19. juuni. Reede. Viimane tööpäev enne puhkust. Juba hommikust saadiks on väike elevus sees. Selleks on kaks põhjust: 1) meil algab täna aasta kõige suurem festival Hogueras ning 2) mul hakkab tänasest puhkus ning järgmine nädal kulgeb vanematega seiklemise tähe all.
Hogueras on festival, mille raames alicantiinod (inimesed, kes elavad ja töötavad Alicantes) tähistavad aasta kõige pikemat ööd – Noche de San Juan – ning mis meie mõistes on siis jaanipäev. Esimene sellelaadne festival korraldati aastal 1928.
Kui kõik teavad kevadel Valencias toimuvat fallas’t, siis hogueras on inimestel enamasti kahe silma vahele jäänud. Eriti just turistidel. Küll aga on hogueras fallase väiksem vend, mida lihtsalt tähistatakse juunikuus ning Alicantes.
Festivali ajal meisterdavad erinevad grupid-võistkonnad suuri kujusid, mille järgi festival oma nime saanud ongi. Kujud sümboliseerivad alati midagi-kedagi ning läbi kujude on tavaks neid kritiseerida-mõnitada.
Hoguerase ettevalmistusi võis hakata nägema juba tegelikult nädal aega enne. Muudkui pandi üles kaunistusi ning silte teede sulgemistest. Pühapäeva õhtul hakkasid meil öised mascletad ning ilutulestik. Kõik on mult küsinud, et mis asi see mascleta siis õieti on. Olen alati iseloomustanud seda kui ilutulestikku ilma tuleta, mis teeb põrgumürinat. No ikka nii, et kui esimest korda kuuled, siis ehmata või surnuks. Ja nüüd esimest korda see aasta otsustas meie linn (neil on vist majanduskriisi ajal liiga palju raha üle või jumal teab, kust nad selle idee võtsid!), et korraldavad pühapäevast neljapäeva ööni iga päev kell 12 öösel korraliku põrgukära erinevates linnarajoonides.
Muidugi, et ma suutsin pühapäeva õhtul täiesti ära unustada, et mascletad pihta hakkavad. Olin rahulikult oma raamatut lugemas kui järsku müra ja kära pihta hakkas. Pidin voodist ikka esimese raksuga püsti hüppama. Kuigi ma olen laste igapäevase paugutamisega kenasti juba ära harjunud ning kui nad oma paugukatega mulle nina alla ei tule, siis ma ei tee sellest enam väljagi, kuid see mascleta müra oli erakordselt kõva. Ja nii siis ei tulnud terve nädal üldse kõne allagi, et võiks minna enne kella 12 ükspäev magama ning end rahulikult järgmiseks hommikuks välja puhata, sest ega meil siin paugutamine siis ainult ametlike mascletadega ei piirdunud. Kus sa sellega. Ikka igaüks pidi oma panuse tänavatel ka andma...
Meie Mariaga läksime mascletasid vaatama neljapäeva õhtul, kuid nad meie lähedal Plaza de los Lucerosel toimusid. Muidugi olime me jummala unised. Meil on nüüd suvegraafik ning ärkame iga päevaga üha varem ning lähme ka varem magama kui talveperioodil! Püüdsime ka Teresat kaasa meelitada, kuid ei tulnud sellest midagi välja – ta oli kaks päeva pidus ning kadus magama juba kella üheksa ajal. Meie aga suundusime väljaku poole. Rahvast oli juba murdu ning klaasid-pudelid muudkui kõlisesid. Kohalike jaoks on hogueras ikka väga-väga tähtis pidu ning otse loomulikult alustati selle tähistamist juba neljapäeva õhtul, kuigi ametlikult läks pidu lahti reedel. Aga väga vägev ilutulestik ja müra oli. Tõesti. Nad valdavad seda kunsti, kuigi minu jaoks on need pidevalt ühesugused – palju kära ja mitte midagi muud. Samas on neil nendes kõiksugused võistlused ning järgmine päev mulle ikka räägiti, et seekord oli ikka nii ilus ja palju ilusam kui eelmine päev. Mina vahet veel ei oska kahjuks teha.
