Centro 14 ning tema küljeluud

Ma võtsin ennast ükspäev kokku, et kirja panna lugu sellest, mida minu organisatsioon täpsemalt endast kujutab ning mida me siin õieti teeme ja pakume.

Centro 14. Concejalia de Juventud del Ayuntamiento de Alicante on noorsookeskus, mis pakub erinevaid tegevusi, võimalusi ning kõiksuguseid vastuseid noortele. 

Meie moto on: Centro 14 - neliteist põhjust tulla!

Need 14 põhjust  jagunevad kolme rühma ning iga rühm omakorda sisaldab erinevaid osakondi:

1. Informacion Juvenil (noorsoo informatsioon)

2. Asesoramiento (konsultatsioon / nõustamine)

3. Actividades y programas (tegevused ning programmid)

Lisaks neile kolmele on eraldi võimalused veel ka noorsoo omaalgatusele ning omaosalusele läbi Participacion Juvenili.

Nüüd juba siis täpsemalt:

Ma üldse ei tahaks neid osakondade ja asjade nimesid tõlkida, kuna need kõlavad siis nii nõmedalt, kuid ma üritan. Vähemalt anda aimu, mis see endast kujutab või sisaldab.

1. Informacion Juvenil ehk noorsoo informatsioon

A. Centro de Informacion Juvenil (informatsioonikeskus noortele)

- keskus, kus informeeritakse noori kõikvõimalikel erinevatel teemadel, mis võivad neid huvitada: õpingud, koolitused, töö, stipendiumid, kultuuriüritused ja vaba aja tegevused, konkursid ja preemiad, vabatahtlik tegevus jpm;

- see on ka osakond, kus mina töötan!

B. Punto de Informacion Internacional. Eurodesk Alicante (rahvusvahelise informatsiooni punkt ning Eurodesk Alicante)

- koht, kus informeeritakse noori kõikide Eurodesk võrgustiku partnerriikide võimaluste kohta: majutus, õpingud, töö, keeltekursused jms;

- lisaks programmi "Youth in Action" võimaluste kohta - rahvusvahelised noorsoovahetused, vabatahtlik teenistus, koolitused, demokraatiaprojektid jms;

- see osakond = Escarlata ja poolenisti nüüd ka mina juba!

C. INFOMOVIL (ma ei oska seda tõlkida)

- El Servicio Movil de Informacion Juvenil ehk Infomovil on buss, mis sõidab Alicantes ning selle naabruspiirkonnas ringi ning jagab noortele informatsiooni, mis saadaval ka Centro 14. Näiteks külastab buss regulaarselt erinevaid põhi- ja keskkoole, noorteüritusi jms.

- Infomovili leiab kõikjalt sealt, kus on noored!

D. Puntos de Informacion Juvenil (noorte informatsioonipunktid)

- iga aasta valitakse välja informatsioonipunktid ning neid valdavad inimesed, kes hakkavad Centro 14-lt saadavat informatsiooni üles panema ning jagama oma koolides, noortekeskustes ja teistes noortega seotud kohtades;

- selle tegevuse eest saadakse ka stipendiumi/toetust, mis on 45 eurot kuus; 

- see-aasta on meil 30 sellist punkti, nüüd kohe-kohe hakkab valik järgmise aasta punktide jaoks. kandideerimisel saavad osaleda kõik 14-25-aastased õpilased-üliõpilased.

2. Asesoramiento ehk konsultatsioon / nõustamine

A. Centro de Promocion de Empleo (tööotsingu büroo)

- keskusest võib leida kõiksugu informatsiooni ning nõu tööotsingutel, tööpakkumisi, välja- ja täiendõppe kursusi, eraettevõtlusega alustamise abi, erinevaid tööga seonduvaid töötubasid jpm.

B. Asesoria de Trastornos de la Alimentacion (psühholoog-nõustamine ning toitumine)

- mõeldud noortele, kes kannatavad mõne psüühilise häire all, mis mõjutab nende toitumist;

- abi pakuvad psühholoogid ning toitumisspetsialistid nii noortele endile kui ka nende vanematele ja perekondadele kuidas hädasolijaid aidata.

C. Infosex (ei vaja ilmselt tõlget)

- kõiksugune nõustamine ning informatsiooni jagamine seksuaal-, rasestumisvastastel- ning tundeelu teemadel, abi pakuvad psühholoogid ning spetsialistid;

- lisaks pakutakse ka erinevaid töögruppe, mis antud temaatikaga seotud. näiteks massaažid ja asjad.

D. Vivienda Joven (elamisvõimalused vms)

- osakond, mis aitab noortel elukohta leida kõige madalama ning mõistlikuma hinna eest. lisaks aitab ka nendel korteriomanikel, keda vahendatakse, noortelt renti koguda, et seda siis omanikele kenasti õigeaegselt edastada;

- samuti aitab / nõustab noori kõikidel teemadel, mis seotud elukohaga (laenud, lepingud, toetused jne).

E. Asesoria Juridica (õigusteenused ja konsultatsioon)

- õigusteenused ja konsultatsioonid noortele kõiksugustel teemadel, konsultatsioone viivad läbi Advokaatide Kolledži õppejõud ja vilistlased.

3. Actividades y programas (tegevused ja programmid)

A. Actividades Centro 14 (meie keskuse pakutavad tegevused-workshopid)

- igal kvartalil koostatakse uus tegevuste kava vastavalt vanustele; 

- osalemine on tasuta ning mõeldud noortele vanuses 12-35-aastat.

