Eile oli meil selline nutune päev. Pilves ja paar piiska isegi tuli taevast alla. Ja nii külm oli, et kui läksime Maria Josega lehte ostma, siis tahtsid näpud otsast ära kukkuda. Tundus nagu oleks Alicantesse talv saabunud.
Ja siis me mõtlesime tükk aega, mida me selle päevaga peale hakkame. Laupäeval oli meil Maria Josega kindel plaan - pühapäeval lähme randa ja teeme mitte midagit. See plaan kukkus nüüd igatepidi läbi.
Otsustasime, et mis meil ikka muud üle jääb, kui korraldada üks suur lõuna ja teha kõike kõige paremat. Maria Jose tegi meile tortillasid (ei, see ei ole see mehhikost pärit chips, mille peale te kohe tulete). Tortilla on hispaania omlett, mida enamasti tehakse munadest, kartulitest ja sibulast. Hästi lihtne, hästi maitsev! Nüüd on ka see kohalik toit ära proovitud. Kõrvale suur hunnik salatit ja puuvilju. Nämm.
Neil on siin muidu niimoodi, et prantsuse omlett on see meie mõistes omlett, kus pole kartulit. Ja hispaania omlett on see, mida kõik siin kahe suupoolega sisse ajavad ja kus on kartul. Üldiselt aga ajavad need toidunimed mind nii segadusse. Eriti mereannid. Neid on lihtsalt menüüs niipalju.
Järgmine kord lubasin mina midagi eestilikku teha. Kuigi ma üldse ei kujuta ette, mis see olla võiks. Verivorsti siin pole ja hapukapsast ma ise küll tegema ei viitsi hakata.
No comments:
Post a Comment