Inglise keele ärasaatmispidu

Eile oli minu inglise keele kursuse ärasaatmispidu. Kuigi on veel kaks loengut, siis otsustasime, et neljapäeva pärastlõuna sobib selleks kõige paremini. Leppisime omavahel, kes mida toob ning et lähme veedame mõnusa pärastlõuna rannas. On ju meie linnarand siit kiviga visata ning mis võiks veel parem olla kui üks väike piknik rannas.
Kella ühe paiku saime kõik kokku meie keskuse ukse ees ning hakkasime kiiruga minema. Miks kiiruga? Sest meil oli jääkülm cava kotis ning oleks ju ilmselge raiskamine, kui see vahepeal soojaks jõuaks minna. Seetõttu pole ma vist veel kunagi niivõrd kiiresti ranna poole rutanud.
Kohale jõudes laotasime linad maha ning avasime pauguga pudeli. Ise kiiruga ümberringi vaatamas ega kusagilt politseinikud jooksma ei hakanud, sest avalikult joomine on siin keelatud ning kõik kohe kiirustavad sulle trahvi tegema. Ja 90 eurot pole just kuigi väike summa...
Kuna mulle cava ja champa üldiselt väga meeldivad, siis otse loomulikult oli minul esialgu esikohal jook. Selle peale naersid teised, et näe, põhjamaa joodik. Mina neile vastu, et vaatame tunni pärast, kes on joodik ja kes mitte. Ise salamisi muiates ning itsitades....
Piknikulaud oli rohke. Mina küpsetasin õunakoogi (jõudsin kolmapäeval koju ca 10 paiku ja hakkasin kokkama, mille peale minu korterikaaslased arvasid, et olen puhta arust ära läinud!) ning muidugi tirisin kaasa Vana Tallinna – oma viimase Vana Tallinna :( Onneks tulevad kohe uued külalised Eestist ning täidavad mu tagavarasid. Teised toid võikusid, chipse, cavat, puuvilju ja muud head ning paremat.
Esialgu oli kõik superkorras! Söök-jook, nali ja naps. Kuid kui tüdrukud said kätte Vana Tallinna, siis läks asi natukene keeruliseks. Sel ajal, kui mina olin kenasti vees suplemas, olid kaks tibi suutnud minu pudelikese kenasti ära tühjendada. Ütlesin neile siis, et noh noh, kes nüüd siin meil siis joodik on?! Ja kell oli alles 14. Muuseas, üks asi vastab küll toele. Mida rohkem nad alkoholi omale sisse said, seda paremaks nende inglise keel muutus. Nad lihtsalt julgesid kohe oma suu lahti teha ning rääkisid nii, mis hirmus!

Ja nii see algas - Micaela ja Aurora oma cavaga!Kui plikad avastasid Vana Tallinna...

Aurora leidis, et ma peaks hakkama Havana modelliks, kuna nende rumm on sama hele kui minu juuksed. Supersonks muuseas...Muidugi, et siis tuli neil mõte, et kuna veel jätkus Cokat, tuleb minna rummi järele. Kuid kes seda küll teha võiks? Micaela helistas ruttu kaksikutele – Veronica ja Rosario – kes veel tuleata olid. Nemad aga kurtsid, et pole nii palju raha kaasas. Muidugi, et plikad lähenesid seejärel maialt meie ainukesele meesooesindajale (üks väga veider kurt kutt, kes mitte kellelegi ei meeldi!). Aurora küsis kohe otse välja, et kas tal raha on ja kui on siis mingu aga lipaku poodi! Tüüp läkski ning naases ca 10 minuti pärast rummipudeliga. Loomulikult, et kõige odavama ja vastikumaga mis võimalik! Mina pole küll juba ammu midagi nii vastikud saanud (mõelge vaid – soe Coka ja soe rumm – öäk!), kuid teistel läks see päris ladusalt :) Ja oh seda müstikat, mis siis lahti läks....vette minek, kõik juba kaldal pikali, siis veest välja, korralik liivasõda maha peetud, väike õunakook vahepeal, mida võis juba selleks hetkeks rohkem nimetada liivakoogiks, siis nali ja naps käsikäes....

