Millal ma küll koju jõuan...

Niih, veel natukene uudiseid. Minu Eestisse tagasi tulemine muutub aina keerulisemaks ja keerulisemaks ja ma ikka veel ei tea, millal mu jalg kodumaa pinda puudutab!
Kuna meil on Portugalis aastavahetuse projekt, siis eile sain uudised, et 10-14. detsember olen ma oodatud Farosse! Oh seda elu küll! Nad juba hullult pushivad mind, et ma valiks lennud välja, et nad siis saaks mulle piletid ära osta. Kas pole mitte niiviisi mõnus reisida, kui sulle pileteid lihtsalt nina alla visatakse? Ma pole seda asja ikka veel enda jaoks välja mõelnud kuidas ma selle kõik oma detsembri graafikusse mahutan.
Ma tulen Strasbourgist tagasi 6nda detsembri õhtul ning kuni 8nda detsembrini pean kenasti olema Alicantes. Ametlikult lõpevad minu EVS tegevused siin 8ndal detsembril ning nad alguses ütlesid, et ma saan koju lennata 9ndal. Nüüd aga ma vaatasin kalendrist, et 8-s on meil punane päev ehk me nagunii tööl enam ei ole ehk ma võiksin reaalselt tagasi lendama hakata juba 8ndal. Kuid nüüd siis visati ette, et peaksin 10ndal olema juba Faros. Tere talv!
Hakkasin täna usinasti lennupileteid ja asju vaatama ning peagi sai selgeks, et reaalselt mul ju pole kasulik Tallinna lennata. Oleks mõttetu aja- ning rahakulu. Uurisin erinevaid lennuvariante ning mida rohkem ma erinevatel veebilehtedel surfasin, seda selgemaks sai, et tuleks ikka Eestisse peale Farot tulla. Seega mind ei näe ilmselgelt Eestis enne 15ndat detsembrit!
Siis aga hakkasin mõtlema, et võiks ju teha väikese reidi Londonisse. Olen juba tükk aega tahtnud Liisile külla minna, kuna nad elavad nüüd Eddiega uues kohas ning pole nende uut elamist veel näinud. Ohoo, mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem mulle see plaan meeldima hakkas! Teate ju küll, kuidas minu reisimisega on – ma lihtsalt ei suuda paigal püsida ning satun alati hirmus elevusse! Nii ka seekord, mitte miskit uut siin rindel!
Kirjutasin ruttu Portugali organisatsioonile, et kas on okei, kui nad kompenseerivad mu lennud algusega Londonist ja lõpppunktiga Eestis. Ootan nüüd huviga vastust, kuid niipalju, kui ma neid tean, siis ei tohiks mingit probleemi olla! Kuid siiski, nii igaks juhuks!
Ja siis pean ära ootama Escarlata, kes otsustas para puhkepäeva võtta ning naaseb alles esmaspäeval, et ka temaga läbi rääkida minu tagasi lendamine. Ja siis ilmselt järgmise nädala alguses on minu detsembri alguse plaanid paigas ning selgemast selgemad...

Talv on käes!

Meil on käes talv! Lõpuks ometi! Täna hommikul oli juba täitsa külm, kohe salli pidi kaela panema ning pusa selga! Kuigi päeval on ikka nii 24 kraadi, siis hommikud ja õhtud on juba mõnusalt jahedad (15-18 kraadi)! Ma saan nüüd suure hurraaga minna omale nädalavahetusel jopet ja saapaid ostma! Ja ärge seal naerge midagi minu üle, ma tean, et teie jaoks on minu talv suvi :) Ja palun saatke mulle tsuti lund....ma tõesti teeks ühe lumeingli ja kiirema lumesõja!

