Mida veel puhkuselt tahta?

Hommikul kell kaheksa näitab kraadiklaasi tagasihoidlikku 34 kraadi. Ja seda ilma päikseta. Õhk ei liigu, tuult vaid 2 meetrit sekundis. Äratav suplus jahedavõitu 26 kraadises merevees lainete saatel. Pikk hommikusöök värkse puuviljasalati ja hommikukohviga. Mida veel puhkuselt tahta?

Telefonikõne eestlasega - ebaviisakuse musternäidis!

Ma tean, et ei ole ilus oma kaasmaallastest halvasti kirjutada või rääkida, kuid mida ma teha saan, kui sellised asjad muudkui juhtuvad. Äkki me ikka oleme sellised ning tõde on valus kuulata?
Ükspäev oli mu eesti numbriga telefonile helistanud võõras number. Kuna ma igal pool enam oma Eesti telefoni kaasas kanda ei viisti (ilmselge laiskuse tunnusmärk!), siis nägin vastamata kõnet alles hilja õhtul trennist koju jõudes. Mõtlesin kohe kaua, et imelik, kes see olla võib, kuna tööga seotud kõne see ei saanud olla, sest helistatud oli kella kaheksa paiku õhtul. Aga viskasin telefoni sama targalt sahtlisse tagasi ning läksin magama.
Järgmisel hommikul tööl olles mõtlesin, et ikka pean teada saama, kes see oli (uudishimuga on mul vahel natukene halvasti!). Otsisin telefoni usinalt kotist välja ning valisin numbri. Vastu võttis naisterahvas. Mina siis ilusti alustan seletamist, et tere, mina olen Triin Rebane ja keegi on sellelt numbrilt mulle eile helistanud. Seepeale vastatakse mulle, et jusiis oli minu sõbranna ja visati toru hargile. Jah, just nii! Ma ei suutnud isegi rohkem suust välja, kui, et ahah ja kui hakkasid tänan ütlema, siis oli juba vastu kosta vaid tuut-tuut-tuut. Tahtsin küll veel öelda sellele naisterahvale, et kui see müstiline sõbranna soovib uuesti helistada, siis ma olen nüüd olemas, kuid kahjuks ei õnnestunud seda edastada. Või siiski õnnestus, kuid vastu kajas vaid tuut-tuut-tuut. Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et kas tõesti saab üks inimene nii ebaviisakas olla? Siiani ma ei mõista seda. Kas on raske võtta 10 sekundit rohkem ning oodata ära, kuni teine inimene ütleb head aega ja siis toru kenasti hargile visata? Oeh.

Keel vestil ja higipull otsa ees

Hullumaja! Ma ei mõista enam, kuidas saab siin tennist mängida. Mu tennisetunnid on kell pool üheksa, kus idee järgi peaks ikka juba jahedam olema, kuid seda jahedust pole mitte kusagil. Isegi tuul jättis meiega hüvasti. Ja nii me siis seal platsil ringi jookseme, keel vestil ning riided läbimärjad. Huh!
Ema-isa just küsisid mu käest täna, et kas ma olen ikka veel selle kuumusega siin elus. Põhimõtteliselt küll, pole häda midagi! Inimene harjub kõigega, tuleb lihtsalt liikuda teatud kellaaegadel ja teatud kohtasid pidi! Aga praegu peale tennist on mul küll selline tunne, et ma lihtsalt ei jaksa ennast liigutada. Tuleb väike külm dušš võtta...

Hispaania põleb!

Meil on siin tänu igasugustele kuumalainetele läinud olukord päris kriitiliseks. Nimelt võtavad üha rohkem võimust metsatulekahjud, mis tänu tuulekestele muudkui levivad ja levivad. Teisipäeval võtsid nad ka esimesed neli inimelu ning mitmeid tuletõrjujaid on sattunud haiglasse raskete põletushaavadega...
Uudistes just näitas, kuidas kolmveerand Hispaaniast on kõige kõrgema ohuga tsoonis, sealhulgas näiteks ka Alicante. Ainult Galicia on pääsenud rohelisse ehk kõige madalamasse tsooni, kuna seal sajab päevast päeva vihma ning ka soojakraadidega kuigi palju ei priisata :)
Seega kallid inimesed, kes lähevad Hispaaniasse mõttega lõket tegema või suitsukoni autoaknast välja viskama, parem oleks seda mitte teha!