Ja nii see algas....
Ülemeelikud peale liivasoda...

Aurora ja Micaela oma imesirge sammuga...
Lopuks jõudsid kohale ka kaksikud ning nemad ei suutnud enam siis ära uskuda, mis toimub. Micaela ja Aurora seletasid kõva häälega üle ranna (seda muidugi inglise keeles) ning ma parem ei kirjuta teile, mida see jutt sisaldas.

Kui kaksikud kohale jõudsid, siis muidugi tuli maha pidada liivasõda vol. 2. Istusime seal siis tekipeal vahepeal, puhkasime jalga ning nautisime ilma, kuni sai otsa rumm. Onneks selleks hetkeks olid tüdrukud juba aru saanud, et praeguseks aitab küll. Ahjaa, vahepeal suutsime veel ära kaotada oma kurdi – no lihtsalt kadus ära! Me ei näinud teda mitte kusagil või äkki me ei tahtnud teda näha. Igatahes oli selleks hetkeks kõigil jõhker janu ning otsustasime, et lähme vaatame, kas McDonaldsis pakutakse midagi maitsvat...

Kui viimaks kaksikud kohale joudsid ja absoluutselt ei moistnud, mis toimub!

Sel hetkel, kui me McDonaldsist välja jõudsime ning Esplanadile maha istusime, tundsin ma tüdrukutele juba kenasti kaasa. Neil oli ikka päris nutune olukord. Istusime Esplanadil tunnikese, kuna mitte keegi lihtsalt ei viitsinud end liigutada. Absoluutselt mitte keegi. Seejärel läksime hipiturule kaksikutele kleiti ostma. Hipiturg oli sellest Esplanadist ca 100 meetri kaugusel, kuid enne sinna kohale jõudmist otsustasime veelkord puhata jalga jäätisekohvikus! Mõeldud, tehtud! Siis otsustasid Aurora ja Micaela, et kuna ma olen ikka kõige lahedam õpetaja, kes neil üldse olnud on, siis nad peavad nüüd välja mõtlema skeemi, kuidas ma ikka Hispaaniasse jääksin! Ja oh neid erinevaid versioone, mis sealt kõik valja ei tulnud...

Pärastlounane hullus Esplanadil. Nagu vanaemad enenmuiste pargis istumas...


Mida koike McDonaldsi topsist leida ei voi...

Peale hipiturul käiku, kui kell oli vaikselt juba kaheksa saanud, otsustasime, et nüüd aitab – koht oli tühi ning kõik unised ja jaks hakkas juba otsa saama. Otsustasime, et jätkame järgmine neljapäev, kui kari välismaallasi mulle külla tuleb....Kuid mul pole juba tükk aega nii naljakat ja lõbusat neljapäeva olnud, kui see!

Elektrikilbi seiklused

Üks õhtu, kui surfamast surmväsinuna taas koju jõudsin ning ühe käega süüa valmistasin, teise käega pilte arvutisse tõmbasin ning jumal teab millega veel pesu pesumasinasse toppisin, suutsin ma ära kaotada elektri ehk ilmselt suutsin korgid läbi lasta! Järsku oli elekter kadunud ning ma ei saanud ikka tükk aega aru, miks või kuidas! Mõtlesin siis, et ega midagi, lähen parem magama ning küll hommikuks see elekter tagasi on. Siinkohal sooviks mainida, et see pole mõni nendest minu blondidest hetkedest, kus ma siiralt mõtlen “elekter tule tagasi” ja et siis kohe tulebki! Meil on lihtsalt varemgi vahel elekter ära läinud ning alati hommikuks tagasi olnud. Sellepärast ei osanud ma ka kohe eeldada, et ma peaks elektrikilbi juurde tõttama!
Igatahes hommikuks polnud elektrist kippu ega kõppu. Mõtlesin, et pistan pea aknast välja ja vaatan, kas teistel on elekter, aga siin ju ei ärka keegi niivõrd vara. Sinna mu elekter ka jäi.
Peale tööd koju jõudes vaatasin, et ikka pole. Läksin küsisin naabritelt, kas neil on. Oli. Mõtlesin siis, et tore-tore. Ma nüüd pean tõesti hakkama seda elektrikilpi avastama. Lükkasin nuppe siia, nuppe sinna. Ei kippu ega kõppu. Istusin siis maha ja hakkasin raamatut lugema. Järsku tuli kui selgest taevast sähvatus, et ma ühtmoodi ju neid nuppe ei käppinud veel. Jooksin siis ruttu kappi juurde, lükkasin nupud asendisse, soovisin salamisi “Ja saagu valgus” ning valgus saigi! Ma võin nüüd ennast puha elektrikuks pidada. Polegi neid mehi enam selleks ka koju vaja....

