Tänane päev on olnud ülinaljakas. See on lausa hämmastav, kui palju siin pidevalt naerda saab. Mind paneb hispaanlaste mõtteviis kohati ikka südamest naerma ning imestama.
Nimelt täna, kui olime raadiost tagasi tulnud, ootas mind ees siiani üks kõige naljakamaid ning imelikumaid poolteist tundi. Meie korrusele tuli meiega juttu puhuma meie boss Fernando. Siuke kõva 50-aastane muhe vanapapi. Räägib siin, räägib seal. Lõpuks naaseb minu laua juurde ja hakkab uurima, et kuidas mul läheb ja mis ma siin olemisest arvan ja nii edasi. Sellised elementaarsed viisakuste vahetamised. Sellele järgneb 10 minutit juttu, kuidas ta ükskord Tallinnas käis, kuidas Tallinn on ikka Baltimaade kroonijuveel, kuidas sealsed naised on ikka kõige toredamad ja ilusamad ning mina olen sellest elav näide. No väga tore, lähme palun edasi. Seda juttu on ennegi kõrva sosistatud...
Ja siis, kui kõik nagu näiks juba räägitud, tuleb küsimus - Trini, kas sul siin juba kohalik kutt on leitud? Ütlesin, et ei, ei. Ja siis siuhsauh tuli seljatagant välja ümbrik koos piltidega. Nimelt oli Fernando käinud just Põhja-Hispaanias oma pojaga suusatamas. Vaatasime siis koos pilte, seletas siit ja sealt, kui toredad mäed seal on. Ja siis, et kui tema poeg ikka Alicantesse tuleb, kuidas ta mind temale tutvustada tahab. Ja siis pildid tema pojast ja jutt stiilis kui tore, tugev, ilus ja tubli minu poeg on! Mina lagistan naerda, teised plikad ka...
Ja kui jälle tundub, et nagu justkui kõik pildid oleks vaadatud ja asjad räägitud, läheb ikka jutt edasi. Stiilis, mis mulle meeldib ja mis tema pojale meeldib. Ja siis otsustas onu, et ikka kui tema poeg siia ei tule, siis peaks ikka mind Madriidi sõidutama (tema poeg õpib seal arstiks). No väga tore. Kosjasobitamine missugune! Onu ütles, et seda juttu võib jätkata ükskord õhtusöögil....
Ja seda kõike tegi ta täiesti tavaliselt nagu nii asjad käikski. Selliseid asju ikka juba Eestis ei juhtu!
No comments:
Post a Comment