Minu nädalavahetusest, mille iseloomustamiseks võib seekord kasutada vaid sõnu puhkus, puhkus ja veelkord puhkus. Ausalt öeldes pühapäeva õhtuks olid mul juba parajad süümekad, et ma midagi asjalikku ei olnud teinud.
Minu nädalavahetus algab alati reedel töölt lahkumisega, missiis, et mul õhtul veel inglise keele tund on. Kuna meil oli reedel siin paras kaos, siis mul oli koju tatsates lausa kergendus. Viimaks oli üks nädal taas selja taga. Koju minnes tsekkisin üle Kasia ja tema öösel Poolast saabunud sõbranna Agatha. Päris naljakas oli temaga suhelda, sest alguses inglise keelt rääkima hakates pean ennast ikka väga palju sundima ning vaikselt meelde tuletama, et mu suust inglise keel välja tuleks. Aga see selleks.
Õhtupoolikul oli noortevolikogu koosolek Skype vahendusel. Siinkohal ma muud ei ütle, kui et eestlased on ikka kohati imelikud. Kõik oli jummala tiptop kuni selle hetkeni, kus Karin küsis, et kas ma ikka neile Kaspari juures seekord verivorsti ja hapukapsast küpsetan. Sellest hetkest altes viskas mul aju bloki ette. No mismõttes? Ma väga loodan, et Karin ei mõelnud seda tõsiselt mitte ühtegi protsenti. Ja pealegi, ma tulen Eesti 10ks päevaks, mis te toesti arvate, et viitsin sellise pornoga tegeleda ja veel Kaspari juures? Andke andeks, kuid jätan vahele.
Ja õhtul oli mul inglise keele tund. Keskusesse minnes oli mul tunne nagu miskit suurt ja tähtsat oleks juhtunud. Koik see ümbrus meil oli paksult rahvast täis. Keskusesse saamine oli juba omaette tegu, esimesele korrusele saamine näis kui voimatu missioon ja seejärel neljandale joudmisest ärme parem üldse räägi. Aga lopuks tungisin ma rahvamassist läbi ning olin kohal. Mis ees ootas? Minu klassiruum oli täis mingeid karnevalimakse, hunnikus riideid ja punditäis pubekaid, kes keeldusid lahkumast. Ma siis läksin uuele ringile. See tähendas pidin minema alla korrusele, et kutsuda keegi üles, kes esiteks peksaks need pubekad välja ning teiseks koristaks klassi ära. Peale kova sebimist ja trügimist sai see koik tehtud ning tund vois alata. Pean ikka ja jälle tunnistama, et mulle tohutult meeldib tunde anda. Lausa uskumatu. Aeg läheb nii kiiresti ja alati tekib väga positiivne fiiling.
Peale seda läksin tagasi koju teed Vana Tallinnaga rüüpama. Ma juba kirjutasin, et meil oli reedel kontoris millegipärast jube külm nii, et sormed tahtsid otsast ära kukkuda, siis oli mul ohtuks väga dizzy tunne ja otsustasin end tsuti turgutada. Kuigi ma üritasin igatepidi vältida enda välja ajamisest reede ohtul, siis pidin ikkagi korraks linna peale laiama minema. Told tuli kella 12 paiku järele. See on see üks halb omadus selle juures, kui sobrad teavad, kus sa elad! Lihtsalt tulevad kohale, lasevad alt kella ning ei jäta enne rahule, kui sa pole öelnud ok, ma tulen! Onneks sain teha vaid kiiremad tiirud linna peal ning joudsin tagasi koju juba kella kolme paiku. Jumal tänatud, et minust autojuht sai ning sain nende lollusi kaine peaga vaikselt korvalt jälgida. Siinkohal ma mainin ära, et me käisime korraks San Vicentes, kuid lopetasime ikkagi kesklinnas. Minu roomy ja tema sobrannad joudsid tagasi koju kell viis. Kasia ja üks ta sobrannadest otsustasid veel edasi minna vaatama, kas miskit veel lahti on ning lopuks saabusid koju alles kell 7. Kella üheks, kui ma kodust ära läksin nad veel üles tousnud keegi polnud ning ohtul nad ka kuigi elavat nägu ei teinud, kui ma korraks kodus riideid vahetamas käisin.Ahjaa, see öö oli omamoodi naljakas. Ma andsin ühe oma madratsitest Kasia sobrannale. Kuna ma aga magan tavaliselt diagonaalis, siis öösel keerama hakates lopetasin ma muidugi ühe jalaga voodivorestiku vahel :)
Laupäev see-eest oli omamoodi kodune ja hubane. Mitte selles mõttes, et ma terve päeva oleks hambad laiali kodus diivanil passinud ja mitte midagit harrastanud, vaid veetsin terve päeva kaksikute juures. Kes veel ei tea, siis mul on siin kaks üliarmast ja lahedat kaksikut – Chari ja Veroni – kellest on peale Maria saanud minu parimad sõbrannad siin maal. Laupäevaks kutsusid nad mind enda poole oma tädi sünnipäeva tähistama. Alguses tundus see mõte natukene imelik, kuna miks peaksin mina minema nende tädi sünnipäevalõunale, kuid peale päeva seal, on mul väga hea meel, et seda tegin.