Parimad kohad elamiseks: Madriid, Barcelona ja Valencia

Ükspäev avaldati meil lehes uuringu tulemused, mis uurisid Hispaania erinevate linnade reputatsiooni järgmistest valdkondades: õppimine, töötamine, ettevõtlus, elamine, turism ja lõbutsemine.
Õppimise edetabelis ilutseb Alicante 26. kohal. Esimese koha hõivas kellelegi üllatuseta Madriid, järgnes Salamanca ja Barcelona. Meie kõrval asuv Elche on näiteks meist veel kolm kohta tagapool.
Töötamise tabelis oleme juba tunduvalt kõrgemal – 16. kohal. Esikolmiku moodustavad kolm kõige suuremat Hispaania linna – Madriid, Barcelona ja Valencia. Elche see-eest jääb hoopis 28. kohale.
Alicante positsioon uuringus paraneb veelgi äri tegemise edetabelis, kus pesitseb kenasti 11. kohal. Esikolmiku hõivasid taas kolm suurimat linna, Elche jäi aga endiselt 28. kohale.
Elutabelis on Alicante see-eest hirmus taga – 37. kohal. Elche on isegi eespool oma 30. kohaga. Esikoha on siinkohal hõivanud Barcelona, millele järgneb Madriid ja Valencia.
Külastus- ning meelelahutuse edetabelis on Alicante aga taas esimese kahekümne seas – 14. positsioonil. Külastuslinnade esikohal on taas Barcelona, teisel Madriid ja kolmandal Granada. Meelelahutuse tabelis võimutseb Madriid, millele järgneb Barcelona ja Valencia.
Uuringu kokkuvõtteks võib öelda, et Hispaania parimad linnad elamiseks, töötamiseks, lõbutsemiseks, külastamiseks või õppimiseks on siiski kolm kõige suuremat – Madriid, Barcelona ja Valencia.

