Tuesday, December 8
Monday, December 7
Pariis. Armastuse linn. Tulede sära. Prantslaste arrogantsus.
Prantslaste arrogantsus. Kui Pariisi jõudsin, siis võib öelda, et esimese asjana sain kinnitust ühele kõige sügavamale stereotüübile, mis üldse olla võib – prantslaste arrogantsus! Läksin kenasti turistiinfosse kaarti küsima ning uurima, kuidas kõige paremini saaks Paris East rongijaama. Olin võtnud omale nõuks kõigepealt sinna minna, kohvri ära visata ning siis linna peale tuiama minna. Mina muidugi trillalla trullala jalutasin tädi juurde. Küsin siis viisakalt ning alalhoidlikult (nagu korralik laps ikka!), et kas tädi räägib inglise keelt. Noogutab vastu. Mina siis edasi, et mul on vaja jõuda Paris East rongijaama, kuidas ma seda kõige paremini teha saaksin. Selle peale vuristab tädi mulle ruttu ette kümmetuhat prantsusekeelset sõna ja mina vaatan teda nagu lollakas. Ainukesed sõnad, mis ma aru sain olid, buss ja metroo. Küsisin siis viisakalt uuesti, et äkki tal on kaarti, mida anda ja äkki saaks seal ära märkida, kus ma mida vahetama pean ja kus kurat see rongijaam üldse on. Selle peale mindi taharuumi mulle kaarti tooma. Selle tädi nägu polnud just kõige lahkemate killast. Ja siis tädi võttis kaardi lahti, sirgeldas ringe siin ja seal. Muidugi ta vuristas veel mulle 10 prantsuse keelset sõnavahepeal, millest ma midagi aru ei saanud ja millele oskasin vaid öelda aitäh! Kuradi arrogantsed prantslased. Ja siis nad veel solvuvad, kui neile seda öelda!?
Hinnatase. Oma esimese hinnašoki sain ma juba Orly lennujaamas bussi peale minnes. No kes kurat küsib lennujaama bussi eest pea 7 eurot? Üle mõistuse! Ilmselgelt ära hellitatud oma Alicante lennujaamabussi hinnatasemega. Aga mis seal ikka. Bussi peale. Kuigi metroo päevapilet oli mõistliku hinnatasemega ning olin valmis kordades kallimaks piletiks, siis terve selle päeva jookul oli mul hetki, kus peast käis läbi “Issand kui kallis kõik on!”. Kes maksab ühe vahvlitüki eest 5 eurot? Või selle salli eest 20 eurot, mille meilt saab promenaadi hipiturult (mida peetakse ülehinnatuks meil!) 3-5 euroga? Minu jaoks olid kõik hinnad ükskõik kus ka sisse ei astunud üle mõistuse. Jumal tänatud, et ma väike linnas elan ☺
Ilm. Lennujaamast välja astudes mõtlesin, et polegi nii hirmus. 7 kraadi. Esialgu tundus päris tore. Kuid peale 10 minutilist bussi ootamist mõtlesin kiiresti ümber. Ikka üle mõistuse külm oli ning vaikselt hakkasin juba kartma, kuidas küll terve päeva linnas veedan. Ja mis ma siis ikka öelda oskan. Kui kohver oli rongijaama ära visatud ning ma sammud tundmatus suunas seadsin, siis peale 15 minutilist jalutuskäiku jõekaldal polnud vist minu suust enam midagi muud kuulda kui eestlaslikku vingumist ilma teemal. Arvan, et kõik need mitte nii väga viisakad väljendid, mida ma tean, tulid varem või hiljem minu suust välja. Ja mul oli enda arust jummala palju riideid seljas. Pluus, kampsun, paksud sokid, saapad, teksad, jope, müts ja kindad. Mida veel tahta? Kuid ei. Vaatamata minu eskimo väljanägemisele oli mul ikka nina punane, tagumik ja näpud tahtsid otsast ära kukkuda ning kohalikud vaatasid mind ikka parajalt imelikult. Muuseas kuigi lennukis öeldi, et jube vastik ja vihmane on, siis tegelikult polnudki nii hull. Korralikult ei sadanud, vahepeal siin seal tibutas. Aga ütleme nii, et mulle selline tume sombune ilm ikka mitte kuidagi ei istu. Ära hellitatud selle päikese ja soojusega!