Kuna polnud kunagi varem nende kodus käinud, saime Veroniga kesklinnas kokku ja hüppasime bussi peale. Kaksikud elavad kesklinnast sellise 15 minutilise sõidu kaugusel, mille jooksul saab kenasti kõik see kõige huvitavamad klatsijutud ja uudised ära rääkida. Nende perel on kaks kõrvuti korterit Ciudad Asia linnajaos, mis on kuulus oma madalate majade poolest. Ausalt mina ei pannud seal tähele ühtegi üle nelja korruselise maja! Üks, kus nad kõik reaalselt elavad ning teine seisab lihtsalt tühjalt ja ootab oma aega. See on neil plaanis ära renoveerida ükspäev. Aga see selleks.
Nüüd siis hispaania perekonnast, suhtlemisest, hoidmisest, ninnu-nunnu-nännutamisest. Sellest hetkest peale, kui ma uksest sisse astusin tundsin ma end kui pere liige. Kaksikute ema on alati olnud ülihoolitsev ja hoidev ning tundvat pidevalt huvi ka minu käekäigu vastu. Tädi, kellele õnne soovima hüppasin, ütles, et tal on väga hea meel, Charil ja Veronil on tekkinud üks välismaallasest sõbranna. Ma olevat väga palju nende mõtlemist muutnud. Näiteks soovivat nad nüüd ka vabatahtlikuks minna või Erasmuseks. Muidugi on isa sellele suhteliselt vastu, sest kuidas tema kallid tütred ikka kusagile kaugele üksi lähevad, kuid ema on pidevalt minu käest uurinud, millised võimalused neil oleks teha üht või teist välismaal. Ja siis muidugi vanaema. Siinkohal ei ole vanaemad ikka üldse erinevad. Kohe hakati seletama, et välismaallased on näost alati ikka liiga kõhnad ning et peaksime rohkem sööma.
Kui kohale olid saabunud ka kaksikute vend oma pruudiga ning isa, läks lauda istumiseks. Kell oli nii umbes kolm. Ehk siis oli meil lõunal: ema, isa, kaksikud, vend, pruut, tädi, vanaema ja mina. Hiljem lisandusid veel kaksikute vanatädi ja vanaonu ning nende tädi sõbranna. Ma ei hakka teile üldse nimesid kirjutama, sest te ei saaks midagi aru. Kõigil on põhimõtteliselt ühed nimed! No isa Jose ja poeg Jose Manuel. Charit, vanaema ja ema kõiki kutsutakse Chariks, kuna see üks nende nimedest, mis traditsiooni kohaselt edasi kantakse põlvest põlve. Alguses olin ma ikka rohkem kui segaduses. Mul nagunii nimede meelde jätmisega probleeme, seega kui need kõik veel sarnased ka olid, siis oh seda ajude ragistamist!
Ma siiani ei mõista, kuidas hispaanlased saavad nii palju süüa! Selline louna oleks iga meesterahva unistus, kuid paraku naisele piin! Koigepealt aperitivo lauaga, mis koosnes: tuunikalasalat, oliivid, tuc tuc küpsised kolme erineva pardipasteediga, siis veel kaks marmelaadi meenutavad määret küpsistega, siis juustuvalik, siis tuunikala sink (ohjaa, selline asi on olemas) kahes variatsioonis, siis sardiinid, pähklid, chipsid. Kuna oli teada, et majja tuleb pooltaimetoitlane, oli menüüsse pandud osavasti vaid kalalised ja juurviljalised toidud, kui välja arvata see pardipasteet. Ja muidugi ohtralt veini, vett, õlut ja coca colat.
