Kaksikute kontsert Stereos

Eile õhtul käisin kaksikute esimesel kontserdil Stereos. Nad astusid üles koos kohaliku bändiga. Muidugi kukkus see õhtu natukene kehvasti välja. Kontsert pidi hakkama pool 11, hakkas pool 12 öösel. Kaksikud said lavale aga alles kell 2 öösel. Seega oli ootamist nii, mis hirmus ning minul lihtsalt vajus silm kinni. Kui kell kolm öösel koju tulin, vajusin kui kott voodisse. Neli tundi magada ja äratus. Algab päev, päikest näen...

Hispaania keele tunnid hullemad kui õudusunenägu

Teisipäeval käisin oma esimeses hispaania keele tunnis peale mida ei soovi ma neist tundidest enam midagi kuulda ka mitte. Aga ei, ma ju pean seal käima! Ausalt öeldes oli see hullem kui elusalt matmine – täielik Hitleri režiimis piinakamber!
Kõigepealt esimesed pool tundi oli mul tunne, et ma olen sattunud lasteaeda. Meile seletati 30 minutit tundide reegleid nagu telefon tuleb välja lülitada ning tunnid hakkavad kell kaheksa ja kõik peavad õigeaegselt kohal olema. Siinkohal ütlen ma vaid seda, et õpetaja on täielik Hitler ise. Ta sõna otseses mõttes ajab mul hirmu nahka! Ta küsis mu käest, mis kell hakkavad tunnid. Ütlesin siis kenasti, et kell kaheksa (a las ocho), mis muidugi ei olnud õige vastus, sest ma pean ütlema a las veinte, sest muidu veel keegi tuleb hommikul kohale. Issand jumal, me kõik ju teame, et me tunnid on õhtul!
Seejärel tuli aeg presentatsiooniks stiilis, kust sa oled, mis siin teed ja kaua Hispaanias elanud oled. Suurem osa seltskonnast on marokolased, palestiinlased või muu riigi murjamid. Siinkohal ütlen ma vaid niipalju, et nad ei räägi hispaania keelt. Üks tüüp oli elanud Hispaanias juba 5 aastat ning rääkis minust kehvemini. Miks? Sest tavaliselt elavad nad oma kogukonnas ning ei suhtle hispaanlastega. Ma ei saa sellisest käitumisviisist küll mitte kuidagi aru, kuid palju õnne neile!
Ja mis me siis tegime? Kuulasime hispaania keelset laulu ja tegime sõnade otsimise mängu! Jee! Selleks hetkeks tahtsin ma tõesti juba ära surra. Ja siis hakkas nimede kirja panemine ja seletamine, et alati peab allkirja panema kohaolekuks, sest kui kolm korda puudus, siis oled läinud. Siis tuli õpetaja minult küsima, et miks sa Triin kaks korda juba puudunud oled. Mina seepeale vastasin, et olin tööl Santa Polas ja lihtsalt ei saanud tulla. Seepeale öeldi mulle, et ma pean õppejõule alati helistama, kui ma ei saa tulla. Mina vastasin viisakalt tädile, et väga tore ja arusaadav, kuid kuidas ma saan helistada, kui mul ei ole telefoninumbrit, millele helistada?! Seepeale anti kõigile telefoninumber ja loeti sõnad peale, et me öösel ei helistaks. Seepeale ütlesin, et kui ma tean, et ma järgmine nädal ei saa tundi tulla, siis kas see tähendab, et ma olen kursusest ilma? Tädi küsis selle peale, et miks ma tulla ei saa. Vastasin, et töötan järgmise nädala, mille peale nägu krimpsutati ja toriseti.
Ja alles oli jäänud tunnist veel pool tundi. Mis me tegime? Õppisime pingviini kirjutama – selleks kulus 20 minutit, et kõik saaks aru, kuidas pingviin kirjutatakse! Tule taevas appi! Ja ülejäänud 10 minutit seletati koduseid ülesandeid, milleks oli verbide otsimine laulust! Oh kui keeruline...
Ja kui viimaks oli kell nii palju, et võis koju minna, siis ma pole ilmselt kunagi nii kiiresti loengust põgenenud kui siis! Ma ausalt öeldes ei taha nendest loengutest enam midagi kuulda ka. Ma ei paranda seal oma hispaania keelt, vaid lihtsalt löön aega surnuks. Mul on kasulikum tunnike Teresaga juttu rääkida ja raamatust harjutusi teha, kui seal istuda. Minu eesmärgiks on grammatikat ja suhtlust parandada...ma nüüd kohe ei teagi, mis ma sellega peale hakkan. Peale vahetust lähen räägin Escarlataga sellest tõsiselt!

Noorsoovahetus ukse ees...