Keelebarjäär. Kas kujutate ette, et minu jaoks kõige suuremaks mureks oli keelebarjäär? Ükskõik kuidas ma ka ei üritanud neid oma üksikuid prantsuse keelseid sõnu või väljendeid suust välja saada või inglise keeles vuristada, tuli mul loomulikult suust esimese asjana välja hispaania keel. Polnud mingi ime, et merci asemel ütlesin suure õhinaga gracias, pardon asemel perdon, oui asemel si. Sellest hoolimata ma luban, et üks päev ma veel õpin seda prantsuse keelt edasi. Kuigi see mulle ikka väga ei meeldi. Hispaania keel tundub ilusam, laulvam ja puhtam!
Murjamid. Ikka ja jälle ei saa aru, kas mul on mingi side murjamitega või mis värk on. Äkki mul on kirjutatud otsa ette “Räägi minuga” sellisel viisil, et ise ma seda ei näe, kuid kõik teised muudkui tähele panevad. Igatahes koperdan ma ikka jälle mingite murjamite otsa, kellega end rääkima unustan. Seekord esimesena rongijaamas. Läksin pagasit ära andma. Küsin siis onu käest, et palju maksab paariks tunniks. Onu muidugi mulle hinda ei ütle, vaid küsib selle peale, et kust ma pärit olen. Mina vastu, et Eestist, kuid elan praegu Hispaanias. Selle peale onu oli ohkui rõõmus kohe ning hakkas uurima õhinaga, kuidas on põhjast lõuna elama minna ning kas on väga palju erinevusi või suhteliselt sarnane. Ja mina siis muidugi hakkan vastu seletama kuni mingi hetk taipasin, et tegelen täieliku lollusega ning peaksin ikka tagasi pöörduma oma küsimuse juurde, et palju maksab. Onu vastas siis lõpuks, et 5 eurot. Oleks tahtnud talle karjuda – RAHARÖÖVEL! Kuid mis mul muud üle jäi, kui tahtsin linna peale laiama minna, tuli kohver ära anda. Seejärel natukene veel pläkutamist onuga ning hakkasin astuma.
Pätid, sulid ja kaabakad. Mulle tundub, et Pariis on täis pätte, sulisid ja kaabakaid. Muuseas eelmisest Pariisi käimise korrast mul sellist mälestust ei ole (ilmselt olin sel hetkel täielikus Pariis kui armastuslinn õnneuimas!), kuid seekord rändab see minuga kindlasti kaasa. Minu esimene kokkusattumus sulidega oli metroojaamas. Mina siis nõutult uurin kaarti, et kuhu ikka minema peaks. Seejärel vaatan lollaka näoga seda piletiaparaati ning mõtlen, kas osta ühe otsa pilet või terve päevakaart. Minu juurde hüppas ei tea kust mingi prantsuse lühemat sorti onu. Pakuks vanuseks midagi 40-50 eluaasta vahel. Tema muudkui ruttu seletama, et aitab mulle pileti osta, kuhu ma minna soovin, kui kauaks, mitu tsooni ja jumal teab mida veel. Ma muuseas ei saanud ilmselt taas millelegi pihta ning sõnu väga suust välja ei tulnud. Onu toksis midagi masinasse, mina üritasin järge pidada ja kui onu ütles, et ta maksab minu eest nüüd kaardiga ära ja ma siis annan talle sularaha selle summa (muuseas tema tegi mulle mingi 40 eurose päevapileti selle masinaga!), siis ma viisakalt ütlesin, et kuule, ega ma nüüd idioot ei ole ning hakkasin juba turvameest silmanurgast otsima. Õnneks ta kadus sama kiiresti kui minu turvamehe jutt suust välja tuli. Järgmised kokkupuuted pättidega olid tänaval. Muuseas ma arvan, et pole veel kunagi nii palju oma kotil ning asjadel silma peal hoidnud kui Pariisis. Ausalt. Vahel oli mul tõesti tunne, et ma ei taha isegi oma fotokat mõneks klõpsuks välja võtta (muidugi siin teiseks faktoriks oli see, et ma ei tahtnud lihtsalt kindaid käest ära võtta!). Neid niiöelda mustlasi oli igal pool, igal tänavanurgal, igast turistikohas, igas metroojaamas. Ja kõik muudkui tahaks sulle kaarte ennustada või siis öelda, et ega see sõrmus, mis ma maast leidsin sinu oma pole. Loomulikult samal ajal oleks sind tühjaks varastatud. Samuti oli meeletus koguses kerjuseid ning tänavakolle.
