Minu möödunud nädala töögraafik oli justkui tohuvapohu. Esmaspäeval töötasin Alicantes, teisipäeval Santa Polas, kolmapäeval ja neljapäeval taas Alicantes, reedel ja laupäeval Santa Polas. Viimaks on käes põhapäev ning mul vähemalt üks vaba päev (niivõrdkuivõrd). Nüüdseks on aga Santa Pola võistlused läbi ning elu läheb tagasi tavarütmi (vähemalt nii palju kui see võimalik on, sest ainult 5 päeva pärast tuleb kohale kari noori!).
Reede hommikul läksime kaksikutega – minu sõbrannad Chari ja Veroni – Santa Polasse. Viisin neile kingituseks ühe valge šokolaadi mustikatega, mille peale nad pidid rõõmust lakke hüppama ning šokolaadi taevani kiitma. Nimelt tegid nad mulle ühe särgi kingituseks. Kuna nad on kunstiinimesed, siis palusin neil ära disainida ühe pluusi, mille eest neile tänutäheks ka šokolaadi viisin. Särk täiega meeldib, lasen neil kindlasti midagi veel teha enne oma lahkumist.
Reede hommikul läksime kaksikutega – minu sõbrannad Chari ja Veroni – Santa Polasse. Viisin neile kingituseks ühe valge šokolaadi mustikatega, mille peale nad pidid rõõmust lakke hüppama ning šokolaadi taevani kiitma. Nimelt tegid nad mulle ühe särgi kingituseks. Kuna nad on kunstiinimesed, siis palusin neil ära disainida ühe pluusi, mille eest neile tänutäheks ka šokolaadi viisin. Särk täiega meeldib, lasen neil kindlasti midagi veel teha enne oma lahkumist.
Tööle minek 
Hommikul Santa Polasse jõudes möll käis juba täie hooga. Seal on alati esimene küsimus, et noh, pea valutab? Kokapoisid on iga öö kümme päeva järjest pidu pannud ning ausalt öeldes te ei taha üldse mitte teadagi, mis seal köögi taga toimub. Käisime ruttu läbi office’ist ja selgus, et päev on vaikne ning midagi teha ei ole. Läksime hommikust sööma, kui jooksin kokku Christianiga ja Daniga. Küsisin kohe Danile ehmatunult, et mis-mis, kas sa polegi Tais?! Ta oli mulle öelnud varem, et võistluste ajal on Taimaal puhkamas ja surfamas. Kuna aga polevat olnud kohti, siis läheb ta nüüd hoopis oktoobris. Dani läks ära koju, jäime Christiangia edasi rääkima. Rääkisin talle, et mul on külmikus üks asi, mida ta Eestist palunud oli ja oh seda rõõmu ning silmade säramist. Muidugi tunnistas ta pärast, et tunneb natukene hirmu selle ees, kuna tavaliselt ju viina ei joo :) Meie tööpäev kulges edasi sangriat juues ning regatte vaadates.
Selle windsurfi võistluse juures on mul esimest korda elus tunne, et niiöelda töölisi ja vabatahtlikke oli rohkem kui tegelikult vaja. Poole päeva pealt polnud meil ausalt öeldes enam midagi muud teha, kui süüa-juua, niisama ringi pläkutada ja uitada, võistlejatega rääkida, paar kiiremat tantsusammu vihtuda ning sportlastele mõeldud massaažiboksis massaaže nautida. Massaažidega oli nii, et kui ühtegi sportlast järjekorras ei olnud, siis võisid kõik töötajad koha sisse võtta ning kuttide massaaže nautida. Tegemist oli masaažikooli õpilastega, kes selle ürituse raames oma praktika ära tegid. Seega läksime mina, Chari ja Veroni tunniks ajaks massaaži. Pole juba ammu nii head massaaži saanud ning laualt maha kobimine osutus raskemaks kui oleks osanud arvata! Igatahes paneb mind tõesti üllatuma see, kuidas vabatahtlikke oli rohkem kui vaja. Tavaliselt Eestis mõnda üritust korraldades otsi vabatahtlikke tikutulega! Ilmselgelt on eestlane liiga kinni rahas...