Töö kukub ise sülle

Eelmisel nädalal tuli minu juurde minu kolleeg Mari Carmen ning küsis, et kas ma ei sooviks hakata andma üks kord nädalas inglise keele tunde tema kahele lapsele. Otse loomulikult olin ma ilma pikema mõtlemiseta nõus!
Nüüd siis hakkan kolmapäeviti andma tema kahele lapsele – 13-aastane tüdruk ja 15-aastane poiss (kui ma nüüd ei eksi) inglise keele tunde. Pidavat midagi koolis olema õppinud, kuid minu peamiseks tööks on võtta nende raamat ning neid lihtsalt edasi aidata. Tunnid hakkavad toimuma Mari Carmeni kodus, kuhu mind homme viiakse. Näen mõne kohaliku kodu ka nüüd tõelises äärelinnarajoonis!
Minule on see aga väga hea lisaraha teenimise võimalus. Pealegi saan head praktikat, kui soovin tulevikus kunagi hakata kellegi õpetajaks! Ma ei tea miks, kuid minule on enamus elust kõik võimalused lihtsalt iseenesest sülle kukkunud....ja nii nüüd ka see!

Kristen tulebki külla!

Eile õhtul saatis minu keskkooli ajalt üks parimaid sõbrannasid Kristen kirja, et lennupiletid Alicantesse on kenasti ostetud ning et ma nüüd vaid laupäeval 13.15 ennast lennujaama ajaks! Jess, lõpuks tuleb mulle veel keegi, kes pikka aega lubanud ja lubanud külla!
Kristen tuleb seega laupäeval ning jääb nädalaks. Tagasi hakkab ta elndama pühapäeval, 2. augustil.
Ma olen jummala ärevil. Laupäev, laupäev tule juba!

Šokk - Maria kolib välja!

Ma olen šokis. Ei, pigem hämmingus. Või segaduses. Ah, ma ise ka ei tea, mis ma olen või ei ole. Olen sõnatu. Miks? Sellepärast, et sain just uudise, et Maria kolib välja!
Täna tuli Maria koju, istusin ja vaatasin uudiseid, kuna õhtul on tennis ning õhtused uudised jäävad seega vahele. Marial tõsine nägu peas ning eriti tuju ka just pole. Tuleb istub siis minu juurde ja ütleb, et peab minuga rääkima. Mina jään siis ka tõsiseks, sest ausalt öeldes ehmatas Maria mind päris ära!
Ja siis ütleb Maria, et kolib järgmine nädal välja. Mina šokis ja ei saa sõnagi suust välja. Kuidagi pobisen, et mida, kus ja kuhu siis? Ütleb, et tead, ma viimaks sain loa, et omale korter osta (selleks on linnavalitsuselt mingit paberit vaja). Mina ei oska selle peale midagi öelda. Maria seletas siis pikalt ja laialt, et ta on viimased pool aastat erinevaid kohti vaatamas käinud ning lõpuks otsustas, et aitab ning et ostab San Vicenti omale korteri ära. Kaks tuba, päris ilus ja korralik nägi välja. Uues hoones, täitsa uus korter. Ainuke, mis Mariat väga rõõmsaks ei teinud, on see, et San Vicent on rongiga sõites ca 15 minuti kaugusel Alicantest ning ta peab hakkama iga päev nüüd rongiga sõitma. Ja rongi ajad eipidavat just kuigi roosilised olema. Aga ütles, et pole hullu. Kuna ta ei saa omale Alicantesse korterit osta, kuid vanus justkui nõuaks juba omaette elamist, siis otsustas ta selle korteri ära võtta.
Muidugi on mul sellest kahju, sest meil oli Mariaga jummala lahe viimasel ajal. Meil oli saanud justkui kombeks, et oleme elutoas ja arutame maailma asju peale uudiseid, siis läheb teeb tema väikse uinaku, mina ajan oma asju ning siis kohtume taas niiöelda jututunniks suures toas. Aga pole hullu. Leppisime kokku, et hakkame nüüd nädalavahetustel koos rannas käima ning rohkem väljas söömas ja muid asju tegemas.
Positiivne selle juures on see, et ma kavatsen hõivata Maria toa. Pean küll natukene rohkem maksma (max 20 eurot või nii), kuid ta tuba on poole suurem ja valgusrikkam! Maria lubas meie korteriomanikule Nievesele minu soovist täna teada anda, kui ta Nievesele oma pommuudise täna teatavaks teeb! Ja siis peab hakkama ümber kolima end varsti!