Õigeks saginaks ja mölluks läks lahti aga neljapäeval, kui hakati püstitama barracasid. Barraca on selline õllesummeri telgi moodi asi, mis pannakse püsti erinevatele tänavatele. Hoguerase ajal on linnas 90 erinevat barracat erinevates linnaosades ning tänavatel. Need pannakse püsti otse autoteedele. Jep, suur osa tähtsamaid tänavaid pannakse lihtsalt nädalaks kinni, et kõik saaksid lihtsalt pidutseda. Iga barraca on isemoodi – kes tellib bändi, kes DJ, kes paneb plastiklaua ja toolid, kes uhkemad valgete laudlinadega, kes paneb rohkem kaunistusi, kes tulesid ning sissepääsude ette kõiksuguseid kujukesi ning ehitisi. Üks aga on neil alati sama – pakutakse kõiksugust kohalikku sööki ning jooki laadungites! Ja on ka neid barracasid, kuhu saad kohale roomata oma piknikukorviga ning siis muudkui süüa ja juua. Lisaks hakati püsti panema hiiglasuuri kujukesi. Reede hommikul aga tundus mulle, et linn on juba vaikselt hulluks läinud. Kõik muudkui ehitasid ning püstitasid midagi. Samas kohalikel oli nägu naeru täis ning ootusärevus sõnuseletamatu...
Kell 13 hakkasime vaikselt tööl oma asju pakkima, et suunduda hoguerase avapaugule – mascletad Plaza de los Lucerosel. Seni oli mind vaikselt ette hoiatatud, et vaata, peale hoguerast sa arvad, et me oleme hullud siin, kuid mina naersin nad välja, et no nii hirmus ka olla ei saa.
Pool kaks hakkasime astuma. Väljas lõõmas päike ning kraadiklaas näitas 32 kraadi (ilma päikseta!). Tipatapa Avenida Alfonso Sabio poole. Juba tänava algusest oli rahvaste tunglemine meeletu. Kõik muudkui rühkisid üles, et jõuda võimalikult lähedale Plaza de los Lucerosele. Tee ääres seisid bussid, kust jagati õlgkaabusid ja lehvikuid päikese ning kuumuse peletamiseks. Paar sammu edasi ning topiti pihku aniisitops. No kellele aniis meeldib, see oleks võinud seal ennast tasuta drinkidest täiesti segi tõmmata. Minule see jook ei istu, päh! Haarasin hoopis kõrvaltelgist õlu sidruniga. Siin on naiste jook, kus õlu segatakse sidruni Fantaga. Väga pop ja noortepärane. Vaikselt hakkasid trummarid mängima, muusika läks hoogsamaks ning hoogsamaks. Inimesed hakkasid tantsima ning laulma. Feeling oli meeletu!!! Mulle tohutult meeldivad need trummarid, kes siin iga nädal kusagil tänavanurgal põristavad. Jalg hakkas endalgi meeletult tatsuma, puusad üha rohke liikuma. Mida lähemale kella kahele, seda rohkem hulluks rahvas läks.
Rahvaste kogunemine kell pool kaks Avenida de Alfonso Sabiol
Kui sa tundsid, et natukene liiga palavaks läheb, siis võisid minna omale kaabut püüdma. Onud-tädid jagasid õlgkaabusid lahkel meelel. Kellel läks hästi sai ka veel mõnu kummipalli või muud nänni. Nendest jagatavatest kaabudest on saanud justkui sümbol ning seetõttu oli tung neile päris mehine...aga mina sain oma kaabu täiesti juhuslikult :) üks vahva mees lihtsalt püüdis kinni ning andis mulle!
Tasuta aniisi? Yes, please! Kellel kurk kuivama hakkas, sai end värskendada aniisiga. Või siis kõrvalt sai ka tasuta õlut...
Mida lähemale kella kahele, seda suuremaks trummimürinaks läks...armastan neid trummareid! Jalg hakkab kohe esimesest löögist tatsuma.
Ja siis korraga käis esimene pauk. Teine. Kolmas. Ja nii üha rohkem ja rohkem. Justkui sõda läks lahti, sest mascletad on lihtsalt kõva paugutamine ning kära. Inimesed plaksutavad käed püsti ise olles õnnest segased. Tantsitakse, lauldakse ning lüüakse klaase kokku. Temperatuur on tõusnud ilmselt 50 kraadini, kuna rahvast on meeletult. Isegi lehvik ning õlgkübar ei aita. Tunne, et sulad vaikselt...aga feeling läheb iga hetkega üha meeletumaks. Tekib tunne, et nüüd ei taha ma küll enam koju minna, mulle meeldib siin! Ja 15 minutit hiljem läbi ta saigi. Pidu võib alata! Nädal aega möllu, magamata öid ning kära...ruttu koju ning randa magama enne õhtut....