Natukene ilmast. Meil on viimastel päevadel siin täielik hullumaja lahti olnud. Esialgu oli meil tormiperiood, mis tähendas seda, et inimesed otsisid muudkui kapist välja talveriideid, kummikuid ja saapaid. Eks nad olid pingsalt oodanud seda aega, kus saab oma uusi talveriideid näidata (muuseas meil algas siin alates 15. septembrist talv ning kogu elu käib nüüd talvegraafiku järgi!). Minagi otsisin kapist üks öö teki välja, mida nüüd usinasti kasutan! Ausalt öeldes mulle praegune ilm täiega meeldib – päeval on mõnusalt soe ning öösel ilm elatav (loe: toas pole nii palav, et higipull peaks otsa ette tulema!). Võimsad olid meil vahepeal ka tuuled. Enamus päevadel jäi tuul 11 sõlme kanti, kuid neljapäeval läks pööraseks. Töölt koju jalutades tahtis tuul mind juba tänavalt õhku tõsta. Mõtlesin siis vaikselt, mis veel Santa Polas olla võib. Nimelt, kui Alicantes on tuulevaikus, siis on alati Santa Polas tuul. Ja kui juba Alicantes on tõsine torm, siis ei taha ma ausalt öeldes Santa Polat ette kujutadagi. Reedel kuulsin, mis siis neljapäeval Santa Polas toimunud oli. Tuul oli lõpuks tõusnud 30 sõlmeni ning kõik regatid ja sõidud katkestatud. Lainete kõrgus oli kasvanud 4 meetrini ning isegi kummikad ei saanud enam tagasi kaldale, vaid pidid minema SP sadama kaudu. Tuul oli nii kõva olnud, et korraldajad kardsid juba, et telgid lendavad kõik minema, mistõttu hakati neid juba vaikselt lahti monteerima. See-eest oli rand olnud täis hulljulgeid surfareid, kes villaste mütsidega olid tuult ja laineid nautinud.
Reedel kella viie paiku läksin mina võistluselt surfama. Selleks hetkeks oli tuul tõusnud normaalse 13 sõlmeni ning ma lihtsalt ei suutnud enam kohal püsida. Kuna kaksikud pidid nagunii tagasi koju minema, siis mõtlesin mina kasutada ära võimalust surfamiseks. Rand on lohesid täis. Meil on muuseas nüüd boonuseks see, et kuna on talveperiood, siis võid surfata ükskõik kus. Ei pea piirduma enam vaid kitei jaoks mõeldud rannaga! Peale kahetunnist vees möllamist kui tuul oli tõusnud 20 sõlmeni tuli mul esimest korda peale hirm. Nimelt olid lained selleks hetkeks juba küllaltki suureks tõusnud ning kui ma järsku liiga suure ja kõrge hüppe ära tegin, pidi mu süda ikka esialgu seisma jääma! Mõtlesin siis ruttu, et aitab küll tänaseks, parem kaon välja enne, kui midagi halba hakkab juhtuma! See-eest ei kujuta mittesurfajaid ikka kuidagi ette seda tunnet, mis merel on.....olgu torm või päike, see vabadus on üks nendest kohtades taas, kus mõtlen, et kui see ka pole elu, siis mina ei tea, mis elu on!
