Kohalik kosjasobitamine

Tänane päev on olnud ülinaljakas. See on lausa hämmastav, kui palju siin pidevalt naerda saab. Mind paneb hispaanlaste mõtteviis kohati ikka südamest naerma ning imestama. 

Nimelt täna, kui olime raadiost tagasi tulnud, ootas mind ees siiani üks kõige naljakamaid ning imelikumaid poolteist tundi. Meie korrusele tuli meiega juttu puhuma meie boss Fernando. Siuke kõva 50-aastane muhe vanapapi. Räägib siin, räägib seal. Lõpuks naaseb minu laua juurde ja hakkab uurima, et kuidas mul läheb ja mis ma siin olemisest arvan ja nii edasi. Sellised elementaarsed viisakuste vahetamised. Sellele järgneb 10 minutit juttu, kuidas ta ükskord Tallinnas käis, kuidas Tallinn on ikka Baltimaade kroonijuveel, kuidas sealsed naised on ikka kõige toredamad ja ilusamad ning mina olen sellest elav näide. No väga tore, lähme palun edasi. Seda juttu on ennegi kõrva sosistatud...

Ja siis, kui kõik nagu näiks juba räägitud, tuleb küsimus - Trini, kas sul siin juba kohalik kutt on leitud? Ütlesin, et ei, ei. Ja siis siuhsauh tuli seljatagant välja ümbrik koos piltidega. Nimelt oli Fernando käinud just Põhja-Hispaanias oma pojaga suusatamas. Vaatasime siis koos pilte, seletas siit ja sealt, kui toredad mäed seal on. Ja siis, et kui tema poeg ikka Alicantesse tuleb, kuidas ta mind temale tutvustada tahab. Ja siis pildid tema pojast ja jutt stiilis kui tore, tugev, ilus ja tubli minu poeg on! Mina lagistan naerda, teised plikad ka...

Ja kui jälle tundub, et nagu justkui kõik pildid oleks vaadatud ja asjad räägitud, läheb ikka jutt edasi. Stiilis, mis mulle meeldib ja mis tema pojale meeldib. Ja siis otsustas onu, et ikka kui tema poeg siia ei tule, siis peaks ikka mind Madriidi sõidutama (tema poeg õpib seal arstiks). No väga tore. Kosjasobitamine missugune! Onu ütles, et seda juttu võib jätkata ükskord õhtusöögil....

Ja seda kõike tegi ta täiesti tavaliselt nagu nii asjad käikski. Selliseid asju ikka juba Eestis ei juhtu!

Huvitav, teistmoodi, mittekohalik

Teised hakkasid täna tööl arutama, et jube naljakas, kuidas kõik, kes tulevad meie korrusele informatsiooni küsima, jalutavad otsemat teed pidi minu laua juurde. Kuigi enne seda on veel kolm infotöötajat, kelle päris töö on tegelikult neile päringutele vastata. Tundub, et ma tundun kõigile väga huvitav. Teistmoodi. Mittekohalik. 

Mulle nüüd hakatakse sebima oma arvutit koos püsiühendusega, kuna ükspäev otsustas meie wifi minna siestale ning pole siiani tagasi tulnud. Keegi ei tea, milles probleem. Seega varsti saan ehk omale päris oma arvuti päris oma internetiga :)

Escarlatale küll öeldi, et sa võid ainult unistada uuest arvutist, kuid meie boss käis täna meie korrusel teatamas, et ta võtab selle nüüd oma südameasjaks, et ma saaks omale arvuti :)

Pildil: käib töö ja vile koos

Raadiostaar :)

Jõudsin just äsja tagasi raadiost. Mina, Escarlata ja Laura käisime  intervjuud andmas. 

Siin on nii, et Centro 14 ja kohalik noortevolikogu käib iga reede raadios intervjuud andmas. Räägitakse sellest, mis uut ja huvitavat meie organisatsioonis ning niisama pläkutatakse päevakajalistel teemadel. Seekordseks peateemaks aga olin mina - esimene vabatahtlik Alicantes!