Nädalavahetus täis surfi ja purjetamist

Käesolev nädalavahetus oli mul senistest kõige merelisem ning lahedam. Ma olen täielikult lummatud siinsest merest ning surfamisest!
Laupäeval käisin taaskord Santa Polas ideega lõpetada ära oma surfikursus. Olin kokku leppinud, et lähen kella kaheks ning siis olen seal paar tunnikest. Kukkus välja aga hoopis teistmoodi.
Kella ühe paiku olin kenasti Santa Polas. Tuult nii, mis hirmus ning rand surfareid täis. Kes koolitusel, kes niisama harjutamas-sõitmas! Rand oli rahvast täis! Ilm oli super – ei olnud liiga palav, vaid tuul jahutas mõnusalt ning vesi oli erakordselt soe! Ja see tuleb minu kui täieliku külmavarese suust!!! Sammusin julgelt Parrese keskusesse. Mulle toob see alati naeratuse näole. Sealne keskkond ning meeleolu on alati niivõrd muhe!

Santa Pola promenaad. Seal elaks suvel paar kuukest kyll.

Mul oli plaanis Santa Polasse minna vaid paariks tunniks, kuna olin leppinud Johannaga kokku, et teeme õhtul midagi! Tal on veel ainult nädal siin jäänud! Kõik kukkus aga välja hoopis teistmoodi.
Mulle kohe ei olnud lohet anda ning seega ütlesid kaks juhendajat – Daniel (selle keskuse omanik) ja Julio – et kui mul pole midagi selle vastu, siis võiksin natukene oodata ning nendega hoopis lõunale minna! No mõeldud, tehtud! Ajasime usinasti juttu, uurisid minu eluolu kohta, mina muudkui vastu! Nad olid omadega päris läbi – neil oli eelneval õhtul olnud “väike” juhendajate pidu – ning seetõttu olid nad jube naljakas meeleolus ning meil kulges mõnus tunnike lõunatades.

Playa de Gola oli paksult rahvast tais.

Daniel on selle keskuse omanik. Julio on juhendaja. Tegelikult ta on pärit Granadast ning on inglise keele ja kehalise kasvatuse õpetaja koolis, kuid suvel elab ja töötab Santa Polas ning naudib surfari mõnusat elukutset. Kas pole mitte muhe elustiil? Kui läheb soojaks, sõida muudkui mere äärde ning tee seda, mida armastad. Kui läheb taas külmemaks, siis mine muudkui tagasi koju, tee tööd, käi talvel suusatamas ja siis uuel aastal uuesti. Julio ütles ka, et jube mõnus on õpetajana – sul on nii palju puhkust, et saad vabalt teha aastas paar surfireisi. Makstakse ju õpetajatele siin maal head palka!

Lisaks kitesurfile saab Santa Polas kenasti harjutada ka purjelauda, purjetamist, kayakiga soita, paddle surfi ja nii edasi.Igatahes oli minul koos juhendajaga alles jäänud kaks tundi. Peagi aga ütles Daniel, et kui ma neid natukene aitan, siis aitavad ja juhendavad ka nemad mind kauem. Ja lõpuks siis oligi nii, et minu kahest tunnist sai vaikselt viis. Kui ma lõpetades kuttidelt kella küsisin, siis mõtlesin alguses, et kindlasti teevad nalja – kell oli juba 8! Aeg lendas jälle niivõrd kiiresti, et ei saanud arugi! Jutustasin veel natukene tüüpidega ning panin tulema. Johanna ootas mind juba ning mul oli veel miljon asja vaja teha. Kuigi oleks hea meelega jäänud Santa Polasse ning tüüpidega midagi põnevat ette võtnud, kuid eks siis järgmine kord! Kiirustasin tagasi koju ja kutsusin Johanna enda poole filmi vaatama. Seekord polnud ma aga just kõige parem võõrustaja, sest ma sõna otseses mõttes jäin vaikselt teleka ette magama. Kui Johanna ära läks, siis vaatasin veel teist filmi edasi ning jäingi lõpuks magama...