Homme on see päev, kus läheb lahti minu noorsoovahetuse projekt. Viimane nädal on olnud täiesti müstiline – ausalt öeldes ei saa ma enam ise ka varsti aru, mida ma veel tegema peaks ja mida mitte!
Kõigepealt majutusprobleemist, millest ma ükspäev vähekene kirjutasin. Õnneks lahenes kõik suurepäraselt ning ülekanne hostelile olevat tehtud! Vähemalt nii mulle täna tööl öeldi, et võin homme sinna julgel sammul sisse astuda ning kõik peaks korras olema.
Ükspäev käisin hostelit Hogar Provincial vaatamas. Ütleme nii, et see saab olema naljakas, kuidas me seal elame. Meil on üks suur niiöelda grupiruum, kus kõik koos erinevates sektsioonides põõnavad. Minul kui korraldajal (peab ju olema mingeid eeliseid raske töö eest ☺ ) on aga privaatruum! Eks me näe, kes hakkab mulle külje alla pugema, et minu dušširuumi kasutada või jumal teab mida veel! Teistel on kõigil karja peale üks suur dušširuum ja vannituba nagu vanasti spordilaagrites!
See-eest on hostel hullult suur ning täielik labürint. Ma üldse ei üllatu, kui keegi peaks seal ära eksima, sest kõik need pisikesed käigud ja asjad tekitasid alguses minuski päris palju segadust. Meie kasutuses kogu nädala vältel on suur söögisaal, kus saame kõik oma tegevused läbi viia ning rikkalikku toitlustust nautida. Esther, kes mind seal vastu võttis, oli väga meeldiv ning vastutulelik! Kordas mulle kümme korda, et kui meil peaks olema mingisuguseid küsimusi, muudatusi või probleeme, siis võime kohe talle helistada ning aitab meid suurema hea meelega! Hostelil on ka suur aed (aed on selle kohta kindlasti liiga tagasihoidlik sõna, kuid ma tõesti ei oska seda kuidagi iseloomustada), kus ilmselgelt meie päikesepüüdjatest põhjamaallased oma vaba aega veedavad. Minugi poolest võime kõik tegevused väljas teha, kui vähegi võimalik!
Teine hostel Santa Lucia on Alicante kesklinnas. Seal viidame oma viimased kolm ööd. Hostelisse omanikuga rääkima minnes oli mul tunne, et mul tuuakse varsti tähed ka taevast alla. Tüübid on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa uskumatu! Rääkisin neile, et mul on probleeme toitlustamisega nendel viimasel kolmel päeval ning seepeale öeldi mulle kohe, et oot-oot, me otsime sulle kohe lahenduse. Mina jäin selle peale muidugi kohkunult vaatama. Järgmisel hetkel olin juba kõrval asuvas restoranis, kus tüübid minu eest omanikku ära sebisid ning meid sinna sööma sokutasid. Täna käisin restoranis uuesti rääkimas ning õhtusöögid teeme kindlasti seal, homme tuleb veel lahendada hommiku- ja õhtusöökide probleem, mille ilmselt võtame Finist (C14 juures asuv väike armas poekene, kus mulle hetkel pakkumist valmistatakse!). Homme lahendan veel ka selle viimase lahtise otsa ära ning siis peaks juba kõik lust ja lillepidu olema.
Viimastel päevadel olen veel usinasti tegelenud materjalide ettevalmistamisega. Läksin ükspäev turismibüroosse, et haarata 30 kaarti kõigile. Selle peale mulle teatati, et nad võivad meile kinkekotid teha koos kaartide ja Alicantet tutvustavate raamatukestega. Mina muidugi lõin selle peale käsi kokku! Homme tuleb minna nüüd vaid materjalidele veel järele. Täna aitas Escarlata mul veel ka Centro 14 poolt materjalid valmis panna – pastakad, kotid, kaustad. Homme pean vaid hostelis kõik valmis komplekteerima ja voila igaüks saab omale väikse kingituse!
Olen viimase kahe päeva jooksul ajakava ka uuesti pea peale pööranud. Pidevalt tuleb uusi mõtteid ning võimalusi. Ükspäev sattusin niisama rääkima ühe oma sõbraga, et mõtlen, mida veel võiks panna meie häppeningile. Seepeale otsis ta mulle kohe kaks mustanahalist räpparit, kes mitte ainult ei tule meile nüüd laulma, vaid annavad ka räpmuusika teemalise workshopi, mille eesmärgiks on häppeningil teha tõeline battle (teate küll, kus ringis võidu lauldakse ning üksteisele sõnadega niiöelda ära panna tahakse!). Homme pean veel nendega asjad paika panema ning valmis. Lisaks leidsin kiftid inimesed, kes võiksid meile tutvustada rulatamise maailma. See oli taas täielik juhuste kokkusattumus, kui me Hispaania grupiga läksime tänavatele videoid tegema. Leidsime kõigepealt ühed noored kutid, kes meile järgmisel reedel hüppamist-kargamist (saltod jms õpetavad) avalikes kohtades müüridelt müüridele õpetavad ja veel ühed rulatajad. Homme pean rulatajatega veel kokku leppima täpselt, millal sinna lähme ja sellega peaks ka ühel pool olema.
Ainuke asi, mis mul natukene närvi mustaks on teinud, on meie häppening. Palusin Escarlatalt, et ta mulle sebiks kõlarid ja mikrid ja muu sellise. Selle peale ütles ta, et liiga keeruline ning et peame ise kuidagi hakkama saama. Eks ma nüüd siis üritan välja mõelda, mida ja kuidas teeme – õigemini minu kallid projektis osalejad mõtlevad seda alates laupäevast ☺ !
Teiseks hüppas alt ära mu sõbranna, kes paar päeva tagasi teatas, et ei saa ikka osaleda. Kuni täna õhtuni oli meil seega üks hispaanlane puudu. Õnneks lahenes seegi – sain ühe sõbranna sõbranna punti! Nüüd ei peagi ma häbi kätte ära surema, kuigi olen kohati kindel, et nii mõnigi osaleja tahab mind vahepeal ära tappa, sest ma luban hispaanlastel minna vahepeal oma asju ajama.
