Olen siinolles hakanud tõsiselt mõtlema inimeste väärtushinnangute peale. Ükspäev palus mu sõber kirja panna kolm väärtust, mille eest elus võitlen. Peale tõsist mõtlemist ning juurdlemist (ma polnud selle peale varem kuigi palju keskendunud) sain kirja järgmised asjad:
1. Ausus ja siirus
Tänapäeva maailmas on ääretult raske leida inimesi, kes oleksid 100% ausad ning siirad. Isegi võib öelda, et see on peaaegu võimatu. Kapitalism on muutnud meid omakasupüüdlikeks ning valelikeks. Inimesed on muutunud üha ahnemaks ning valmis tegema ükskõik mida, et vaid rahakott paksemaks muutuks või rohkem võimu oleks. Nuga selga lüüa tundub justkui üks igapäeva elu osadest. Seda on küll raske tunnistada, kuid paratamatult on see reaalsus. Ausalt öeldes olen ma hakanud jälestama inimesi, kes on valmis reetma, oma lubadustelt alt hüppama ning tegema ükskõik mida ja kuidas eesmärgiga saavutada see miski, mis neid endi arust õnnelikeks ja paremateks inimesteks teeb.
Siin elades olen sellest veel kohe väga hästi aru saanud. Olen sellest küll juba eelnevalt oma mõnes sissekandes kirjutanud, kuid eestlasliku noa selga löömise ning alt hüppamisega olen ma sinasõbraks saanud just tänu välismaale kolimisele. Poleks ealeski uskunud, et need niiöelda sõbrad, keda ma Eestis tõesti sõpradeks pidasin ning keda 100% usaldada sain, on muutunud nendeks kõige suuremateks petturiteks ning alt vedajateks. See-eest olen siiralt õnnelik, et olen taibanud, kes on tegelikult need niiöelda õiged sõbrad ning inimesed, kes sinust hoolivad ning kes sinu jaoks valmis tegema ükskõik mida. Jah, neid inimesi on vähe, kuid nad on siiski olemas. See reetmine on ka üks neid põhjusi, miks ma Eesti tagasi tuleku ees natukene hirmu tunnen, sest ma lihtsalt ei talu seda võltslikkust, millega mind kindlasti seal tervitama tullakse.
2. Kirg ja pühendumus
Leian, et inimene peaks seda tegema, mida tema süda ihkab ning pühendama oma elu oma unistuste ellu viimisele vaatamata kõigele, mida teised sellest arvavad või kui võimatu see esialgu tunduda võib! Kõik on võimalik, absoluutselt kõik! Oleneb muidugi, kui kahe jalaga maas sa suudad olla ning kui võimatud on sinu soovid! Olen avastanud, et mida reaalsemana hoida oma unistused, seda rohkem nad täituvad ning seda õnnelikum sa oled! Muidugi peab ka unistama ning niiöelda kerget lendu püüdma, sest paratamatult on unistamine meile juba lapsest peale sisse kodeeritud! Ja unistamisel on edasiviiv jõud! See-eest ei maksaks vaid jäädagi unistama, vaid pühenduda oma unistuste täide viimise poole. Vahel see õnnestub, vahel mitte! Peamine, et inimesel oleks olemas kirg ning pühendumus ja et ta võitleks selle nimel, millesse ta tõsiselt usub. Olgu selleks siis jumal teab mis!
Kui inimene ei tee elus seda, milleks ta on loodud või mida ta tõsiselt tahaks teha ning peab päevast päeva kokku puutuma asjadega / tegevustega, mis on talle vastumeelt või mis veel hullem, mida ta vihkab, siis on selle tulemuseks vaid pidev kirumine, stress ning halvasti tehtud töö, mis viib varem või hiljem läbipõlemiseni. Seda nii töisel kui personaalsel tasemel. Pole midagi hullemat, kui pahur ning tuim inimene. Inimesel peab olema sära silmis ning naeratus näol!
