Algas mu eelviimane töönädal. Ei tea nüüd kohe kas nutta või naerda. Üldse ilmselt hakkab nüüd siia juba tekkima sissekandeid, mille pealkirjaks on “minu viimane...”, sest olen vaikselt juba hakanud mõtlema oma Strasbourgi reisile. Minu jaoks lõppeb Hispaanias olemine Strasbourgi minekuga. Peale seda ma ju tööl vaid veel ühe päeva ning ilmselt kujuneb see rohkem laua taga magamiseks ning pakkimisnimekirja koostamisele :)
Ja teate, kuigi ma olen kurb, et pean Hispaaniast varsti jalga laskma, olen ma õnnelik ning excited (ei tea, mis see sõna võiks eesti keeles olla) Eesti tuleku ning Portugali seikluste üle. Ja ilmselt oleks ma tuhaneid kordi kurvem siit lahkumise üle, kui mul poleks seda Portugali ootamas. Sest siis ma peaks hakkama mõtlema taas teemal mida eluga peale hakata. Aga nüüd on vähemalt märtsini rahu majas. Pealegi ilmselt sisenab minusse rahu ka teadmine, et üks päev ma elan taas oma hispaania keelses ühiskonnas...
Ja teate, kuigi ma olen kurb, et pean Hispaaniast varsti jalga laskma, olen ma õnnelik ning excited (ei tea, mis see sõna võiks eesti keeles olla) Eesti tuleku ning Portugali seikluste üle. Ja ilmselt oleks ma tuhaneid kordi kurvem siit lahkumise üle, kui mul poleks seda Portugali ootamas. Sest siis ma peaks hakkama mõtlema taas teemal mida eluga peale hakata. Aga nüüd on vähemalt märtsini rahu majas. Pealegi ilmselt sisenab minusse rahu ka teadmine, et üks päev ma elan taas oma hispaania keelses ühiskonnas...
see sõna võiks olla: elevil, erutatud, põnevil...
ReplyDelete