Õhtul SPst koju jõudes vajusin otsemat teed voodisse, tõmbasin teki üle pea ning jäin magama. Kell oli vaid 10, kuid ma lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida. Ilmselt hakkab mulle kätte jõudma see magamata ööde väsimus. Näide sellest. Ükspäev läksin jooksma kella kümne paiku. Tegin ära oma tagasihoidliku 8km ringi. Mõtlesin siis see-peale, et hea küll, lähen oma lemmikkohta, viskan pikali, kuulan natukene oma ipodi ning vaatan tähti (siin on muuseas poole vähem tähti kui Eestis!). Järsku aga ärkasin üles ja kell oli juba 1 öösel. Olin sujuvalt oma tähtede vaatamise ajal magama jäänud. Ja siis reede vastu laupäeva ma lihtsalt põõnasin hambad lahti kella kaheksani. Kella seitsmest hakkasin küll kella vaatama, kuid mul lihtsalt polnud ise ennast üles ajada. Pealegi kummitas kuklasse teadmine, et viimane tööpäev SP-s on ees! Olin üle hulga aja maganud 10 tundi. Muidugi võite arvata, mis nägu ma selle peale olin :)
Tööpostil
Hommikul kaksikute vanematega Santa Polasse sõites sattusid nad minust täiesti vaimustusse. Pidin neile seletama, et mida ma ikka siin teen, kuidas siia sattusin, rääkisin oma projektist ja asjadest ning paljust muust. Neil on nüüd suur soov, et ka nende tütred välismaale läheksid ning Eestisse külla tulla soovijate nimekiri muutub aina pikemaks! See-eest kutsuti mind nüüd õhtusöögile, mis leiab aset kaksikute kodus peale noorsoovahetust. Nende ema pidi olema suurepärane kokk, mistõttu ma juba ootan seda huviga. Nende ema viskas nalja, et kui ma tema kokaoskused ära proovin, siis ma ei taha enam kunagi nende kodust lahkuda!
Santa Polasse jõudes oli täielik kaos. Kohal olid tähtsad tegelased kultuuri- ja spordiministeeriumist ning kaameraid, fotograafe ja reportereid kõik see maa ja ilm täis. Muidugi mind nähes lükati mind kohe kiiruga tõlgiks. Mina ei saanud alguses midagi aru, mis toimub. Ilmselgelt oli veel uni silmas. Ja siis kohe tõlkima, pildistama ning viimaks pisteti kaamera ka veel näkku. Sel hetkel oli mul tunne, et tore-tore, kuid teinekord võiks ette hoiatada, et minust peab mingi teletäht saama! Ministeeriumi vennad rääkisid juttu peakohtunikuga, kes oli inglane ning otse loomulikult ei osanud mitte keegi teine inglise ja hispaania keelt normaalsel tasemel kui mina. Kõik kiidulaulud ära laulud ja tõlgitud, hakkas ministeeriumi onu (selline ehtne hispaania härrasmees paksu trossi meenutava kuldketiga!) minult küsima võistluse kohta ning mina ütlesin, et vähemalt nii palju kui mina tean, siis on kõik võistlejad ja treenerid väga rahule jäänud, kuid ainuke asi, mida järgmiseks korraks võiks parandada on personali inglise keele oskus. Selle peale ütles ministeeriumi onu, et olgu ma mureta, järgmine kord saavad kõik tasuta inglise keele kursuseid! Sellega oli hetkeks minu töö ka otsas.
Mõtlesin minna oma hommikusöögi järele. Lasin kuttidel vaikselt omale kohvi teha, olin just koha sisse saanud ning esimese ampsu oma võikust, kui mind taas rajalt maha võeti ning teatati, et neil on taas tõlki vaja, kuna tutvustavad ministeeriumi inimestele Allisoni (Austraalia naissurfar, kes hoidis enne viimast sõitu esikohta ning juhtis poolakat vaid 1 punktiga!). Mina siis muidugi naeratasin viisakalt ja ütlesin, et kohe juba tulen! Kohvi ja võiku prügikasti ning minekule. Muidugi, et selle tõlkimise juures polnud mul väga midagi teha, sest see kohtumine kujunes pigem pildistamiseks kui jutuajamiseks. Siiski sain kõik fraasid “oh kui tore võistlus” ja “sa oled ikka nii tubli ja vapper” ära tõlgitud. Allisoniga juhtus ükspäev väike õnnetus ning ta jalg oli pool lõhki, lapiti veel laupäeva hommikul mingite kirjaklambri sarnaste asjadega, et ta ikka viimase sõidu saaks kaasa teha!