Küsimused, mis mind puudutasid ning millele ma tublis hispaania keeles vastasin (ise ma küll rahule ei jäänud, aga kõik teised ütlesid, et juba nii hästi räägin, täitsa ime):

- kust ma pärit olen?

- kas mulle meeldib Alicantes?

- kas ma olen ka leidnud mingeid erinevusi Eesti ja Alicante vahel?

- mis mulle siin kõige rohkem meeldib?

- mis ma siin täpsemalt teen?

- kauaks jään?

- mis ma enne siia tulemist tegin?

- kas ma tunnen ka oma perest, sõpradest ja muudest eesti asjadest puudust?

Kokku jutustasime ca pool tundi (kui lisada sinna juurde Laura osa Centro 14-st). Millise emotsiooniga ma tagasi tulin? Nii palju nalja, kui seal raadios, pole juba ammu saanud. Siuke nali käis pidevalt. 

Ja Daniel, meie intervjueerija oli eriti vaimustuses sellest vabatahtlikkuse asjast. Ning ootab mind nüüd ikka ja jälle raadiosse tagasi :) Ja teised naeravad nüüd, et ma olen täna õhtu staar :)

Meie raadios (vasakult): Laura, mina ja Escarlata

Ja nii siis ongi....rongiga Santiagosse

Ja nii siis ongi....rongiga Santiago de Compostelasse. Edasi-tagasi piletid maksavad 100 euri ehk 15 euri odavamad kui lennupiletid. Mugavuse eest siin ei maksta...

Minu seiklused rongiga hakkavad pihta 19. aprilli hommikul, kohale jõuan sama päeva õhtul. Peale 12-tunnist loksumist läbi mööda Hispaania maastikke. Küll aga lohutati mind täna, et rongid on igati korralikud, saab rahus filme vaadata ning muusikat kuulata. Nagu pikamaalendudel lennukis.

Ja siis nädal hiljem, 25. aprillil hakkan tagasi loksuma. Jään Santiagosse üheks päevaks kauemaks, kuna reedel rongid Alicantesse ei sõida. 

Eks ma siis anna teada, mis ma asjadest arvan, kui ma sealt ükskord tagasi olen. Igatahes pole mul nädalase puhkuse vastu küll mitte midagi :)

Töötusest ja majandusest

Nokitsesin eile oma esimese kodutöö kallal, mis rääkis majanduslangusest Alicantes ja Eestis. Lugesin eile erinevaid ajaleheartikleid ning vaatasin uudiseid. Selgub, et majanduslangus on siin täies jõus ning tööpuudus üks suuremaid Euroopas. 

Enamus inimesi, kes on Alicantes töö kaotanud ning seeläbi otsivad valitsustelt abi või elavad tänavatel on mehed (85%). Nendest enamus omakorda on vanemad kui 60-aastat (76%). Kuna Alicantes pidavat elama inimesi 80-st eri rahvusest, siis tööd kaotavad üllatavalt just hispaanlased (85%). Kõiksugused teised murjamid moodustavad ainult väikese osa. Ja Alicantesse on olukorraga tegelemiseks tööle võetud 30 inimest, kes mässavad valitsuses töötute ja kodututega. Ma muuseas ise pole tänavapildis tähele pannud, et neid kodutuid väga oleks. Aga eks ma nüüd siis hakkan rohkem silmi lahti hoidma.

Alicantes on üks niiöelda varjupaik, mis pakkub esmaseid teenuseid 72-le kodutule. See tähendab seda, et rohkem kui pooled kodututest peavad elama tänavatel, kuna neile ei jagu lihtsalt varjupaigas kohti. Eelmine aasta ööbis varjupaigas üle 1692 inimese, see aasta oodatakse, et see number vähemalt kahekordistub. 

Lisaks on loodud ka programm, mis pakub rahalist abi töötutele ning kerjustele, et tagada nendele hädavajalikud esmatarbed. Praeguseks saab programmist toetust pea 1500 inimest. Neist 218 on hakanud käima ka niiöelda töötutele mõeldud ümberõppe kursustel. 

Alicante linnavalitsus on võtnud oma südameasjaks lahendada praegune töötuse probleem võimalikult kiiresti. Näiteks on hakatud linnavalitsuse abiga töökohti juurde looma.