Kui mina poleks võidelnud selle nimel, et siia elama tulla ning oleks võtnud kuulda kõikide “tarku” soovitusi ning fraase “Triin, oled sa hulluks läinud?”, siis ilmselgelt poleks ma siin, poleks õnnelik ega rahul oma eluga. Oleksin eluks ajaks jäänud kahetsema ning lastelastele tulevikus rääkinud, et tead, mul kunagi oli unistus ja vaata et sina tulevikus oma unistuste täitmisele kellelgi kätt ette panna ei luba! Meie unistused ning nende täitmised ei pruugi kõigile meele järele olla, kuid elus on ju peamine elada oma elu just nii nagu sina seda õigeks pead! Mulle meeldib see, mida ma siin teen ning need asjad, mida ma Eesti kaudu ajada üritan! Minu silmis on taas sära ning naeratus näol! Kas teate, kui hea on rääkida mõne sõbraga, kes ütleb, et Triin, mul on nii hea meel kuulda, kuidas sa pidevalt südamest naerad?! Mõni lausa arvab, et ma muud ei teegi! Fakt on see, et inimene, kes on rahul oma elu, töö ja tegemistega suudab märkimisväärselt rohkem innustada ka teisi enda ümber!
3. Õiglus
Võib nüüd kõlada natukene magedalt, kuid minu üheks väärtuseks, mille eest ma olen üha rohkem hakanud võitlema, on õiglus! Maailma tundub pidevalt liiga ebaõiglane. Kõik muudkui kiruks, et miks minul ei lähe nii hästi ning miks minul pole seda või teist. Aga teate, enamik neist inimestest väga ka ei tee midagi selle nimel, et neil läheks nii hästi kui sooviks. Jah, on palju asju, mida me ei saa muuta ning kus õiglusest jääb vajaka, kuid on ka hunnikus asju, mille puhul saame tõesti midagi ära teha ning seda õiglust taga ajada!
Seoses oma väärtushinnangutega hakkasin ükspäev mõtlema ka eestlaste väärtushinnangute peale üldiselt. Millegipärast on mul viimasel ajal jäänud mulje, et seoses meie läinud kiire majandustõusuga on hakanud eestlased väärtustama liiga palju asju ning raha! Kui ma eksin, siis vaielge mulle julgelt vastu! Kuid kas pole nii, et eestlasel paneb rattad käima dollarimärk silme ees?
Näiteks kui tehakse pakkumine mõne projekti tarvis, mis tõesti tundub ülikihvt ning mida süda tahaks väga teha, kuid mille eest tasu võibolla pole niivõrd hea, kui võiks loota, siis kui paljud meist seda siiski teeks? Ilmselt mitte just kuigi paljud. Kui aga tehakse pakkumine ebahuvitavale (mitte et öelda surmigavale) projektile, mille eest on tasu oodata rohkem kui eales loota oskakski, siis kui paljud meist selle töö vastu võtaks? Ilmselgelt enamik.
Tänu majandustõusule said eestlased suhu niiöelda raha maitse – võimaluse lubada omale seda, millest varem unistati! Korter, maja, 2 autot hoovis, kõige uhkem teler seinal ning mobiil taskus, puhkusereisid unistuste sihtkohta ning palju muud sellist. Hakati liigselt väärtustama seda, mis tegelikult ei tee meid õnnelikuks. Jah, ausalt öeldes on väga tore elada viimase peal majas, sõita tööle ülelinna autoga, käia pidevalt restoranides söömas ning Stockmannis šoppamas, kuid kui jõuame õhtul koju, viskame koti nurka ning meil pole enam isu midagi teha, sest töö on vastik ja paha ning peeglist ei tunne enam iseennastki ära, siis kas see asjade kuhi, mille otsas me istume, teeb meid õnnelikuks? Julgen arvata, et mitte. Olen 100% selle poolt, et pean tegema seda, mida süda ihkab isegi siis, kui pean elama tagasihoidlikumalt ning mitte standardite järgi, mis paratamatult saanud meie ühiskonna kirjutamata reegliteks!