B. Novedades (ma ei oska seda tõlkida, sest otsetõlkes oleks see täielik "tõlkes kaduma läinud")

- kõiksugused uuenduslikud tegevused nagu ekskursioonid, reisid, suvelaagrid jms mida pakutakse mõistliku ning noorele taskukohase hinna eest. Näiteks iga kuu toimub mõni reis mõnda Euroopa suurlinna, mille eest tuleb välja käia 200 eurot. Sisaldab majutust, lende, ekskursioone, toitlustust jms.

C. Programas con I.E.S (üldhariduskoolide poolt pakutavad tegevused)

- erinevad kursused ja tegevused organiseeritud erinevate koolide osakondade ja organisatsioonide poolt

D. Concursos propuestas Centro 14 (meie keskuse pakutavad konkursid)

- igal aastal korraldatakse noortele teatud konkursse. näiteks teemadel mood, kunst, kirjandus, kino jms.

E. La Nevera (ma ei oska inimlikku eesti keelde seda panna)

- hariduslik programm, mille eesmärgiks on propageerida noorte seas tervislikke eluviise, pakutakse tasuta infomaterjale, koolitusi, abi jpm.

Ja siis lisaks veel Participacion Juvenil, mis sisaldab kahte asja:

A. Consell de la Joventut D'Alacant (Alicante noortevolikogu - muuseas see nimi on valenciano keeles)

- autonoomne keha, kes koordineerib noortetegevust pakkudes nõustamist ja abi kõikidele noortele, kes soovivad luua noorteorganisatsiooni;

- lisaks organiseeritakse erinevaid kursusi, workshope, konverentse jne.

B. Hotel de Asociaciones Juveniles (ma ei hakka seda tõlkima, sest see oleks jälle tõlkes kaduma läinud)

- noortevolikogu partnerorganisatsioonid, kellel puuduvad oma ruumid nin vajalikud vahendid võivad tulla Centro 14 ja Hotel de Aseciaciones Juvenilesisse, et kasutada järgmisi asju: telefon, fax, koopiamasinad, arvutid, kirjade saatmine jpm.

Ja selline see minu organisatsioon ongi. Neli korrust ja palju erinevaid osakondi. Järgmine aasta hakatakse meie maja suuremaks ehitama. 

Igatahes minule siinne süsteem igatepidi meeldib :)

Eilsest presentatsioonist..

Eilne presentatsioon läks ülihästi. Vähemalt nii ma hommikul oma kaastöötajatelt kuulsin. Ütlesid, et olin tubli, rääkisin nii mis hirmus ning isegi nendele vähestele küsimustele oskasin vastata. 

Hispaania noored on suhteliselt tagasihoidlikud. Võiks öelda, et nad on isegi märkimisväärselt tagasihoidlikumad kui eesti noored.  Samuti ei meeldi neile suure grupi inimeste juures midagi küsida. Ja siis kui üritus läbi saab, tormavad kõik infotöötajate juurde, et siis kõikidele oma küsimustele vastused saada. No minule tundub see kohati imelik, kui mis teha.

Ja kuna ma nii tubli olevat olnud, siis usaldati mulle järgmiseks nädalaks ka juba esimene ametlik konsultatsioon EVS teemadel :) Idee on selles, et selleks ajaks, kui Escarlata oma pulmareisile läheb, oleks ma juba igati käpp teda asendama....

Maria Teresa - meie uus korterikaaslane

Me oleme oma uue korterikaaslase Teresaga koos elanud juba kaks nädalat ning on aeg temale väike jutt pühendada :)

Teresa on igati vahva. Mulle täitsa meeldib. Meil saab kõvasti nalja, ta koristab ning pole mingisugune introvert või friik. Ok, vahel on raske temaga suhelda, kuna tema hispaania keele dialekt on minu jaoks kohati kui hiina keel (ta sööb kõik sõnade lõpud ära) ning no ta vahel ei mõista, et ülikiirelt rääkides ei saa ma mitte mõhkugi aru, kuid ma vaikselt hakkan juba harjuma ning tema hakkab harjuma sellega, et tuleb rääkida castellanos mitte mõnes väikeküla dialektis...

Ja lisaks on mul temast natukene kahju ka. Nimelt ta istub kõik päevad kodus. Ma olen üritanud talle tegevust välja pakkuda, kuid ta ei võta vedu. Tal on tunnid E-R kell 9.00-13.30 (kuigi minu meelest ta kunagi sinna kella 9-ks küll ei lähe, sest kui mina uksest 8.45 välja astun, siis pole tema veel isegi ärganud mitte, kuid ausalt öeldes ei huvita ning pole minu asi) ning peale seda ei tee ta midagi. Iga päev kui ma koju jõuan, siis ta magab siestat - nii 1-2-3 tundi päevas. Ja siis vaatab telekat ja kõik. 

Ma olen talle pakkunud välja, et mingu Centro 14-sse, seal igast kursusi ning tegevusi. Või hakaku trenni tegema, pakkusin välja, et hakkame koos thai-chis juunis käima ning enne seda võime käia jooksmas. Ei võta vedu!

Ja siis ta peaks tegelikult üldse tööd otsima. Räägib sellest töö otsimisest iga päev. Kuid kuidas saab üks inimene tööd otsida, kui ta pidevalt kodus? Mitte ei mõista.

Aga kui need "kiiksud" välja jätta, siis on kõik tiptop temaga. Vähemalt on tore, sotsiaalne ning koristab ka veel pealekauba...

30 kraadi sooja!

Huh, siin on täielikuks troopikaks lahti läinud. Vähemalt uudiste järgi. Eile uudistes rääkis, et Alicantes olevat olnud 30 kraadi sooja. No mina seda tähele ei pannud, veidike palav oli, kuid ei ütleks nüüd, et just 30 kraadi. Aga igatahes hakkab vist vaikselt suvi tulema...

