Keelekursustest veel...

Nii, kirjutan nüüd oma esimesest hispaania keele tunnist.

Meid oli grupis täna viis inimest, kuigi tegelikult pidi olema rohkem. Aga iseenesest, mida vähem inimesi, seda parem. Saab rohkem tähelepanu ja kiiremini keele selgeks. 

Nüüd siis inimestest. Üks tüüp, mingi vanem mees, on ilmselt pärit Aafrikast. Ala Marokost või Tuneesiast. Siuke tõsine murjam. No ja tema ikka ei saa üldse mõhkugi aru, mis toimub. Pursib seal oma hispaania ja jumal teab mis keele vahel miskit.

Ja siis on kaks tädi. Valentina on ilmselgelt kusagilt riigist, kus räägitakse vene keelt. Kahjuks ta ei nõustunud mulle avaldama, kust ta pärit on. Ei tea miks, häbeneb äkki. Ja peale seda, kui kuulis, et ma Eestist (eeldades loogiliselt, et ma räägin vene keelt), hakkas kohe pajatama, et ohoo, nii hea, ma saan nüüd kellegagi vene keeles rääkida. Minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu. Ma ei tulnud siia vene keelt ostima. Ei, ei, ei. Tegin talle selgeks, et ei mingit vene keelt. Ainult hispaania. 

See teine tädi on ka paras murjam. Aga räägib hispaania keelt. Kuigi ka tema keeldus avaldamast, kust ta pärit on. 

Ja siis on üks hästi tore tädi Sotimaalt. On enamus oma elust elanud Inglismaal ning nüüd kolis mehega Hispaaniasse päikest otsima. Elanud siin aasta aega ning meie keeleoskus on enamvähem ühel tasemel. Seega sain tema endale niiöelda paariliseks. 

Üldiselt aga on nii, et õpetaja tahab, et ma läheks kohe edasi edasijõudnute kursusele. Ütlesin talle, et elan järgmise nädala sisse ja siis vaatan selle järgmise taseme üle. Eks näis. 

Kogu töö käib hispaania keeles, mis on iseenesest hea. Saan ehk lahti sellest harjumusest, et kui miskit ei mõista, siis hakkan kohe inglise keeles plärama. Ja siiani pole veel miskit arusaamatuks jäänud. Õpetaja seletab loogiliselt ning kui ka mõni sõna jääb arusaamatuks, siis seletab lihtsamalt. Nagu väikestele lastele või nii :)

Ja nüüd tänu minu kursustele, mis on teisipäeviti ja neljapäeviti kell 9.30-11.30, muutusid minu töötunnid Centro 14-s veel lühemaks. Teisipäev ja neljapäev töötan ma nüüd vaid 2,5 tundi päevas. Pole paha! Alguses ma muidugi arvasin, et keeletunnid on niiöelda minu eralõbu, kuid näedsa, polegi! Mulle meeldib!!!

Keeltega pooletoobine...

Toimetasin terve tänase päeva oma rahvusvahelise projekti ajakava tegemisega. Tuleb tunnistada, et kolmekümne inimese tegevused nädalasse kenasti ära mahutada ja omavahel klappima panna, polegi nii lihtne, kui ma esialgu arvasin. Sest mida rohkem tegid, seda rohkem uusi ideid ja mõtteid tuli, mida võiks muuta või mida paremaks teha. 

Aga miks ma sellest üldse räägin. Põhjus on lihtne. Õhtul tööle tagasi tulles (täna on see päev, kus ma ka kella 17-19.30ni töötan) hakkasin vaatama oma märkmeid, mis ma päeval olin siia-sinna paberilehele kritseldanud. Ja siis hakkasin omaette muigama. 

Osa tekstist on inglise keeles, siis eesti, siis hispaania keeles. Kui keegi kõrvalt vaataks neid pabereid, siis ta ilmselt peaks mind pooletoobiseks. Otsustagu siis ükskord ära, mis keeles ma kirjutan või räägin. Aga nii see praegu on. Natuke siit, natuke sealt :)

Aga ma luban, et ükspäev ma enam inglise keelt ei kasuta ning räägin soravas hispaania keeles. Võtku selleks nii palju aega kui vaja...