Siinkohal on hea näide. Ma ei oska öelda, kuidas on selle saate nimi, kuid kunagi tehti saateid välismaal elavatest eestlastest. Ühes saates astus üles ka üks Eesti kunstnik, kes elab Hispaanias, omab siin oma väikest ateljeed ning teeb viimaks seda, mida elu aeg soovinud! Ja siis ta rääkis, et kui käib Eestis puhkamas suvel kolm kuud, siis selle kolmanda kuu lõpus on tal juba tunne, et peab ostma omale uue auto! Miks? Sest oma vana parsaga ta lihtsalt ei sulandu ühiskonda ning ühiskond survestab tedagi ostma omale seda selle hetke kõige kõigemat autot! Kuigi seda on kurb tunnistada, siis paratamatult peab Eestis olema kõik see kõige uuem, sest muidu oled sa lihtsalt friik!
Näitena võin siinkohal tuua veel ühe oma sõbra, kes mul külas käis. Käis siis mu korteri seinast seina läbi ning ütles, et ta veel ei võta seisukohta, mis ta korterist arvab! Mu korter pole mingi viimase peal luksus, kui mul oleks võimalik, siis teeksin kohe remondi, kuid üldjoontes on ta mulle väga armsaks saanud. Kaks väikest magamistuba, üks suur magamistuba, suur tuba koos söögitoaga, suur vannituba, väike köök ning pikk koridor. Lõpuks ütles mu sõber, et mu korter on liiga väike! Selle peale ei osanud ma oma peas midagi rohkem mõelda, kui seda, et no jah, pole see sinu Viimsi kahekorruseline suure hooviga maja, kus sa elad ja mis isegi pole mitte SINU oma, vaid kuulub sinu vanematele!!! See oli üks nendest kohtadest, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista seda maailma!
Mõni aeg tagasi kolisid mu tuttavad (poiss ja tüdruk) omaette kolima. Tüdruk käis ringi ja kuulutas suure suuga, kuidas ME ostsime omale korteri ning hakkame nüüd elama iseseisvat elu! Mis oli aga tegelikkus? Tegelikkus oli see, et korteri ostsid poisi vanemad ning MEIE ostmisest oli asi üpriski kaugel. Mul on millegipärast jäänud mulje, et eestlased tahavad näida paremad kui nad tegelikult on ning tunnistamine, et see pole minu oma või et ma ei jaksa seda või teist endale lubada on märk nõrkusest! Aga mis mõte on puhaselget vale suust välja ajada?
Mul on kurb tõdeda, kuid mulle on siit kaugelt vaadates jäänud mulje, et eestlased on liiga asjakesksed. Muidugi on see üldistav ning alati on olemas erandeid, kuid keskmiselt see nii on. Tagaplaanile on jäänud elu ise – emotsioonid, mis sellega kaasnevad ning elu nautimine. Kõlab jällegi natukene juustuselt, kuid millegipärast on eestlane inimene, kes ei oska nautida hetke!
Kui me võtame eestlase töönarkomaania ja usinuse mängu, siis nende töötundide puhul, mida eestlane keskmiselt rabab, peaksime me olema kõik püstirikkad juba! Reaalsuses on aga hoopis vastupidi – oleme lihtsalt tüdinud ning võtame muudkui laenu! Ega muidu poleks meil SMS laen niivõrd populaarseks saanud!
Ma väga loodan, et minu väärtushinnangud ja olemine ei muutu, kui ma tagasi Eesti jõuan! Samuti loodan ma, et eestlane hakkab natukene muutuma ning leiab ehk nüüd tänu kriisile üles need õiged väärtused, millest juhinduda ning mille nimel elada!
1. Ausus ja siirus
Tänapäeva maailmas on ääretult raske leida inimesi, kes oleksid 100% ausad ning siirad. Isegi võib öelda, et see on peaaegu võimatu. Kapitalism on muutnud meid omakasupüüdlikeks ning valelikeks. Inimesed on muutunud üha ahnemaks ning valmis tegema ükskõik mida, et vaid rahakott paksemaks muutuks või rohkem võimu oleks. Nuga selga lüüa tundub justkui üks igapäeva elu osadest. Seda on küll raske tunnistada, kuid paratamatult on see reaalsus. Ausalt öeldes olen ma hakanud jälestama inimesi, kes on valmis reetma, oma lubadustelt alt hüppama ning tegema ükskõik mida ja kuidas eesmärgiga saavutada see miski, mis neid endi arust õnnelikeks ja paremateks inimesteks teeb.