Peale Allisoni kohtumist läksin tagasi oma office’isse, et jalga puhata. Otse loomulikult seda ma ei saanud, et nende niiöelda personali, kes selle eest palka said, seas oli täielik kaos. Pooled töötajatest mõtlesid lihtsalt mitte kohale ilmuda ning telefoni ka mitte vastu võtta (eelmisel päeval oli olnud nädala kõige hullem pidu!). Sellest tulenevalt pandi minule kui ühele hakkajamale vabatahtlikule kätte vastutus hoida kontrolli akrediteeringute eest. Muidugi, et alguses ma kirusin seda maa põhja, sest esiteks olid pooled paberid ja asjad lihtsalt õhku haihtunud ning kuna seda tüdrukut (Paling), kes selle valdkonna eest hoolitses ei olnud lihtsalt kohal, siis ei teadnud ka keegi, kus need asjad on ning teiseks tuli meile pidevalt võistlejaid ja treenereid transferi küsimustega, millest ma kuulsin alles esimest korda midagi! Aga peale mõnda mitte nii viisakat sõna oli kord majja löödud. Mulle öeldi, et nagunii on viimane päev ja päästku ma, mis päästa annab!
Hommikul Santa Polasse jõudes möll käis juba täie hooga. Seal on alati esimene küsimus, et noh, pea valutab? Kokapoisid on iga öö kümme päeva järjest pidu pannud ning ausalt öeldes te ei taha üldse mitte teadagi, mis seal köögi taga toimub. Käisime ruttu läbi office’ist ja selgus, et päev on vaikne ning midagi teha ei ole. Läksime hommikust sööma, kui jooksin kokku Christianiga ja Daniga. Küsisin kohe Danile ehmatunult, et mis-mis, kas sa polegi Tais?! Ta oli mulle öelnud varem, et võistluste ajal on Taimaal puhkamas ja surfamas. Kuna aga polevat olnud kohti, siis läheb ta nüüd hoopis oktoobris. Dani läks ära koju, jäime Christiangia edasi rääkima. Rääkisin talle, et mul on külmikus üks asi, mida ta Eestist palunud oli ja oh seda rõõmu ning silmade säramist. Muidugi tunnistas ta pärast, et tunneb natukene hirmu selle ees, kuna tavaliselt ju viina ei joo :) Meie tööpäev kulges edasi sangriat juues ning regatte vaadates.Selle windsurfi võistluse juures on mul esimest korda elus tunne, et niiöelda töölisi ja vabatahtlikke oli rohkem kui tegelikult vaja. Poole päeva pealt polnud meil ausalt öeldes enam midagi muud teha, kui süüa-juua, niisama ringi pläkutada ja uitada, võistlejatega rääkida, paar kiiremat tantsusammu vihtuda ning sportlastele mõeldud massaažiboksis massaaže nautida. Massaažidega oli nii, et kui ühtegi sportlast järjekorras ei olnud, siis võisid kõik töötajad koha sisse võtta ning kuttide massaaže nautida. Tegemist oli masaažikooli õpilastega, kes selle ürituse raames oma praktika ära tegid. Seega läksime mina, Chari ja Veroni tunniks ajaks massaaži. Pole juba ammu nii head massaaži saanud ning laualt maha kobimine osutus raskemaks kui oleks osanud arvata! Igatahes paneb mind tõesti üllatuma see, kuidas vabatahtlikke oli rohkem kui vaja. Tavaliselt Eestis mõnda üritust korraldades otsi vabatahtlikke tikutulega! Ilmselgelt on eestlane liiga kinni rahas...