Spordiklubi otsingutel...

Eile käisin otsimas omale mõnda mõnusat treeningut. Läksin linnapeale suhtumisega, et mis see siis ära ole - nii kallis nagu Eestis siin spordiklubis käimine ju ikka olla ei saa! Naiivitar...

Tuleb välja, et siin on kohati veel kallimgi kui Eestis. Suundusin kahte kohta, mida mulle soovitati. 

Esimene - LadyGym, kus käib Escarlata ning mis on kõige popim, kuna seal saavad käia ainult naised ning ei pea muret tundma, et mõni meessoost isik pealt vaatab, kuidas sa treeningsaalist punase näoga riietusruumi marsid või üht-teist harjutust teed. No mina ei saa küll sellest aru, miks see kedagi huvitama peaks, mis suvalised mehed arvavad, aga jusiis on see hispaania naiste kiiks. 

Ja tuleb välja, et üks kuu trennis käia (tantsimine, bodybalance, thai-chi vms) maksab 59€ + ühekordne liikmemaks 60€. Ma arvan, et see onu, kes mulle hindu seletas, pole nii suuri silmi varem näinud, kui mina selle peale tegin! Isegi Viimsi Spa ei saa selle hinna vastu ning see koht oli võrreldes meie spaga ikka täielik urgas! Adios, LadyGym! 

Siis marssisin järgmisesse. O2 Wellness Center, kus Maria vanasti käis. No see tundus jummala mõnus koht, käiks seal hea meelega. Aga ma millegipärast väga ei raatsi. Kuukaart piiramatu kasutusega maksis 49€ + ühekordne liikmemaks 29€. Või siis "15 korra" kaart, mis maksis 39€ + ühekordne liikmemaks. Aga ma ikkagi ei hakka seal käima, parem panen selle raha oma surfamise alla. Kuigi seal oli mu thai-chi trenn täiesti olemas. Kahju natuke, aga no tõesti - asi pole seda väärt! Aga ükskord ma saan sinna ikka minna, kuna mulle anti ühe korra proovikaart. Eks ma siis lähen ja proovin ning ütlen pärast, et pole ikka minu maitse :) sahker, mahker...

Ja siis läksin koju. Rääkisin oma avastustest Mariale. Ja siis ta suunas mind oma spordiklubisse, kus ta tantsimas käib. Seal olevat ka mu thai-chi. Jooksin sinna, see meie majast ca 200 meetri kaugusel. Ja sain infi - üks kuu thai-chid 16€. Ainult 16€, que bien! Kahjuks ei saa ma sellega alustada enne juuni algust, kuna mul samadel kellaaegadel keeletunnid. Aga juunist kindlasti olen seal kohal nagu viis kopikat! Ja tennist alustan ka juunis! Juhei!

Ja kui natukene soojemaks läheb (no stabiilne 25 kraadi pole kohalikele veel piisavalt soe :P ) siis hakkame tüdrukutega reede pärastlõunal rannas võrkpalli mängima!

Seni tuleb hakkama saada jooksmisega ning suvaliste tennisemängudega Maria sõpradega....

Uudiseid pulmadest

Ausalt öeldes hakkab see Escarlata pulmavärk ning kõik need probleemid sellega vaikselt juba üle viskama, kuid samas on ka omamoodi naljakas. 

Nimelt on tähtis-tähtis päev lähenemas ning Escarlatal on viimasel ajal tunne, et ta ei jõua õigeks ajaks kõigega valmis. Ta pole kõikidele isegi kutseid veel laiali jõudnud saata!!!

Igatahes otsustati täna ära kuhu pulmareisile minnakse. Üllatus, üllatus - nädal aega Barcelonas! Minul pidi ikka suu lahti kukkuma! Nii igav. Nädal Barcelonas. Aga samas pole ei Escarlata ega Moises seal kunagi käinud, seega on neile see "eksootiline". Uus ja huvitav. Siit tulebki see, et ega hispaanlane väga Hispaaniast välja minna ei taha. Pidavat hirmuäratav olema, kallis veel pealekauba. Aga no üks kord elus (abiellutakse ju ikkagi üks kord elus tavaliselt!) võiks natukene reisile laristada ka...

Ja siis on veel üks paanika-jaanika. Nimelt ostis Escarlata omale number väiksema kleidi ning nüüd ei tea enam, mida kõike ära teha, et 3-5 kilo alla võtta. Käib siin usinasti jõusaalis, näljutab ning küsib kõikidelt imenippe, kuidas ruttu alla võtta. Naised, ma ütlen. Mis kuradi pärast siis oli vaja väiksem kleit osta...

Muudatused töögraafikus ning järjekordsed vabad päevad

Täna informeeriti mind meie töögraafiku muudatustest ning tulevatest vabadest päevadest. Ma ikka kohe kuidagi ei mõista seda, kui palju neil vabu päevi on ning palju nad siin oma festivale-pidustusi korraldada jõuavad. Mine või hulluks...

Igatahes on nüüd nii, et töötame sama graafiku alusel kuni juuni keskpaigani. Siis lähme niiöelda suvegraafikule ehk alates 15. juuni-15. september paneme oma putka kinni kell 14.30 ja kõik! Õhtuti töötamist ei ole. Mitte, et igaüks töötab õhtuti vaid ühel päeval nädalas ning 2,5 tundi korraga. Nende jaoks on see ikkagi raske. Ja üldse kommenteeriti mulle suvist töötamist sõnapaariga chill out....