Siin elades olen sellest veel kohe väga hästi aru saanud. Olen sellest küll juba eelnevalt oma mõnes sissekandes kirjutanud, kuid eestlasliku noa selga löömise ning alt hüppamisega olen ma sinasõbraks saanud just tänu välismaale kolimisele. Poleks ealeski uskunud, et need niiöelda sõbrad, keda ma Eestis tõesti sõpradeks pidasin ning keda 100% usaldada sain, on muutunud nendeks kõige suuremateks petturiteks ning alt vedajateks. See-eest olen siiralt õnnelik, et olen taibanud, kes on tegelikult need niiöelda õiged sõbrad ning inimesed, kes sinust hoolivad ning kes sinu jaoks valmis tegema ükskõik mida. Jah, neid inimesi on vähe, kuid nad on siiski olemas. See reetmine on ka üks neid põhjusi, miks ma Eesti tagasi tuleku ees natukene hirmu tunnen, sest ma lihtsalt ei talu seda võltslikkust, millega mind kindlasti seal tervitama tullakse.
2. Kirg ja pühendumus
Leian, et inimene peaks seda tegema, mida tema süda ihkab ning pühendama oma elu oma unistuste ellu viimisele vaatamata kõigele, mida teised sellest arvavad või kui võimatu see esialgu tunduda võib! Kõik on võimalik, absoluutselt kõik! Oleneb muidugi, kui kahe jalaga maas sa suudad olla ning kui võimatud on sinu soovid! Olen avastanud, et mida reaalsemana hoida oma unistused, seda rohkem nad täituvad ning seda õnnelikum sa oled! Muidugi peab ka unistama ning niiöelda kerget lendu püüdma, sest paratamatult on unistamine meile juba lapsest peale sisse kodeeritud! Ja unistamisel on edasiviiv jõud! See-eest ei maksaks vaid jäädagi unistama, vaid pühenduda oma unistuste täide viimise poole. Vahel see õnnestub, vahel mitte! Peamine, et inimesel oleks olemas kirg ning pühendumus ja et ta võitleks selle nimel, millesse ta tõsiselt usub. Olgu selleks siis jumal teab mis!
Kui inimene ei tee elus seda, milleks ta on loodud või mida ta tõsiselt tahaks teha ning peab päevast päeva kokku puutuma asjadega / tegevustega, mis on talle vastumeelt või mis veel hullem, mida ta vihkab, siis on selle tulemuseks vaid pidev kirumine, stress ning halvasti tehtud töö, mis viib varem või hiljem läbipõlemiseni. Seda nii töisel kui personaalsel tasemel. Pole midagi hullemat, kui pahur ning tuim inimene. Inimesel peab olema sära silmis ning naeratus näol!
Kui mina poleks võidelnud selle nimel, et siia elama tulla ning oleks võtnud kuulda kõikide “tarku” soovitusi ning fraase “Triin, oled sa hulluks läinud?”, siis ilmselgelt poleks ma siin, poleks õnnelik ega rahul oma eluga. Oleksin eluks ajaks jäänud kahetsema ning lastelastele tulevikus rääkinud, et tead, mul kunagi oli unistus ja vaata et sina tulevikus oma unistuste täitmisele kellelgi kätt ette panna ei luba! Meie unistused ning nende täitmised ei pruugi kõigile meele järele olla, kuid elus on ju peamine elada oma elu just nii nagu sina seda õigeks pead! Mulle meeldib see, mida ma siin teen ning need asjad, mida ma Eesti kaudu ajada üritan! Minu silmis on taas sära ning naeratus näol! Kas teate, kui hea on rääkida mõne sõbraga, kes ütleb, et Triin, mul on nii hea meel kuulda, kuidas sa pidevalt südamest naerad?! Mõni lausa arvab, et ma muud ei teegi! Fakt on see, et inimene, kes on rahul oma elu, töö ja tegemistega suudab märkimisväärselt rohkem innustada ka teisi enda ümber!