Ja nii see kaibki!

Playa de Gola ohtul.

Pühapäeva hommikul ärkasin äratuskella peale ning ei saanud praktiliselt mitte mõhkugi aru. Kontides oli väsimus ning tundus justkui oleks öösel pidanud üles ärkama. Aga ei, asjad kokku, väike hommikusöök ja Albuferetasse. Miks? Sest oli käes minu meretegevust päev, mida Centro 14 korraldas. Ette oli nähtud neli tundi merel proovides erinevaid tegevusi. Kokku oli meid 25, moodustati kolm gruppi. Alguses pidi Maria ka tulema, kuid kuna ta on meil siin vaikselt invaliidistunud (mõtles ükspäev, et tassib oma töölt mingeid lauaplaate meile koju ja siis tegi midagi oma jalaga ning ei saanud nädal aega käia!), siis otsustas, et pigem mitte pingutada. See-eest olid mul seal kokanduskursuselt Miguel ja Lorena. Kahju on ainult sellest, et pilte pole, sest ma ei raatsinud oma kaamerat kaasa võtta!
Esimesena saime tunnikese proovida windsurfi. Ausalt öeldes jättis see mind täiesti külmaks, kuidagi üldse ei sümpatiseerinud. Kui alguses pidi püsti laua peale ronida, siis ilmselgelt olid mul jõhkrad tasakaaluhäired ning plärtsatasin sama kiiresti vette kui lauale püsti olin saanud. Raske tundus! Aga natukene proovimist ja valmis! Ja kui anti veel puri ka, siis oli kohe teine lugu! Palju lihtsam ning tuul lihtsalt kandis sind edasi. Muidugi ringi pööramisega oli juba teine lugu :)
Järgmise tunni veetsime kayakiga mööda rannikut ringi kruiisides. Üsna pea sai meile aga selgeks, et palju mõnusam on lihtsalt päästevestiga vees hulpida ning seetõttu olime me pigem rohkem vees kui paadis. Säh sulle kayaki!
Ja viimaks purjetamine. Meid viidi kummikaga suurele Laser purjekale (ausalt, ma üritasin seda numbrit onu jaoks meelde jätta, kuid ei õnnestunud). Ja siis läks purjetamiseks. Noh purjetamiseks seda väga nimetada ei saa, kuid niisama päikese ja tuule käes mõnuleda oli ka päris tore! Ja nüüd mu onule, kes võib kodus õnnest käsi kokku hakata lööma ning lakke hüpata – luban, et ükspäev tulen ja ütlen, et õpeta mind purjetama! Üks päev, üks päev. Sest siin olles poleks mul mitte midagi selle vastu, kui mul sadamas väike paatpoiss või jaht seisaks ning millega ma nädalavahetustel seilamas käiks!
Ja kui ma oma tegevustelt koju jõudsin, siis olin ma väsinud ja sõna otseses mõttes ei teinud midagi. Lihtsalt olin ja laisklesin.