Natukene ilmast. Meil on viimastel päevadel siin täielik hullumaja lahti olnud. Esialgu oli meil tormiperiood, mis tähendas seda, et inimesed otsisid muudkui kapist välja talveriideid, kummikuid ja saapaid. Eks nad olid pingsalt oodanud seda aega, kus saab oma uusi talveriideid näidata (muuseas meil algas siin alates 15. septembrist talv ning kogu elu käib nüüd talvegraafiku järgi!). Minagi otsisin kapist üks öö teki välja, mida nüüd usinasti kasutan! Ausalt öeldes mulle praegune ilm täiega meeldib – päeval on mõnusalt soe ning öösel ilm elatav (loe: toas pole nii palav, et higipull peaks otsa ette tulema!). Võimsad olid meil vahepeal ka tuuled. Enamus päevadel jäi tuul 11 sõlme kanti, kuid neljapäeval läks pööraseks. Töölt koju jalutades tahtis tuul mind juba tänavalt õhku tõsta. Mõtlesin siis vaikselt, mis veel Santa Polas olla võib. Nimelt, kui Alicantes on tuulevaikus, siis on alati Santa Polas tuul. Ja kui juba Alicantes on tõsine torm, siis ei taha ma ausalt öeldes Santa Polat ette kujutadagi. Reedel kuulsin, mis siis neljapäeval Santa Polas toimunud oli. Tuul oli lõpuks tõusnud 30 sõlmeni ning kõik regatid ja sõidud katkestatud. Lainete kõrgus oli kasvanud 4 meetrini ning isegi kummikad ei saanud enam tagasi kaldale, vaid pidid minema SP sadama kaudu. Tuul oli nii kõva olnud, et korraldajad kardsid juba, et telgid lendavad kõik minema, mistõttu hakati neid juba vaikselt lahti monteerima. See-eest oli rand olnud täis hulljulgeid surfareid, kes villaste mütsidega olid tuult ja laineid nautinud.
Reedel kella viie paiku läksin mina võistluselt surfama. Selleks hetkeks oli tuul tõusnud normaalse 13 sõlmeni ning ma lihtsalt ei suutnud enam kohal püsida. Kuna kaksikud pidid nagunii tagasi koju minema, siis mõtlesin mina kasutada ära võimalust surfamiseks. Rand on lohesid täis. Meil on muuseas nüüd boonuseks see, et kuna on talveperiood, siis võid surfata ükskõik kus. Ei pea piirduma enam vaid kitei jaoks mõeldud rannaga! Peale kahetunnist vees möllamist kui tuul oli tõusnud 20 sõlmeni tuli mul esimest korda peale hirm. Nimelt olid lained selleks hetkeks juba küllaltki suureks tõusnud ning kui ma järsku liiga suure ja kõrge hüppe ära tegin, pidi mu süda ikka esialgu seisma jääma! Mõtlesin siis ruttu, et aitab küll tänaseks, parem kaon välja enne, kui midagi halba hakkab juhtuma! See-eest ei kujuta mittesurfajaid ikka kuidagi ette seda tunnet, mis merel on.....olgu torm või päike, see vabadus on üks nendest kohtades taas, kus mõtlen, et kui see ka pole elu, siis mina ei tea, mis elu on!