YEU Academy

Organisatsiooni Youth for Exchange and Understanding (YEU) sai toetuse demokraatiaprojektile “YEU Academy of/for democracy – youth participation for intercultural dialogue”, mille üheks partnerorganisatsiooniks on ka Viimsi Noortevolikogu.
YEU Akadeemia on tuleva aasta jaanuarist septembrini vältav projekt, milles osaleb 100 noort ning viis koolitajat viiest riigist: Portugal, Poola, Eesti, Türgi ja Küpros.
Projekti eesmärgiks on motiveerida partnerogranisatsioonide liikmeid võtma ühiskonnas multiplier rolli – motiveerida teisi noori olemaks aktiivsemad oma ühiskonnas läbi noorteorganisatsioonide ja edendada noorte seas kultuuridevahelist suhtlust ning üksteise mõistmist. Yeu Akadeemia on killuke YEU üldisest strateegiast töötada noortega ning suurendada nende aktiivset osalust ning huvi rääkimaks kaasa noori puudutavates küsimustes ning otsustusprotsessides.
Akadeemia hõlmab endas erinevaid personaalseid ning online tegevusi, mida juhib rahvusvaheline mitteformaalse hariduse ning uute meediatehnoloogia ekspertide meeskond.
Projekt algab veebruaris koolitustsükliga “Kuidas kasutada online meediavahendeid noorte osaluse suurendamiseks?” ja “Osalemine kultuuridevahelises suhtluses”. Antud faasi kasutatakse ka projekti jooksul tehtava lühifilmi jaoks, mis käsitleb noorsootöö hetkeolukorda erinevates Euroopa piirkondades.
Akadeemia teine faas sisaldab endas kolmekuulist online koolitus- ja arendusprotsessi. 50 noort, kes osalesid meedia koolitusel, jätkavad online meediaprojektide ellu viimist ning 50 noort, kes osalesid kultuuridevahelise suhtluse koolitusel, kirjutavad artikleid ning valmistavad materjale antud teemal ja aitavad kaasa lühifilmi valmimisele.
Seejärel valib koolitusmeeskond välja parimad projektis osalejad mõlemalt koolitustsüklilt ning kutsub nad osalema projekt viimasesse faasi “Tegutse!”, mis leiab aset Küprosel. Nikoosias toimuval kohtumisel arutletakse projekti tulemuste üle, esitletakse projekti jooksul vändatud filmi ning muid meediamaterjale.
Projekti tulemusena loodetakse, et projektis osalejad võtavad oma kogukonnas multiplier rolli ning jagavad oma teadmisi ja oskusi edasi oma kogukonna noortele innustamaks neidki osalema nii kohalikus kui rahvusvahelises noorsootöös!
Milliseks kujuneb minu osalus selles projektis on veel lahtine, kuid selline asi siis taas käsil :)

Jõulud tulnud ju...

Kas teate, mis on imelik? See, kuidas meil on kauplustesse püsti pandud juba kuusepuud ning jõulupakkepaberit ja muud taolist müüakse iga nurga peal. Ja siis sa lähed poest välja ning taevas sirab päike...see on tõesti veidramast veidram, sest seda jõulu tunnet kohe üldse pole veel tekkinud.
Ning mu täditütar täna küsis, et mis ma jõuluks soovin? Issand, ma kohe ei teagi mida vastata. Mitte midagi, lihtsalt mõnusat jõululaupäeva koos pere ja sõpradega. That’s it! Kuid, kui te ikka midagi mulle kinkida soovite, siis küll ma miskit välja mõtlen. Ideedega pole mul kunagi mingit probleemi, nagu te kõik juba teate!

Alicante Bierfest

Käes on Õllesummer või Oktoberfest või ükskõik kuidas keegi õllefestivale kutsuda soovib. 28. oktoober kuni 8. november on meil Volvo Ocean Race platsil käimas suur-suur õllefestival. Esimest korda niivõrd suurena Alicantes ning kohalikud muudkui räägiksid sellest ette ja taha. Mind isiklikult jätab see küllaltki külmaks, kuna suured festivalid pole mulle kunagi istunud. Ainult õhtuti sealt mööda joostes näen ja kuulen, kuidas trall pidevalt käib ☺

Kas seda ma siis tahtsingi?