Ja siis veel itaallased. No need on ikka hullemast hullemad! Kuni täna hommikuni polnud mul õrna aimugi, mis kell nad saabuvad ja kas üldse saabuvad. Mu kontaktisikud muudkui ütlesid, et Triin ära muretse, kõik on korras ja peagi saadame sulle kõik vajaliku info. Ja mis siis minu postkastis täna mind ootas? Info, et need kaks itaallast, kes käisid siin eelkohtumisel, need tegelikult ei tule ja kokku pandud on uus grupp. Ma nüüd ootan kohe huviga, kas nad on ära teinud ka need ülesanded, mis pidi tehtama enne siia tulekut! Teiseks tulevad nad enamus kõik erinevatel aegadel, mistõttu ma lihtsalt julmalt ütlesin osadele, et vaadaku ise, kuidas nad linna saavad, meie ootame neid seal ja seal! Õnneks ei öeldud mulle selle peale midagi, kuna nad saavad ka ise väga hästi aru, et keerasid asja natukene persse! Te oleks pidanud nägema seda tänast ette ja taha vabandamist! Ja siis muidugi asja tipp on see, et 2 kutti lahkuvad pühapäeval ehk üks päev varem! Ausalt öeldes on see täielik ebaviisakuse tipp minuga see mitte enne läbi rääkida ja ma tegin selle Anthonyle (organisatsiooni esindaja) kenasti selgeks ning oh seda ette ja taha vabandamist siis. Aga mis sa nende totulotudega ikka peale hakkad – hingan parem sügavalt sisse ja välja ning ei lase nendest end häirida!
Viimane asi, mis mind veel häirib on C14 korralagedus. Küsisin juba nädal tagasi, et kas kaabel, millega ühendada läpakas ja teler on olemas, mille peale muidugi suure suuga vastati, et jajaa, on küll. Muidugi kui ma täna läksin läpakat ja videokaamerat ära tooma, tuli välja, et keegi pole sellest kaablist isegi mitte midagi kuulnud! Selle peale mõtlesin, et tore-tore, kas te ise ka saate aru, mida teil on ja mida pole?! Selles suhtes ma ikka ei salli seda võõras kohas töötamist, kus mul pole aimu, mis meil on ja mis pole. Oleks ma seda projekti oma organisatsiooni alt teinud, oleks kõik märksa lihtsam!
Täna käisime veel ka hispaania grupiga tänavatel videoid tegemas, mis oli täielik koomika. Mina olin selleks hetkeks ilmselgelt ületöötanud ja vaikselt hulluks minemas. Kuna aga noored pidid tegema videod, siis olin mina niiöelda taustamängija ja tegin lihtsalt pulli Hugoga! Kui me lõpuks kella kaheksaks oma videodega valmis saime, siis läksin ma tagasi tööle ning minu tööpäev keskuses lõppes kell 21, kuna ma ei saanud enam siis printida. Pean homme sealt uuesti läbi minema, et viimased asjad printida-paljundada. Koju läksin ma nagu koormaeesel – ühes käes läpakas, teises kaamera, kolmandas hunnik materjale vahetuseks. Ausalt öeldes ma praegu ei kujutagi ette, kuidas ma nende kõigega homme hostelisse jõuan! Sest ilmselgelt meil siin hispaanlased (siinkohal mõtlen oma kolleege) töövälisel ajal lillegi ei liiguta!
Muuseas mul on tunne, et eestlastest usinad töömesilased on hakanud üle pingutama oma ettevalmistustega. Seda järeldan ma selles, kui Triinu hakkas mulle kirjutama meile küsimusega, kui suured võivad olla piltide mõõtmed, mida nad saavad kasutada oma Inglismaa presentatsioonis ja kas meil ikka seda või teist kasutamiseks on. Sellel hetkel mõtlesin ma et oh sa issand küll, mu hispaania grupp pole veel midagi teinud ja nemad küsivad mult piltide suurusi? Ka teised eestlased (tervitused Reneele) on hullult pabistama hakanud oma workshoppide ja asjadega, mis on omamoodi naljakas ning teretulnud. Vähemalt võtavad asja tõsiselt. Ilmselt nii kaua kuni lennuk maandub...
Veel oli ülikift hakata saama e-kirju stiilis “Ma ei jõua ära oodata, millal lennuk maandub...” ja “2 päeva, 2 päeva ainult Triin”. Arvan, et lähen homme lolliks seal lennujaamas, kui Liisit, Triinut, vennat, Reneed, Kristenit, Gretelit, Andrit ja Julli ootan! Ausalt öeldes on mul aga pea nii sassis praegu – ma olen omale teinud pika nimekirja, mida kõike pean homme tegema, et ühtegi asja ära ei unustaks.
Homme pean ma hommikul veel mõned asjad noorsoovahetuseks ära tegema ja siis hakkab pihta inimeste vastuvõtmine. Olen enamvähem kõik ära orgunninud ja süsteem peaks töötama.
Kell 14 saabub esimesena Dan. Lähen talle rongijaama vastu, siis minu poole ja siis saab ta valida, kas chillib minuga kaasa ja aitab mul viimased asjaajamised ära teha või jääb minu poole. Seejärel tulevad kella 17 paiku 2 itaallast, kellel palusin võtta lennujaamabuss Plaza de los Luceroseni ning kust me nad siis üles korjame. Seejärel saame kokku 18.15 hispaanlastega bussijaamas ja võtame bussi hostelisse. Viskame asjad sinna ära, sööme kõhu täis. Kes tahab jääb hostelisse, kes tahab tuleb tagasi linna. Dagmar ja Mikk saabuvad ca pool kümme linna. Palusin neilgi kui tublidel eestlastel ja maailmaränduritel võtta buss lennujaamast Plaza de los Luceroseni, kust ma nad siis vastu võtan ja hispaanlastega tagasi hostelisse saadan. Ise lähen seejärel lennujaama, et lõbustada neid seksikaid itaallasi, kes kohale hakkavad tilkuma ning seejärel ootame juba kõik koos eestlasi ja ülejäänud Inglismaa eestlasi. Mul on ööseks vastu tellitud buss, et mugavalt hostelisse saada (bussid lihtsalt sel kellaajal enam ei sõida!).
Ja ülejäänud – leedukad ja üks inglise kutt saabuvad laupäeva hommikul. Kuna olen ise sel ajal juba sissejuhatava osaga hõivatud, siis saadan hispaanlased vastu ning toovad nad ära hostelisse. Ja siis peaks olema viimaks kõik kohal ning lust ja lillepidu võib pihta hakata!
Mina võtan seda projekti avatud meelega. Kui midagi peaks juhtuma plaanitud tegevustega, siis on inimestel lihtsalt rohkem vaba aega! Loodan, et ka teised sellega rahul on! Ainuke asi, mis mulle muret teeb on see, et meile lubati järgmiseks nädalaks tormi ☺ Eks näis. Mind see ei heiduta, kuid neid päikesepüüdjaid ilmselgelt küll...
Muuseas, mul on kohe-kohe läbi juba seitse kuud välismaal elamisest ning vaid kaks veel jäänud. Septembrikuu on niivõrd kiiresti mööda läinud, et pole arugi saanud. Vaatasin just ükspäev kalendrist, et isegi sügis on märkamata kätte jõudnud...