Tööseiklustest

Tööl on mul viimasel ajal olnud kiire, mis kiire! Vahepeal oli isegi niipalju tegemist, et ei jõudnud sööma-jooma minna. Nüüd on juba kõik enamvähem korras.
Minu inglise keele tunnid hakkavad varsti lõppema. Neljapäeval teeme niiöelda ära saatmise tunni rannas. Igaüks toob kaasa midagi süüa-juua ning veedame mõnusa lõunapooliku rannas. Siinkohal tunnen kaasa Hakimile, kellel algas näljalaager – ramadan. Aga ütlesime talle, et ta võib vaadata, kuidas meie sööme ja siis õhtul peale päikeseloojangut vaadata pilte, mis tegime ning mõelda, et oleme taas jälle koos. Ja siis on veel ainult kaks inglise keele tundi jäänud ning selleks korraks läbi. Tahavad, et ma hakkaksin ikka ka oktoobris – novembris tunde andma. Ma nüüd lähen homme läbirääkimistele!
Projektiga tundub praegu kõik vinksvonks olema. Olen ajakava täielikult peal peale pööranud umbes kaks korda. Eelkohtumisega on praeguse seisuga korras. Homme teeme ära kindlustuse, kuna itaallased palusid ajapikendust, kuid pidid täna oma andmed ja inimesed viimaks korda ajama. Eks näis. Ja ma olen juba natukene ärevil, sest vaid üks nädal veel ning siis on juba esimesed eelkohtumiseks kohal. Eestlased maanduvad Alicantes kella 8 paiku õhtul, Liisi kella poole 12 paiku õhtul!
Mis puudutab põhiprojekti, siis mõned asjad on sellega veel lahtised. Kuna Escarlatat pole, siis ei ole saanud ma midagi ka teha. Helistasin talle paar päeva järjest, üritasin kätte saada, kuid ei midagi. Ükspäev siiski õnnestus ta kätte saada. Ja siis ta ütles mulle, et tal on puhkus ning ärgu ma enam helistagu. No perse, kui ta oma asjad oleks enne puhkusele minekut ära teinud, siis ma ka ei helistaks, kuid kuna tema taga praegu asi seisab, siis helistan nii palju kui vaja. Aga oi, kus ta alles selle eest saab, mis ta ütles, kui tagasi tuleb! Õeluseuss olen.
Tegelikult oli ükspäev asi selles, et mina helistasin Escarlatale ja ütlesin talle, millal ma vabad päevad võtan. See oli tema soov, pidi teistele ise edasi ütlema. Olgu, hästi! Ja siis kui mul vaba päev oli, mis siis lahti läks? Telefonid hakkasid hommikul helistama, et kus ma olen ning ega minuga midagi juhtunud pole?! Läksin siis tööle ning rääkisin Jesusiga, kes üritas väita, et Escarlata ei tea midagi. Mina selle peale, et kas on minu viga, kui Escarlata ei kuula, mis talle räägitakse ja pealegi ta üldse ütles mulle, et ma ei helistaks talle, kuna tal puhkus. Muidugi jäi tal selle peale suu lahti ja ütles, et kuidas ta saab nii öelda, kui ta mu tuutor on. Mina sellepeale, et tead, ausalt öeldes on mul ükskõik ka, mida Escarlata ütleb või teeb nii kaua, kuni see minu elu ei sega ning mulle mingit jama kaela ei too. Selle peale tahtis Jesus juba Escarlatale helistama hakata ja teist juhendajat otsida. Mina siis rahustasin neid maha ja ütlesin, et näete, ma olen okei ja küll ma helistan, kui peaksin haiglasse sattuma või midagi! Natuke intriige, intriige!
Muuseas eile veel tuli välja, et kõikidel vabatahtlikel, keda ma tean on olemas pilet Valenciasse koolitusele. Escarlata üritas mulle varem seletada, et Valencia büroo ostab ise selle pileti ja saadab meile, kuid ausalt öeldes mina seda juttu ei usu ning praeguse hetkega pole mul mingit piletit. Aga õnneks mul on sellest ka ükstaskõik, sest sellega tegeleb Escarlata, kui tagasi tuleb. Palju õnne talle oma jamade likvideerimisel! Täna ta tegi mulle näiteks vastamata kõne. Mina ei kavatse tagasi helistada. Kui soovib minust midagi, siis palun väga – helistagu ja rääkigu!
Ja mida tegid samal ajal meil teised, kui mina palehigis töötasin? Lugesid raamatuid, hommikust kuni koju minekuni. Ei mingit inimeste liikumist, päeval ainult paar inimest heal juhul külastas. See on see hispaanlaste augustikuu – kõik puhkavad ja puhkavad! Ja mida mina teen? Tööd, tööd, tööd! Kuigi ma olen seda hakanud suhteliselt kergelt võtma – kui ei jõua täna, siis on ka homme ja ülehomme!