Mäletate eelmisel nädalal kirjutasin tagasi Eesti tulekust ning tulevikuplaanidest, mida mul selleks hetkeks ei olnud ning millest mõtlemine mulle lihtsalt hirmu nahka ajas. Nüüd paari viimase päevaga on see asi natukene muutunud.
Reede hommikul tegi mu sõber Marko mulle ettepaneku, et ma võiksin minna Portugali kaheks kuuks tööle. Portugalis, Faros on YEU peakontor, kuhu nad mind nüüd tööle ootavad.
Kui ma sellest kõigest kuulsin, siis mind valdasid segased tunded. See kõik käis justkui liiga kiiresti. Hommikul teatavad nad mulle, et selline võimalus. Siis vestleme paarkümmend minutit tingimustest ning seejärel teatatakse, et minu vastust oleks vaja päeva lõpuks. Ja samal ajal olid mul veel närvid püsti minu noorsoovahetuse kirjutamisega. Mul oli tunne, et mu pea lõhkeb!
Alguses tahtsid nad mind Portugali juba otse Hispaaniast. Teatasin siis neile, et kõik võib olla, kuid see ei tule isegi mitte kõne alla. Ma pean minema Eesti, mul perel igast asju juba plaanitud ning keegi pole mind juba üheksa kuud selleks ajaks näinud. Ma pean! Seejärl hakkas pihta jutt, et hästi, jäta siis oma suusareis ära. Mina teatasin taas, et ei tule kõne allagi! Kuid vaatamata minu niiöelda tingimuste esitamisele, nad ikka veel tahtsid mind ning olid mulle igatepidi valmis vastu tulema. Seega sai paika, et lähen 25. detsember sinna ning tulen tagasi 19. veebruar. Ütlesin siis Markole, et ma väga-väga tahan tulla, kuid ma ausalt pean võtma omale natukene mõtlemisaega. Seepeale Marko teatas, et kui ma need kaks kuud ära olen, siis on mul suur võimalus nendega koostööd jätkata ning juba pikaajalise lepinguga. Tore, visake see ka veel mulle ette!
Ma mõtlesin sellele pakkumisele vahetpidamata, hoidsin peast kinni, ohkisin ja ähkisin. Ma tõesti ei teadnud, kas ma peaksin seda tegema. Kaldusin rohkem jaa poole, kuid olid mõned takistused, mis panid mind asja üle juurdlema ning mõtlema. Katsusin veel kodus teki üle pea tõmmata, et oma otsust natukenegi edasi lükata, kuid ka see ei õnnestunud. Mõte: Portugal või Eesti? piinas mind.
Õhtupoolikul otsustasin, et tuleb võtta mõned kõned ning leida asjale lahendus. Mind on miski hakanud Eesti juures peibutama. Võtsin kõne, rääkisin maast ja ilmast, ohkisin ja ähkisin ning üritasin lahendust leida. Öeldi, et otse loomulikult mine, oma unistusi ning soove tuleb ellu viia ning kui ma vähegi näen, et see mulle kasulik, siis miks mitte. Pealegi on see nii lühike aeg, mis tundub üheksa ära oldud kuu kõrval täitsa poisike. Ja siis otsustasin helistada emale.
Mulle alati meeldib, et kui sa alustad kõne sõnadega mul on probleem, siis kohe ema mõtleb, et midagi on halvasti. Ta ilmselt ei pane seda ise tähele, kuidas ta toon muutub. Igatahes rääkisin emale kõik ära nii nagu on ning noh, kes mu ema teab, siis teab ka, mis mu ema selle peale ütles – muidugi mine! Ja siis tuli see raskem osa, mida ma ei oodanud. Isa. Ma ei tea miks, kuid isale on nendest minu ära minekutest olnud alati raskem rääkida. Sai ka isale uudis teatavaks tehtud ning isa vastas mulle stiilis: et mitte keegi ei saa sind siin kinni hoida, kui sulle välismaal nii väga meeldib, kuid tule ikka nägu näitama!
Ja nii siis oligi. Kõik ütlevad, et peaks minema ning ka ise arvan seda. Põhjusi selleks on mitu. Kuna nad mind väga tahavad, siis sellist võimalust mööda lasta oleks narr. Suur võimalus, et tulevikus saan nendega koostööd jätkata, kus ei sõltu enam, kus ma elan. Olgu selles siis Eesti, Portugal, Hispaania või Fidzi saar. Pealegi tagasi Eesti tulla ning hakata tööd otsima või mõtlema, mida siis nüüd edasi, pole praeguses majanduslikus olukorras ka just kõige suurem lust.
Saatsin reede õhtul YEUsse kirja sisuga, et olen nõus tulema, kuid kui minu projekt saab Eestis toetuse, siis pean tagasi Eestis olema 8. veebruaril. Kui ei, siis esialgne kokku lepitud 19. veebruar sobib ideaalselt.
Esmaspäeva hommikul tööle minnes võtsid sõbrad minuga ühendust ning ütlesin, et neile see sobib. Ja nüüd siis nii ongi – minek Portugali!
Esialgsete plaanide kohaselt lähen 25. detsembril (kui lennukid lendavad) ning tagasituleku kuupäev lahtine. Nad küll väga tahavad mind sinna veel natukeseks enne niiöelda eelkohtumisele, kuid see selgub paari päeva jooksul. Nimelt on seal aastavahetuse ajal toimuval noorsoovahetusel preliminary meeting, kus peaks tegelikult osalema üks Rumeenia esindaja, kuid nad nüüd üritavad projekti rahastanud national agency’s ära vahetada seda rumeenia tüüpi minu vastu. Eks näis, mis sellest saab.
Ja siis eile, kui ma olin saatnud emale kirja, et nüüd ongi minek Portugali, helistas ta ning küsis – kas seda sa siis tahtsidki? Ma ei oskagi kohe muud vastata, kui et jusiis. See kõik tundub liiga utoopiline ning keeruline praegu, et ma ei teagi, mis tunded ning mõtted mind hetkel valdavad. See kõik juhtus kuidagi liiga kiiresti...