Enne kui ma söömiseni jõuan, pean ma lihtsalt natukene rääkima alkoholi tarbimisest. Minul oli nalja nabani! Isa kohe mulle pakkuma, et kas õltsi soovid. Mina vastu, et ei-ei, aga seda valget veini rüüpaks küll. Muuseas nende isa oli jummala armas, muudkui soovis minuga inglise keeles rääkida. Ja nii me siis rääkisime, tema inglise keeles, mina siis parandasin ja sädistasin vastu hispaania keeles. Nii mõlemad rahul – tema sai praktiseerida inglise keelt, mina hispaania. Ja siis ulatas Veroni oma klaasi veini järele, Chari ei saa oma meditsiinilise seisundi tõttu alkoholi tarbida. Kuigi kaksikud on kenasti täisealised, siis oh! seda vanaema kisa, mis hakkas, kuidas talle ikka ei meeldi, et tema lapselapsed alkoholi tarbivad. Veroni siis hakkas ka seal seletama, et vanaema ole kuss, ma ainult ühe klaasi. Mina itsitasin vaikselt nurgas ja mõtlesin, kuidas minu vanaema, ema ja mina kodus lauas vaikselt ikka klaasikese tõstame. Aga saaga jätkus kogu selle aja kuni Veronil lõpuks klaas tühi oli. Veroni isa-ema ikka üritasid vanaema vahepeal vaigistada, et see pole tema asi. Ja siis tuli teemaks veel see, et miks siis Triin võib ja Veroni mitte. Vanaema ütles selle peale, et Triin ju nii palju vanem ka teist. Sosistasin ruttu kaksikutele, et jumala eest nad nüüd minu vanust paljastama ei hakkaks. Õnneks nad seda ei teinud ja sain oma valget veini rahumeeli edasi nautida. See-eest nende vennale, kes on 22-aastane, ei öelnud vanaema midagi ei veini ega öõlle kohta. Julgeks öelda, et täielik diskrimineerimine.
Nüüd siis edasi söömisest. Mina vaikselt pistsin omale põske oliive (ma olen neid sööma hakanud, kui nad on värsked, mitte mingid purgist välja koogitud!), tuunikalasalatit ja tuc-tuci sardiinidega. Nämm-nämm! Chipsidest ja muudest hoidsin teadlikult kaarega mööda, ei soovi pingviinistuda. Hull seletamine käis, kõik maailma uudised arutati lahti. See aperitivo ring kestis ca 45 minutit ja kõik, mis vähegi laual oli, sai ka enamvähem ära hävitatud. Muidugi oli selle ajal ka seik, kus öeldi, et kui ma nii vähe söön, siis ma jään pearoast ehk mereandidega paellast üldse ilma! Mina selle peale üritasin seletada, et kuulge-kuulge, see on meie kultuuriline erinevus – teie sööte siin ühe põhjamaallase jaoks üldse nii palju! Selle peale isa muidugi hakkas naerma ja teatas, et jajah, ma tean küll, et teie seal panete pigem joogile kui söögile rõhku! Mina selle peale, et absoluutselt, arvake-arvake kõik seda. Lisasin veel, et kuigi me peame end joogiga seal soojas hoidma, siis siinsed noored joovad kindlalt rohkem kui eesti noored. Siinne botellon on ikka liig mis liig! Ja sellega oli vestlus lõppenud.
Ja käes oli pearoa aeg. Ausalt öeldes oli selleks ajaks mul juba kõht täis mis täis, kuid ei, ootamas oli veel ülisuur pannitäis paellat. Mina kui aukülaline sain esimese portsu, mille peale minu silmad olid suuremad kui tõllarattad! Isegi iga teine meesterahvas oleks selle peale ohkima, ähkima ja puhkima hakanud. Aga ei, vanaema oli võtnud omale ideeks, et ma pean ikka korralikult kõhu täis sööma. Ja nii ma siis vaatasin oma taldrikult koiki neid erivärvilisi ja erisuuruselisi mereelukaid, kes oma sorgadega mulle otsa vaatasid ning loin kahvli sisse...Ma polnud elu sees varem pooli mereelukaid näinud, rääkimata siis sellest, et oleksin neid süüa osanud. Aga Chari tõttas appi, näitas, kuidas ühest või teisest sõrast „liha“ välja väänata. Kui ma olin umbes poole peal oma taldrikutäiega, siis pidin ma juba otsad andma, kuid see oli lihtsalt nii hea! Ma hakkan sajaga hispaania toitu taga nutma! Otsustasin siis, et kõik molluskid panen pihta ja riisihunnik võib alles jääda. Ja teate, mis minu jaoks üllatav oli? Kui neil jääb taldrikul toitu üle, mida keegi puutunud ei ole, siis nad mitte ei pane seda külmikusse, vaid lihtsalt viskavad ära. Milline toiduraiskamine! Saan aru, et ehk mina ei taha homme süüa Chari toidujääke, kuid ta ise võiks ju neid süüa küll! Aga ei, kõik muudkui vups ja vups prügikasti.