Minu nädalavahetus kulges surfamise taktis. Kolm päevakest Santa Polas ning te ei kujuta ette, kui raske on nüüd olla tagasi tööl ning asjalikke mõtteid mõelda.
Minu uus Belgia sõber Robbie saatis mulle neljapäeval sõnumi, et ta rendib auto ning kui ma aga soovin, siis korjab mind Alicantest peale lau päeva hommikul ja läheb Santa Pola poole ajamiseks. Mina tantsisin selle uudise peale toas ringi ja lõin käsi kokku stiilis super, super! Ei peagi seekord Mariat tüütama hakkama, et ega ta ei taha Arenales de Soli randa minna ning nii muuseas mind Santa Polasse visata. Nüüd aga oli mul olemas oma autojuht. Kuigi Alicante seletamine inimesele, kes pole sellesse linna kunagi jalga tõstnud oli ikka omaette naljakas. Mina pidevalt, et kas sa seda kohta tead või seda ja millist teed pidi sa ikka tuled, kas ranniku või maantee ja nii edasi. Aga näed sa, laupäeva hommikul leidis Robbie mind kenasti üles ning külmkappi meenutava autoga läks sõit lahti! Vahemärkus – meil on siin ikka kuumalaine, kuigi juba augusti lõpp ning kohalikud juba kardavad, et suvi ei lähegi see aasta minema. Keegi ei mäleta sellist suve...

Laupäeva hommikul Parresesse jõudes oli mul juba tunne, et olen mitu päeva surfanud. Mu tagumik tahtis reedesest tennisest sõna otseses mõttes otsast ära tulla! Kuid natukene nalja visata ning lolli juttu rääkida ja juba tuleb kohe elu sisse tagasi! Siis läksin võtsin Dani rajalt maha ja küsisin, et kus on mu laud ja kas sa oled selle kokku pannud. Dani muidugi-muidugi, see on poes. Ma ajan nüüd kõik järgneva seniilsuse ja liiga suure töökoormuse süüks, sest kui ma poodi jõudsin, siis ei olnud muidugi mu lauast seal halli haisugi! Kamandasin siis Dani kohale. Muidu mulle hullult meeldib ta pood, ma lähen sinna ükspäev sisseoste tegema, kuna meil endiselt ju allahindlused. Laud kätte saadud, läks veele minekuks.

Need on need paadid, kus käime siestat magamas ning vaikselt ootsumas...

Asju lahti pakkida ja täis pumbata on seal alati lõbus. Enne, kui saad veele minna, pead olema valmis tuhande inimesega juttu rääkima ning eluoluga kurssi viima. Ma olen nüüd ametlikult keskuses „see ranna ainuke blond beib“ ja kui kellelgi ei tule minu nimi meelde või tuleb mõnele võõrale seletada, kes ma olen, siis on alati fraas „see blond beib“ kasutusel. Mis muidugi hakkab juba ära tüütama ning mis paneb ikka jälle ja jälle mõtlema juuste värvimise peale. Tähelepanu on väga tore, kuid üleliigne tähelepanu on liiast. Pealegi on mul suurepärane oskus igal pool paras kaos tekitada....

Laua sisseonnistamise triip...