Mis mõttes sul on ainult üks nimi?

Mul on siin oma nimega väga huvitavaid kogemusi olnud. Näiteks, kui kusagile end registreerid või kirja paned, siis keegi ei mõista, et mul ongi üks eesnimi ja üks perekonnanimi. Siin pole see üldse kombeks.

Näiteks on Escarlata päris nimi: Escarlata Tatiana Trinidad Gomis Gutierrez. Neist enamus ajast kasutab ta vaid Escarlatat ning Gomist, kuid passis on ta nimi pikalt välja toodud. Ta rääkis ka mulle, kuidas ta oma nime sai. Escarlata oli tol ajal, kui ta sündis väga populaarne. Tatiana meeldis lihtsalt ta emale. Trinidad on tema perest läbi käinud läbi aegade - ka tema ema ja vanaema ja vanavanaema nimes on Trinidad sees. Gomis on ema perekonnanimi, Gutierrez isa. Ja nii lihtne see ongi....

Ja kui hispaania naised abielluvad, siis nad ei võta oma mehe nime, vaid jätavad oma nime samaks. Nende jaoks mehe nime võtmine imelik. 

Ja minu nimeks on siin saanud lihtsalt Trini. Hispaaniapärane tuletus Triinust. 

Clases de espanol

Veel häid uudiseid tänasest päevast. Homme on see päev, kui ma lõpuks ometi saan oma keeltekursustega alusatada.

Olin täna oma siestat nautimas, kui üks hispaania tädi helistas ja teatas rõõmsalt, et ma olen kursustel kirjas ja tulgu aga homme kell 9 kohale. Ma alguses ei suutnud uskuda, et tõesti, nii nüüd siis ongi. Ja siis helistasin Escarlatale ning rääkisin talle ka. Ta oli veel õnnelikum kui mina. Vahepeal juba tundus, et ma ei saagi omale kursust.... kuid nüüd hakkan homme tubliks õpilaseks. 

See hispaania tädi, kes täna helistas juba uuris, et kust ma küll pärit olen ja mis ma siin teen ja nii edasi. Väga tore tädi tundus olema. Eks ma siis homme kirjutan, kuidas esimene loeng tundus....

U2 - here i come!

Tänase päeva parim uudis on siiani olnud minu varajane sünnipäevakink emalt. Emad alati teavad, kuidas lastele head meelt teha!

Nimelt tahtsin ma väga väga minna 30. juunil Barcelonas toimuvale U2 tuuri "360" kickoff kontserdile. Ise ma seda piletit osta ei raatsiks elu sees. Aga näed, täna hommikul ootas mind postkastis e-mail koos piletiga!!!!

U2 here i come....

Veidrik kolibki välja!

Eile õhutl saime oma landlordilt kinnituse, et meie veidrikust korterikaaslane tõesti kolib välja! Me ei suutnud Maria Josega olla õnnelikumad! Ainult nädal veel ja siis oleme kahekesi! Pidu, pidu...

Vanainimeste elurõõm

Mulle meeldivad siinsed vanainimesed. Kui eestis leiavad pensionärid, et tuleb kodus istuda, seebikaid vaadata, igavusega võidelda ja raske elu üle kurta, siis siin on olukord hoopis teistmoodi. 

Sa võid igal pool näha vanatädisid jalutamas või kohvikutes istumas. Ja mitte niisama nagu hallid hiired nurgas, vaid kõik on viimseni üles mukitud! On hea näha, kuidas inimesed tunnevad elust rõõmu ka siis, kui nad on juba seitsekümmend, kaheksakümmend või üheksakümmend. Ja vanemaid paarikesi pargis kudrutamas ja üksteisele hellusi lausumas. Elurõõmsad, õnnelikud! Alati tuleb neist mööda kõndides naeratus näole. Väga tore! 

Seega vanaemad, uhked riided kapist välja ja tänavale patseerima! Elu pole veel lõppenud. 

Jälle toidust...

Ma lihtsalt pean rääkima söögist. See viib siin keele alla. 