Sellele järgnes puhkehetk. Hakkasime vaatama filmi nimega Paprika. Kuna kaksikud on hullult jaapani kultuurist huvitatud, siis kogu pere vaatab neil koos jaapani animatsioonifilme. Päevakorras seekord Paprika. Minu jaoks alguses natukene võõras ning kogu see õgimine tekitas meeletut und, kuid lõppkokkuvõttes mulle isegi meeldis see animatsioon. Teistmoodi, eriline.
Oleks siis see sellega veel lõppenud. Järgnes kohvi ja tordi ring. Ma muuseas seal diivanil koos kogu kaksikute perega ja sugulastega istudes tuli mul esimest korda peale tõeline koduigatsus. Tõsine puudus oma perest ning meie mõnusatest sünnipäevatähistamistest, kus lõpus peale suuremat söömist mõnus diivanile kerra tõmmata ning tassist teed rüübata. Minu esimene koduigatsuse hetk! Selles suhtes mulle hispaania pere ikka hullult meeldib. Niivõrd erinev eesti omast. Kõik on nagu üks, hullult hoolitsetakse ja hoitakse üksteist ning pere on siin ühiskonnas A ja O. Eestis on kohati nii raske kogu kampa kokku saada, siin on perekondlikud lõunad iga nädalavahetuse traditsiooniks. Lapsed tulevad koju ja veedavad oma päeva vanematega, vaatavad filme ning räägivad niisama juttu.
Kella kaheksa paiku hakkasime kaksikute juurest jalga laskma. Me olime lolli peaga (õigemini kaksikud olid oma sõbrannaga kokku leppinud ja mina läksin vooluga kaasa) kokku leppinud sushi õhtusöögi. Oh seda söögiorgiat! Kaksikute vanemad ikka ütlesid, et ma neid veel enne ära minekut vaatama tuleks ja läinud me olimegi. Kõigepealt suundusime minu juurde, et väike riiete vahetus teha ning siis juba sööma. Tänava peal jooksime veel kokku kaksikute mingite sõpradega, kellega sujuvalt jutu rääkimiseks läks ning mistõttu vaene Isabel pidi meid ootama 20 minutit. Aga viimaks me siis sushit sööma jõudsimegi. Muuseas see oli minu esimene sushi siin. Mitte keegi siin pole veel varem mu sushi söömise plaanist vaimustuses olnud.
Minu üllatuseks oli siin sushi jube hea, kuigi ikka ei anna võrrelda nende enda kodu suhshi tegemistega. Olen veendunud, et koos söögi tegemine annab parema naudingu kui tegelik söömine. Ja hinnad olid ka täitsa mõistlikud. Kaheksa lõhemakit oli 4,80 eurot ja 8 fusion makit oli 3,80. Nii, et minul läks õhtusöögi peale ainult 10 euri. Teised aga võtsid ikka ja jälle mitmekäigulised menüüd. Ma ei mõista, kuidas nad jaksavad! Ja siis lõpuks kella poole kaheteistkümne paiku ma sona otseses mõttes veeresin koju. Ma ei tahtnud ühtegi söödavat asja enam mitte näha ka!
Pühapäev kujunes järjekordseks puhkuseks. Hommikupoole hiilisin vaikselt ringi. Kasia ja tema külla tulnud sõbranna magasid välja järjekordset pohmakat. Laupäeval jõudsid nad koju kella seitsmest ja kui mina kodust ära läksin, siis polnud veel elumärki näha. Pühapäeva hommikul jõudsid kella viie paiku ning kella kolme paiku hakkasid kostma esimesed hääled. Lugesin pool pühapäeva kohe mõnuga eesti keelseid ajakirju. Kuna meil oli keskpäeval paras leitsak, siis läksin pargi pingi peale päikest püüdma koos oma ajakirjahunnikuga. Seejärel vaatasin filmi ja laisklesin niisama kuni tulid süümekad, et ma peaks hakkama asjalikuks. Paar tegusat minutit arvuti taga ning naasesin oma filmi vaatamise juurde. Vahelduseks on ikka kõik see kõige parem lihtsalt laiselda ja asjad homsesse lükata. Muuseas pühapäeval tuli mul peale ka hirmus jõulutunne. Olin turult ostnud hunniku mandariine, mis viivad sõna otseses mõttes keele alla ja mille koor ei kleepu nagu eesti supermarketites, tegin tassi teed ja süütasin varajase jõultunde auks küünla. Ja siis vaatasin aknast välja, kuidas 22 kraadis väike tuuleiil palme kõigutab...asi on jõulust ikka kaugel!