Millised on sinu väärtused, mille eest elus võitled?

Olen siinolles hakanud tõsiselt mõtlema inimeste väärtushinnangute peale. Ükspäev palus mu sõber kirja panna kolm väärtust, mille eest elus võitlen. Peale tõsist mõtlemist ning juurdlemist (ma polnud selle peale varem kuigi palju keskendunud) sain kirja järgmised asjad:
1. Ausus ja siirus
Tänapäeva maailmas on ääretult raske leida inimesi, kes oleksid 100% ausad ning siirad. Isegi võib öelda, et see on peaaegu võimatu. Kapitalism on muutnud meid omakasupüüdlikeks ning valelikeks. Inimesed on muutunud üha ahnemaks ning valmis tegema ükskõik mida, et vaid rahakott paksemaks muutuks või rohkem võimu oleks. Nuga selga lüüa tundub justkui üks igapäeva elu osadest. Seda on küll raske tunnistada, kuid paratamatult on see reaalsus. Ausalt öeldes olen ma hakanud jälestama inimesi, kes on valmis reetma, oma lubadustelt alt hüppama ning tegema ükskõik mida ja kuidas eesmärgiga saavutada see miski, mis neid endi arust õnnelikeks ja paremateks inimesteks teeb.
Siin elades olen sellest veel kohe väga hästi aru saanud. Olen sellest küll juba eelnevalt oma mõnes sissekandes kirjutanud, kuid eestlasliku noa selga löömise ning alt hüppamisega olen ma sinasõbraks saanud just tänu välismaale kolimisele. Poleks ealeski uskunud, et need niiöelda sõbrad, keda ma Eestis tõesti sõpradeks pidasin ning keda 100% usaldada sain, on muutunud nendeks kõige suuremateks petturiteks ning alt vedajateks. See-eest olen siiralt õnnelik, et olen taibanud, kes on tegelikult need niiöelda õiged sõbrad ning inimesed, kes sinust hoolivad ning kes sinu jaoks valmis tegema ükskõik mida. Jah, neid inimesi on vähe, kuid nad on siiski olemas. See reetmine on ka üks neid põhjusi, miks ma Eesti tagasi tuleku ees natukene hirmu tunnen, sest ma lihtsalt ei talu seda võltslikkust, millega mind kindlasti seal tervitama tullakse.
2. Kirg ja pühendumus
Leian, et inimene peaks seda tegema, mida tema süda ihkab ning pühendama oma elu oma unistuste ellu viimisele vaatamata kõigele, mida teised sellest arvavad või kui võimatu see esialgu tunduda võib! Kõik on võimalik, absoluutselt kõik! Oleneb muidugi, kui kahe jalaga maas sa suudad olla ning kui võimatud on sinu soovid! Olen avastanud, et mida reaalsemana hoida oma unistused, seda rohkem nad täituvad ning seda õnnelikum sa oled! Muidugi peab ka unistama ning niiöelda kerget lendu püüdma, sest paratamatult on unistamine meile juba lapsest peale sisse kodeeritud! Ja unistamisel on edasiviiv jõud! See-eest ei maksaks vaid jäädagi unistama, vaid pühenduda oma unistuste täide viimise poole. Vahel see õnnestub, vahel mitte! Peamine, et inimesel oleks olemas kirg ning pühendumus ja et ta võitleks selle nimel, millesse ta tõsiselt usub. Olgu selleks siis jumal teab mis!
Kui inimene ei tee elus seda, milleks ta on loodud või mida ta tõsiselt tahaks teha ning peab päevast päeva kokku puutuma asjadega / tegevustega, mis on talle vastumeelt või mis veel hullem, mida ta vihkab, siis on selle tulemuseks vaid pidev kirumine, stress ning halvasti tehtud töö, mis viib varem või hiljem läbipõlemiseni. Seda nii töisel kui personaalsel tasemel. Pole midagi hullemat, kui pahur ning tuim inimene. Inimesel peab olema sära silmis ning naeratus näol!
Kui mina poleks võidelnud selle nimel, et siia elama tulla ning oleks võtnud kuulda kõikide “tarku” soovitusi ning fraase “Triin, oled sa hulluks läinud?”, siis ilmselgelt poleks ma siin, poleks õnnelik ega rahul oma eluga. Oleksin eluks ajaks jäänud kahetsema ning lastelastele tulevikus rääkinud, et tead, mul kunagi oli unistus ja vaata et sina tulevikus oma unistuste täitmisele kellelgi kätt ette panna ei luba! Meie unistused ning nende täitmised ei pruugi kõigile meele järele olla, kuid elus on ju peamine elada oma elu just nii nagu sina seda õigeks pead! Mulle meeldib see, mida ma siin teen ning need asjad, mida ma Eesti kaudu ajada üritan! Minu silmis on taas sära ning naeratus näol! Kas teate, kui hea on rääkida mõne sõbraga, kes ütleb, et Triin, mul on nii hea meel kuulda, kuidas sa pidevalt südamest naerad?! Mõni lausa arvab, et ma muud ei teegi! Fakt on see, et inimene, kes on rahul oma elu, töö ja tegemistega suudab märkimisväärselt rohkem innustada ka teisi enda ümber!
3. Õiglus
Võib nüüd kõlada natukene magedalt, kuid minu üheks väärtuseks, mille eest ma olen üha rohkem hakanud võitlema, on õiglus! Maailma tundub pidevalt liiga ebaõiglane. Kõik muudkui kiruks, et miks minul ei lähe nii hästi ning miks minul pole seda või teist. Aga teate, enamik neist inimestest väga ka ei tee midagi selle nimel, et neil läheks nii hästi kui sooviks. Jah, on palju asju, mida me ei saa muuta ning kus õiglusest jääb vajaka, kuid on ka hunnikus asju, mille puhul saame tõesti midagi ära teha ning seda õiglust taga ajada!
Seoses oma väärtushinnangutega hakkasin ükspäev mõtlema ka eestlaste väärtushinnangute peale üldiselt. Millegipärast on mul viimasel ajal jäänud mulje, et seoses meie läinud kiire majandustõusuga on hakanud eestlased väärtustama liiga palju asju ning raha! Kui ma eksin, siis vaielge mulle julgelt vastu! Kuid kas pole nii, et eestlasel paneb rattad käima dollarimärk silme ees?
Näiteks kui tehakse pakkumine mõne projekti tarvis, mis tõesti tundub ülikihvt ning mida süda tahaks väga teha, kuid mille eest tasu võibolla pole niivõrd hea, kui võiks loota, siis kui paljud meist seda siiski teeks? Ilmselt mitte just kuigi paljud. Kui aga tehakse pakkumine ebahuvitavale (mitte et öelda surmigavale) projektile, mille eest on tasu oodata rohkem kui eales loota oskakski, siis kui paljud meist selle töö vastu võtaks? Ilmselgelt enamik.
Tänu majandustõusule said eestlased suhu niiöelda raha maitse – võimaluse lubada omale seda, millest varem unistati! Korter, maja, 2 autot hoovis, kõige uhkem teler seinal ning mobiil taskus, puhkusereisid unistuste sihtkohta ning palju muud sellist. Hakati liigselt väärtustama seda, mis tegelikult ei tee meid õnnelikuks. Jah, ausalt öeldes on väga tore elada viimase peal majas, sõita tööle ülelinna autoga, käia pidevalt restoranides söömas ning Stockmannis šoppamas, kuid kui jõuame õhtul koju, viskame koti nurka ning meil pole enam isu midagi teha, sest töö on vastik ja paha ning peeglist ei tunne enam iseennastki ära, siis kas see asjade kuhi, mille otsas me istume, teeb meid õnnelikuks? Julgen arvata, et mitte. Olen 100% selle poolt, et pean tegema seda, mida süda ihkab isegi siis, kui pean elama tagasihoidlikumalt ning mitte standardite järgi, mis paratamatult saanud meie ühiskonna kirjutamata reegliteks!
Siinkohal on hea näide. Ma ei oska öelda, kuidas on selle saate nimi, kuid kunagi tehti saateid välismaal elavatest eestlastest. Ühes saates astus üles ka üks Eesti kunstnik, kes elab Hispaanias, omab siin oma väikest ateljeed ning teeb viimaks seda, mida elu aeg soovinud! Ja siis ta rääkis, et kui käib Eestis puhkamas suvel kolm kuud, siis selle kolmanda kuu lõpus on tal juba tunne, et peab ostma omale uue auto! Miks? Sest oma vana parsaga ta lihtsalt ei sulandu ühiskonda ning ühiskond survestab tedagi ostma omale seda selle hetke kõige kõigemat autot! Kuigi seda on kurb tunnistada, siis paratamatult peab Eestis olema kõik see kõige uuem, sest muidu oled sa lihtsalt friik!
Näitena võin siinkohal tuua veel ühe oma sõbra, kes mul külas käis. Käis siis mu korteri seinast seina läbi ning ütles, et ta veel ei võta seisukohta, mis ta korterist arvab! Mu korter pole mingi viimase peal luksus, kui mul oleks võimalik, siis teeksin kohe remondi, kuid üldjoontes on ta mulle väga armsaks saanud. Kaks väikest magamistuba, üks suur magamistuba, suur tuba koos söögitoaga, suur vannituba, väike köök ning pikk koridor. Lõpuks ütles mu sõber, et mu korter on liiga väike! Selle peale ei osanud ma oma peas midagi rohkem mõelda, kui seda, et no jah, pole see sinu Viimsi kahekorruseline suure hooviga maja, kus sa elad ja mis isegi pole mitte SINU oma, vaid kuulub sinu vanematele!!! See oli üks nendest kohtadest, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista seda maailma!
Mõni aeg tagasi kolisid mu tuttavad (poiss ja tüdruk) omaette kolima. Tüdruk käis ringi ja kuulutas suure suuga, kuidas ME ostsime omale korteri ning hakkame nüüd elama iseseisvat elu! Mis oli aga tegelikkus? Tegelikkus oli see, et korteri ostsid poisi vanemad ning MEIE ostmisest oli asi üpriski kaugel. Mul on millegipärast jäänud mulje, et eestlased tahavad näida paremad kui nad tegelikult on ning tunnistamine, et see pole minu oma või et ma ei jaksa seda või teist endale lubada on märk nõrkusest! Aga mis mõte on puhaselget vale suust välja ajada?
Mul on kurb tõdeda, kuid mulle on siit kaugelt vaadates jäänud mulje, et eestlased on liiga asjakesksed. Muidugi on see üldistav ning alati on olemas erandeid, kuid keskmiselt see nii on. Tagaplaanile on jäänud elu ise – emotsioonid, mis sellega kaasnevad ning elu nautimine. Kõlab jällegi natukene juustuselt, kuid millegipärast on eestlane inimene, kes ei oska nautida hetke!
Kui me võtame eestlase töönarkomaania ja usinuse mängu, siis nende töötundide puhul, mida eestlane keskmiselt rabab, peaksime me olema kõik püstirikkad juba! Reaalsuses on aga hoopis vastupidi – oleme lihtsalt tüdinud ning võtame muudkui laenu! Ega muidu poleks meil SMS laen niivõrd populaarseks saanud!
Ma väga loodan, et minu väärtushinnangud ja olemine ei muutu, kui ma tagasi Eesti jõuan! Samuti loodan ma, et eestlane hakkab natukene muutuma ning leiab ehk nüüd tänu kriisile üles need õiged väärtused, millest juhinduda ning mille nimel elada!