Minu uus roomy Kasia

Reedest on mul uus korterikaaslane Kasia. Kuigi ta on rahvuselt poolakas, siis väga poolaka mõõtu välja ei anna. Kasia on samuti 22-aastane, õpib hetkel Erasmusena Alicante ülikoolis kunstiajalugu. Viimased 3 aastat on ta elanud Iirimaal ning Inglismaal. Kunagi läks Iirimaale õppima ning armus kõrvuni kohalikku kutti, jättis pooleli oma õpingud Poolas ning kolis kärmelt Iirimaale, kus hakkas kunstiajalugu õppima. Ausalt öeldes on vahelduseks kellegagi inglise keeles rääkida päris naljakas. Ma küll ärgitan teda pidevalt hispaania keeles rääkima, vaikselt võtab juba hoogu, kuid suuremad jutud räägib ta ikka ära inglise keeles. Mina ikka ajan oma hispaania keelt vastu, et ta natukenegi õpiks. On ju enamus tema sõbrad siin erasmused, mis tähendab, et hispaania keelega puutub ta kokku vaid koolis.
Reedel kui oma inglise keele tunnist koju jõudsin, siis jututasime maast ja ilmast kella kaheni öösel. Ma küll kümme korda tahtsin talle öelda, et mul on kergelt öeldes uni silmas, kuid ta oli niivõrd õnnelik oma korteri vahetuse üle, et mõtlesin mitte ta õnne rikkuda.
Laupäeval tegi ta mulle tänutäheks jõhkra õhtusöögi - fajitad! Nämm! Natukene mehhiko muusikat ning kuigi ma mõtlesin, et see nädalavahetus läheb pigem puhkamise tähe all, siis lõppkokkuvõttes oli asi sellest taas kaugel. Läksime pärast veel randa ning korraks välja. See korraks tähendab seda, et mina kadusin ära koju kell 12, tema jõudis kell 5 hommikul ning pühapäeval kella 16 paiku, kui mina oma sammud õue seadsin, siis polnud Kasia veel elumärke näidanud. Õhtul teatas ta mulle, et sellist pohmakat pole tal juba ammu olnud....oh neid erasmuseid!
Muidu tundub temaga olevat lõbus. Vaatamata sellele, et me kaua koos elada ei saa. Neljapäeval läheb ta Londonisse oma kutile külla ning tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval. Ja siis millalgi pidi ta veel Londonisse minema (mu mälu ütleb praegu novembri lõpp, kuid võib vabalt ka petta!). Oh seda pikamaa suhte elu...

Newsletter editor

Mul on uudis, mul on uudis. Nüüd isegi võin sellest juba ka rääkida, kuna ametlik kinnitus saabus hommikul minu postkasti.
Oktoobris kandideerisin ma suure agarusega YEU (rahvusvaheline noorteorganisatsioon Youth for Exchange and Understanding) Newsletter editoriks ehk siis eesti keeles uudiskirja toimetajaks. Ja ennäe imet - saingi koha! Peaks vist nüüd ikka kaaluma seda ajakirjaniku karjääri...
Annan teile nüüd jooksvalt ka teada, mis sellel rindel toimuma hakkab!

November = see pole enam normaalne!

Okei, see nüüd pole enam normaalne. Meil on käes novembrikuu, kuid ilm meenutab rohkem kevadet kui sügist. Kuigi meil on vaikselt lehed hakanud kollaseks minema ja vaikselt alla langema, näitab kraadiklaas ikka veel 25 kraadi, päike paistab ning vihmast pole halli haisugi! Ausalt öeldes tekitab see minus natukene imelikke tundeid.
Uudistes ikka näitab, kuidas Põhja-Hispaanias juba esimene lumi maha sadas ning pidevalt räägitakse, kuidas temperatuur läheb alla ning vihma hakkab sadama, kuid kus kurat see kõik siis on? Mul on vist kätte jõudnud päikese küllastus. Tahaks lund...
Üks asi veel: kui Eestis ärkavad enamasti kärbsed talveunest kevadel, siis siin on tunne, et kärbsed ärkavad suveunest sügisel. Ma leidsin oma toast põrisemast kärbse!

Üks päev...

...sa elad seal, kus süda rahul ning naeratus näol! Selleks võib kuluda kuu, aasta või kaks, kuid see päev tuleb!
Ära lase kellelgi ega millelgi oma unistusi ning soove tappa. Ilma nendeta poleks me need, kes me oleme täna, homme ja ülehomme. Üks asi, mida hindan on kirg - kirg kogu selle vastu mida ja kuidas teed - ning sära silmis, kui teed seda, mida hing ihkab! Vähe on maailmas neid inimesi, kes on südamega asja juures!
Ära unusta seda, mille eest võitled ning mis paneb su silmad särama. Hingega asja juures olla hoolimata kõigest ning vaatamata sellele, kas teised seda märkavad või heaks kiidavad, on märkimisväärne oskus ning tuletab meelde, kes me tegelikult oleme.
Enamik inimesi on kinni harjumustes ning ei julge oma unistusi ellu viia. Kartus kukkuda paneb piduri peale juba idee tekkimisel. Mul on hea meel, et sina julged eristuda ning peale igat väiksemat või suuremat tagasilööki taas püsti tõusta!
Seniks aga kuni tuleb see päev, kus elad seal, kus hing ihkab ning teed seda, mida süda soovib, unista sellest kõigest nagu väike laps enne magama minekut. Sest unistused on meie edasiviiv jõud...