Õhtul SPst koju jõudes vajusin otsemat teed voodisse, tõmbasin teki üle pea ning jäin magama. Kell oli vaid 10, kuid ma lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida. Ilmselt hakkab mulle kätte jõudma see magamata ööde väsimus. Näide sellest. Ükspäev läksin jooksma kella kümne paiku. Tegin ära oma tagasihoidliku 8km ringi. Mõtlesin siis see-peale, et hea küll, lähen oma lemmikkohta, viskan pikali, kuulan natukene oma ipodi ning vaatan tähti (siin on muuseas poole vähem tähti kui Eestis!). Järsku aga ärkasin üles ja kell oli juba 1 öösel. Olin sujuvalt oma tähtede vaatamise ajal magama jäänud. Ja siis reede vastu laupäeva ma lihtsalt põõnasin hambad lahti kella kaheksani. Kella seitsmest hakkasin küll kella vaatama, kuid mul lihtsalt polnud ise ennast üles ajada. Pealegi kummitas kuklasse teadmine, et viimane tööpäev SP-s on ees! Olin üle hulga aja maganud 10 tundi. Muidugi võite arvata, mis nägu ma selle peale olin :)
Tööpostil
Hommikul kaksikute vanematega Santa Polasse sõites sattusid nad minust täiesti vaimustusse. Pidin neile seletama, et mida ma ikka siin teen, kuidas siia sattusin, rääkisin oma projektist ja asjadest ning paljust muust. Neil on nüüd suur soov, et ka nende tütred välismaale läheksid ning Eestisse külla tulla soovijate nimekiri muutub aina pikemaks! See-eest kutsuti mind nüüd õhtusöögile, mis leiab aset kaksikute kodus peale noorsoovahetust. Nende ema pidi olema suurepärane kokk, mistõttu ma juba ootan seda huviga. Nende ema viskas nalja, et kui ma tema kokaoskused ära proovin, siis ma ei taha enam kunagi nende kodust lahkuda!Santa Polasse jõudes oli täielik kaos. Kohal olid tähtsad tegelased kultuuri- ja spordiministeeriumist ning kaameraid, fotograafe ja reportereid kõik see maa ja ilm täis. Muidugi mind nähes lükati mind kohe kiiruga tõlgiks. Mina ei saanud alguses midagi aru, mis toimub. Ilmselgelt oli veel uni silmas. Ja siis kohe tõlkima, pildistama ning viimaks pisteti kaamera ka veel näkku. Sel hetkel oli mul tunne, et tore-tore, kuid teinekord võiks ette hoiatada, et minust peab mingi teletäht saama! Ministeeriumi vennad rääkisid juttu peakohtunikuga, kes oli inglane ning otse loomulikult ei osanud mitte keegi teine inglise ja hispaania keelt normaalsel tasemel kui mina. Kõik kiidulaulud ära laulud ja tõlgitud, hakkas ministeeriumi onu (selline ehtne hispaania härrasmees paksu trossi meenutava kuldketiga!) minult küsima võistluse kohta ning mina ütlesin, et vähemalt nii palju kui mina tean, siis on kõik võistlejad ja treenerid väga rahule jäänud, kuid ainuke asi, mida järgmiseks korraks võiks parandada on personali inglise keele oskus. Selle peale ütles ministeeriumi onu, et olgu ma mureta, järgmine kord saavad kõik tasuta inglise keele kursuseid! Sellega oli hetkeks minu töö ka otsas.
Mõtlesin minna oma hommikusöögi järele. Lasin kuttidel vaikselt omale kohvi teha, olin just koha sisse saanud ning esimese ampsu oma võikust, kui mind taas rajalt maha võeti ning teatati, et neil on taas tõlki vaja, kuna tutvustavad ministeeriumi inimestele Allisoni (Austraalia naissurfar, kes hoidis enne viimast sõitu esikohta ning juhtis poolakat vaid 1 punktiga!). Mina siis muidugi naeratasin viisakalt ja ütlesin, et kohe juba tulen! Kohvi ja võiku prügikasti ning minekule. Muidugi, et selle tõlkimise juures polnud mul väga midagi teha, sest see kohtumine kujunes pigem pildistamiseks kui jutuajamiseks. Siiski sain kõik fraasid “oh kui tore võistlus” ja “sa oled ikka nii tubli ja vapper” ära tõlgitud. Allisoniga juhtus ükspäev väike õnnetus ning ta jalg oli pool lõhki, lapiti veel laupäeva hommikul mingite kirjaklambri sarnaste asjadega, et ta ikka viimase sõidu saaks kaasa teha!