Vahel ma lihtsalt ei mõista...

Viimasel ajal on mul olnud palju neid hetki, kus ma lihtsalt ei mõista teiste inimeste mõtte- või käitumisviise.
Näiteks saatis mulle minu projekti Läti grupijuht nädalavahetusel kirja, kus teatas lätlaste lennugraafiku ning kuidas nad lähevad tagasi 3. oktoobril. Projekt on ametlikult 5. oktoobrini. Põhjenduseks toodi selle peale, et inimesed käivad koolis ja peavad tagasi olema esmaspäeval. Kui ma seda kirja lugesin, siis ma kohe ei teadnudki, kas nutta või naerda selle peale! Kirjutasin viisakalt vastu, et väga tore, kuid kas te pole ikka aru saanud, et kogu selle nädala point on 4. oktoobril ehk pühapäeval ning sellel osalemine on kohustuslik! Seepeale sain peagi vastuse, et mul on ju veel kari inimesi, kes seda teha saavad ning et keegi ei tunne neist puudust! Tule taevas appi! Kas siis mina teen seda projekti enda jaoks või nende noorte jaoks, kes siia tulevad? Olin selleks hetkeks juba püha viha täis ning kirjutasin vastu tigeda kirja, et ma võin aktsepteerida seda, et te tulete siia laupäeva hommikul (jah, need totulotud jõuavad kohale laupäeva hommikul ning ma pean nüüd orgunnima kedagi neile vastu, kuna ma ise olen sellel ajal hõivatud sissejuhatava osaga projektist!), kuid te ei tohi lahkuda enne kui pühapäeva ehk 4. oktoobri hilisõhtut! Muidugi oli siis jutt kohe juba teine ning viimaks sain täna nende lõpliku lennuplaani koos esmaspäeval lahkumisega. Küll aga ei mõista ma, kuidas saavad inimesed lihtsalt mõelda, et tulevad ja lähevad millal süda iganes heaks arvab?
Teine seik oli mul täna hommikul, kus ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei salli enam hispaanlasi ning nende kõikvõimalikke süsteeme. Meil oli hosteliga (sellega, kellega tavaliselt KOV koos töötab) kenasti kokku lepitud, et maksame ülekandega, kõik paberid juba joones ja jumal teab mida veel, kuid reede õhtul olid nad saatnud meili, et peame maksma enne, kui kohale jõuame! Ehk siis alates tänasest on 4 päeva aega, et teha ülekanne. Siinse KOV maksesüsteemiga on see peaaegu et võimatu – keskmiselt võtab ühe makse tegemine vähemalt kaks nädalat aega kui mitte rohkem! Ja nüüd siis nad soovivad, et me maksaks kohe ja praegu! Escarlata üritas seda jama täna lahendada ning praegu seisuga ma pole üldse kursis, mis seis sellega on. Kui läheb halvasti, siis on mul reedel siin 30 inimest, kellega ma midagi peale hakata ei oska! See on üks nendest kohtadest, kus ma sooviksin seda projekti teha mõne Eesti organisatsiooni alt, kus makse saab teha paari hiireklõpsuga!
Ja nii ma siis olin seal arvuti ees ja mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista ja ei oska ka midagi sellega ette võtta! Olin parajalt pahuras tujus. Õnneks õnnestus mul hostelit vaatama minnes mingisse mudalopmi maanduda nii, et ma olin poolest säärest üleni mudane. Muidugi, et ma hakkasin selle peale laginal naerma ja mõtlesin endamisi, et minuga ikka juhtub igast asju ja just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad! Peale oma mudaste jalgadega kesklinna tagasi jõudmist oli mul tuju juba märksa parem.
Kirsi tordile lisasid veel selle teise hosteli kaks kutti, kes on niivõrd toredad ja lahked, et kuku või pikali. Rääkisin neile, et mul on probleeme hommiku- ja õhtusöökidega. Selle peale ütles omanik kohe, et ole mureta, kohe lähen räägin oma sõbraga (mingi kohvik-restoran on kohe selle hosteli kõrval). Läksime siis sinna ning nad nüüd üritavad mulle lahendust leida! Vaatame homme edasi, mis saama hakkab....