Uudistest täna hommikul veel nägin, et esimene hispaania pank on hakanud põhja minema (Castellon La Mancha) ning nüüd kõik, kellel raha seal pangas, on hakanud paanitsedes raha välja võtma. Samuti räägiti ka töötusest - nimelt arvab valitsus, et põhjas on ära käidud ning nüüd saab asi ainult paremaks minna.

Muidu on elule majanduslangus hästi mõjunud. Kohalikud räägivad, et hinnad poodides on ikka mehe moodi alla läinud.  

Bussi või rongiga Santiago de Compostelasse? Üle mõistuse!

Mind ajab ikka aeg-ajalt muigele see, kuidas hispaanlased siin oma asju ajavad. Kohati on tunne justkui nad oleksid kusagilt teiselt planeedilt. 

Nimelt hakaksime täna Escarlataga otsima mulle lennupileteid, et lennata koolitusele Santiago de Compostelasse. Leidsime ühed, mis ajaliselt ideaalselt sobisid - ca 250 euri. Saatsime koolitust korraldavale organisatsioonile (Hispaania rahvuslik büroo) kirja, et sellised hinnad ja ajad. Point on selles, et kõikidele kuludele tuleb saada kinnitus. 

Ja siis läks tund, läks kaks. Saime vastuse ja hakkasime mõlemad naerma. Nad ei luba mul lennukiga tulla, kuna kallis olevat. Pean võtma rongi või bussi. See on üle mõistuse. Alicante on ühes otsas, Santiago de Compostela teises otsas. 

Ega muud väga üle jäänud, kui hakata rongipileteid otsima. Leidsime. Ainuke mure, et vagunis peab istuma ca 12 tundi. 12 tundi!!! Mida perset?! Ja aina paremaks läks. Tagasi sellel päeval, millal ma peaks tulema, rongi ei tule!!! Ehk siis buss? Ja see sõit kestab 16 tundi!!!

Escarlatale see mõte kohe üldse ei meeldinud, et ma bussiga pean tagasi tulema. Nüüd me siin siis vaidleme selle korraldajaga, et ma saaks sinna üheks päevaks kauemaks jääda, et nad mind majutaks ja toidaks seal ning et ma saaks siis ikka rongiga koju tagasi. Eks näis, mis nad meile selle peale vastavad. 

Hispaanlased, ma ütlen!

Täna on see tähtis päev

Täna on see tähtis päev - projektide esitamise tähtaeg rahvuslikele büroodele. See tähendab tavaliselt seda, et ca nädal enne tähtaega on kõik noortega tegelevad organisatsioonid erilises ajahädas ja paanikas! Nii ka meie. 

Minu rahvusvahelise noortevahetuse projekt oli valmis juba eelmise nädala alguses. Kogu projekti taotlus, sisu, ajakavad, seletused, partnerite osalusvormis ja muu vajalik. Saatsime selle üle vaatamiseks meie bossile Laurale, kellel on majas ainukesena õigus neid pabereid allkirjastada. Võttis nädala, ei kippu ega kõppu! Laurat pole majas ning ei tea, millal ta ka järgmine kord tuleb. Hästi, oleme kannatlikud ja ootame veel.

Selle nädala alguseks ei olnud ikka veel midagi. Escarlata juba ütles mulle, et Triin, mata see mõte maha, me ei saa seda projekti selleks tähtajaks esitada. Esitame hoopis 1. juuniks. Mina ikka vastu, et ei-ei. Oleks vaja ikka selleks tähtajaks, mille nimel siis ma viimased kuu aega rühkinud olen?! Ei tohi jätta jonni. 

Palusin Escarlatal veel Laurale helistada ja kirjutada ning meelde tuletada, et selle asjaga on kiire. Vaatasin siiralt talle silma ja küsisin, et kas ma võin minna ise Laurat otsima. Ütles ta ju mulle, et iga kell võin ta uksele koputada, kui mingi mure. Escarlata ütles, et kui meil pole vastust teisipäevaks, siis lähme koputame uksele. 