Allergia välismaallaste vastu

Ma nüüd ei taha olla paha ega midagi, kuid mul on tekkinud allergia välismaallaste vastu (selle asemel, et öelda vihata, eelistan pehmemat versiooni allergia)! Turistid turistideks, kuid ma ei salli neid inimesi, kes tulevad võõrale maale, et saada keel selgeks, kuid selle nimel üldse vaeva ei näe! Mul kohe ihukarvad tõusevad püsti ja ma lähen juba sellele ette mõeldes närvi!
Reede pealelõunal kutsus Johanna mind randa. Mõtlesin, et mis siis ikka. Olin tõesti esimest korda niivõrd palav päev, et toas ma oleks lihtsalt otsad andnud ning pealegi polnud ma juba tükk aega rannas ega ujumas käinud! Läksin siis randa, leidsin Johanna koos tema karja sõpradega keeltekoolist. Kõik välismaallased, kes on siia tulnud kaheks kuuks (makstes selle eest 1300 eurot + siis elamine siin, mis on ülikallis!), et õppida hispaania keelt ning nautida head elu! Neid oli ikk päris suur kamp, ca 15 inimest või nii.
Iseenesest ju väga tore, et on siia tulnud õilsa ideega, kuid probleem on selles, et mitte ükski neist ei rääkinud hispaania keelt. Omavahel vuristasid kõik inglise keeles! Isegi kõige lihtsamaid asju küsisid ja rääkisid omavahel inglise keeles. No kuhu nii jõuab? Kui sa oled siia tulnud eesmärgiga õppida keelt, siis peaks olema ju idee, et sa võimalikult palju harjutaksid ja vähemalt üritaks rääkida! Aga nemad? Absoluutselt mitte. Kindlasti on neil selle aja jooksul inglise keele oskus edasi arenenud, kuid hispaania keele oma mitte. Okei, nad oskasid baasasju nagu tere, kuidas läheb ja üks õlu, palun! Kuid see oli ka kõik.
Ja siis sattusin rääkima ühe inglasega ning uuris siis, et mis ma ikka siin teen ja kaua olen ja nii edasi. See tavapärane lugu nagu ikka. Ja siis kui kuulis, et olen siin üheksa kuud, kus siis hakkas alles ähkima ja puhkima, et ikka nii pikk aeg ning kuidas ma suudan nii kaua kodust eemal olla ja bla bla bla. Küsisin seepeale tema käest, et kuule, kui vana sa oled. Vastas 26. Seepeale ütlesi mina, et mõtle nüüd peaga, kas 9 kuud sinu 26-st eluaastast on vähe või palju. Seepeale ei osanud kutt enam midagi öelda. Ja ausalt öeldes mina ka mitte.
Johanna läheb järgmisel laupäeval tagasi. Tal on nüüd kindel plaan minna Austraaliasse tööle, et oma inglise keele oskust lihvida ning siis üks kord tagasi Hispaaniasse tulla ja ikkagi ka hispaania keel selgeks saada! Küsisin siis, et miks mitte kohe Hispaania? Vastuseks oli, et kuigi tema tahaks Hispaaniasse naasta, siis tema kutt tahab minna Austraaliasse ning neile mõlemale tundub, et sinna minna on lihtsam. Pole nii suurt keelebarjääri. Austraaliast on tõesti saanud uus Ameerika!
Õhtul läksin koos nendega veel korra välja, kuigi ma ise sellest väga huvitatud polnud. Esiteks mulle see seltskond väga ei istunud ning teiseks mul on tõsiseid probleeme inglise keelega. Ma automaatselt vastan inimestele hispaania keeles! Aga kuna Johanna palus, siis tegin nendega ühe kiirema tuuri linna peal kuni nad otsustasid karaoket laulma minna. Sellega oli mulle selge, et minu jaoks on õhtu lõppenud...