Selline see mascleta välja näebki...
Palavuse kätte ära suremas õige hoguerase piduline - õlgkaabu ning lehvikuga!
Mida suuremaks paugutamiseks läks, seda rohkem inimesed hullusid...tänaval tantsiti, lauldi ning võeti sõbralikult napsu! Feeling uskumatu!
Teel randa jooksin kokku raadio Danieliga. Rääkisime juttu. Muidugi oli teemaks see, et mis ma ikka mascletadest arvan ning mis mulje mulle seni hispaanlased jätnud on. Ja siis rääkis, et neil on õhtul barraca rannas ning et ma ikka sealt läbi hüppaks. Rääkisin talle, et ma lubasin minna sõpradega teisele peole, kuhu kutsed sain, kuid see teda ei takistanud edasi moosimast. Aga ta on igati mõnus ja viisakas kutt. Siuke mõnus hispaanlane üle hulga aja. Aga tüdrukud muudkui naeravad, et nad peavad minu endale aksessuaariks kaasa võtma, et siis saada ka nii palju tähelepanu kui mina siin...
Ja siis läksime randa. Vaatepilt rannas oli päris koomiline. Nimelt olid paljud otse mascletalt randa suundunud, et seal vaikselt õlut edasi libistada ning enamustel olid peas need õlgkübarad, mida igal pool lahkelt jagati. Kohati jäi justkui tunne, et rahvas on nagu vangilaagris ühesuguses vormis....Kuna palavus tahtis meid tappa, siis veetsime pigem suurema osa vees. No see on kohati lausa uskumatu, kui soe meil vesi on!!! Eriti just meie kodurannas, mis on lahesopis. Varsti on ta ilmselt niivõrd soe, et isegi enam ei jahuta. Mängisime natukene palli ning suundusime tagasi koju, et võtta midagi hamba alla ning valmistada end ette õhtuks....
Hogueras on festival, mille raames alicantiinod (inimesed, kes elavad ja töötavad Alicantes) tähistavad aasta kõige pikemat ööd – Noche de San Juan – ning mis meie mõistes on siis jaanipäev. Esimene sellelaadne festival korraldati aastal 1928.
Kui kõik teavad kevadel Valencias toimuvat fallas’t, siis hogueras on inimestel enamasti kahe silma vahele jäänud. Eriti just turistidel. Küll aga on hogueras fallase väiksem vend, mida lihtsalt tähistatakse juunikuus ning Alicantes.
Festivali ajal meisterdavad erinevad grupid-võistkonnad suuri kujusid, mille järgi festival oma nime saanud ongi. Kujud sümboliseerivad alati midagi-kedagi ning läbi kujude on tavaks neid kritiseerida-mõnitada.
Hoguerase ettevalmistusi võis hakata nägema juba tegelikult nädal aega enne. Muudkui pandi üles kaunistusi ning silte teede sulgemistest. Pühapäeva õhtul hakkasid meil öised mascletad ning ilutulestik. Kõik on mult küsinud, et mis asi see mascleta siis õieti on. Olen alati iseloomustanud seda kui ilutulestikku ilma tuleta, mis teeb põrgumürinat. No ikka nii, et kui esimest korda kuuled, siis ehmata või surnuks. Ja nüüd esimest korda see aasta otsustas meie linn (neil on vist majanduskriisi ajal liiga palju raha üle või jumal teab, kust nad selle idee võtsid!), et korraldavad pühapäevast neljapäeva ööni iga päev kell 12 öösel korraliku põrgukära erinevates linnarajoonides.
