Toimetasin terve tänase päeva oma rahvusvahelise projekti ajakava tegemisega. Tuleb tunnistada, et kolmekümne inimese tegevused nädalasse kenasti ära mahutada ja omavahel klappima panna, polegi nii lihtne, kui ma esialgu arvasin. Sest mida rohkem tegid, seda rohkem uusi ideid ja mõtteid tuli, mida võiks muuta või mida paremaks teha.
Aga miks ma sellest üldse räägin. Põhjus on lihtne. Õhtul tööle tagasi tulles (täna on see päev, kus ma ka kella 17-19.30ni töötan) hakkasin vaatama oma märkmeid, mis ma päeval olin siia-sinna paberilehele kritseldanud. Ja siis hakkasin omaette muigama.
Osa tekstist on inglise keeles, siis eesti, siis hispaania keeles. Kui keegi kõrvalt vaataks neid pabereid, siis ta ilmselt peaks mind pooletoobiseks. Otsustagu siis ükskord ära, mis keeles ma kirjutan või räägin. Aga nii see praegu on. Natuke siit, natuke sealt :)
Aga ma luban, et ükspäev ma enam inglise keelt ei kasuta ning räägin soravas hispaania keeles. Võtku selleks nii palju aega kui vaja...
No comments:
Post a Comment