70% karjäärinaistest on õnnetud ja rahulolematud

Kirjutasin ükspäev Äripäevale lugu uuest Endla teatris välja tulevast etendusest “Tiramisu”, mis räägib loo seitsmest karjäärinaisest, nende hirmudest ning probleemidest. Vesteldes etenduse lavastaja Enn Keerdiga tuli välja, et 70% karjäärinaistest pidavat olema õnnetud ning rahulolematud (ühe uuringu põhjal, mida ta oli just äsja lugenud). Alguses ma väga ei pööranud sellele tähelepanu. Siiski tundus see huvitav info ning panin selle omale Skype’i kommentaariks.
Ja siis hakkasid siit ja sealt lendama küsimused, et huvitav miks see nii on ning kas sina, Triin, kuulud ka nende hulka. Siis hakkasin natukene selle üle rohkem mõtlema ning juurdlema.
Mul on hea meel tunnistada, et praegusel hetkel mina selle 70% hulka veel ei kuulu. Siinkohal rõhutaksin sõna veel, sest ilmselgelt, kui ma samas tempos jätkan, siis 5 või 10 aasta jooksul võin ka mina vabalt sellesse gruppi kuuluda. Pöidlad pihku, et seda ei juhtu ning et hoolimata minu ambitsioonikusele kuulun ikka selle 30% hulka...
Sellest hoolimata hakkasin mõtlema, et mis siis võib olla põhjuseks, miks karjärinaised õnnetud ning rahulolematud on. Kas tõesti vastab see siis tõele, et naise koht pole kontoris ning juhipositisioonil? Ideaalis peaksid olema karjäärinaised, kes on enesekindlad ning kelle tagala on kindlustatud, kes näevad välja kui Barbie nukud ning keda kõik peaksid hoopiski kadestama, olema õnnelikud. Nad on suutnud oma elu elada nii nagu soovivad, viivad ellu oma unistusi ning ideesid. Või on see siis tõesti vaid pettemäng? Kas naiste karjääri tegemine on tänapäeva ühiskonna surve ning tegelikult sooviksid nad olla koduperenaised nagu vanasti?
Ausalt öeldes ma väga kahtlen selles koduperenaiseks olemise soovis. Jah, lastega võib ju natukene kodus olla, kuid siis peaks ikkagi ka niiöelda oma elu leidma. Mina küll ei kujutaks ette, et saan lapsed ning ülejäänud elu veedan kodus. Ma läheks sõna otseses mõttes hulluks. Mul on nii suur tegutsemisvajadus, et mul on raske ühes kohaski pikalt püsida ning oma ideedele ei jõua ma isegi vahel järele, rääkimata siis veel teistest.
Siis aga järksu tabas mind valgustushetk, kus ma sain täpselt aru, miks need 70% naistest on õnnetud ning rahulolematud. Sellel on lihtne põhjus: mehed kardavad ambitsioonikaid ning iseseisvaid naisi, mistõttu on neil naistel raske leida enda kõrvale kedagi, kes tooks nende ellu õnne! Nii lihtne see ongi! Naine on paratamatult sõltub romantikast ning tunnetest. Ja kui naine on pikemat aega üksi, siis pratamatult muutub ta nukraks ning rahulolematuks ja küsib endalt pidevalt küsimust, et kas seda ma siis tahtsingi oma karjääri ning iseseisvusega?
Sain see nädal esimest korda omal nahal tunda, kuidas minu ambitsioonikus ning võimukus võib saada mulle takistuseks. Tänu sellele tuli ka see valgustushetk, mida eelmises lõigus kirjeldasin. Ma poleks ealeski uskunud, et minu edasipüüdlikkus oleks halb asi. Olen alati hinnanud naisi, kellel on niiöelda oma elu, oma sissetulek, kes on meestest sõltumatud, kellel on oma arvamus ning kindlad väärtused, kes pole mõjutatavad ning kes eelkõige pole diivanikaunistused. Ja siis viie minutiga toodi mind naks naks maa peale...
Mulle öeldi esimest korda tõsiselt, et minu ambitsioonikus ning iseseisvus ajab vastassugupoolele (nimesid ma kahjuks ei nimeta) hirmu nahka ning sellest tulenevalt ta ei tea, kas kooselu minuga oleks võimalik või ei. Kas ma siis tõesti peaksin olema tüüpiline diivanikaunistus või nukuke, kellega mängida, kui tuju tuleb? Kellel peaks puuduma oma arvamus ning unistused? Kes peaks lihtsalt meestega kaasa lohisema, et neile jumala eest mitte hirmu naha vahele ajada?
Ma ausalt öeldes ei mõista siinkohal. Lihtsalt ei mõista ja punkt. Mis selles halba on, kui naisel on enda ideed ja soovid? Kas mehed kardavad, et ei suuda sammu pidada? Minul ausalt öeldes vahet pole, kes kui palju teenib. Minu jaoks on oluline, et mina saaksin oma unistusi ellu viia ning minu teine pool mind sellel teel igati toetaks, sest minu jaoks on igati loogiline innustada kedagi oma unistuste ellu viimisel. Mitte nagu kunagi, kui ma koju tulin, siis mu ideed kohe ilma ära kuulamatagi maha materdati ning utoopilisetks peeti. Ja ükskõik, kui palju ma ka ei ürita, siis olen ma ikkagi naine, kellel on vaja enda kõrvale seda niiöelda jõuallikat edasi liikumiseks.
Mulle siinkohal väga meeldis, kuidas Enn Keerd ütles, et naised on ühiskonna alustala, kes toovad harmoonia nii kogu ühiskonda kui ka meest ellu. Naised olevat meestele jõuallikaks ning mehed naistele. Sellest hoolimata leidis Keerd, et kui naised on keskendunud vaid karjäärile, siis ei mineta mitte vaid nemad osa oma ülinaiselikkusest, vaid ka kogu ühiskond ning see niiöelda harmoonia läheb tasakaalust välja.
Kuigi see kõik pani mind natukene mõtlema enda olemuse üle ning minu niiöelda tulevikusoovide üle, siis leian ma ikkagi, et see on meeste probleem, kui nad ei suuda ambitsioonikate naistega kohaneda. Las nad siis võtavad omale need diivanikaunistused koju, kellel on eluks ilusalong ning Cucci Mucci ja olgu siiralt õnnelikud! Minust ei saa mitte kunagi sellist Barbielikku mõttetut tibi, keda terve maailm täis on, mitte kunagi! Kui ma hakkan selleks kunagi muutuma, siis avage mu silmad, palun! Mind võib küll mingil määral kodustada, kuid ma ei taha mitte kunagi, et keegi paneks mulle sildi: diivanikaunistus...Ma pigem kuulun selle 70% hulka, kui et minust saab tüüpiline arvamuste ja ajudeta olevus, kes ühiskonnale mitte mingisugust lisaväärtust!

