Teisipäeval käisin oma esimeses hispaania keele tunnis peale mida ei soovi ma neist tundidest enam midagi kuulda ka mitte. Aga ei, ma ju pean seal käima! Ausalt öeldes oli see hullem kui elusalt matmine – täielik Hitleri režiimis piinakamber!
Kõigepealt esimesed pool tundi oli mul tunne, et ma olen sattunud lasteaeda. Meile seletati 30 minutit tundide reegleid nagu telefon tuleb välja lülitada ning tunnid hakkavad kell kaheksa ja kõik peavad õigeaegselt kohal olema. Siinkohal ütlen ma vaid seda, et õpetaja on täielik Hitler ise. Ta sõna otseses mõttes ajab mul hirmu nahka! Ta küsis mu käest, mis kell hakkavad tunnid. Ütlesin siis kenasti, et kell kaheksa (a las ocho), mis muidugi ei olnud õige vastus, sest ma pean ütlema a las veinte, sest muidu veel keegi tuleb hommikul kohale. Issand jumal, me kõik ju teame, et me tunnid on õhtul!
Seejärel tuli aeg presentatsiooniks stiilis, kust sa oled, mis siin teed ja kaua Hispaanias elanud oled. Suurem osa seltskonnast on marokolased, palestiinlased või muu riigi murjamid. Siinkohal ütlen ma vaid niipalju, et nad ei räägi hispaania keelt. Üks tüüp oli elanud Hispaanias juba 5 aastat ning rääkis minust kehvemini. Miks? Sest tavaliselt elavad nad oma kogukonnas ning ei suhtle hispaanlastega. Ma ei saa sellisest käitumisviisist küll mitte kuidagi aru, kuid palju õnne neile!
Ja mis me siis tegime? Kuulasime hispaania keelset laulu ja tegime sõnade otsimise mängu! Jee! Selleks hetkeks tahtsin ma tõesti juba ära surra. Ja siis hakkas nimede kirja panemine ja seletamine, et alati peab allkirja panema kohaolekuks, sest kui kolm korda puudus, siis oled läinud. Siis tuli õpetaja minult küsima, et miks sa Triin kaks korda juba puudunud oled. Mina seepeale vastasin, et olin tööl Santa Polas ja lihtsalt ei saanud tulla. Seepeale öeldi mulle, et ma pean õppejõule alati helistama, kui ma ei saa tulla. Mina vastasin viisakalt tädile, et väga tore ja arusaadav, kuid kuidas ma saan helistada, kui mul ei ole telefoninumbrit, millele helistada?! Seepeale anti kõigile telefoninumber ja loeti sõnad peale, et me öösel ei helistaks. Seepeale ütlesin, et kui ma tean, et ma järgmine nädal ei saa tundi tulla, siis kas see tähendab, et ma olen kursusest ilma? Tädi küsis selle peale, et miks ma tulla ei saa. Vastasin, et töötan järgmise nädala, mille peale nägu krimpsutati ja toriseti.
Ja alles oli jäänud tunnist veel pool tundi. Mis me tegime? Õppisime pingviini kirjutama – selleks kulus 20 minutit, et kõik saaks aru, kuidas pingviin kirjutatakse! Tule taevas appi! Ja ülejäänud 10 minutit seletati koduseid ülesandeid, milleks oli verbide otsimine laulust! Oh kui keeruline...
Ja kui viimaks oli kell nii palju, et võis koju minna, siis ma pole ilmselt kunagi nii kiiresti loengust põgenenud kui siis! Ma ausalt öeldes ei taha nendest loengutest enam midagi kuulda ka. Ma ei paranda seal oma hispaania keelt, vaid lihtsalt löön aega surnuks. Mul on kasulikum tunnike Teresaga juttu rääkida ja raamatust harjutusi teha, kui seal istuda. Minu eesmärgiks on grammatikat ja suhtlust parandada...ma nüüd kohe ei teagi, mis ma sellega peale hakkan. Peale vahetust lähen räägin Escarlataga sellest tõsiselt!