3. Õiglus
Võib nüüd kõlada natukene magedalt, kuid minu üheks väärtuseks, mille eest ma olen üha rohkem hakanud võitlema, on õiglus! Maailma tundub pidevalt liiga ebaõiglane. Kõik muudkui kiruks, et miks minul ei lähe nii hästi ning miks minul pole seda või teist. Aga teate, enamik neist inimestest väga ka ei tee midagi selle nimel, et neil läheks nii hästi kui sooviks. Jah, on palju asju, mida me ei saa muuta ning kus õiglusest jääb vajaka, kuid on ka hunnikus asju, mille puhul saame tõesti midagi ära teha ning seda õiglust taga ajada!
Seoses oma väärtushinnangutega hakkasin ükspäev mõtlema ka eestlaste väärtushinnangute peale üldiselt. Millegipärast on mul viimasel ajal jäänud mulje, et seoses meie läinud kiire majandustõusuga on hakanud eestlased väärtustama liiga palju asju ning raha! Kui ma eksin, siis vaielge mulle julgelt vastu! Kuid kas pole nii, et eestlasel paneb rattad käima dollarimärk silme ees?
Näiteks kui tehakse pakkumine mõne projekti tarvis, mis tõesti tundub ülikihvt ning mida süda tahaks väga teha, kuid mille eest tasu võibolla pole niivõrd hea, kui võiks loota, siis kui paljud meist seda siiski teeks? Ilmselt mitte just kuigi paljud. Kui aga tehakse pakkumine ebahuvitavale (mitte et öelda surmigavale) projektile, mille eest on tasu oodata rohkem kui eales loota oskakski, siis kui paljud meist selle töö vastu võtaks? Ilmselgelt enamik.
Tänu majandustõusule said eestlased suhu niiöelda raha maitse – võimaluse lubada omale seda, millest varem unistati! Korter, maja, 2 autot hoovis, kõige uhkem teler seinal ning mobiil taskus, puhkusereisid unistuste sihtkohta ning palju muud sellist. Hakati liigselt väärtustama seda, mis tegelikult ei tee meid õnnelikuks. Jah, ausalt öeldes on väga tore elada viimase peal majas, sõita tööle ülelinna autoga, käia pidevalt restoranides söömas ning Stockmannis šoppamas, kuid kui jõuame õhtul koju, viskame koti nurka ning meil pole enam isu midagi teha, sest töö on vastik ja paha ning peeglist ei tunne enam iseennastki ära, siis kas see asjade kuhi, mille otsas me istume, teeb meid õnnelikuks? Julgen arvata, et mitte. Olen 100% selle poolt, et pean tegema seda, mida süda ihkab isegi siis, kui pean elama tagasihoidlikumalt ning mitte standardite järgi, mis paratamatult saanud meie ühiskonna kirjutamata reegliteks!
Siinkohal on hea näide. Ma ei oska öelda, kuidas on selle saate nimi, kuid kunagi tehti saateid välismaal elavatest eestlastest. Ühes saates astus üles ka üks Eesti kunstnik, kes elab Hispaanias, omab siin oma väikest ateljeed ning teeb viimaks seda, mida elu aeg soovinud! Ja siis ta rääkis, et kui käib Eestis puhkamas suvel kolm kuud, siis selle kolmanda kuu lõpus on tal juba tunne, et peab ostma omale uue auto! Miks? Sest oma vana parsaga ta lihtsalt ei sulandu ühiskonda ning ühiskond survestab tedagi ostma omale seda selle hetke kõige kõigemat autot! Kuigi seda on kurb tunnistada, siis paratamatult peab Eestis olema kõik see kõige uuem, sest muidu oled sa lihtsalt friik!
Näitena võin siinkohal tuua veel ühe oma sõbra, kes mul külas käis. Käis siis mu korteri seinast seina läbi ning ütles, et ta veel ei võta seisukohta, mis ta korterist arvab! Mu korter pole mingi viimase peal luksus, kui mul oleks võimalik, siis teeksin kohe remondi, kuid üldjoontes on ta mulle väga armsaks saanud. Kaks väikest magamistuba, üks suur magamistuba, suur tuba koos söögitoaga, suur vannituba, väike köök ning pikk koridor. Lõpuks ütles mu sõber, et mu korter on liiga väike! Selle peale ei osanud ma oma peas midagi rohkem mõelda, kui seda, et no jah, pole see sinu Viimsi kahekorruseline suure hooviga maja, kus sa elad ja mis isegi pole mitte SINU oma, vaid kuulub sinu vanematele!!! See oli üks nendest kohtadest, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei mõista seda maailma!