Ja nüüd järgmistest vabadest päevadest. Mais on mul vaid niiöelda üks "vaba" päev. Läheme 22. mail Escarlataga Elche lähedale noortele korraldatavale jornadale (ma tõesti ei oska seda tõlkida, aga see on midagi noortele korraldatava tööturu või asja moodi, kus neid õpetatakse, kuidas tööd leida jne). No ma ei tea päris täpselt, mis minu osa seal on, kuid mind võetakse kaasa ning ega ma vastu pole. Päris huvitav võib olla kohata neid kohalikke noori, kes paaniliselt tööd otsivad. 

Juunis tuleb meil suur ja tähtis festival hogueras. Kestab nädalakese ning seetõttu on nii mõnigi asi pea peale keeratud. Pidustused hakkavad 19. juuni ning lõppevad 25. juuni. Meie töögraafikule tähendab see seda, et 19. juuni töötame vaid pool päeva ehk ca kella 13ni, 23. ja 24. juuni on vabad päevad ning siis pean veel valima, kas soovin omale vabaks 22. juuni või 25. juuni. Nüüd mul on jälle dilemma, et mis nende vabade päevadega peale hakata :P

Püha jalgpall

Hispaanlastele kohaselt olen minagi vaikselt hakanud jalgpalli jälgima. Mitte, et ma nüüd kõike mänge vaataks, kuid tulemusi ja asju panen ikka tähele. Eks see ole ka paratamatu, kui igaõhtustest uudistest suurim osa pühendatakse jalgpallile :) Aga hispaanlastele on jalgpall püha!

Eile oli tähtis mäng - Barca ja Chelsea ning jumal tänatud, et Barca võitis. Ja no peale seda läks tänavatel ikka parajaks mürgliks. Inimesed karjusid, lasid mascletasid (nagu ilutulestik, kuid ilma värviliste õhku lendavate asjadeta), pidutsesid ning laulsid. Tüüpiline hispaanlaste värk! Ainuke probleem oli, et magama ei saanud jääda. Juhtub! Hommikul vaatasin telekast, et Barcas oli täielik põrgu lahti olnud - miljonid inimesed tänavatel laulmas ning pidutsemas hommikuni! Ükskord tahaks seda asja oma silmagagi näha.

Seoses jalgpalliga on veel see naljakas asi, et meil on korteris sellepärast juba väike kisma. Maria Jose ja mina oleme Barca poolt. Minul on lihtsalt Barca alati südames olnud, Maria Josel oli Barca treener pubekaea armastus! Teresa on Real Madridi poolt või kui nemad ei mängi, siis Christiano Ronaldo ja Manu poolt ning kui nemad ka ei mängi, siis ükskõik kes - peamine, et mitte Barca! 

Ja siis meil ongi nüüd kaks leeri - kes kellele ära paneb! Maria Jose ja mina juhime 2-0. Hähä!

Igatahes, vaya Barca! Jääme ootama finaal...

Seagripp

Kuna meil siin igal pool leierdatakse muudkui seagripist, siis ma lausa pean sellest ka siia kirjutama. Täpsemalt siis seagripi olukorrast Hispaanias. 

Hispaanias suhtutakse seagrippi päris tõsiselt, kuna meil on hästi palju Hispoamerica (nii nad kutsuvad siin Lõuna-Ameerikat) sisserändajaid ning ka reisimine Hispoamericasse on kohalike seas pop. Pigem hoitakse kõvasti raha kokku ning minnakse Lõuna-Ameerikasse kui Aasia poole või Euroopasse. Ilmselgelt on see keelebarjääri tõttu - nad kohe mitte ei räägi inglise keelt ning seega valivad puhkusteks kohad, kus saa hispaania keelega hakkama. Aga see selleks...

Hispaania on Euroopa Liidus kõige suurema nakatunute arvuga. Kokku on meil tuvastatud 44 nakatumisjuhtumit. Keegi veel surnud pole, kuna meil olevat üks parimaid sotsiaalkindlustuse ja haigekassa süsteeme. Ma ei oska kahjuks selle kohta midagi öelda, aga nii need suured valitsusmehed uudistes iga õhtu pasundavad.

Minu comunidad ehk Valencia on nakatunute arvuga kolmandal kohal. Nakatunuid on kokku seitse ning uurimise all veel 23 inimest. Kõik need seitse nakatunud käisid reisil Mehhikos ning püüdsid oma viiruse endale sealt. Siiski pidavat nad olema elu ja tervise juures ning keegi kartma ei pea. 

Esimest positsiooni nakatunute arvu poolest omab Andaluusia comunidad ehk meie kõige lõunapoolsem osa. Kokku 11 nakatunut ning 21 on viiruskahtlusega. Tublit teist positsiooni omab Kataloonia ehk Barca piirkond. Kokku 14 kindlat nakatunut ning 13 uurimise all. 

Paanikat siiski seoses selle seavärgiga pole. Minu linnas keegi maske ei kanna. Madriidis on olukord kindlasti tõsisem. Ja ka minul pole veel sea tunnusmärke küljes...ptui, ptui, ptui üle vasaku õla...

Esimene tähtis koosolek ning presentatsioon

Mul on täna tähtis päev. Ma hakkan nüüd ametlikult Servicio Voluntario Europeo (Euroopa Vabatahtlik Teenistus) informaatoriks ning täna on esimene koosolek, kus ma seda programmi tutvustama peaks. Ja oleks see siis lihtsalt koosolek. Ei, kohe esimese laksuna lükatakse mind paarikümne inimese ette. Kõigepealt ametlik jutt stiilis "Tere, mina olen Triin, olen Eestist ja töötan siin vabatahtlikuna bla bla bla". Ma arvan, et ma oskan selle laulu ette kanda juba ka une pealt. Ja siis kogu programmi tutvustus. Jaiks. 