Peale Allisoni kohtumist läksin tagasi oma office’isse, et jalga puhata. Otse loomulikult seda ma ei saanud, et nende niiöelda personali, kes selle eest palka said, seas oli täielik kaos. Pooled töötajatest mõtlesid lihtsalt mitte kohale ilmuda ning telefoni ka mitte vastu võtta (eelmisel päeval oli olnud nädala kõige hullem pidu!). Sellest tulenevalt pandi minule kui ühele hakkajamale vabatahtlikule kätte vastutus hoida kontrolli akrediteeringute eest. Muidugi, et alguses ma kirusin seda maa põhja, sest esiteks olid pooled paberid ja asjad lihtsalt õhku haihtunud ning kuna seda tüdrukut (Paling), kes selle valdkonna eest hoolitses ei olnud lihtsalt kohal, siis ei teadnud ka keegi, kus need asjad on ning teiseks tuli meile pidevalt võistlejaid ja treenereid transferi küsimustega, millest ma kuulsin alles esimest korda midagi! Aga peale mõnda mitte nii viisakat sõna oli kord majja löödud. Mulle öeldi, et nagunii on viimane päev ja päästku ma, mis päästa annab!
Ausalt öeldes on see minu jaoks täielik arusaamatus, kuidas saab korraldada MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSI niiviisi, et personalist räägib inglise keelt algtasemel vaid 3 inimest. Maailmaveistrivõistluste puhul on ju elementaarne eeldada, et inimesi tuleb kokku üle kogu maa ning otse loomulikult räägivad nad inglise keelt, mitte hispaania oma. Jah, itaallased, argentiinlased ja portugaallased pursivad hispaania keeles päris hästi, kuid eeldada, et eestlane või poolakas hispaania keelt oskaks on ilmselgelt liig mis liig. Ja ütleme nii, et kuigi mul pole mitte midagi tõlgiks olemise vastu (suhtlemine on ju minu üks meelistegevusi, sest mu suu peab pidevalt käima ning naeratus näol olema!), siis vahel on see töö ikka raske ning viskab kopa ette. Jube vastik on olla vahelüliks korraldajate ning mõne vähe pahura treeneri või osaleja vahel, sest esiteks minul pole ju õrna aimugi, mismoodi asjad tegelikult olema peaksid ning teiseks mis tegelikult eelmistel päevadel juhtus. Nii oligi ükspäev, et mina pidin klaarima belglastega mingeid arveid ja lõpuks olid belglased juba üpris viha täis. Ja siis mina pidin olema ja näuguma, et me üritame teha kõik mis võimalik ning selle asja õhtuks ära lahendada.
Kuigi kõikidele osalejatele ning külalistele jättis võistlus üliuhke tunde ning kõik pidasid seda jube hästi korraldatuks, siis mina väikse mutrikesena selles süsteemis nägin meeletult palju kohti, kus võiks järgmiseks korraks tööd parandada või asju lihtsalt märkimisväärselt lihtsamaks teha. Näiteks kogu selle paberimajanduse saab kenasti lükata arvutisse – antke ainult paar arvutit ning oleks olemas! Aga ei, hispaanlastele meeldib puid raiuda ning paberit määrida! Mina nimetan seda lihtsalt “inimestele töö andmiseks” ning suure segaduse tekitamiseks, sest kui iga inimene paneb neid pabereid oma süsteemi järgi, siis ei ole lõpuks kellelgi mingit ülevaadet! Samuti muudaks seda inglise keele oskust ikkagi ning teeks ettevalmistustööd suurema innuga! Mis teistes valdkondades toimus, seda ei oska ma kahjuks kommenteerida! Siiski on lausa uskumatu, kuidas selle kaose sees ning stiilis “mitte keegi ei tea mitte midagi” kõik asjad jooksid nagu õlitatult! Vahel on Eestis nii, et üritused korraldatakse sekundi täpsusega ära, kuid ikkagi ei jookse üritus niivõrd hästi!