Mõni aeg tagasi kolisid mu tuttavad (poiss ja tüdruk) omaette kolima. Tüdruk käis ringi ja kuulutas suure suuga, kuidas ME ostsime omale korteri ning hakkame nüüd elama iseseisvat elu! Mis oli aga tegelikkus? Tegelikkus oli see, et korteri ostsid poisi vanemad ning MEIE ostmisest oli asi üpriski kaugel. Mul on millegipärast jäänud mulje, et eestlased tahavad näida paremad kui nad tegelikult on ning tunnistamine, et see pole minu oma või et ma ei jaksa seda või teist endale lubada on märk nõrkusest! Aga mis mõte on puhaselget vale suust välja ajada?
Mul on kurb tõdeda, kuid mulle on siit kaugelt vaadates jäänud mulje, et eestlased on liiga asjakesksed. Muidugi on see üldistav ning alati on olemas erandeid, kuid keskmiselt see nii on. Tagaplaanile on jäänud elu ise – emotsioonid, mis sellega kaasnevad ning elu nautimine. Kõlab jällegi natukene juustuselt, kuid millegipärast on eestlane inimene, kes ei oska nautida hetke!
Kui me võtame eestlase töönarkomaania ja usinuse mängu, siis nende töötundide puhul, mida eestlane keskmiselt rabab, peaksime me olema kõik püstirikkad juba! Reaalsuses on aga hoopis vastupidi – oleme lihtsalt tüdinud ning võtame muudkui laenu! Ega muidu poleks meil SMS laen niivõrd populaarseks saanud!
Ma väga loodan, et minu väärtushinnangud ja olemine ei muutu, kui ma tagasi Eesti jõuan! Samuti loodan ma, et eestlane hakkab natukene muutuma ning leiab ehk nüüd tänu kriisile üles need õiged väärtused, millest juhinduda ning mille nimel elada!
ma olen sinuga täiesti nõus.
ReplyDeletetark ja hea sissekanne!
Tegelikult ma ei planeerinud Sinu blogi enam kommenteerida, sai juba ju öeldud, et Su kirjutatut on rõõm lugeda. See sissekanne aga lausa kutsus seda tegema. Ma arvan, et Sul on vägagi õigus ja ma nõustun nii umbes 95% sellest, mida ütlesid. Näiteid ei tule mul just kaugelt otsida - suutsin oma Portugali-aastaga kaotada praktiliselt kõik oma Tallinnas elavad sõbrad. Aga nagu Sa juba ütlesid - ongi parem, ilmselt ei olnud nad siis väga head sõbrad (:
ReplyDeleteSiiski, ära kaota lootust Eestlaste suhtes - siin on ka väga väga toredaid eksemplare (:
on jah toredaid eksemplare kah ja tead, triin, mingite "sõpradega" lähebki nii...ja võib-olla ongi parem!
ReplyDeletema tean, et on väga toredaid eksemplare ja onneks olen nad ka yles leidnud :) siiski on see keskmine eestlane see, kes hirmu nahka ajab. koik on nii paha, nii paha kogu aeg.
ReplyDeleteKadri, kus sa Portugalis olid ja kaua?
Ma elasin Lissaboni ligidal Palmelas, kuid sõitsin igal hommikul nii pool tundi ühte väiksesse külla viinamarjapõldude vahel, kus oli umbes kaks tänavat ja kohvik (selle küla nime ei tea isegi portugallased, seega ei hakka seda ka siin mainima). Töötasin sealses lasteaias ja ma võtsin ikka kõige pikema variandi, mis oli - aasta (: Aga kirjelduste järgi tundub, et kliimaga on Sul rohkem vedanud, talvel oli Portugalis täitsa kole - seinad hallitasid ja toas oli külmem kui väljas. Aga nüüdseks on muidugi kõik halvemad asjad ununenud ja ainult head asjad meeles (:
ReplyDelete