Ma lähen juba vaikselt hulluks. Õnneks see on õhtul ning mul on veel aega hinge tõmmata :)

Eestlane tuletas meelde, millest puudus tunda...

Täna sai täpselt kaks kuud täis Hispaanias elamisest-olemisest. Kui keegi oskab aega peatada, siis andke teada!

Igatahes käisin ma ükspäev sadamas lõunat söömas. Kuulasin muusikat ja mõtlesin. Ja ühel hetkel tabas mind mõte, et ma olen siin õnnelikum kui alguses oleksin osanud arvata. Lisaks olen siin õnnelikum kui Eestis. Ilmselt sellepärast, et elutempo on niipalju muutunud ning no elu lihtsalt lihtsam....

Küll aga pani eestlase külaskäik mind puudust tundma mõningatest asjadest. Rääkisime toidust ja siis tulid mulle meelde mõned asjad, mida õudselt tahaks ning mida siin pole veel poest leidnud. 

Näiteks pesto-basiiliku kaste. Isegi El Corte Inglesi gurmeepoes (kõige suurem kaubamaja) pole seda. Ükspäev võtan ette seiklusi kaubanduskeskusesse, mis on veidike linnast väljas ning kuhu saamiseks tuleb buss võtta. Äkki seal on pestot!

Siis veel hapukoor. No kuidas ma saan süüa värsket kartulit tomati-kurgi-hapukoore kastmega kui mul hapukoort pole? Ja mannaputru tahaks ka mõni pühapäevahommik...ja vahel võtaks väikse Karumsi ka (jah, ma tean, et see pole eestilik). Vahel ei ütleks ära ka mõnusast metsaseenekastmest....

Aga mis on üllatav, siis mustast leivast, kilust ning muust "traditsioonilisest" ma puudust ei tunne. Absoluutselt mitte. Eks ma sööks nad ikka ära, kui nad mulle lauale topitaks, kuid otseselt pole mul neid vaja. 

Vangi ning hispaaniast välja

Täna hommikul oli meil korteris nalja nabani. Mina olin jummala unine ja sassis, Maria samasugune. Miks? Sest me mõlemad ei saanud korralikult magada, kuna nägime väga veidraid unenägusid. Üks hullem kui teine. 

Maria unenägu oli isegi naljakam. Nimelt nägi ta, et käis väljas ning siis lõi mingile plikale kontsakingaga tagumikku. Ja siis selle tüdruku kutt kaebas Maria kohtusse, et ta vangi panna. Ja nii siis Maria seikleski oma kontsakinga süüdistusega mööda erinevaid kohtumaju kuni ta end järsku üles ehamatas, sest teda tõesti taheti selle eest vangi panna. Ja mitte vangi Hispaaniasse, vaid kusagile pärapõrgu metsa Lõuna-Ameerikas. 

Minu unenägu oli leebem. Mina nägin, et mind taheti Hispaaniast välja saata, kuna sülitasin nätsu tänavale (mitte, et ma seda tavaliselt teeks) ning et ma ei joo piisavalt õlut nagu kohalikele kombeks. Ma olin pool ööd jummala segaduses ja ei saanud aru, mis toimub :)

No kas saab veel miskit tobedamat olla...

Aga vähemalt ma näen unenägusid juba hispaania keeles!

Taimedele oma haiglad. Mida veel?

Nüüd, kus mu artikkel Hispaania aiandusest on Äripäevas ära ilmunud, võin ka siia kirjutada ühest väga veidrast asjast, mille ma Hispaaniast avastasin.

Nimelt - taimede haiglad. Siin on väike väljavõte minu loost.

Hispaanlaste taimelembust tõestab hästi ka seik, kus Hispaanias on taimedele loodud juba omaette haiglad. Taimede haiglad on kohad, kus ravitakse terveks kõiksugu haigeid taimi.

Välimuselt sarnanevad need raviasutused meie aianditele, kus suure maa ala peale on ehitatud hunnik kasvuhooneid ning kus jooksevad botaanikud taimede ning ravimitega hoolsalt ringi. Ausalt öeldes tundus see vaatepilt üpriski koomiline.

Haiglasse võib oma rohelise toa- või õuekaunistuse viia igaüks. Enamasti tuuakse artside hoole alla taimi, mis on välja suremas, langetavad lehti või millel on niiöelda haiguse tunnused ehk pisikesed täpid lehtedel. Ja seda juhtub siin tihti tänu kliimale ning reisimisele. Pikad puhkused olevat just üks põhjusi, miks taimed haiglasse tuuakse.

Peamiselt jäetakse istikud ravile üheks-kaheks kuuks, et nad kenasti terveks ravida ning et poleks ohtu, et nad võivad kiiresti uuesti haigestuda ja klient peab oma “kallikese” uuesti ravile tooma. Väga haigete taimede puhul jäetakse taimed ravile kuni aastaks.

Lisaks on väga populaarsed ka mainitud haiglate kodulehed, mille kaudu jagavad taimede tohtrid kasulikke näpunäiteid ning annavad nõu, kuidas erinevaid taimi kasvatada ning nende eest hoolitseda.   

Hakkab pihta...sõbrannad jäävad rasedaks...