Muusikast Hispaanias

Olen vist natukene sellest ka varem kirjutanud, kuid siinne muusika on minule kohati suureks naljanumbriks.
Alustame siis kohalikust muusikast. Kuulates praegu raadiot ning niiöelda neid kõige kuumemaid ja popimaid suvemeloodiaid, siis enamus nendest lauludest on lihtsalt tobedad. Ma ei oska siinkohal midagi muud selle peale kosta. Okei, nad loovad mõnusa meeleolu, panevad jala tatsuma ning sa ei pea väga mõtlema, mida sa kuulad, sest laulud on sõnumitühjad või lihtsalt väga nõmeda sõnumiga, millele pole mõtet tähelepanu pöörata. See-eest aga midagi erakorralist siin raadiojaamades kohata ei pruugi. Ja siis nad ketravad neid kõige kõigemaid hommikust õhtuni vahet pidamata.
Ja nüüd siis rahvusvahelisest. Muusikamaastik on siin ülejäänud maailmast väga maha jäänud. Klubides ja raadios võid kuulda laule, mida kuulasid juba 6 kuud tagasi Eestis ning mis hakkasid vaikselt üle viskama. Siin siis lähme uuele ringile nende lauludega. Näiteks tuli meil alles paar nädalat tagasi välja Beyonce singel “Halo”, mis minu mäletamist mööda oli vähemalt jaanuaris juba Eestis pop värk. Siin nüüd mängitakse seda söögi alla ja peale. Minu korterinaaber ükspäev avastas selle laulu ning siis lasi seda mulle ise niivõrd õhinas. Ütlesin talle selle peale, et ahjaa, Beyonce laul – no meil oli see Eestis juba mitu kuud tagasi. Selle peale läks tema nägu natukene morniks.
Üldiselt meeldib hispaanlastele kuulata rahvusvahelist muusikat. Siililegi see ju selge, kui enda muusika lihtsalt niivõrd tobe on. Just see popmuusika ma mõtlen. Küll aga on probleem selle rahvusvahelise muusikaga. Kuna paljud ei räägi inglise keelt, siis on üsna tavaline, et inimesed küll kuulavad ja ümisevad kaasa, kuid ise ei saa tegelikult absoluutselt aru, mis on loo iva. Nii siis näiteks minu korterikaaslane Teresa muudkui kuulab oma Katy Perry “Hot n Cold”i, üritab kõigest väest kaasa laulda, kuid kui küsisin, et miks sulle see lugu meeldib (minu meelest on see tobeda sõnumiga), siis ta ütles, et ega tegelikult ta aru ei saa, mis nad laulavad, aga meloodia meeldib. Ma tõesti imestan, et nad pole oma suures tõlkimistuhinas veel laule tõlkima hakanud...

Joodikud baari avamist ootamas

Neljapäeva pärastlõuna. Maria, Teresa ja mina sureme vaikselt oma korteris. Kuumalaine jõudis meie korterini, õhk ka enam ei liikunud. Kohati oli tunne justkui oleks saunas. Mõtlesime siis tüdrukutega, et peab minema randa ujuma ja leevendust otsima või all asuvasse baari õlut jooma. Leidsime, et kuna Maria jalg on ikka veel haige ning me ei viitsi nii pikka maad käia, siis piirdume täna väikse baari ringiga. Kell oli umbes pool seitse õhtul.
Võtsime oma asjad ning läksime baari. Mille me olime ära unustanud oli see, et ka meie maja alune baar teeb siestasid ning sulgeb uksed. Uksed aga avati 30 minuti pärast. Mõtlesime, et hästi, ei hakka enam üles tagasi minema, istume pargipingile ja ootame pingsalt baari avamist. Nagu joodikud või midagi.
Viskasime nalja ning mõnulesime pargis. Leidsime, et peaks tänavale elama tulema. Tassiks diivani ja laua alla ning oleks seal tänaval. Sest seal andis juba hingata ning higipulli isegi ei tulnud otsaette.
Punkt kell seitse tuli baari omanik ning sel hetkel, kui ta alles oma asju lahti pakkis ning akendelt katteid eest ära pühkis, olime meie juba tema ukse ees hõikamas, et ei tea, kas neid laudu ka välja panna saaks ning et võtaksime kolm õlut! Mees vaatas selle peale meid kahtlase pilguga. Justkui, et tüdrukud, kuhu teil kiire on. Aga tema ju ei teadnud, et olime oma jääkülmas klaasis õlut oodanud juba kõva pool tundi! Ja seal me siis istusime, nautisime oma õlu ja mõtlesime, et selline see elu suvel olema peabki. Nüüd otsustasime, et teeme sellest traditsiooni ning hakkame tihedamini seda baari külastama. Kui ikka palavus vaikselt tapma hakkab, siis peab ju kusagilt ja kuidagi leevendust otsima...

Blondina Hispaanias kergem?