Muidugi, et ma suutsin pühapäeva õhtul täiesti ära unustada, et mascletad pihta hakkavad. Olin rahulikult oma raamatut lugemas kui järsku müra ja kära pihta hakkas. Pidin voodist ikka esimese raksuga püsti hüppama. Kuigi ma olen laste igapäevase paugutamisega kenasti juba ära harjunud ning kui nad oma paugukatega mulle nina alla ei tule, siis ma ei tee sellest enam väljagi, kuid see mascleta müra oli erakordselt kõva. Ja nii siis ei tulnud terve nädal üldse kõne allagi, et võiks minna enne kella 12 ükspäev magama ning end rahulikult järgmiseks hommikuks välja puhata, sest ega meil siin paugutamine siis ainult ametlike mascletadega ei piirdunud. Kus sa sellega. Ikka igaüks pidi oma panuse tänavatel ka andma...
Meie Mariaga läksime mascletasid vaatama neljapäeva õhtul, kuid nad meie lähedal Plaza de los Lucerosel toimusid. Muidugi olime me jummala unised. Meil on nüüd suvegraafik ning ärkame iga päevaga üha varem ning lähme ka varem magama kui talveperioodil! Püüdsime ka Teresat kaasa meelitada, kuid ei tulnud sellest midagi välja – ta oli kaks päeva pidus ning kadus magama juba kella üheksa ajal. Meie aga suundusime väljaku poole. Rahvast oli juba murdu ning klaasid-pudelid muudkui kõlisesid. Kohalike jaoks on hogueras ikka väga-väga tähtis pidu ning otse loomulikult alustati selle tähistamist juba neljapäeva õhtul, kuigi ametlikult läks pidu lahti reedel. Aga väga vägev ilutulestik ja müra oli. Tõesti. Nad valdavad seda kunsti, kuigi minu jaoks on need pidevalt ühesugused – palju kära ja mitte midagi muud. Samas on neil nendes kõiksugused võistlused ning järgmine päev mulle ikka räägiti, et seekord oli ikka nii ilus ja palju ilusam kui eelmine päev. Mina vahet veel ei oska kahjuks teha.
Õigeks saginaks ja mölluks läks lahti aga neljapäeval, kui hakati püstitama barracasid. Barraca on selline õllesummeri telgi moodi asi, mis pannakse püsti erinevatele tänavatele. Hoguerase ajal on linnas 90 erinevat barracat erinevates linnaosades ning tänavatel. Need pannakse püsti otse autoteedele. Jep, suur osa tähtsamaid tänavaid pannakse lihtsalt nädalaks kinni, et kõik saaksid lihtsalt pidutseda. Iga barraca on isemoodi – kes tellib bändi, kes DJ, kes paneb plastiklaua ja toolid, kes uhkemad valgete laudlinadega, kes paneb rohkem kaunistusi, kes tulesid ning sissepääsude ette kõiksuguseid kujukesi ning ehitisi. Üks aga on neil alati sama – pakutakse kõiksugust kohalikku sööki ning jooki laadungites! Ja on ka neid barracasid, kuhu saad kohale roomata oma piknikukorviga ning siis muudkui süüa ja juua. Lisaks hakati püsti panema hiiglasuuri kujukesi. Reede hommikul aga tundus mulle, et linn on juba vaikselt hulluks läinud. Kõik muudkui ehitasid ning püstitasid midagi. Samas kohalikel oli nägu naeru täis ning ootusärevus sõnuseletamatu...
Kell 13 hakkasime vaikselt tööl oma asju pakkima, et suunduda hoguerase avapaugule – mascletad Plaza de los Lucerosel. Seni oli mind vaikselt ette hoiatatud, et vaata, peale hoguerast sa arvad, et me oleme hullud siin, kuid mina naersin nad välja, et no nii hirmus ka olla ei saa.
Pool kaks hakkasime astuma. Väljas lõõmas päike ning kraadiklaas näitas 32 kraadi (ilma päikseta!). Tipatapa Avenida Alfonso Sabio poole. Juba tänava algusest oli rahvaste tunglemine meeletu. Kõik muudkui rühkisid üles, et jõuda võimalikult lähedale Plaza de los Lucerosele. Tee ääres seisid bussid, kust jagati õlgkaabusid ja lehvikuid päikese ning kuumuse peletamiseks. Paar sammu edasi ning topiti pihku aniisitops. No kellele aniis meeldib, see oleks võinud seal ennast tasuta drinkidest täiesti segi tõmmata. Minule see jook ei istu, päh! Haarasin hoopis kõrvaltelgist õlu sidruniga. Siin on naiste jook, kus õlu segatakse sidruni Fantaga. Väga pop ja noortepärane. Vaikselt hakkasid trummarid mängima, muusika läks hoogsamaks ning hoogsamaks. Inimesed hakkasid tantsima ning laulma. Feeling oli meeletu!!! Mulle tohutult meeldivad need trummarid, kes siin iga nädal kusagil tänavanurgal põristavad. Jalg hakkas endalgi meeletult tatsuma, puusad üha rohke liikuma. Mida lähemale kella kahele, seda rohkem hulluks rahvas läks.