Inimesed söövad siin tihti. Ja nii on minu päeva osaks saanud kella 12 paiku käia väikesel almuerzol. See tähendab seda, et võetakse väike kohvi ja väike snäkk. Minu jaoks on selleks tostada con tomate. See on ahjus krõbedaks lastud sai koos tomati salsaga, millele vajadusel saab lisada oliiviõli, soola ja pipart. Nämm, keele viib alla. 

Nad söövad siin üldse väga palju saia. Väikeseid pagaripoode on iga nurga peal. Ja no sealt peab ikka suure kaarega mööda käima. Ema, sulle need meeldiksid!

Kohalikust pangandusest

Ma pole siiani harjunud sellega, et siin pangakaardiga maksmine käib teistmoodi. Kui sa oled Eestis või ükskõik kus mujal maailmas harjunud, et isikut tõendavat dokumenti hakatakse küsima alles teatud summast (eestis on see vist ca 500 krooni), siis siin küsitakse dokumenti iga kord. Olgu sul summaks 2 eurot või 200 eurot. Vahet pole. Ja kõikides söögikohtades ei lähe teenindaja isegi enne mitte ära, kui ta pole kontrollinud, kas nimi kaardil ja dokumendil ikka klapivad. 

Lisaks on siin populaarne ka see, et oma allkirja tsekile viskad alla digitaalselt. Võtad pastaka ja kirjutad ekraanile allkirja ja voila - valmis ta ongi. Alguses vaatasin seda masinat nagu kreeka eed. 

Muidu tuleb tunnistada, et kõik on tiptop, mis puudutab kaardiga maksmist. 

Panku on siin iga nurga peal. Ja no nii palju erinevaid, et ma pole suutnud veel kõiki kokku lugedagi. SEB, Nordea, Sampo ja Swedbank on nende kõrval poisikesed. See-eest tuleb öelda, et kõik tehingud ja toimingud on aeglasemad.

Näiteks minu välisriiklik makse Eesti kontolt Hispaania omale võttis aega üle pooleteise nädala. Ja otseloomulikult ei läinud kõik ladusalt. Enne, et raha päriselt minu kontole jõuaks, tuli näha palju vaeva. Küsisin SEBst, et kaua läheb välisriikliku maksega. Tuli välja, et 3-5 päeva. Ootasin kannatlikult. Vaatasin, et eestis kontolt on raha kenasti maha läinud. Ja siis mitte kuidagi ei tahtnud raha minu hispaania kontole jõuda. Rippus kusagil Eesti ja Hispaania vahel. 

Küsisin siis SEBst, et mis värk on. Raha on maha läinud, aga mul pole seda kontol. Nemad ütlesid, et kõik on nende poolt okei ja et ma ootaks nati veel. Täna sai mul kõrini. Printisin välja oma maksekorraldused ja kõmpisin panka. Ütlesin, et tehke midagi, ma tahan oma raha näha. Seepeale maigutasin nemad vaid suud, et nemad ei tea midagi. Üritasin neile selgeks teha, et eesti poole pealt on kõik korras. Hakaku nüüd uurima, kus mu raha on. Saadeti pabereid siia, saadeti sinna. Öeldi, et mingu ma parem koju ja oodaku nende kõne. Ja näed, kolme tunni pärast helistati ja teie raha on kenasti üle kantud! No ikka pead kogu aeg pind perses olema, muidu ei liiguta keegi lillegi...säh sulle kohalikku pangandust!

Meie imelik korterinaaber...

Ja seiklused seoses minu kahtlase korterinaabri Luciaga jätkuvad....

Meil on Maria Josega välja kujunenud juba omamoodi võistlus - kes näeb Luciat tihemini. Alati kui üksteist näeme õhtuti ning päevamuljed ära räägitud, siis küsime üksteiselt, kas sa oled teda täna näinud. See on omamoodi koomiliseks juba muutunud. 

Eile valgustas Maria Jose mind seoses kahtlase Luciaga. Nimelt sain teada, et ta on 30-aastane. Mina pidasin teda endasuguseks, sinna 20ndate algusesse. Sest no vanema mõõtu ta küll välja ei anna. Samuti sain ma teada, et ta õpib, mitte ei tööta. Juuksuriks. Ja juba mitu aastat, kuid kooli lõpetamise plaani ei olevat veel nii pea. 