Millegipärast on minu elus alati nii olnud, et naljalt igav ei hakka ning kui peakski tsutikene seiklusvaesemaks elu jääma, siis hakkavad asjad iseenesest juhtuma. Ja ega siingi asjad teistmoodi pole. Minuga lihtsalt juhtub naerma ajavad asju...
Näiteks ükspäev läksin ma poodi vett ostma, siia meie kodu lähedal asuvasse Säästumarketi tüüpi poodi Dialprix. Seal on alati üks kassapidaja. Üks tüdruk, kes ei tundu olevat hispaanlane, kuid hästi lahke ja sõbralik. Kenasti juba naeratame ja tervitame üksteist. Mulle ausalt öeldes see pood üldse ei meeldi, kuid kuna see on kõige lähemal, kust saab veekanistreid koju tassida (ausalt mul on vahel tunne, et ma tulen Rambona tagasi!), siis olen seal paratamatult tihe külaline.
Mina siis lähen kassasse oma 5 liitrise veetünniga. Maksan ja sehkendan seal, poolenisti kusagil oma maailmas olles. Siis ütleb tüdruk, et tead, kuigi sa alkoholi ei ostnud, ma annan sulle kaasa kingituse. Mina seepeale positiivselt üllatunult vastan, et ohoo, millega ma selle ära olen teeninud. Tüdruk ütles, et niisama. Sain omale kingituseks šeikeri ja kokteiliraamatu. Lähen siis koju, näitan rõõmsalt Teresale ja Mariale, et näed, mis me saime! Mind see šeiker just lakke hüppama ning käsi kokku lööma ei pannud, kuid teised olid jummala ekstaasis.
Tüdrukud uurisid šeikerit ning seejärel arutasid omavahel, et ja-jaa, räägi, räägi, et sa nüüd selle niisama vee ostmise eest omale kingiks said. Nagunii oli meeskassiir, kes vaatas, et blond neid tuleb ning kuidagi tuleb tähelepanu võita. Ajasin neile siis vastu, et naine oli ning ausalt ostsin ainult vett ja kui tahate näitan tsekki. See siiski ei otunud vajalikuks, vaid vaikselt jäid mind uskuma.
Maria ja Teresa sattusid niivõrd õhinasse meie uuest šeikerist ning otsustasid, et neil on nüüd ka sellist ikka vaja. Esiteks on meil vaja koju veel ühte sellist, sest kuidas me muidu külalisi ühe šeikeriga saame kutsuda ja teiseks sellepärast, et ikka koju on vaja ka üks šeiker viia. Nii siis otsustas Teresa, et läheb ja toob endale ka.
Mis aga juhtus? Teresa naases tagasi vaid veetünniga. Mingist šeikerist polnud juttu ka mitte. Mina seepeale vaikselt itsitan diivanil ja ei oska midagi öelda. Tere ikka ajab, et Triin räägi välja, mis sa seal poes tegelikult tegid. Seepeale otsustas Maria, et nii see asi ei jää. Ta peab ka proovima. Kordus sama, mis Teresaga. Vett sai, aga šeikerit mitte. Mina itsitasin veel rohkem.
Sellest tulenevalt tegid Maria ja Teresa kaks järeldust. Nüüd, kui neil midgi tulevikus vaja on, siis a) värvivad nad juuksed blondiks, sest nad on veendunud, et kõik, mis minuga juhtub, on tingitud mu juuksevärvist või b) nad ei lahku enam kodust kunagi ilma minuta käevangus või c) hakkavad vaid mind poodi saatma!
Sellest tulenevalt hakkasin ma isegi mõtlema, et huvitav, miks minuga igast asju juhtub. On see siis tõesti tingitud minu juuksevärvist ja sinistest silmadest, mis osade sõnul on siinolles aina sinisemaks läinud? Ma ikka tahaks loota sellele, et see on pigem tingitud minu iseloomust ja olemusest. Peaks tegema eksperimendi – värviks juuksed tumedaks ja paneks pruunid läätsed. Vaataks, mis siis juhtuma hakkab?
Seni aga ei ole minul midagi selle vastu, et minuga pidevalt midagi juhtub. Nalja nabani ning hea kodus teistele pidevalt rääkida stiilis tead, mis täna juhtus...