Windsurfi meistrikad, mis vaatamata hispaaniapärasele korralagedusele läksid ülihästi!

Minu möödunud nädala töögraafik oli justkui tohuvapohu. Esmaspäeval töötasin Alicantes, teisipäeval Santa Polas, kolmapäeval ja neljapäeval taas Alicantes, reedel ja laupäeval Santa Polas. Viimaks on käes põhapäev ning mul vähemalt üks vaba päev (niivõrdkuivõrd). Nüüdseks on aga Santa Pola võistlused läbi ning elu läheb tagasi tavarütmi (vähemalt nii palju kui see võimalik on, sest ainult 5 päeva pärast tuleb kohale kari noori!).
Reede hommikul läksime kaksikutega – minu sõbrannad Chari ja Veroni – Santa Polasse. Viisin neile kingituseks ühe valge šokolaadi mustikatega, mille peale nad pidid rõõmust lakke hüppama ning šokolaadi taevani kiitma. Nimelt tegid nad mulle ühe särgi kingituseks. Kuna nad on kunstiinimesed, siis palusin neil ära disainida ühe pluusi, mille eest neile tänutäheks ka šokolaadi viisin. Särk täiega meeldib, lasen neil kindlasti midagi veel teha enne oma lahkumist.

Tööle minek
Hommikul Santa Polasse jõudes möll käis juba täie hooga. Seal on alati esimene küsimus, et noh, pea valutab? Kokapoisid on iga öö kümme päeva järjest pidu pannud ning ausalt öeldes te ei taha üldse mitte teadagi, mis seal köögi taga toimub. Käisime ruttu läbi office’ist ja selgus, et päev on vaikne ning midagi teha ei ole. Läksime hommikust sööma, kui jooksin kokku Christianiga ja Daniga. Küsisin kohe Danile ehmatunult, et mis-mis, kas sa polegi Tais?! Ta oli mulle öelnud varem, et võistluste ajal on Taimaal puhkamas ja surfamas. Kuna aga polevat olnud kohti, siis läheb ta nüüd hoopis oktoobris. Dani läks ära koju, jäime Christiangia edasi rääkima. Rääkisin talle, et mul on külmikus üks asi, mida ta Eestist palunud oli ja oh seda rõõmu ning silmade säramist. Muidugi tunnistas ta pärast, et tunneb natukene hirmu selle ees, kuna tavaliselt ju viina ei joo :) Meie tööpäev kulges edasi sangriat juues ning regatte vaadates.
Selle windsurfi võistluse juures on mul esimest korda elus tunne, et niiöelda töölisi ja vabatahtlikke oli rohkem kui tegelikult vaja. Poole päeva pealt polnud meil ausalt öeldes enam midagi muud teha, kui süüa-juua, niisama ringi pläkutada ja uitada, võistlejatega rääkida, paar kiiremat tantsusammu vihtuda ning sportlastele mõeldud massaažiboksis massaaže nautida. Massaažidega oli nii, et kui ühtegi sportlast järjekorras ei olnud, siis võisid kõik töötajad koha sisse võtta ning kuttide massaaže nautida. Tegemist oli masaažikooli õpilastega, kes selle ürituse raames oma praktika ära tegid. Seega läksime mina, Chari ja Veroni tunniks ajaks massaaži. Pole juba ammu nii head massaaži saanud ning laualt maha kobimine osutus raskemaks kui oleks osanud arvata! Igatahes paneb mind tõesti üllatuma see, kuidas vabatahtlikke oli rohkem kui vaja. Tavaliselt Eestis mõnda üritust korraldades otsi vabatahtlikke tikutulega! Ilmselgelt on eestlane liiga kinni rahas...
Natukene ilmast. Meil on viimastel päevadel siin täielik hullumaja lahti olnud. Esialgu oli meil tormiperiood, mis tähendas seda, et inimesed otsisid muudkui kapist välja talveriideid, kummikuid ja saapaid. Eks nad olid pingsalt oodanud seda aega, kus saab oma uusi talveriideid näidata (muuseas meil algas siin alates 15. septembrist talv ning kogu elu käib nüüd talvegraafiku järgi!). Minagi otsisin kapist üks öö teki välja, mida nüüd usinasti kasutan! Ausalt öeldes mulle praegune ilm täiega meeldib – päeval on mõnusalt soe ning öösel ilm elatav (loe: toas pole nii palav, et higipull peaks otsa ette tulema!). Võimsad olid meil vahepeal ka tuuled. Enamus päevadel jäi tuul 11 sõlme kanti, kuid neljapäeval läks pööraseks. Töölt koju jalutades tahtis tuul mind juba tänavalt õhku tõsta. Mõtlesin siis vaikselt, mis veel Santa Polas olla võib. Nimelt, kui Alicantes on tuulevaikus, siis on alati Santa Polas tuul. Ja kui juba Alicantes on tõsine torm, siis ei taha ma ausalt öeldes Santa Polat ette kujutadagi. Reedel kuulsin, mis siis neljapäeval Santa Polas toimunud oli. Tuul oli lõpuks tõusnud 30 sõlmeni ning kõik regatid ja sõidud katkestatud. Lainete kõrgus oli kasvanud 4 meetrini ning isegi kummikad ei saanud enam tagasi kaldale, vaid pidid minema SP sadama kaudu. Tuul oli nii kõva olnud, et korraldajad kardsid juba, et telgid lendavad kõik minema, mistõttu hakati neid juba vaikselt lahti monteerima. See-eest oli rand olnud täis hulljulgeid surfareid, kes villaste mütsidega olid tuult ja laineid nautinud.
Reedel kella viie paiku läksin mina võistluselt surfama. Selleks hetkeks oli tuul tõusnud normaalse 13 sõlmeni ning ma lihtsalt ei suutnud enam kohal püsida. Kuna kaksikud pidid nagunii tagasi koju minema, siis mõtlesin mina kasutada ära võimalust surfamiseks. Rand on lohesid täis. Meil on muuseas nüüd boonuseks see, et kuna on talveperiood, siis võid surfata ükskõik kus. Ei pea piirduma enam vaid kitei jaoks mõeldud rannaga! Peale kahetunnist vees möllamist kui tuul oli tõusnud 20 sõlmeni tuli mul esimest korda peale hirm. Nimelt olid lained selleks hetkeks juba küllaltki suureks tõusnud ning kui ma järsku liiga suure ja kõrge hüppe ära tegin, pidi mu süda ikka esialgu seisma jääma! Mõtlesin siis ruttu, et aitab küll tänaseks, parem kaon välja enne, kui midagi halba hakkab juhtuma! See-eest ei kujuta mittesurfajaid ikka kuidagi ette seda tunnet, mis merel on.....olgu torm või päike, see vabadus on üks nendest kohtades taas, kus mõtlen, et kui see ka pole elu, siis mina ei tea, mis elu on!
Õhtul SPst koju jõudes vajusin otsemat teed voodisse, tõmbasin teki üle pea ning jäin magama. Kell oli vaid 10, kuid ma lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida. Ilmselt hakkab mulle kätte jõudma see magamata ööde väsimus. Näide sellest. Ükspäev läksin jooksma kella kümne paiku. Tegin ära oma tagasihoidliku 8km ringi. Mõtlesin siis see-peale, et hea küll, lähen oma lemmikkohta, viskan pikali, kuulan natukene oma ipodi ning vaatan tähti (siin on muuseas poole vähem tähti kui Eestis!). Järsku aga ärkasin üles ja kell oli juba 1 öösel. Olin sujuvalt oma tähtede vaatamise ajal magama jäänud. Ja siis reede vastu laupäeva ma lihtsalt põõnasin hambad lahti kella kaheksani. Kella seitsmest hakkasin küll kella vaatama, kuid mul lihtsalt polnud ise ennast üles ajada. Pealegi kummitas kuklasse teadmine, et viimane tööpäev SP-s on ees! Olin üle hulga aja maganud 10 tundi. Muidugi võite arvata, mis nägu ma selle peale olin :)