Rahvaste kogunemine kell pool kaks Avenida de Alfonso Sabiol
Kui sa tundsid, et natukene liiga palavaks läheb, siis võisid minna omale kaabut püüdma. Onud-tädid jagasid õlgkaabusid lahkel meelel. Kellel läks hästi sai ka veel mõnu kummipalli või muud nänni. Nendest jagatavatest kaabudest on saanud justkui sümbol ning seetõttu oli tung neile päris mehine...aga mina sain oma kaabu täiesti juhuslikult :) üks vahva mees lihtsalt püüdis kinni ning andis mulle!
Tasuta aniisi? Yes, please! Kellel kurk kuivama hakkas, sai end värskendada aniisiga. Või siis kõrvalt sai ka tasuta õlut...
Mida lähemale kella kahele, seda suuremaks trummimürinaks läks...armastan neid trummareid! Jalg hakkab kohe esimesest löögist tatsuma.
Ja siis korraga käis esimene pauk. Teine. Kolmas. Ja nii üha rohkem ja rohkem. Justkui sõda läks lahti, sest mascletad on lihtsalt kõva paugutamine ning kära. Inimesed plaksutavad käed püsti ise olles õnnest segased. Tantsitakse, lauldakse ning lüüakse klaase kokku. Temperatuur on tõusnud ilmselt 50 kraadini, kuna rahvast on meeletult. Isegi lehvik ning õlgkübar ei aita. Tunne, et sulad vaikselt...aga feeling läheb iga hetkega üha meeletumaks. Tekib tunne, et nüüd ei taha ma küll enam koju minna, mulle meeldib siin! Ja 15 minutit hiljem läbi ta saigi. Pidu võib alata! Nädal aega möllu, magamata öid ning kära...ruttu koju ning randa magama enne õhtut....
Selline see mascleta välja näebki...
Palavuse kätte ära suremas õige hoguerase piduline - õlgkaabu ning lehvikuga!
Mida suuremaks paugutamiseks läks, seda rohkem inimesed hullusid...tänaval tantsiti, lauldi ning võeti sõbralikult napsu! Feeling uskumatu!
Teel randa jooksin kokku raadio Danieliga. Rääkisime juttu. Muidugi oli teemaks see, et mis ma ikka mascletadest arvan ning mis mulje mulle seni hispaanlased jätnud on. Ja siis rääkis, et neil on õhtul barraca rannas ning et ma ikka sealt läbi hüppaks. Rääkisin talle, et ma lubasin minna sõpradega teisele peole, kuhu kutsed sain, kuid see teda ei takistanud edasi moosimast. Aga ta on igati mõnus ja viisakas kutt. Siuke mõnus hispaanlane üle hulga aja. Aga tüdrukud muudkui naeravad, et nad peavad minu endale aksessuaariks kaasa võtma, et siis saada ka nii palju tähelepanu kui mina siin...Ja siis läksime randa. Vaatepilt rannas oli päris koomiline. Nimelt olid paljud otse mascletalt randa suundunud, et seal vaikselt õlut edasi libistada ning enamustel olid peas need õlgkübarad, mida igal pool lahkelt jagati. Kohati jäi justkui tunne, et rahvas on nagu vangilaagris ühesuguses vormis....Kuna palavus tahtis meid tappa, siis veetsime pigem suurema osa vees. No see on kohati lausa uskumatu, kui soe meil vesi on!!! Eriti just meie kodurannas, mis on lahesopis. Varsti on ta ilmselt niivõrd soe, et isegi enam ei jahuta. Mängisime natukene palli ning suundusime tagasi koju, et võtta midagi hamba alla ning valmistada end ette õhtuks....