Rahvas. Minu jaoks on Pariis siiski ilmselgelt liiga suur linna. Liiga palju rahvast, liiga palju sigimist ja sagimist. Vahepeal ajas see metroos trügimine mind lausa kurjaks. Lisaks tuli vaikselt peale ka seagripi hirm ning käsi pesin ilmselgelt rohkem selle päeva jooksul kui terve nädala jooksul Alicantes. Sellest vaatamata, et palju inimesi on, on see seltskond, kes tänavatel ringi liigub kirjumast kirjum, mis teeb atmosfääri omamoodi huvitavaks. Võin kihla vedada, et Pariisis on esindatud kõik rassid.
Mood. Inimesed on siin riides ikka seinast seina. Osad väga maitsekalt. Osad nagu kotimarid. Kuid ühte pean ma ütlema – ilmselt läheb siin moetööstusel jube hästi, kuna ma pole poodides juba ammu nii palju rahvast näinud! Täiesti uskumatu! Eks asi on ka selles, et meil on jõulud.
Ringi uitamas kohtades, mille nimedest mul pole isegi õrna aimu.
Ülilahedad lillepoed. Mine või hulluks. Kui mul vaid kusagile midagi istutada oleks.
Ilm. Lennujaamast välja astudes mõtlesin, et polegi nii hirmus. 7 kraadi. Esialgu tundus päris tore. Kuid peale 10 minutilist bussi ootamist mõtlesin kiiresti ümber. Ikka üle mõistuse külm oli ning vaikselt hakkasin juba kartma, kuidas küll terve päeva linnas veedan. Ja mis ma siis ikka öelda oskan. Kui kohver oli rongijaama ära visatud ning ma sammud tundmatus suunas seadsin, siis peale 15 minutilist jalutuskäiku jõekaldal polnud vist minu suust enam midagi muud kuulda kui eestlaslikku vingumist ilma teemal. Arvan, et kõik need mitte nii väga viisakad väljendid, mida ma tean, tulid varem või hiljem minu suust välja. Ja mul oli enda arust jummala palju riideid seljas. Pluus, kampsun, paksud sokid, saapad, teksad, jope, müts ja kindad. Mida veel tahta? Kuid ei. Vaatamata minu eskimo väljanägemisele oli mul ikka nina punane, tagumik ja näpud tahtsid otsast ära kukkuda ning kohalikud vaatasid mind ikka parajalt imelikult. Muuseas kuigi lennukis öeldi, et jube vastik ja vihmane on, siis tegelikult polnudki nii hull. Korralikult ei sadanud, vahepeal siin seal tibutas. Aga ütleme nii, et mulle selline tume sombune ilm ikka mitte kuidagi ei istu. Ära hellitatud selle päikese ja soojusega!
Keelebarjäär. Kas kujutate ette, et minu jaoks kõige suuremaks mureks oli keelebarjäär? Ükskõik kuidas ma ka ei üritanud neid oma üksikuid prantsuse keelseid sõnu või väljendeid suust välja saada või inglise keeles vuristada, tuli mul loomulikult suust esimese asjana välja hispaania keel. Polnud mingi ime, et merci asemel ütlesin suure õhinaga gracias, pardon asemel perdon, oui asemel si. Sellest hoolimata ma luban, et üks päev ma veel õpin seda prantsuse keelt edasi. Kuigi see mulle ikka väga ei meeldi. Hispaania keel tundub ilusam, laulvam ja puhtam!
Murjamid. Ikka ja jälle ei saa aru, kas mul on mingi side murjamitega või mis värk on. Äkki mul on kirjutatud otsa ette “Räägi minuga” sellisel viisil, et ise ma seda ei näe, kuid kõik teised muudkui tähele panevad. Igatahes koperdan ma ikka jälle mingite murjamite otsa, kellega end rääkima unustan. Seekord esimesena rongijaamas. Läksin pagasit ära andma. Küsin siis onu käest, et palju maksab paariks tunniks. Onu muidugi mulle hinda ei ütle, vaid küsib selle peale, et kust ma pärit olen. Mina vastu, et Eestist, kuid elan praegu Hispaanias. Selle peale onu oli ohkui rõõmus kohe ning hakkas uurima õhinaga, kuidas on põhjast lõuna elama minna ning kas on väga palju erinevusi või suhteliselt sarnane. Ja mina siis muidugi hakkan vastu seletama kuni mingi hetk taipasin, et tegelen täieliku lollusega ning peaksin ikka tagasi pöörduma oma küsimuse juurde, et palju maksab. Onu vastas siis lõpuks, et 5 eurot. Oleks tahtnud talle karjuda – RAHARÖÖVEL! Kuid mis mul muud üle jäi, kui tahtsin linna peale laiama minna, tuli kohver ära anda. Seejärel natukene veel pläkutamist onuga ning hakkasin astuma.