Ja siis tulen mina teisipäeva lõunal oma hispaania keele tunnist. Ja teate, mis? Laura oli öelnud, et talle projekt väga meeldib ning kui saame selle rahaga hakkama, mis me rahvuslikult büroolt küsime, siis laske käia! Ruttu paberid Laura lauale allkirjastamiseks. 

Ja täna on see tähtis päev. Saime hommikul Lauralt allkirjastatud dokumendid. Printisime välja kõik muu vajaliku. Tuleb välja, et ma olen siin ainuke, kes oskab Exceli dokumendist asju printida inimlikus suuruses ja vormis :) Võtsime pangast tõendi, et konto, mille me taotlusesse panime, kuulub ikka organisatsioonile. Ja viisime kõik dokumendid kiiruga Valencia valitsuse majja, et postituvi saaks need teele panna ja meie templi, et oleme õigeaegselt need asjad ära saatnud. Ja nüüd liigub see patakas paberit kenasti Valencia poole. 

Huh, oleme Escarlataga rahul. Vähemalt praegu. Nüüd tuleb ca kaks kuud oodata vastust... Aga ikkagi, tublid olime, et tehtud sai!

Intervjuu kohalikus raadios

Sain täna hommikul uudise, et sellel reedel oodatakse mind Alicante kohalikusse raadiosse intervjuud andma. Jaiks! Ja see intervjuu toimub otse loomulikult hispaania keeles. Topeltjaiks!

Õnneks saan ma täna-homme küsimused ette, et natukene ennast eelnevalt häälestada. 

Eks me siis näe, mis ma reede lõunal seal kokku puterdan :)

Pangad ja kodutud

Veel natukene pangandusest, mida ma eile õhtul tähele panin. 

Nimelt kui sa lähed päeval täiesti tavalisse pangakontorisse, siis sa niisama sisse ei saa. Sa pead paar sekundit ootama, et teller sulle ukse lahti teeks ning alles siis saad siseneda. Isegi sellel niiöelda kontori eesruumil, kus on pangaautomaat, on vaja oodata kuni teller ukse avab. 

Eile õhtul aga käisin pangas raha välja võtmas ning avastasin, et kõik uksed pärani lahti ning saad vabalt sisse marssida. Ei mingeid lukke ega midagi. Minu meelest naljakas.

Kuna võrreldes eelmiste aastatega on Alicantes 70% kodutute arv tõusnud, siis on kodutud hakanud pangakontoreid kasutama soojade magamisasemetena. Just ükspäev nägin ühte kodutut kontoris ööbimas. Oli omale hullud madratsid ja tekid kohale vedanud ning põõnas nii, mis hirmus!

Kui rääkida veel nüüd kodututest, siis see 70% kõlab jube suure numbrina. Tegelikult on registreeritud kodutuid Alicantes 168 - need on siis need, kes saavad linnavalitsuselt toetust selle eest, et nad jäänd tööta ja seega ka kodutuks. Kui nüüd võtta, et Alicantes elab üle 300 000 inimese, siis polegi see arv niivõrd suur. 

Ma võin sel teemal varsti veel kirjutada, kuna mu kodutöö keeletunni jaoks on sel teemal :)

Midagi poistele...

Ma sirvisin täna päeval ajalehte ning leidsin mitu lehekülge autode müügikuulutusi. Mõtlesin, et rõõmustan autohuvilisi ning jutustan natukene siinsetest hindadest. 

Ma pole eriline autospets (mitte et öelda, et ma ei tea autodest midagi), seega ma panen siia lihtsalt mingite autode nimekirja ja hinnad. Kuna neid autosid oli nii palju ja mul pole õrna aimugi, mida kõik need TDI-d, CV-d ja muud asjad tähendavad, siis võtsin suvalised. 

Ja kui keegi teab, kas need on Eestiga võrreldes kallid või odavad, siis võib mullegi teada anda. Ma tõesti ei viitsi hakata netist otsima, palju üks või teine Eestis maksab...