Laupäeval oli surfamiseks natukene keeruline päev. Tuult küll oli normaalselt, kuid keerutas. Korra puhus, korra vaibus, korra puhus, korra vaibus. Aga kuna vaikse tuulega õpibki rohkem, kuigi on sada korda keerulisem, siis keeldusin veest valja tulemast. Robbie juba vahepeal ütles, et ma ikka tuleks ja tõmbaks hinge vahepeal, sest muidu jätab mu süda varsti lööke vahele. Mina ikka vastu, et ei-ei, kõik on korras nagu Norras ja ma lähen tagasi vette. Lopuks sain ma veest välja alles kella viie paiku, kuna ma lihtsalt pidin siis nälja kätte ära surema. Aga mu puuviljasalat päästis mu elu...
Oma puuvilja salatit süües tuli minu juurde järgmine monitor (ma tõesti ei mäleta ta nime, homme küsin!) ning uuris, et kas ma olen nüüd omale viimaks varustuse ostnud ning et ta terve päeva muudkui mõtles, et kes nii ilusa rohelise lohega seal harjutab (oh neid hispaanlasi!). Ja siis hakkas ikka uurima, et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja nii edasi. See vana lugu iga päev. Ja siis küsis, et kaua ma siin olen olnud. Mul on nüüd kombeks saanud, et ütlen kõigile, et nad arvaksid kaua ma siin olen olnud. See tüüp pakkus 10 aastat! Mina laginal siis naerma, et jajah, mida veel?! Vastasin, et pean nüüd teda kurvastama, kuid olen vaid viis ja pool kuud siin olnud. Sellepeale ei saanud ta aru, et kuidas ma suudan ilma selle tüüpilise välismaallase aktsendita hispaania keelt rääkida. Ütlesin siis, et näed, olen ilmselt vales kohas sündinud ja peaksin ilmselgelt lihtsalt Hispaanias elama. Seepeale kohe hakati uurima, et kas ikka kutti on (muuseas see on üllatav, kuidas nad kohe esimeste lausete seas selle küsimuse ära küsivad justkui oleks see samas stiilis mis: tere, kuidas läheb?“) ja mina vastu, et ei-ei, vaba ja vallaline. Ja siis sellele järgnes, et kui ta poleks abielus, siis võtaks kohe minu vallutamise ette. Mina pidin seepeale taas naerukrampidesse surema ja ütlesin, et jah, halb õnn või mis...

Puhkepaus 15 minutit

Paar sopra ka vees...

Õhtul sõitsime Robbiega tagasi Alicantesse. Kuna ta polnud kunagi siin käinud, siis otsustasime, et läheme teeme väikse dringi Nicis. Robbiel on peo korraldamise firma ning ütles, et ta pole siin veel leidnud ühtegi korralikku kokteilibaari (ta õde elab Benidormis ja seetõttu pole sealt ka väga kaugemale jõudnud). Mina siis ütlesin talle, et tean ühte head baari ning läksime Nici. Ma ise olin muidugi jube hirmu täis, et kurat seda teab, äkki polegi see miski hea koht, kuid kui Robbie baari sisse astus, siis esimesest hetkest peale kohe teatas, et siin talle meeldib – kõik nii professionaalne ning tiptop! Ja läks kokteilitamiseks – mina oma Gintonic Andaluziga ja Robbie Singapur Slingiga (mis pidavat olema keeruline kokteil ja ainult vähesed teevad seda õigesti). Ja juttu jätkuks kauemaks. Vähemalt on mul nüüd hea meel, et ka tema ei taha tagasi minna ning on hakanud mõtlema tõsiselt siia kolimise peale! Pärast läksime veel kenasti sööma, mispeale ta ütles, et polegi siin varem väljas söömas käinud ning ainult oma õe juures kokanud. Minul pidi selle peale suu lahti vajuma, kui ta ei teadnud isegi, mis on calamares a la romana. Ja siis väike tiir veel linnas ning kell oli juba üks öösel ja silm hakkas vaikselt kinni vajuma. Jumal tänatud, et minu kodu oli parklast vaid paarisaja meetri kaugusel ning tundsin tõesti kaasa Robbiele, kes pidi veel tunnikese Benidormi poole kimama. Igatahes leppisime kokku, et homme kusagil 10 paiku hommikul ta helistab, kui tulema hakkab. Koju jõudes ja peale asjade lahti pakkimist ning muid asjatoimetusi oli mul tunne, et kui ma vaid korra silma kinni panen, siis mitte miski mind enam ei ärata. Kuigi olin lubanud Mariale, et lähen välja temaga......ma siis helistasin Mariale, et tulge siit läbi enne, kui välja lähete, kuid mina enam majast välja minna ei suuda. Ja siis nad tulid, tegid veel paar kiiremat napsi, mina vegeteerisin sõna otseses mõttes diivanil ning võitlesin unega. Kell kolm sain neist lahti ja voodi tundus sel hetkel parima sõbrana.
Hommikul äratuskella kuuldes ei saanud ma esmapilgul üldse aru, mis toimub. Olin nii väsinud ja unine. Mõtlesin, et pikutan natukene, ainult natukene veel. Muidugi tuli sellest natukesest peaaegu tunnike ja kui ma ennast pool surnuks ehmatades viimaks püsti ajasin, oli mul nii kiire, et tuiskasin nagu tuulispask korteris ringi. Asjad lendasid ja lendasid ümberringi. Ja kui mul olid kõik asjad koos ning hakkasin mannaputru naost sisse ajama (ma nüüd naudin vabade päevade hommikuid mannapudruga!), saatis Robbie sõnumi, et magas sisse ja tal läheb veel üks tunnike. Ma ei oleks suutnud sel hetkel õnnelikum olla. Sain rahulikult süüa ja hinge tõmmata.