Ja põnn on käes!

Viimaks ometi on see hetk käes – Liisa sai oma põnni 31. oktoobri hommikul kell 7 kätte. Ärkasin hommikul Liisa sõnumi peale, kus teatati, et kutt on kenasti ilmale tood. Teine olevat päris jõhker pirakas olnud – 53 cm ja 4130g. Nime veel teatatud pole, ootame huviga! Ja ma kujutan juba ette, milline väike põrguline temast saab, kuna ta Halloweenil sündis!

Fukiyama - TEHTUD!

Tänase seisuga on kenasti meie rahvusvahelise noorsoovahetuse projekt esitatud. Neljapäeva õhtul panin kirja kõik viimased asjad taotlusesse. Tundus juba justkui kõik sujuks. Olime vahepeal veel ära vahetanud Hispaania partneri. Otsustasin, et võtan partneriks ikka Alicante grupi eesotsas kaksikute ja Hugoga. Asi selles, et palusin meie Cordoba partneril, et ta saadaks ära kõik vajaliku info, kuid neljapäevase seisuga oli minu mailbox täitsa tühi ning Angelast ei kippu ega kõppu. Seega otsustasin, et parem võtan Chari grupijuhiks ning teeme uue partnerlepingu. Allkirjastasime ning faksisin Reneele. Sellega asi ühel pool. Meie Prantsusmaa partner Adahe pidi saatma veel oma grupi info ning nendepoolse allkirjastatud partnerlepingu õhtul, et siis reede hommikul viimased asjad taotlusesse lisada ning asjad teele panna. Kõik oli tiptop, läksin magama südamerahuga, kuna kõik TUNDUS okei.
Muidugi, et reede hommikul läks lahti hullumajaks. Renee helistas ning tuli välja, et faksist ei kippu ega kõppu. Mina siis hakkasin uuesti faksima. Mu kolleegid aitasid veel faksimisel, kuid faks kohale ei jõudnud. Renee oli juba tsuti paanikas ☺ Siis aga tuli välja, et see faksi masin, millega mul kästi asju saata, et sellega ei saa siiski välismaale faksi saata ning ma pean minema neljandale korrusele, kus on olemas faks millega saab faksida. Kas sa kujutad ette, et nad ei teadnud minu korrusel, et nende faksimasinaga ei saa faksida? Ma ikka naersin südamest selle peale! Kuidas nad küll seal elavad?
Läksin siis rõõmsalt neljandale korrusele. Kõik uksed kinni ning keegi ei tea, millal tuleb see inimene, kellel on võti faksimasinaga ruumile. Tere talv! Läksin siis tagasi alla ning küsisin, et ega pole teist masinat, kust ma saaks faksida? Seda inimest, kes meil skännimismasinat haldab ka polnud, seega ei tulnud sellest ka midagi välja! Istusin siis kannatlikult. Avastasin vahepeal veel taotlust üle vaadates, et üks osa oli täiesti puudu. Mina polnud seda varem tähele pannud ega ka Renee. Küsisin siis Reneelt norides, et kuule, kas sa ei pane tähele, et miskit meil puudu? Tema selle peale, et ta pole kunagi ühtegi lõplikku projektitaotlust näinud ning isegi mitte ei tea, kust otsida, kas miskit puudus või ei! Mina jälle lagistasin selle peale naerda ning mõtlesin MEHED! Kirjutasin siis puuduoleva osa juurde ning ootasin pingsalt seda faksimeest. Muidugi, et vaheeal polnud ka meie Prantsusmaa kutilt mitte ühtegi meili tulnud – seega ei kippu ega kõppu ei sellest nimekirjast ega skännitud Part III-st (partnerite leping). Saatsin kiiruga Adahele sõnumi, et sooviks ruttu-ruttu seda nimekirja või vähemalt siis organisatsiooni nime ja asju, et saaks taotluse Reneele ära saata. Ta pidi minema taotlusele veel allkirju korjama!
Muidugi, et Adahest ei kippu ega kõppu. Siis hakkasin helistama, keegi ei võta vastu. Mõtlesin, et tore-tore! Hakkasin juba vaikselt oma Portugali sõbra Markoga rääkima, et mul on äkki vaja uut partnerit, kui ma õhtuks seda paberit ja nimekirja ei saa. Marko lubas selle partneri välja otsida, kui vaja laupäevaks ning ütles, et ma ei muretseks. Vahepeal tuli kohale faksimees, jooksin ruttu paberitega üles ning hakkasin faksi saatma. Aega võttis, aga asja sai! Faks kenasti saadetud Hispaania osalemissooviga, Renee sai selle kätte. Huh, üks asi kaelast ära! Jätkasin Adahele helistamist. Ei midagi, absoluutselt mitte midagi! See oli see hetk, kus ma hakkasin vaikselt närvi minema ning iga 5 minuti tagant oma telefoni vaatama. Ja siis, kui ma otsustasin oma arvutile juhtme taha panna (olin kaasa võtnud oma arvuti, kuna töö arvuti on stagnaajast ning vahepeal jumpsib nende Euroopa Noored taotluste avaldustega), avastasin, et minu juhe oli jäänud koju! Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Kell oli selleks ajaks umbes pool kaksteist. Ütlesin tööl, et lähen kohvi jooma ning jooksin koju. Tagasi õnnelikult juhtmega tööle jõudes oli mul paras higipull otsa ees. Läksin ruttu oma mailboxi kallale suure lootusega, et Adahe on selleks ajaks ellu ärganud! Kuid üllatus-üllatus – ikka veel ei kippu ega kõppu! Võtsin lahti Facebooki, saatsin Adahele sõnumi, et ärka üles, mul on vaja sind! Vahepeal juba uurisin Karmolt, et kas tema midagi Adahest teab – ka tema ei teadnud midagi. Lõpuks sain ma Adahe niiöelda kätte – see tähendab, et ma sain kätte mingi Fabiani, kes toru vastu võttis. Otse loomulikult tuli siis välja, et Karmol oli Adahe vale number, mis kuulus mingile prantsuse kutile nimega Fabian. Ma vabandasin ette ja taha, et vale number ning viskasin toru hargile. Pärast kutt saatis mulle veel sõnumi, et kui ma peaksin Pariisi tulema, siis võtku aga julgesti ühendust ja võime kokku saada. Mina mõtlesin selle peale, et absoluutselt! juba jooksen! Nagunii on tüüp tegelikult mingi sarimõrvar!
Kell muudkui tiksus ja tiksus ning mina hakkasin minema veel rohkem pöördesse. Kirusin ennast juba maapõhja, et mingite sõprade kaudu asju ajan. Kuid siis siis kella kahe ajal ärkas Adahe ellu! Oh seda rõõmu sel hetkel, kui mu postkasti saabus kiri läbi Facebooki. Läksin ruttu Facebooki suures lootuses, et Adahe on online. Saatsin talle sõnumi vastu ning varsti ta juba ilmuski! Muidugi oli tema suureks üllatuseks see, et meil tema lepingut ikka veel valmis ei ole. Ütlesin, et palun saatku nüüd skännitult. Ütles, et ei saa. Lõpuks aga sain tema Part III ning see oli täis vigu. Ma ekstra küsisin veel tema käest, et kas ta on neid asju varem teinud? Ütles, et ikka jah. Ma siis rahunesin nii kaks nädalat tagasi maha ja mõtlesin, et tore! mees teab, mis mees teeb. Reaalsus oli aga see, et ei teadnud ta ikka midagi. Palusin tal siis kiiruga vead ära parandada ning ütlesin, et saatku uuesti. Kui ma lõpuks selle paberi korrektsena kätte sain, tõmbasin vist selle päeva jooksul esimest korda rahulikult hinge! Seejärel palusin tal saata osalejate nimekirja – õnneks polnud sellega probleemi ning varsti oli juba nimekiri mu postkastis! Jippii! Nüüd jäi veel kõik viimased asjad kirja panna, kõik üle vaadata ning juhistega Reneele saata. Kella poole nelja ajal lahkusin töölt, kõik oli korras! Minu poolne töö oli tehtud, nüüd algas Renee osa projekti esitamisel.
Kella viie paiku hakkas telefon helisema Renee kõnega, et kas ta tõesti peab sellest kõigest kaks eksemplari välja printima. Mina, et ikka-ikka, milles probleem? Tuli välja, et meie taotlus oli kokkuvõttes veninud 49 leheküljeliseks. Ups! Ma ausalt öeldes üldse ei pööranud sellele tähelepanu! Kuid viimaks said kõik asjad prinditud ning Reneel jäi veel vaid allkirjad võtta ning postiga teele panna. Selleks ajaks oli kell juba liiga palju, et ise kohale viia ning kuna esitamise tähtpäev on 1. november, kus ilmselgelt on kõik kontorid kinni, tuli see projekt esitada posti teel!
Täna hommikul hakkas Renee taas helistama ning küsima, et millistele lehtedele ikka on vaja allkirju võtta. Mina vastu, et vaid sellele, kus sinu ja vastutava isiku nimi on ja thats it! Eestlaslik õpetus ütleb, et allkiri tuleb kõikidele lepingu lehtedele visata, sest muidu veel keegi muudab midagi ning katsu sa siis tõestada, et sa sellele alla ei kirjutanud! Mina selle peale, et rahu-rahu, sellele 50le lehele pole vaja kõikjale allkirja, vaid sinna, kus vaja. Kui projekt saab toetuse ning läheb lepingu sõlmimiseks, siis visake oma allkirju sinna, kus iganes soovite! Sellega ka ühel pool, allkirjad olemas. Nüüd veel postkontorisse. Ja siis sain ma teate, et kenasti kõik teele pandud. Mina saatsin veel taotluse elektrooniliselt ära ning projekt esitatud! Nüüd võib puhata, mängida ja lustida ning oodata seda kohtuotsust, mis meie projekti kohta tehakse....Pöidlad pihku!