Lisaks, ta pole mitte kunagi elus töötanud, vaid kogu tema lõbu maksab kinni ema. Näiteks olevat tema ema seda tuba üürinud (kus ta praegu elab meil) kaks aastat niiviisi, et Lucia ise elas hoopiski oma ema juures, kuid ema ikkagi maksis. Ja öelge nüüd, et pole imelik.

Peale. See tüdruk ei käi pesemas. Vähemalt ma pole veel seni näinud teda dusi alla minemas. Samuti pole ma teda kohanud elutoas. Kui ta miskit teeb, siis vaid enda toa ja WC vahel. Ja süüa ta ka ei oskavat teha. Ainult salatit. 

Lisaks kui normaalne korterikaaslane tuleb õhtul koju, siis läheb ikka ütleb teisele tere ja ajab paar sõna juttu. Lobisemise mõttes või nii. Aga see plika ei räägi ühtegi sõna. Ei minu, ei Maria Josega. Ei tere, head aega ega midagi. Aga siis Maria Jose rääkis, et ükspäev oli ta tulnud kell kolm öösel koju ja teinud prauhti Maria Jose toa ukse lahti ning karjunud Maria Josele, et ta nüüd tuli ja läheb magama. No mismõttes :)

Ja nüüd ta peaks varsti välja kolima. Vähemalt tema enda sõnul. Kuigi küsisime ükspäev korteri omanikult, et kas ta teab sellest midagi, kuid ütles, et absoluutselt pole kuulnud ka mitte. Maria Jose pidi nüüd hakkama uurima, mis seis sellega siiski on. 

Seniks kõik, aga to be continued....

Macedonia

Minu siinseks üheks lemmiktoiduks on saanud magustoit nimega Macedonia. Ei, sel pole Makedoonia kui riigiga mingit pistmist. Tegemist on väga tervisliku ning maistva asjaga ning seda saab teha nii ise, poest osta või restoranist tellida. 

Macedonia käib nii: võtad hunniku puuvilju, tükeldad, paned kaussi, pigistad peale apelsinimahla ja jätad 1-2 tunniks seisma, et apelsinimahl kenast puuviljadesse imenduks. Vajadusel võib panna suhkrut.  Siin on apelsinid niivõrd magusad, et ausalt öeldes pole suhkurt vajagi. 

Tavaliselt teevad kohalikud seda magustoitu nendest puuviljadest, mis hakkavad kodus vaikselt halvaks minema. Samas võib seda ka vabalt värsketest asjadest teha. Nagu mina. 

Minu lemmik variant koosneb maasikatest, banaanides ja apelsinimahlast. Samas võib seda teha ükskõik millest. Siin on aga oht selles, et Eesti puuviljad pole niivõrd mahlased ja maitsvad kui siin. Kuid proovige järele!

Nüüd aga sai mu tööpäev läbi ning lippan turule, et omale õhtuks mõnus magustoit teha. Hasta manana (ehk homseni eesti keeles). 

Marja-Liisa vabatahtlik teenistus

Ükspäev olin kirjavahetuses ühe teise vabatahtlikuga, kes läks Viimsi Vallavalitsuse alt vabatahtlikuks. 

Eelmise aasta detsembris otsis üks Sitsiilia (ma arvan, et see on Sitsiilia mitte Sardiinia, aga vabandan väga, kui ma eksin :) ) organisatsioon omale vabatahtlikku. Ja sealne kontaktisik tundis Kadit ning nii see pakkumine valda jõudiski. Ja siis leidsime vabatahtliku, kes projektist huvitatud oli - Marja-Liisa. 

Marja-Liisa veedab nüüd järgmised kuus kuud Itaalia kuuma päikese all. Tema projektiks on arheoloogia ning ülesandeks kõiksugused arheoloogilised väljakaevamised. Ta veel ei tea, mis ta täpselt tegema hakkab, kuid eks ta varsti selgust saab. Tänaseks on ta juba nädalakese Itaalias olnud ning nii palju kui ma temaga suhelnud olen, on kõik tiptop korras ning ta samuti väga rahul, et otsustas selle sammu ette võtta!