Pühapäev oli surfamiseks juba hoopis parem. Tuult nii mis hirmus ja rand surfareid täis. Mina jälle veest välja ei saanud kuniks.....kuniks üks tore prantslane otsustas mulle sisse soita oma lohega. Mina kenasti ootasin, et läheks mööda enne, kui ma startima hakkan, kuid tema muudkui tuli ja tuli. Mina olin seal kusagil tema lohe all poolenisti ja mässasin oma liinidega, ise jummala püha viha täis. Ega ma ei pannud väga tähele sel hetkel, et kes see oli, kuid alguses pidi ikka süda seisma jääma küll. Läksin kaldale. Pärast tuli mulle see kutt juurde, hakkas vabandama. Mina seepeale, et mis-mis, mis sa mulle tegid? Ja siis ütles, et ma olin see, kes su jalust maha niitis. Seepeale vaatasin talle otsa ning ütlesin, et noh, kuna sa oled tore, viisakas ja kole, siis saad andeks! Kutt oli selle peale ähmi täis, mina naersin ja võtsin päikest rahulikult edasi. Õhtul koju jõudes ei suutnud midagi teha, täielik zombi tunne oli. Tõmbasin pilte arvutisse – mõni mees suutis teha ca 450 pilti, kuna mu kaameraga pildistamine pidi olema lihtsalt niivõrd kift!

Enne seda, kui üks tore prantslane mulle sisse soitis.

Eile oli mul vaba päev ning käisin taas Santa Polas. Vees sain olla ca 2 tundi, kui mingi väikene millimallika sugulane otsustas mu liha maitsta ning mis seejärel hirmsasti kipitama hakkas. Need mereelukad ikka armastavad mind. Ja siis suutsin mingi kivi otsa astuda ning jala natukene katki teha. Kui ma kiiruga keskusesse lonkasin, siis Dani küsis mu käest, et kas mul on uus käimise stiil või miks ma naljakalt käin. Mina selle peale, et hahaa, väga naljakas, mingi vastik kivi jäi ette ja meduusid otsustasid ka mind maitsta. Kutid lappisid mu terveks ning olin nagu tuttuus! Aga pole hullu, see on see, mis kaasneb surfamisega.

Ja nii see käib.

Minul on üks nendest rohelistest lohedest.

Peale kosutavat päeva mindi minu fotoaparaadiga lolliks. Ja kuigi ma olin selleks hetkeks juba surmväsinud, tuli naeratus ikka veel näole

See on see nägu, kuid ma ütlesin, et lähen riideid vahetama ning kutid ütlesid, et milleks? Olen täpselt nii riides nagu peab! Ja minu pilk selle peale...

Seejärel rääkisin Dani ja Christianiga juttu ning mõlemad teatasid kui ühest suust, et nad on ausalt öeldes üllatunud, kui hästi mul välja tuleb ning et kolmapäeval votavad mind oma tiiva alla ja aitavad veel. Seejärel jooksis kusagilt kohale ka Miguel (veel üks monitor), kes teatas, et võib ka mind aidata kui vaja. Mina seejärel, et tore-tore, ma tunnen end nagu printsess :)
Ja nii minu kolm päeva möödusid. Homseks lubas taas head tuult, seega arvake ära, kust mind leida võib...