Meil on probleem, meil on probleem

Olen elu aeg end üritanud ümbritseda positiivsete ja rahulike inimestega, et ma ise oleksin õnnelikum, positiivsem ning rahulikum. Kahjuks pole see alati võimalik ning oled varem või hiljem sunnitud läbi käima või koos töötama inimestega, kes lihtsalt su karvad turri löövad ning kelle tõttu su silmad hakkavad sädemeid lööma. Minul on selleks inimeseks saanud minu superhüpertore tuutor Escarlata.
Üks hommik läksime tööle ning Escarlata tuleb torisedes ja porisedes nagu talveunest ärganud porikärbes minu laua juurde ning hakkab õiendama. Mina siis kuulan rahulikult ning noogutan kaasa, kui ta parasjagu minuga taas närvitseb. Seekordse närvitsemise põhjuseks oli jälle mingisugune arve, mis raamatupidamisest oli alla tagasi tulnud ning millega Escarlata hakkama ei saanud. (tal ilmselgelt puudub finantsiga töötav ajupoolkera!) Vaatasin, kuidas ta edasi tagasi närvitseb, natukene siin ja seal möliseb stiilis meil on probleem, meil on probleem. Lõpuks ma ütlesin talle, et palun, ära närvitse, sa ajad teised ka närvi ning kõik probleemid on alati lahendatavad. Võtsin selle arve ning läksin ise ülesse raamatupidamisse. Rääkisin meie raamatupidaja Marinaga, siis Fernandoga ning kõik oli tegelikult korras. Asi lihtsalt selles, et Escarlata ise ei jaga üldse matsu lahti ning isegi mina tean juba rohkem, kuidas neil asjad töötavad. Tema ilmselgelt lülitab sellel hetkel oma aju välja, kui finantsjutud lahti lähevad. Läksin siis kenasti tagasi alla ning ütlesin Escarlatale, et kõik on korras ning ärgu muretsegu. Ja asi sellega ka lõppes.
Aga ma vihkan, kuidas üks inimene igal pool vaid probleeme näeb. Kõik probleemid on lahendatavad ning pigem otsigu lahendusi või ennetagu probleeme, kui pidevalt närvitsedes ringi karjub, et meil on probleem, meil on probleem. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kuidas Moises (tema mees) temaga elab, kuna see naisterahvas ilmselgelt oleks Paldiski maantee esimene kandidaat. Ta on lihtsalt ebastabiilne ning ma olen hakanud tähele panema, et muudab enda ümber olevad inimesed samuti parajalt närviliseks ja paanitsevaks. Kõik suudavad meie korrusel asju normaalselt, inimese viisil, lahendada, kuid üks lihtsalt karjub ringi. Ja ausalt öeldes ta rikub juba nii hommikust saadik ka teiste tuju ära ning keegi ei julge temaga suhelda. Olen tähele pannud, et Escarlataga astuvad inimesed vestlusesse siis, kui Escarlata ise hakkab vestlema. Kui ta on oma arvuti taga, ei julge mitte keegi teda segada. Kardaks nagu järgmise pommi plahvatust...

Kui maailm ükspäev kokku variseb

Eelmine nädal oli meil natukene raske nädal. Kolmapäeval pidime Teresaga minema vaatama Maria uut korterit. Kahjuks aga jäi see ära, kuna Maria õemehe isa suri järsku ära. Täiesti ootamatult, polnud tal mingit haigust ega midagi. Ning siiamaani ei tea keegi, mis oli surma põhjuseks. Seetõttu oleme viimased päevad aidanud Mariat ning tema õde, siin-seal asju ajanud ning lihtsalt nendega koos aega veetnud, et nende mõtted mujal oleksid. Imelik mõelda, et ükspäev on kõik tiptop korras ning järmisel variseb kogu maailm kokku...