Siis kui me ilmselgelt olime yle töötanud
Kuigi kõikidele osalejatele ning külalistele jättis võistlus üliuhke tunde ning kõik pidasid seda jube hästi korraldatuks, siis mina väikse mutrikesena selles süsteemis nägin meeletult palju kohti, kus võiks järgmiseks korraks tööd parandada või asju lihtsalt märkimisväärselt lihtsamaks teha. Näiteks kogu selle paberimajanduse saab kenasti lükata arvutisse – antke ainult paar arvutit ning oleks olemas! Aga ei, hispaanlastele meeldib puid raiuda ning paberit määrida! Mina nimetan seda lihtsalt “inimestele töö andmiseks” ning suure segaduse tekitamiseks, sest kui iga inimene paneb neid pabereid oma süsteemi järgi, siis ei ole lõpuks kellelgi mingit ülevaadet! Samuti muudaks seda inglise keele oskust ikkagi ning teeks ettevalmistustööd suurema innuga! Mis teistes valdkondades toimus, seda ei oska ma kahjuks kommenteerida! Siiski on lausa uskumatu, kuidas selle kaose sees ning stiilis “mitte keegi ei tea mitte midagi” kõik asjad jooksid nagu õlitatult! Vahel on Eestis nii, et üritused korraldatakse sekundi täpsusega ära, kuid ikkagi ei jookse üritus niivõrd hästi!
Siis kui me ilmselgelt olime yle töötanud
Selline see välja nägigi. 
Kui mul eile lõpuks kõrini sai pidevast higimull otsa ees ringi sebimisest, läksin lihtsalt eestlastega kai peale istuma ning juttu rääkima. Saaremaa Surfiklubi tegelane Johannes Kaju hakkas mind küsimustega pommitama ning soovib nüüd, et ma kirjutaks midagi ka nende lehte, kus jutustaksin oma kogemustest ning sellest, miks üks noor peaks üldse midagi sellist ette võtma. Ning peagi liitus meiega Signe, Frank ja Martin, kellega kõik koos lihtsalt elu üle Eestis ja välismaal arutasime. Tegime vaikselt ka plaane, mida võiks tulevikus koos ette võtta ning kuidas minu siinolekut kenasti ära kasutada saaks!
Mutrikesed suures systeemis. 
Chari
Viimane soit.
ChariViimane soit. Jutustamise ajal helistas mulle Triin ning uuris, kas ma veel ikka Santa Polas ning kas nad võiksid läbi tulla. Kuigi regatid olid juba lõppemas, ütlesin neile, et tulgu ikka! Viimaks nad kohale saabusidki, ajasime natukene juttu, vaatasime regattide lõppu ning läksime seejärel kohvikusse juttu ajama. Mul on ülihea meel, et mul on siin nii toredad eestlased! Ootan juba väga, millal saan neile külla minna. Peale noorsoovahetust võtan kohe nende külastamise ette! Peagi liitus meiega veel üks eesti vanapaar, kes Triinu ja Veljo juures La Marinal elavad. See tähendab, et elavad paar kuud Eestis ning siis jälle siin. Peale natukest jutustamist pidin mina aga minema lippama, kuna olin lubanud kaksikutele, et läheme koos tagasi! Seega kella seitsme paiku jooksime bussi peale. Bussisõit kulges lõbusaks Eesti muusikat kuulates, mis muuseas kaksikutele väga meeldis. Ütlesid, et nüüd tahavad veel rohkem mulle Eesti külla tulla!
Tagasi Alicantesse jõudes käisime veel korra raamatupoes ning iga roju oma koju...
Tagasi Alicantesse jõudes käisime veel korra raamatupoes ning iga roju oma koju...
Siis, kui meil koigil juba kopp ees oli.
Ma olen su blogi juba pikemat aega lugemas käinud ja kuigi Sind üldse ei tunne, elan ikka kaasa (: Peamiseks põhjuseks on see, et olen ka ise EVSi teinud (ma tegin seda küll Portugalis, Lissaboni lähedal) ja kuigi riik on teine, on paljud mõtted ja tunded sarnased. See, mis Sinu puhul erinev tundub, on see, et sul on ilmselt äärmiselt hea oskus hetke nautida... mina hakkasin Portugali armastama alles Eestis. Hispaaniat muidugi ka, aga sellel on juba natuke teistsugused põhjused. Igatahes, tahtsin lihtsalt soovida sulle kõike head ja öelda aitäh selle toreda blogi eest. Väga hea lugemine!
ReplyDelete