No ma ütlen, see on alati nii, et kui jalga lased, siis hakkavad asjad juhtuma! Kohtuseadus. Mina siis olen nüüd siin tegemas oma vabatahtlikku teenistust ning just sellel ajal otsustab minu sõbranna rasedaks jääda ning oktoobris emaks saada. Tore, tore! Kõige esimene sõbranna, kes last hakkab saama ja mina ei näegi seda pealt. 21 aastat olin Eestis olemas ja ei kippu ega kõppu lastest. Ja nüüd siis hakkavad nad tulema. Kurjaks ajab!

Kui ma seda uudist kuulsin esmaspäeval, siis ma ikka absoluutselt ei uskunud seda. Mõtlesin, et kindel nali. Nüüd hakkan juba selle mõttega harjuma, et tagasi tulles ei saagi enam üksinda sõbrantsiga kohvitama minna, vaid üks pärdiks kraaksub kaasas pidevalt :)

Minu uued hispaania keele tunnid

Käisin eile oma esimeses uues hispaania keele tunnis. Ja ma tulin sealt tagasi ülipositiivsete tunnetega! Tõesti meeldis tund rohkem kui eelmised. 

Uus tund tõi mulle ka uue õpetaja - Regina. Hästi aktiivne ning elurõõmus. Samuti sain uued kaaslased - meid on grupis kaheksa. Muidugi olen ma täielik udu nimedega ning meelde jäid ainult kaks nime Olga ja Olga. Miks? Sellepärast, et nad on venelased, kes elasid Pihkvas ning kes kohe peale minu päritolu teadasaamist mulle külje alla ujusid ja jutustama hakkasid. Maailm polegi ainult Eestis väike, vaid siin ikka ka. Milline on tõenäosus, et sa kohtad Hispaania linnakeses Olgasid, kes elasid Pihkvas. Hetkel ma neist muud ei tea. Aga grupp tundub igati lahe. Räägivad tasemelt nagu  mina ning on palju rõõmsamad ja aktiivsemad kui eelmise grupi inimesed. Samuti ka märkimisväärselt nooremad. 

Ja tund iseenesest oli ka palju aktiivsem. Tegime harjutusi, lugesime, jutustasime ning mängisime. Nüüd ootan juba huviga edasisi tunde. Järgmine juba homme :)

Minu esimene külaline....ja muud seiklused

Minu nelja päevase puhkuse ajal käis mul külas esimene eestlane. Karmo. Minu esimene kogemus kedagi võõrustada välismaal. Päris naljakas kogemus.

Enne Karmo tulekut olin ma ikka parajalt ähmi täis. Tundus kuidagi utoopiline, et mulle nüüd eestlane külla tuleb. Millegipärast oli see täiesti müstiline. 

Karmo valis omale lennumarsruudi, mis saabus Alicantesse 00.20. Otse loomulikult sel kellaajal lennujaamabussid enam ei sõida. Pöördusin Maria Jose poole, et äkki saab ta minuga lennukasse sõita ning Karmo peale korjata. Mõeldud, tehtud! Maria oli igati nõus. Muidugi kujunes see vastuminek keerulisemaks kui esialgu arvasime. Mina olin surmväsinud, Maria veel rohkem. Kella kümnest kükitas üks ühel diivani serval, teine teisel. Üks silm kinni, teine lahti. Jututvada vaikselt jooksmas, et me kogemata magama ei jääks. Aga kell kolmveerand kaksteist panime Maria Ferrarile hääled sisse. 

Õnneks on sõit lennujaama lühike. Ca 15 minutit. Kohal olime täpselt 00.20. Maria viskas mind terminali ees maha, ütles mine alumisele korrusele ja voila seal ma siis seisingi. Vaatasin tabloolt, et lennuk juba ammu maandunud. Jah, tõesti ime, et üks lennuk võib ka märkimisväärselt varem kohale jõuda. Kookisin taskust telefoni välja. Valin Karmo numbri. Välja lülitatud. Ootan, ootan ja ootan natukene veel. Helistan. Üha uuesti ja uuesti räägib mulle kõrva tädi juttu stiilis "Telefon, millele te helistate on välja lülitatud...". Ei no tore tore. Karmol oli telefon tühjaks saanud just kõige sobivamal hetkel. Peale 20 minutit, kui Karmost polnud õrna haisugi (olin pool lennukat juba läbi otsinud), otsustasin otsida mõne lennujaamatöötaja, kes jagaks lahti, kus need Gatwickist tulevad turistid end peidavad. Onu ütles mulle selle peale, et näed, nad on teises lennujaamas. Väga vahva! Miks keegi mulle ei öelnud, et siin Alicantes on kaks terminali? Maria? Anyone? Lõpuks siis sibasin teise terminali ning leidsingi sealt oma eestlase üles. Esimene hetk oli jube imelik. Eesti keeles rääkima hakata veel imelikum. Ja no peale paari päeva koos minuga lubas Karmo mind juba detsembriks eesti keele kursustele kirja panna :) No nii hull ei ole, aga sõnad ei tule meelde ning sõnade järjekord on sassis. 

Otsisime üles Maria ja kimasime tagasi Alicantesse. Karmo pidi vahepeal hinge kinni hoidma, kui Maria parkis (siin on täiesti normaalne, et kui ikka ei mahu, siis annad taga või ees olevale autole väikse müksu ära), kuid üldjoontes sujus sõit kenasti. Tagasi jõudes järgnes asjade lahti pakkimine ning Karmole voodi meisterdamine Maria toast varastatud madratsist. Natuke jutuajamist ja kõik. 