Seega vabatahtlikkuse asi on üks tore asi. Vähemalt nendest kogemustest, mis Viimsi on saanud. 

Ideid siit ja sealt, ideid iga nurga pealt :)

See on täiesti hämmastav, kui palju siin olles ideid tekkinud on. Ükskõik, kas need puudutavad asju, mida võiks noortevolikoguga Viimsis korda saata, milliseid rahvusvahelisi projekte võiks teha, milliseid eraettevõtluse samme astuda ja palju muud sellist. Tahaks kõike ja kohe tegema hakata. Inimesed peavad mind juba kohati hulluks, et kust ma neid asju pidevalt võtan. Aga enamjaolt nad lihtsalt ise tulevad. Elust enesest. Tänavatel ringi jalutades ning ennast ümbritsevat jälgides. Saaks nüüd vaid kõik oma ideed ka teistele "maha müüa". 

Andres de Estonia

Eile käisin väljas ühe hispaania kutiga. Nimeks on tal Andres. Miks? Sest ta elab praegu Eestis ning tuli siia oma vanematele külla. 

Olin Andresiga kohtunud juba varem Eestis ühe korra. Ta tutvustas mulle Alicantet (nii palju, kui see siis eemalt võimalik oli - ala tegi nimekirja kohtadest, mida külastada ja kus pidutseda :) ) ning seda organisatsiooni, kus ma praegu töötan. Nimelt oli Centro 14 Andresi saatvaks organisatsiooniks, kui ta oma vabatahtlikku teenistust Sloveeniasse tegema läks. Ja nüüd elab ta Tallinnas. Kui ma ei eksi, siis juba jaanuarist saadik. Ja alates aprillist hakkab seal tööle Tallinn 2011 projektiga. 

Jube naljakas oli kohata siin inimest, kes oli just tulnud Tallinnast. Ja tema meelest oli veel imelikum kohata eestlast Alicantes. Neid polevat siin just kuigi palju. 

Ja nii me väljas käisimegi. Andres tutvustas mulle oma lemmikkohti. Õnneks sain õhtule päris varakult. Kell kolm. Mõistlik. Huh. Praegu on veel mõnus, uus ja huvitav väljas käia, kuid ma kardan, et varsti olen ma sellest väsinud. Sest no nende väljaskäimine lõpeb tavaliselt kell 7 hommikul. 

Minu esimene pilvine päev

Ma saaks väga palju kirjutada oma kõiksugustest esimestest. Nagu täidaks beebiraamatut ja kirjutaks, et minu esimesed sammud, hambad, sõnad jne. 

Nüüd siis veel üks minu esimene. Minu esimene poolpilves päev. Aega võttis, aga kohale ta tuli. Ärkasin laupäeval üles ja vaatasin aknast välja, et ohoo! pilves. See on juba midagi uut. Tegelikult polnudki ilm niiöelda pilves ja külm nagu tavaliselt Eestis. Päike ka ikka vahel tervitas meid. Aga midagi uut siiski.

Mõtlesin siis, et kasutan selle päeva kenasti ära ja küürin korterit. Meil on plikadega ära jagatud nädalad, millal keegi koristab. Minu nädal oli seekord. Ja mister Proper käis kõigest üle. Ütleme nii, et kohe kodusem tunne on nüüd. Liigutasin ka mõned asjad paigast ära - eks me näe, mis sellest arvatakse, kui teised tagasi tulevad.

Ahjaa, see nädalavahetus oli ka minu esimene nädalavahetus üksinda kodus. Maria Jose läks kolmapäeva õhtul oma vanematele külla ning teisest plikast ei tea ma midagi. Ei kippu ega kõppu. 

Aga täna oli juba taas päike väljas nagu kord ja kohus. Ja 23 kraadi. Ma küll ausalt öeldes ei ütleks, et nii soe on. Mina ikka pusa või kampsunit väga seljast võtta ei taha. Aga turistid, kes jalutavad ringi t-särkide ja lühikeste pükstega, ajavad ikka parajalt naerma küll. Neile on nii palav :)