Tööpostil
Hommikul kaksikute vanematega Santa Polasse sõites sattusid nad minust täiesti vaimustusse. Pidin neile seletama, et mida ma ikka siin teen, kuidas siia sattusin, rääkisin oma projektist ja asjadest ning paljust muust. Neil on nüüd suur soov, et ka nende tütred välismaale läheksid ning Eestisse külla tulla soovijate nimekiri muutub aina pikemaks! See-eest kutsuti mind nüüd õhtusöögile, mis leiab aset kaksikute kodus peale noorsoovahetust. Nende ema pidi olema suurepärane kokk, mistõttu ma juba ootan seda huviga. Nende ema viskas nalja, et kui ma tema kokaoskused ära proovin, siis ma ei taha enam kunagi nende kodust lahkuda!
Santa Polasse jõudes oli täielik kaos. Kohal olid tähtsad tegelased kultuuri- ja spordiministeeriumist ning kaameraid, fotograafe ja reportereid kõik see maa ja ilm täis. Muidugi mind nähes lükati mind kohe kiiruga tõlgiks. Mina ei saanud alguses midagi aru, mis toimub. Ilmselgelt oli veel uni silmas. Ja siis kohe tõlkima, pildistama ning viimaks pisteti kaamera ka veel näkku. Sel hetkel oli mul tunne, et tore-tore, kuid teinekord võiks ette hoiatada, et minust peab mingi teletäht saama! Ministeeriumi vennad rääkisid juttu peakohtunikuga, kes oli inglane ning otse loomulikult ei osanud mitte keegi teine inglise ja hispaania keelt normaalsel tasemel kui mina. Kõik kiidulaulud ära laulud ja tõlgitud, hakkas ministeeriumi onu (selline ehtne hispaania härrasmees paksu trossi meenutava kuldketiga!) minult küsima võistluse kohta ning mina ütlesin, et vähemalt nii palju kui mina tean, siis on kõik võistlejad ja treenerid väga rahule jäänud, kuid ainuke asi, mida järgmiseks korraks võiks parandada on personali inglise keele oskus. Selle peale ütles ministeeriumi onu, et olgu ma mureta, järgmine kord saavad kõik tasuta inglise keele kursuseid! Sellega oli hetkeks minu töö ka otsas.
Mõtlesin minna oma hommikusöögi järele. Lasin kuttidel vaikselt omale kohvi teha, olin just koha sisse saanud ning esimese ampsu oma võikust, kui mind taas rajalt maha võeti ning teatati, et neil on taas tõlki vaja, kuna tutvustavad ministeeriumi inimestele Allisoni (Austraalia naissurfar, kes hoidis enne viimast sõitu esikohta ning juhtis poolakat vaid 1 punktiga!). Mina siis muidugi naeratasin viisakalt ja ütlesin, et kohe juba tulen! Kohvi ja võiku prügikasti ning minekule. Muidugi, et selle tõlkimise juures polnud mul väga midagi teha, sest see kohtumine kujunes pigem pildistamiseks kui jutuajamiseks. Siiski sain kõik fraasid “oh kui tore võistlus” ja “sa oled ikka nii tubli ja vapper” ära tõlgitud. Allisoniga juhtus ükspäev väike õnnetus ning ta jalg oli pool lõhki, lapiti veel laupäeva hommikul mingite kirjaklambri sarnaste asjadega, et ta ikka viimase sõidu saaks kaasa teha!
Peale Allisoni kohtumist läksin tagasi oma office’isse, et jalga puhata. Otse loomulikult seda ma ei saanud, et nende niiöelda personali, kes selle eest palka said, seas oli täielik kaos. Pooled töötajatest mõtlesid lihtsalt mitte kohale ilmuda ning telefoni ka mitte vastu võtta (eelmisel päeval oli olnud nädala kõige hullem pidu!). Sellest tulenevalt pandi minule kui ühele hakkajamale vabatahtlikule kätte vastutus hoida kontrolli akrediteeringute eest. Muidugi, et alguses ma kirusin seda maa põhja, sest esiteks olid pooled paberid ja asjad lihtsalt õhku haihtunud ning kuna seda tüdrukut (Paling), kes selle valdkonna eest hoolitses ei olnud lihtsalt kohal, siis ei teadnud ka keegi, kus need asjad on ning teiseks tuli meile pidevalt võistlejaid ja treenereid transferi küsimustega, millest ma kuulsin alles esimest korda midagi! Aga peale mõnda mitte nii viisakat sõna oli kord majja löödud. Mulle öeldi, et nagunii on viimane päev ja päästku ma, mis päästa annab!