Audi

A3 1.6 - €22 940

A4 2.0 TDI - € 31 220

A6 3.2 FSI - €51 100

Q7 4.2 TDI - €80 890

BMW

330i touring - €43 400

530i - € 49 100

730i - € 73 000

X5 3.0i - €51 700

Mazda

Mazda 3 2.0 16V 5p - €20 800

Mazda 6 2.0 16V 4/5 p - €23 875

MX 5 2.0 - €27 000

Mercedes

C 200 CDI - €32 500

CLK 200K - €42 250

SLK 200K - €42 137

E 280 - €48 000

ML 500 - €78 604

Peugeot

206 1.4 SW - €13 660

207 1.6 5p - €16 550

308 THO 150 5p - €21 000

407 2.0 - €25 100

607 3.0 V6 - €49 560

Volkswagen

Polo 1.4 TDI 700V - €13 180

New Beetle 2.0 - €25 310

Golf 2.0 TDI 110CV - €19 950

Passat 2.0 TSI 200CV - €32 560

Touareg 3.0 V6 TDI 240CV - €50 460

Minu interneti kasutusest...

Eestis olin ma internetist absoluutselt sõltuvuses. Või võibolla just mitte internetist, aga töötamisest. Ehk isegi, kui miskit oli vaja hilja õhtul ära teha, siis ma läksin ja tegin oma arvuti lahti ning hakkasin pihta. Kuni kõik valmis sai ning rahuliku südamega voodisse sai minna. Võtku selleks siis ükskõik kui kaua. Ja otse loomulikult ei puudunud igast õhtust ka sõpradega MSNis või Skype'is lobisemine. 

Kolme nädalaga siin on asjad natukene muutunud. Mulle tohutult meeldib see, et mul on õhtud vabad. Mul pole kodus internetti ja ausalt öeldes enam ei taha ka. Siis oleks ilmselt pidevalt liiga suur kiusatus heita pilk peale MSNile või Skype'ile ja sõpradega tundideks lobisema jääda. Rääkimata siis erinevatest tööasjadest, millega ma end ikka vaikselt üritan kursis hoida. Ja ma olen avastanud, et nii palju aega on. Saab rahulikult õhtuti trenni teha, jalutamas käia, pikki pikki õhtusööke nautida, niisama korterikaaslasega lobiseda, telkut vaadata või mõnda head raamatut lugeda. 

Ja nüüd olen ma jõudmas faasi, kus peale tööd ei taha ma enam arvutit näha ka mitte. Ja kuigi nii mõnigi eestlane arvab selle kohta, et ma hakkan vaikselt ära keerama, siis minu meelest on see kõik vaid positiivne. Arvaku igaüks mis tahab. Mina säästan oma silmi ja tervist. Soovitan teistelgi interneti-arvuti võõrutusele minna :)

On arrival training

Täna selgus koht, kus on minu "On arrival training". Alates 19. aprillist suundun ma nädalaks Santiago de Compostelasse, et end siis tublisti koolitada ning teiste vabatahtlikega tutvuda, kes on otsustanud oma EVS samuti Hispaanias teha. 

Ma küll pole väga vaimustuses sellest Santiago de Compostela värgist (lootsin, et äkki Madrid, Barcelona, Granada või Sevilla), kuid äkki ma selle nädala jooksul muudan oma arvamust sellest linnast. Ja pealegi on mul veel kaks koolitust veel ees - äkki jõuan nendega soovitud linnu külastada. Ja kui ei, siis tuleb kott kokku pakkida ning omalkäel minna...

Tortilla, tortilla

Eile oli meil selline nutune päev. Pilves ja paar piiska isegi tuli taevast alla. Ja nii külm oli, et kui läksime Maria Josega lehte ostma, siis tahtsid näpud otsast ära kukkuda. Tundus nagu oleks Alicantesse talv saabunud.

Ja siis me mõtlesime tükk aega, mida me selle päevaga peale hakkame. Laupäeval oli meil Maria Josega kindel plaan - pühapäeval lähme randa ja teeme mitte midagit. See plaan kukkus nüüd igatepidi läbi. 

Otsustasime, et mis meil ikka muud üle jääb, kui korraldada üks suur lõuna ja teha kõike kõige paremat. Maria Jose tegi meile tortillasid (ei, see ei ole see mehhikost pärit chips, mille peale te kohe tulete). Tortilla on hispaania omlett, mida enamasti tehakse munadest, kartulitest ja sibulast. Hästi lihtne, hästi maitsev! Nüüd on ka see kohalik toit ära proovitud. Kõrvale suur hunnik salatit ja puuvilju. Nämm. 