Pätid, sulid ja kaabakad. Mulle tundub, et Pariis on täis pätte, sulisid ja kaabakaid. Muuseas eelmisest Pariisi käimise korrast mul sellist mälestust ei ole (ilmselt olin sel hetkel täielikus Pariis kui armastuslinn õnneuimas!), kuid seekord rändab see minuga kindlasti kaasa. Minu esimene kokkusattumus sulidega oli metroojaamas. Mina siis nõutult uurin kaarti, et kuhu ikka minema peaks. Seejärel vaatan lollaka näoga seda piletiaparaati ning mõtlen, kas osta ühe otsa pilet või terve päevakaart. Minu juurde hüppas ei tea kust mingi prantsuse lühemat sorti onu. Pakuks vanuseks midagi 40-50 eluaasta vahel. Tema muudkui ruttu seletama, et aitab mulle pileti osta, kuhu ma minna soovin, kui kauaks, mitu tsooni ja jumal teab mida veel. Ma muuseas ei saanud ilmselt taas millelegi pihta ning sõnu väga suust välja ei tulnud. Onu toksis midagi masinasse, mina üritasin järge pidada ja kui onu ütles, et ta maksab minu eest nüüd kaardiga ära ja ma siis annan talle sularaha selle summa (muuseas tema tegi mulle mingi 40 eurose päevapileti selle masinaga!), siis ma viisakalt ütlesin, et kuule, ega ma nüüd idioot ei ole ning hakkasin juba turvameest silmanurgast otsima. Õnneks ta kadus sama kiiresti kui minu turvamehe jutt suust välja tuli. Järgmised kokkupuuted pättidega olid tänaval. Muuseas ma arvan, et pole veel kunagi nii palju oma kotil ning asjadel silma peal hoidnud kui Pariisis. Ausalt. Vahel oli mul tõesti tunne, et ma ei taha isegi oma fotokat mõneks klõpsuks välja võtta (muidugi siin teiseks faktoriks oli see, et ma ei tahtnud lihtsalt kindaid käest ära võtta!). Neid niiöelda mustlasi oli igal pool, igal tänavanurgal, igast turistikohas, igas metroojaamas. Ja kõik muudkui tahaks sulle kaarte ennustada või siis öelda, et ega see sõrmus, mis ma maast leidsin sinu oma pole. Loomulikult samal ajal oleks sind tühjaks varastatud. Samuti oli meeletus koguses kerjuseid ning tänavakolle.
Rahvas. Minu jaoks on Pariis siiski ilmselgelt liiga suur linna. Liiga palju rahvast, liiga palju sigimist ja sagimist. Vahepeal ajas see metroos trügimine mind lausa kurjaks. Lisaks tuli vaikselt peale ka seagripi hirm ning käsi pesin ilmselgelt rohkem selle päeva jooksul kui terve nädala jooksul Alicantes. Sellest vaatamata, et palju inimesi on, on see seltskond, kes tänavatel ringi liigub kirjumast kirjum, mis teeb atmosfääri omamoodi huvitavaks. Võin kihla vedada, et Pariisis on esindatud kõik rassid.
Mood. Inimesed on siin riides ikka seinast seina. Osad väga maitsekalt. Osad nagu kotimarid. Kuid ühte pean ma ütlema – ilmselt läheb siin moetööstusel jube hästi, kuna ma pole poodides juba ammu nii palju rahvast näinud! Täiesti uskumatu! Eks asi on ka selles, et meil on jõulud.
Ringi uitamas kohtades, mille nimedest mul pole isegi õrna aimu.
Ülilahedad lillepoed. Mine või hulluks. Kui mul vaid kusagile midagi istutada oleks.