Kõigepealt esimesed pool tundi oli mul tunne, et ma olen sattunud lasteaeda. Meile seletati 30 minutit tundide reegleid nagu telefon tuleb välja lülitada ning tunnid hakkavad kell kaheksa ja kõik peavad õigeaegselt kohal olema. Siinkohal ütlen ma vaid seda, et õpetaja on täielik Hitler ise. Ta sõna otseses mõttes ajab mul hirmu nahka! Ta küsis mu käest, mis kell hakkavad tunnid. Ütlesin siis kenasti, et kell kaheksa (a las ocho), mis muidugi ei olnud õige vastus, sest ma pean ütlema a las veinte, sest muidu veel keegi tuleb hommikul kohale. Issand jumal, me kõik ju teame, et me tunnid on õhtul!
Seejärel tuli aeg presentatsiooniks stiilis, kust sa oled, mis siin teed ja kaua Hispaanias elanud oled. Suurem osa seltskonnast on marokolased, palestiinlased või muu riigi murjamid. Siinkohal ütlen ma vaid niipalju, et nad ei räägi hispaania keelt. Üks tüüp oli elanud Hispaanias juba 5 aastat ning rääkis minust kehvemini. Miks? Sest tavaliselt elavad nad oma kogukonnas ning ei suhtle hispaanlastega. Ma ei saa sellisest käitumisviisist küll mitte kuidagi aru, kuid palju õnne neile!
Ja mis me siis tegime? Kuulasime hispaania keelset laulu ja tegime sõnade otsimise mängu! Jee! Selleks hetkeks tahtsin ma tõesti juba ära surra. Ja siis hakkas nimede kirja panemine ja seletamine, et alati peab allkirja panema kohaolekuks, sest kui kolm korda puudus, siis oled läinud. Siis tuli õpetaja minult küsima, et miks sa Triin kaks korda juba puudunud oled. Mina seepeale vastasin, et olin tööl Santa Polas ja lihtsalt ei saanud tulla. Seepeale öeldi mulle, et ma pean õppejõule alati helistama, kui ma ei saa tulla. Mina vastasin viisakalt tädile, et väga tore ja arusaadav, kuid kuidas ma saan helistada, kui mul ei ole telefoninumbrit, millele helistada?! Seepeale anti kõigile telefoninumber ja loeti sõnad peale, et me öösel ei helistaks. Seepeale ütlesin, et kui ma tean, et ma järgmine nädal ei saa tundi tulla, siis kas see tähendab, et ma olen kursusest ilma? Tädi küsis selle peale, et miks ma tulla ei saa. Vastasin, et töötan järgmise nädala, mille peale nägu krimpsutati ja toriseti.
Ja alles oli jäänud tunnist veel pool tundi. Mis me tegime? Õppisime pingviini kirjutama – selleks kulus 20 minutit, et kõik saaks aru, kuidas pingviin kirjutatakse! Tule taevas appi! Ja ülejäänud 10 minutit seletati koduseid ülesandeid, milleks oli verbide otsimine laulust! Oh kui keeruline...
Ja kui viimaks oli kell nii palju, et võis koju minna, siis ma pole ilmselt kunagi nii kiiresti loengust põgenenud kui siis! Ma ausalt öeldes ei taha nendest loengutest enam midagi kuulda ka. Ma ei paranda seal oma hispaania keelt, vaid lihtsalt löön aega surnuks. Mul on kasulikum tunnike Teresaga juttu rääkida ja raamatust harjutusi teha, kui seal istuda. Minu eesmärgiks on grammatikat ja suhtlust parandada...ma nüüd kohe ei teagi, mis ma sellega peale hakkan. Peale vahetust lähen räägin Escarlataga sellest tõsiselt!
No comments:
Post a Comment