Neil on siin muidu niimoodi, et prantsuse omlett on see meie mõistes omlett, kus pole kartulit. Ja hispaania omlett on see, mida kõik siin kahe suupoolega sisse ajavad ja kus on kartul. Üldiselt aga ajavad need toidunimed mind nii segadusse. Eriti mereannid. Neid on lihtsalt menüüs niipalju. 

Järgmine kord lubasin mina midagi eestilikku teha. Kuigi ma üldse ei kujuta ette, mis see olla võiks. Verivorsti siin pole ja hapukapsast ma ise küll tegema ei viitsi hakata.

Minu esimene saadetis Eestist

Neljapäeval laekus minu postkasti teade, et mulle on tulnud pakk Eestist! Olin kohe nii ähmi täis ja õnnelik. Mu ema saadetis oli viimaks kohale jõudnud ning selleks kulus alla nädala. Pole paha. 

Otse loomulikult lippasin kiiresti postkontorisse, et saadetis lunastada. Siiski pidin sealt tagasi tulema tühjade kätega. Oma suures eufoorias ma ei pannud üldse tähele teatisele kribukirjas kirjutatud lauset, et saadetise saab kätte alates järgmisest päevast. Olin pettunud. Tahtsin juba täiega Kalevi šokolaadi nosida. 

Ja siis tuli reede. Peale tööd tõttasin kiiruga postkontorisse. Pakk käes. Tirisin seda mööda linna oma kodu poole. Päris raske oli teine. Või siis lihtsalt suur. Käisin sellega veel ka korra poes, et vett osta. Siis müüja küsis, et plika, mis sa seal kaenlas tirid. Jummala naljakas oli. 

Ja siis viimaks jõudsin ma sellega koju. Ja ruttu avama. Kõik, mis olin Eestist soovinud, oli kenasti kastis! Ja kuhjaga Kalevi šokolaadi ja Mõnusat maiust. Nämm. Panin ühe kohe pintslisse. 

Ma pole siit veel ühtegi magusat asja peale jäätise ostnud. Ja nüüd arvestades seda šokolaadikuhja (mu ema peab mind ilmselgelt šokohoolikuks) ei pea ma nii pea poodi magusa järele. Andsin ühe šokolaadi juba Maria Josele ning teise Escarlatale - mõlemale täiega maitses! Vot, Kalev ikka teab, mis on hea!!!

Ja kui keegi tahab mulle ükskõik millal miskit saata, siis you're more than welcome :)

Esimene vihm

Eile öösel ja täna päeval tabas meid vihmalaine. Kohalikud olid ikka täitsa paanikas, et mis nüüd saab, et vihma sajab. Minu jaoks oli see pigem siuke naljanumber - paar piiska tilkus pähe. Igati naljakas. Aga nüüd olen ka esimese kohaliku vihma ära näinud. Kolme nädala jooksul üks koledam päev. Pole paha. 

Hommiku- vs õhtuinimene

Mul on siinolles läinud natukene graafik sassi. Unegraafik nimelt. 

Eestis olles olin ma täielik õhtuinimene. Hommikul mind ikka keegi kell 7 naljalt ülesse ei saanud ja enamus kohtumisi ning toimetamisi ei pannud ma kunagi enne kelle 10-11. Mulle ei meeldinud hommikud, need olid nii unised ja igavad. Mulle meeldisid õhtud, pimedus ning sellega kaasnev vaikus majas. Kõige parem aeg töötamiseks. Ja oi kuidas mulle meeldis magada ja nädalavahetustel kaua põõnata...

Ja nüüd on nii, et minust on saamas hommikuinimene. See ajab ausalt hirmu nahka. Olen viimastel tööpäevadel iseenesest kell pool seitse hommikul üles ärganud. Ilma äratuskellata. Ja magama lähen ma nii kella kaheteist ühe vahel. Seega magan ma ca kuus tundi päevas, mis minu jaoks on ülivähe. Ja siis hommikust saadik olen nagu väike energiapomm. See on väga veider. 