Seinei kallastel
Kultuur. Olen eelnevalt paar aastat tagasi Pariisis käinud ning veetnud seal vaid ühe päeva. Enne seda, kui hakkasime Martiniqueile noorsoovahetusele minema. Mäletan väga hästi, kuidas siis käisime Eiffeli torni ja Notre Dame’i juures, ronisime Sacre Coure’i mäe otsa ning uudistasime seal avanevaid kunstnike tänavaid, kuidas lasin endast pildi joonistada, mis nüüd uhkusega minu seinal ripub, kuid mis siiani mitte mingil määral mind ei meenuta, kuidas käisime La Fayette’i kaubamajas ning pidime seda luksust nähes pikali kukkuma, kuidas käisime Moulin Rouge’i maja vaatamas ning Marilin Monroed metroo tuulutusavas mängimas. Seekord polnud mul mingeid erilisi plaane Pariisis. Ainukesed kaks asja, mida soovisin ära näha oli Louvre ning Champs Elysee jõulutuledes. Kui ma oma kohvrid ja asjad ära viskasin, suundusin metrooga enda jaoks täiesti tundmatusse kohta kesklinnas, kus paistis olevat palju vaatamisväärsusi ning hakkasin lihtsalt ringi tiirutama. Eesmärgiks oli jõuda Louvre’ini. Kahjuks ma sisse ei jõudnud minna, see jääb siis mõneks teiseks korraks, kuid kõiksugune arhitektuur ja atmosfäär oli mega. Siiski pean tunnistama, et olen ilmselt natukene võhik selles asjas. Kurikuulus Louvre
Külmast uimane tuvi. Ma olin umbes samas asendis pidevalt. Käsi taskust välja ei tulnud ja kapuuts oli silmini.
Külmast uimane tuvi. Ma olin umbes samas asendis pidevalt. Käsi taskust välja ei tulnud ja kapuuts oli silmini.
Jalutuskäik Louvre'i juures
Peale tunnist jalutuskäiku kesklinnas, Seine’i kallastel suunaga Louvre’i poole ning Louvre’i juures asuvas pargis, tundsin, et pakane soovib mu varbad, nina ja sõrmekesed ära võtta. Vaikselt hakkasid sõrmused juba näppude otsast ära tulema. Märk sellest, et on aeg teha üks mõnus prantsuspärane croissant ja kohv. Ja nii ma seal istusin väikeses prantsuse kohvikus, lugesin raamatut ning rüüpasin tulikuuma kohvi. Selliseid hetki oleks elus rohkem vaja. Raamat ja kohvik. Champs Elysee jõuluturg - piparkooki ja hõõgveini hingematva hinnaga!
Kui Eestis on raekoja platsil lambad, siis siin minipühvlid.
Jõulud tulnud ju. Natukene tekkis ka jõululaulude saatel ja lumememme vaadates jõulutunne.
Kui hakkas vaikselt pimedaks minema sõitsin Triumfikaare juurde. Käisin läbi terve Champs Elysee, tutvusin sealse jõuluturu ning kisa ja käraga. Kui pidemaks läks ning kõik tuled särama pandi, käisin teises suunas Triumfikaare poole tagasi. Olin lõpuks ära näinud selle, mis Pariisis tahtsin – jõulutuledes Champs Elysee. Ja vaatamata kõigele, mis mulle Pariisi juures vastukarva on, see tuledesära ning atmosfäär korvas kõik. Isegi natukene jõulutunnet hakkas sisse tulema, kuigi minu jaoks on endiselt uskumatu, et me juba detsembris oleme. Ostsin veel kaks postkaarti, mille kiiruga põlve peal valmis kirjutasin ning ruttasin tagasi rongijaama suunas.
Champs Elysee
Triumfikaar 
Rongid mulle meeldivad. Mugavad, puhtad, mõnusad. Ainuke probleem nendes on temperatuur. Või siis asi on lihtsalt minus. Igatahes läks sõit lahti. Ega ma ju ei teadnud, kuhu ma sattun, kuid väga ei huvitanud ka. Lasin korraks silma kinni ja kuulasin muusikat. Minu jaoks oli täielikuks üllatuseks see, et mitte keegi ei tulnud mult piletit küsima. Oleksin võinud ilma rahata seal ringi seigelda. Ausalt.
Head St. Nicolas päeva!
Kui ma eile kella poole üheteist paiku koju jõudsin, siis oli mul käinud St Nicolas ehk kohalik päkapikk. Kasia saatis mulle sms, et loodab, et mu reis läks hästi, et ta läheb korraks sünnipäevale, kuid et ma kindlasti ei unustaks vaadata oma kappi köögis. Ja seal see oli - minu esimene hispaania päkapikk!
Subscribe to:
Posts (Atom)