Ja muidugi ei saa mainimata jätta kingitusi, mis ma sain. Ema saatis mulle kaks eesti keelset Marie Claire'i. Gretel Kalevi soksi ning tiramisu drazeesid. Veel hispaania raamat, mida soovisin ning Starbucki tops (eelmise suutsin mikrolaineahjus kogemata üles sulatada. ups.). Nii hea meel oli nänni saada! Teine kordki! Eriti kui Greteli saadetistest polnud mul õrna aimugi! Aitäh sulle, beib!

Neljapäeva hommik algas turul ning poes käimisega. Selles suhtes oli ülihea meessoost isikut vahelduseks "ära kasutada" ning temast paras eesel teha. Tavaliselt pean ma veekaste ning toidukotte ju pidevalt ise tarima. Huh. Sellega läks õnneks. Ja siis linna peale kollama. Sain giid olla. Kui hea, seda küsige Karmolt! Tiirutasime ning tiksusime niisama ringi. Väike paella lõunasöögiks. See oli ju Karmo esimene kord Hispaanias ehk tal polnud õrna aimugi, mis loom see paella on :)

Kui me juba söögi teemale jõudsime, siis siinkohal veel üks märkus - ma pole kunagi näinud nii palju vaeva mehele söögi tegemisega. Täielik müstika. Karmo ei söö midagi!!!Appi! Ma ikka ei saa sellest aru, mida ta üldse sööb. 

Ja õhtul tutvustasin Karmole meie ööelu. Koju jõudsime viisakal ajal. Nii kell neli :) 

Karmo sõnul pole ma üldse muutunud. Ainult rõõmsamaks ning rohkem naeratavamaks. Seega hea. Ainuke asi, mis talle üle mõistuse tundus, on see, kuidas ma olen hakanud vara üles ärkama. Vahet pole kas me jõudsime koju öösel kell üks või kell neli, kell 8-9 olid Triinul silmad lahti. Minul kui mitte hommikuinimesel. Aga ma olin viisakas, lasin oma külalisel mõnuga põõnata. 

Neljapäeval võtsime ette Castillo de Santa Barbara külastamise. Hommikupoole tõotas ilm halba - kohe näha, et eestlane tuli koos oma vihmapilvega. Olime just peatänaval, kui meid vihm üllatas. Hüppasime pincho baari, võtsime mõned pinchod ning õlu Karmole kuniks vihm üle läheb. Sai ka see tava ära tutvustatud. Ja läks ca pool tunnikest ja päike jälle väljas. Ja edasi kindluse poole. 

Castillo de Santa Barbara on Alicante kindlus, mis jagab linna justkui kaheks - mere poolne osa ning linna poolne. Santa Barbara kindlust peetakse maa-alalt üheks Hispaania suurimaks keskaja stiilis ehitatud kindluseks, mis asub Monte Benacantili (mägi) otsas, 166 m kõrgusel. Sinna minekuks on kolm võimalust: 1) autoga; 2) liftiga, mille eest peab maksma ca 3 euri ja 3) jalgsi. Otse loomulikult valisime kondimootori, et rannahooajaks vormi saada :) Tuli läbida ainult natuke vanalinna ning La Ereta park ja voila. Tipus me olimegi. Kui ma hiljem ütlesin kohalikele, et käisime seal jalgsi, siis kõik pidasid meid ikka opakateks küll. 

Aga seal kindluses oli ilus. Vaade igale Alicante küljele. Teinekordki läheks sinna. 

Hispaania lipp kindluse tornis:

Castillo de Santa Barbara tipus:

Alicante ühelt poolt:

Alicante teiselt poolt:

Vaade Cabo de la Huertale, mis on osa Alicantest, kuid rohkem elamupiirkond:

Sadam Castillolt vaadates:

Kaktus-poiss:

Ka ainult üks sõnum suudab inimese naeratama panna ning õnnelikuks teha:

Hispaanlastele omaselt on meil siin palju pidustusi, et oleks ikka põhjust klaasi tõsta ning end mõnusalt tunda. Mai esimesel nädalavahetusel leiab Alicantes aset pidustus nimega Cruces de Mayo, mille raames toimuvad võistlused, kes suudab kõige kenamini risti lilledega kaunistada, esinemised, tantsud ja mängud. Kõik see leiab aset Santa Cruzi rajoonis. 

Santa Cruzi rajoon:

Kaunistatud tänavajupp:

Mõttepaus 15 minutit, sest enne sinna minekut polnud mul õrna aimugi, mis seal toimus. Aga näed, pärast raamatust lugedes sain teada - Cruces de Mayo: 

Reede pärastlõunal tegin ma söögiks tortilla. Suure hurraaga varusin asju selleks. Tuli muidugi välja, et Karmo ei söö muna ning pole kunagi omletti söönud. Vahet pole, et tortilla pole tavaline omlett, mõte sellest ei tundunud talle üldse hea. Aga ta proovis, sõi. Siiski hispaanlast temast ei saa...

Õhtu veetsime sadamas kokteili juues ning elu üle arutades. Mõnus. 

Laupäevase päeva veetsime San Juanis. Hommikul kimasime Maria Jose Ferrariga San Juani poole. Mulle ikka täiega meeldib Maria. Sõitis pikemat ja aeglasemat teed pidi, et Karmo ikka rannikut näeks ning mõnusa tuuri saaks. 

Maria sai meiega rannas lebotada ca tunnikese, sest pidi minema oma kodukülla Villenasse koos sõbrannadega õhtustama. Lisaks oli eile kohalik emadepäev, seega isegi kui Maria oleks tahtnud jätta Villenasse minemata, poleks see olnud võimalik. Vahest kohe temast kahju, et peab seal pidevalt käima, kuigi väga ei taha. 