Ja nädalavahetusel ärkasin iseenesest üles kell kaheksa hommikul, kui olin voodisse saanud kella kolme paiku. Mismõttes? 

Kuigi tuleb tunnistada, et mulle on siinsed hommikud meeldima hakanud. Päike paistab, saab tööle jalutada ning mõnusat sooja õhku sisse ahmida. Eks näis, kas minust nüüd saabki hommikuinimene või on see kõik ainult mingi vahepealne faas. 

Töötavate naiste päev

Ma olen vahepeal unustanud kirjutada oma esimesest lõunasöögist kolleegidega. Nimelt eelmisel neljapäeval käisime töökaaslastega lõunal. Teemaks: töötavate naiste päeva tähistamine. Tundub, et siin on igast lolle pühasid välja mõeldud, et oleks põhjust välja minna ning midagi tähistada. 

Käisime meie töökoha lähedal asuvas Itaalia restoranis. Jube mõnus koht oli. Selline Controvento stiilis, hubane ning kodune. Ja 10 euro eest sai kolm käiku + joogi! Ajasime näost igast head ja paremat sisse ning ausalt öeldes oli mul poole pearoo ajal juba kõht nii täis, et tahtsin sealt ainult koju veereda. Kolleegid naersid nii mis hirmus. Rääkisin neile, et tavaliselt ma söön ainult ühe pearoa, mille peale muidugi suured silmad tehti, et mismoodi siis nii. 

Igatahes oli väga tore õhtupoolik. Ja lõuna kestis vaid kaks ja pool tundi...ja siis kõik veeresid kodu suunas...

Tähtpäev: 1 kuu Eestist eemal

Eile, 28. märtsil sai täis minu esimene kuu Eestist eemal olemist. Hirmus, kui kiiresti aeg lendab :)

Otsustasime seda tähistada koos minu korterikaaslase Maria Josega. Mõeldud, tehtud! Läksime välja. Kõigepealt väike õlu kohalikus veinipoes, mis asub täpselt meie taga ning kust saab ühe liitri vaadiveini osta ühe euro eest. Lähen ükspäev ja proovin selle ära. Maria ütles, et igati jodav vein ja heast piirkonnast. Eks me näe.

Edasi liikusime sööma. Valisime mõnusa väikse koha, kus Maria Jose tellis meile kohalikku Andaluusia toitu. Kõik oli nii hea, et mul on tunne, et samas vaimus jätkates tõuseb mu kehakaal mehe moodi. Mulle hullult meeldib see tapase värk - lauale tellitakse hunnik asju ning siis vali siit ja sealt, mida soovid! Väga mõnus. Hispaanlastele kohaselt istusime, jututasime, sõime ja jõime ca kaks ja pool tundi. Ma olen hakanud isegi selle aeglaselt söömisegagi ära harjuma :)

Õhtu jooksul sain teada ka mõned asjad seoses Maria Jose ja minuga, millest mul enne õrna aimugi ei olnud. Esiteks oli Escarlata Maria Jose vanusega mööda pannud ning mind valesti informeerinud. Maria Jose on tegelikult 31-aastane, kuigi ausalt öeldes ei ütleks küll. Oleme siuksed sarnased ühtekad. 

Teiseks jõudsime me järeldusele, miks me nii hästi omavahel läbi saame ning miks meil alati koos vahva on: me oleme ühest tähtkujust - Kaksikud. Maria sünnipäev on 31. mail ja minul 6. juunil. Nii,et me saame koos sünnipäeva tähistada.

Oma tähistamisega liikusime edasi kokteilibaari nimega Nic. Siiani on see minu lemmik koht. Tegime seal ühed kiiremad kokteilid ning suutsime kõik maailma asjad ära arutada. Jube lahe, kuidas meil on ühesugune mõttemaailm või kuidas me väga paljudes asjades oleme ühel arvamusel. 

Ja siis oli kell kaks. Mõtlesime tükk aega, kas minna veel kusagile edasi või mitte. Ja mõtlesime välja, et jätame selle järgmiseks nädalaks, kui me hakkame tähistama oma imeliku roomy väljakolimist...