Ausalt öeldes on see minu jaoks täielik arusaamatus, kuidas saab korraldada MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSI niiviisi, et personalist räägib inglise keelt algtasemel vaid 3 inimest. Maailmaveistrivõistluste puhul on ju elementaarne eeldada, et inimesi tuleb kokku üle kogu maa ning otse loomulikult räägivad nad inglise keelt, mitte hispaania oma. Jah, itaallased, argentiinlased ja portugaallased pursivad hispaania keeles päris hästi, kuid eeldada, et eestlane või poolakas hispaania keelt oskaks on ilmselgelt liig mis liig. Ja ütleme nii, et kuigi mul pole mitte midagi tõlgiks olemise vastu (suhtlemine on ju minu üks meelistegevusi, sest mu suu peab pidevalt käima ning naeratus näol olema!), siis vahel on see töö ikka raske ning viskab kopa ette. Jube vastik on olla vahelüliks korraldajate ning mõne vähe pahura treeneri või osaleja vahel, sest esiteks minul pole ju õrna aimugi, mismoodi asjad tegelikult olema peaksid ning teiseks mis tegelikult eelmistel päevadel juhtus. Nii oligi ükspäev, et mina pidin klaarima belglastega mingeid arveid ja lõpuks olid belglased juba üpris viha täis. Ja siis mina pidin olema ja näuguma, et me üritame teha kõik mis võimalik ning selle asja õhtuks ära lahendada.
Kuigi kõikidele osalejatele ning külalistele jättis võistlus üliuhke tunde ning kõik pidasid seda jube hästi korraldatuks, siis mina väikse mutrikesena selles süsteemis nägin meeletult palju kohti, kus võiks järgmiseks korraks tööd parandada või asju lihtsalt märkimisväärselt lihtsamaks teha. Näiteks kogu selle paberimajanduse saab kenasti lükata arvutisse – antke ainult paar arvutit ning oleks olemas! Aga ei, hispaanlastele meeldib puid raiuda ning paberit määrida! Mina nimetan seda lihtsalt “inimestele töö andmiseks” ning suure segaduse tekitamiseks, sest kui iga inimene paneb neid pabereid oma süsteemi järgi, siis ei ole lõpuks kellelgi mingit ülevaadet! Samuti muudaks seda inglise keele oskust ikkagi ning teeks ettevalmistustööd suurema innuga! Mis teistes valdkondades toimus, seda ei oska ma kahjuks kommenteerida! Siiski on lausa uskumatu, kuidas selle kaose sees ning stiilis “mitte keegi ei tea mitte midagi” kõik asjad jooksid nagu õlitatult! Vahel on Eestis nii, et üritused korraldatakse sekundi täpsusega ära, kuid ikkagi ei jookse üritus niivõrd hästi!

Siis kui me ilmselgelt olime yle töötanud

Selline see välja nägigi.

Kui mul eile lõpuks kõrini sai pidevast higimull otsa ees ringi sebimisest, läksin lihtsalt eestlastega kai peale istuma ning juttu rääkima. Saaremaa Surfiklubi tegelane Johannes Kaju hakkas mind küsimustega pommitama ning soovib nüüd, et ma kirjutaks midagi ka nende lehte, kus jutustaksin oma kogemustest ning sellest, miks üks noor peaks üldse midagi sellist ette võtma. Ning peagi liitus meiega Signe, Frank ja Martin, kellega kõik koos lihtsalt elu üle Eestis ja välismaal arutasime. Tegime vaikselt ka plaane, mida võiks tulevikus koos ette võtta ning kuidas minu siinolekut kenasti ära kasutada saaks!

Mutrikesed suures systeemis. Chari
Viimane soit.

Jutustamise ajal helistas mulle Triin ning uuris, kas ma veel ikka Santa Polas ning kas nad võiksid läbi tulla. Kuigi regatid olid juba lõppemas, ütlesin neile, et tulgu ikka! Viimaks nad kohale saabusidki, ajasime natukene juttu, vaatasime regattide lõppu ning läksime seejärel kohvikusse juttu ajama. Mul on ülihea meel, et mul on siin nii toredad eestlased! Ootan juba väga, millal saan neile külla minna. Peale noorsoovahetust võtan kohe nende külastamise ette! Peagi liitus meiega veel üks eesti vanapaar, kes Triinu ja Veljo juures La Marinal elavad. See tähendab, et elavad paar kuud Eestis ning siis jälle siin. Peale natukest jutustamist pidin mina aga minema lippama, kuna olin lubanud kaksikutele, et läheme koos tagasi! Seega kella seitsme paiku jooksime bussi peale. Bussisõit kulges lõbusaks Eesti muusikat kuulates, mis muuseas kaksikutele väga meeldis. Ütlesid, et nüüd tahavad veel rohkem mulle Eesti külla tulla!
Tagasi Alicantesse jõudes käisime veel korra raamatupoes ning iga roju oma koju...

Siis, kui meil koigil juba kopp ees oli.