kohe mitte kuidagi ei tule need! Näiteks praegugi, ma siiani ei ole välja mõelnud, kuidas on napkin eesti keeles. Kas pole mitte totter? Seega, kui ma olen tagasi Eestis ja ma teie jaoks natukene liiga kaua mõtlen enne kui ütlen, siis ärge arvake, et ma olen puuga vahepeal pähe saanud või mind on arengupeetus tabanud. Ma vajan lihtsalt kohanemisaega. Kuigi Portugali minnes läheb asi ilmselt veel keerulisemaks, sest ma olen võtnud omale eesmärgiks ikka ka võimalikult palju portugali keelt selle aja jooksul ära õppida. Minu hispaania keele õpetaja juba hakkas minuga portugali keeles rääkima enne ja pärast meie tunde, kuid minu teadmised jäävad ikka ola (tere!) ja obrigado (aitäh) tasemele.Aga portugalis on keskkond rahvusvaheline: Marko on serblane ja temaga suhtlen inglise keeles, portugaallastest Ana, Fabio ja Sergioga tuleb ilmselgelt portugali keelt praktiseerida ja Gabriella, kes küll tegelikult on itaalia juurtega inglane, kuid kes on abielus hispaanlasega ja elanud Hispaanias viimased 10 aastat, temaga kavatsen ma jätkata hispaania keeles. Lihtsalt selleks, et ma vahepeal midagi ei unustaks! Seega, kui ma kunagi veebruaris tagasi Eesti jõuan, siis ilmselgelt ei saa ma enam üldse aru, mis keeles rääkida või mõelda.
Aga see selleks. Nüüd natuke veel Kasiast. Kasia oli Londonis pea nädala oma kutil külas ning koju jõudes ei suutnud ta ära kiita, kui hea ilm meil siin on. Et nii soe ja päike paistab! Londonis oli jube külm olnud ja ainuke asi, mis ta pidevalt suutis teha, oli ringi bitchida, et kui külm on :) Mina muidugi tema Alicante soojuse peale vaatasin pea viltu ning teatasin, et ära siin hõiska midagi meie soojuse üle, vaatame, mis nägu sa meil paari päeva pärast teed! Ja no täna, kui ma hakkasin õhtul tööle tulema ning läksin Kasiale tsau ütlema, siis ta imestas, kui “talviselt” ma riides olen. Ütlesin talle siis, et vaata-vaata, mis nägu sa ise teed, kui lähed õhtul oma sõbrannale vastu.
Ahjaa, meil tuleb siia nüüd külla Kasia sobranna. Täna öösel jouab, homme lähevad Murciasse, kus pidi elama Kasia üks parimatest sobrannadest. Ja siis millalgi laupäeval saabuvad tagasi. Natukene liikumist meie korterisse.
Aga muidu ma olen ülihäppi oma uue roomy peale. Rääkisin talle natukene ka oma elu muutustest ning kui ta sai aru, et ma varsti leebet tõmban, siis muutus ta suhteliselt süngeks...
No comments:
Post a Comment