Igatahes sai Karmole tutvustatud Playa de San Juani. Päevitamine pole just kuttide lemmiktegevus, kuid kaks tunnikest sai päikese käes lesitud küll. Ja siis otsustas ta ka ujuma minna. Täiesti hull peast. Vesi oli jääkülm. Turist. Pole midagi teha :). Ja muidugi ei tulnud ka kõne alla päikesekreemi panek. Võite ise nüüd arvata, mis selle tagajärg pärast oli...

Playa de San Juan:

Kallis Gretel soovis Hispaaniast kotiga päikest. No me läksime siis seda koti sisse püüdma. 

Valmis olla. Kott avatud päikese püüdmiseks:

Püüame, püüame ja püüame natukene veel...

....et ikka mõnusalt jätkuks kuni õige Eesti suve alguseni....

Karmoga Playa de San Juanil. 

San Juani rannapromenaad. Väike jalutuskäik ja puhkus kohvikus:

Palmide olemasolust ei saanud Karmo üle ega ümber. Pidavat olema niivõrd müstilised tegelased. 

Õhtupoolikul naasesime tagasi Alicantesse. Trammiga. Ma lausa armastan neid tramme. Sõime-jõime ning sättisime end valmis kohalikule missivalimisele mineku jaoks, kuhu ma sain kutsed. 

Igal aastal toimub Alicates juunikuus festival nimega Fogueras. Kuna ma pole seda oma silmaga näinud, siis on mul ääretult raske seletada, mis see täpselt on. Igatahes pannakse selle raames kinni ca 90 tänavat-rajooni, kus erinevad meeskonnad kaunistavad tänavad, panevad püsti baarid ja asjad. Ühesõnaga nädal aega melu tänavatel. 

Samuti toimub igal aastal üritus nimega Bellea de Foc ehk kohalik missivalimine, millest võtab osa ca 80-90 kohalikku näitiskut, kes kõik soovivad saada valitud Alicante kõige kaunimaks naiseks ning Foguerase patrooniks. Üritus leiab aset Plaza de Torosel ehk härjavõitlusareenil. 

Kohalike seas on see suur sündmus. Osalejatele tulevad kaasa elama terved suguvõsad ning sõpruskonnad. Kaasa tiritakse kõike - silte, vimpleid, lindikesi, mida õhku lasta, pasunaid ja palju muud sellist. Lärm oli sündmuse alates vaat et suuremgi kui jalgpallimatsi ajal. Täielik müstika. Aga kift. Midagi traditsioonilist ning omapärast Alicantele. 

Üllatav siinkohal oli see, et missivõistlusest võisid osa võtta absoluutselt kõik - nii peenikesed kui paksud. Kui alguses tundus esimene trullakas laval ehmatav, siis pärast tuli sellega ikka ära harjuda. Nii mõnigi paksuke soovis saada Alicante kaunimaks daamiks. Üritusest osa võtmiseks tuleb välja käia ca 2000 euri - kleidid, meik, soengud jne. 

Missidel tuli käia kaks vooru - üks õhtukleitides ning üks rahvariietes. No ütleme nii, et need kleidid olid enamjaolt kõik jõledad. Vaid paar tükki oli ilusaid. Kiitus Eesti moetööstusele. 

Otsus, kes on parim, tehakse aga tegelikult juba enne ära, kui ca 4-5 päeva jooksul veedab zürii naistega aega ning uurib kõike nende kohta - nende teadmisi, tavasid, käitumist, mõttemaailma ja palju muud sarnast. 

Escarlata lahkus üritusel ca pool kaksteist. Meie ca pool üks. Ja see kestis ja kestis ikka edasi. Pärast olid tänavad veel täis pidulisi. Kokkuvõttes oli päris kift. 

Pühapäeva tiksusime niisama ringi, kuid jõudsime kenasti ka teise kindluse üle vaadata. Castillo de San Fernando, mis asub minu kodus paarisaja meetri kaugusel ning kuhu ma veel ca kahe kuu jooksul sattunud ei olnud. Häbi, häbi! Aga viimaks sai ka see tehtud. 

Castillo de San Fernando asub Monte Tossalil ning ehitati 19. sajandi alguses eesmärgiga kaitsta linna Napoleoni invasiooni eest. Paraku sellel otstarbel teda kunagi ei kasutatud. 

Castillo juures on kohe ka kena park Monte Tossal, mis on disainitud nii, et esindab Valencia regiooni kaarti. Nüüdseks on park pigem vaba aja veetmise koht: korvpalluväljakud, uisuplatsid ja rambid, petanque ja palju muud. 

Vaade Castillo de Santa Barbarale Castillo de San Fernandolt:

Karmoga kindluses. Selja taga Castillo de Santa Barbara.

Castillo de San Fernando müüril:

Park Monte Tossal

Pühapäevane rannapromenaad ning murjamitest müüjad. Nad müüvad kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on omamoodi naljakas. Nimelt tuleb politsei neid vahepeal laiali ajama ning siis koravad kõik mustukid oma kraami sekundiga kokku ja panevad jooksu. 

Pühapäeva pärastlõuna tiirutasime ringi sadamas. Miski on selles sadamas lausa sellist, mis sinnapoole pidevalt tõmbab. Armastus mere vastu ilmselt. 

Üks päev, üks päev ostan mina omale paadi....ja lähen sellega laia ilma rändama....ma tean, et te peate mind hetke hulluks, kuid mis siis. Paat kutsub 

Ja üks päev olen mina paadiga niiviisi pühapäeval rannas mõnulemas...

Ja nii mu puhkus lõppeski. Ja Karmo läks tagasi koju. Mina naudin oma ülejäänud vabatahtlikku perioodi edasi :)