3.- 4. septembril oli minu rahvusvahelise noorsoovahetuse Street Extreme eelkohtumine. Eelkohtumine on mõeldud selleks, et osalejad saaksid omavahel tuttavaks, lõhutaks jääd ning räägitakse juba detailsemalt läbi projekt ning tehakse vajalikke muudatusi või ettepanekuid. Igast riigist lendast kohale kaks osalejat – grupijuht ning üks noor.
Eelkohtumise planeerimisega oli taas muidugi nalja nabani. Kuna Escarlata oli puhkusel 1. septembrini, siis tähendas see seda, et reaalselt oli aega vaid kaks päeva, et kõik viimased asjad paika saada. Selles suhtes mulle ei meeldi seda korraldada, et on mõningaid kohti, kus ma ei või ise otsuseid vastu võtta ning pean lihtsalt ootama, kuni keegi piisavalt tähtis inimene puhkusel välja tuleb. Ja eks te siis võite juba ise arvata, milline töömeeleolu Escarlatal oli ja kuidas neid minu viimaseid asju tehti.
Kõige parem osa oli muidugi selles, et kui me 2. septembri hommikul (kolmapäeval) hostelisse helistasime ning lisatoite tellima soovisime hakata, siis tuli hoopiski välja, et meil ei ole broneeringut tehtud ning hostel puupüsti täis! Mina selle peale pidin juba peast halliks minema ja mõtlema, et no tere talv! Asi oli selles, et Escarlata helistas sinna enne oma puhkusele minekut ning tegi kaks reserveeringut. See tibi aga kes seal seda kirja pani sai aru vaid ühest ning kui ta mulle ükspäev tagasi helistas ja ütles, et kõik on korras ja et me ei pea üldse muretsema, siis see tähendas seda, et selle septembrikuu lõpu reserveeringuga on kõik niivõrd kuivõrd korras, mitte sellega, mis meil nüüd kohe-kohe septembrikuu alguses vaja oli. Muidugi ega Escarlata selle peale väga õnnelik ei olnud ning appi ei tulnud. Ütles vaid, et ma nüüd otsiks uue koha. Andis mulle mingi nõmeda hosteli numbri ja ütles, et helista-helista. Minul muidugi nokkis peanupuke jälle õigel ajal ning mõtlesin, et miks me peaks oma kohtumisega El Campellosse sõitma (Alicantest nati eemal Benidormi poole), kui võiks proovida ühte teist hostelit, mis on linna sees ning mis pidi olema tiptop. Muidugi et kiiruga siis helistama ja tuli välja, et neil kohad olemas, hind mõistlik ning et muudkui tuleksime. Sel hetkel oli mul see tunne, kus ma käsi mõtteis kokku lõin ning paar väiksemat tantsusammu tegin. Säh, sulle Escarlata oma hosteliga!
Probleemide rada muidugi jätkus veel. Escarlata ei suutnud transpordikaarte varem kätte saada kui 3nda septembri lõunal ehk siis lükkus meie ajakava natukene edasi. Mitte et sellest midagi olnuks oleks, sest nagunii keegi sellest kinni ei pidanud ning see oli pigem täielik formaalsus! Ja kindlustus sai isegi ka tehtud. Muuseas siin polevat seda nõuet, et kindlustuse peab paar päeva enne reisi ära tegema. Tee siis, kui süda lustib ning muudkui kindlusta end!
Ja siis kui kõik juba tundus olevat tiptop saatsid itaallased mulle viimaks oma lennugraafiku. Ja mis siis välja tuli? See, et need tobud olid ostnud piletid Valenciasse ja palusid, et kas me saaksime neile sinna ehk järgi minna. Mina selle peale puhkesin naerma ja mõtlesin, et kas nad üldse kunagi on vaadanud kaarti? Valencia on Alicantest paaritunnise autosõidu kaugusel ning pole see midagi nii lihtsat, et ma lihtsalt sõidan neile vastu. Saatsin viisakalt kirja ja palusin neil siis otsida kõige varasem rong või buss Alicantesse. Lisaks oli neil probleem veel ka majutusega – nad jäid Hispaaniasse kuni pühapäevani, kuid kus ja kuidas end majutada, sellest polnud neil õrna aimugi. Ma siis soovitasin neile paari kohta ning tuletasin meelde, et meie ei saa nende üleliigseid päevi Hispaanias kinni maksta ning et see on nende lõbu! Lõpuks nad jäid samasse hostelisse veel üheks päevaks ning järgmisel läksid Valenciasse!
Kella kolme paiku sain ma oma kontorist välja. Kõik minu poolt valmis – materjalid kenasti kaustades, turistikaardid olemas, lennugraafikud näpus ning kõikide telefoninumbrid näpus! Aeg rutata koju! Ja see kord oli tõesti tegemist ruttamisega, ma pole vist kunagi veel nii kiiresti koju läinud! Point oli selles, et mul oli vaja enne eestlaste saabumist teha veel kiireim koristustuur ning midagi neile söögiks kokata. Seetõttu saigi Teresa kõhutäie naerda, kuidas ma mööda korterit ringi tuiskasin – ühe käega potis makaroni liigutasin ning teisega mopiga mööda põrandaid ringi tuuseldasin! Väike dušš ning peale seda kella viieks Angelile inglise keele tundi andma! Kell pool seitse sai tund läbi, liikusin tagasi linnapoole, et jõuda lennujaamabussile! Kell pool kaheksa olin kenasti bussis ning sõit eestlastele vastu võis alata. Ausalt öeldes tundus see kõik nii imelik – mulle ikka üldse ei jõudnud kohale, et nüüd ongi juba minu projekti algus käes ning läheb ringi sahmimiseks. Renee muidugi suutis mulle vahepeal veel nalja visata, et nad on alles Riias ning et ei tulegi ja kuna sel hetkel minu mõte enam absoluutselt ei töötanud, siis muidugi jäin ma seda ka uskuma! Oh mind lollikest!
Kui ma lennujaama jõudsin pidin ma külmakrambid saama. Ilmselgelt oli pool tunnikest konditsioneeritud bussis minu jaoks liig mis liig. Läksin ruttu lippasin vaatama, kas lennuk on õigeaegselt tulekul ning kas jõuan ühe kiirema sooja joogi teha. Lennuk oli just maandunud. Trimpasin vaikselt kohvi, mõtlesin oma mõtteid ja helistasin Micaelale. Micaelal oli järgmine päev eksam ning tahtis minuga kokku saada, et natukene inglise keelt harjutada. Ma siis ütlesin talle, et mul tulevad sõbrad külla, et miks mitte siis külla tulla, saab nendega harjutada.
Ja siis läskid uksed lahti ning väga suvine Gretel ning soliidselt talvituma tulnud Renee olid kohal. Minu esimesed kallid eestlased olid eelkohtumiseks kohal! Minu esmaemotsioonid ja mälestused sellest kõigest on järgmised: Gretel ei suutnud itsitamist ja imelike nägude tegemist lõpetada, Renee küsis esimese asjana, et kas ma tõesti olingi nii pikk! Asi oli selles, et mul olid kontsad jalas ning kui ma need korraks minema viskasin, siis tuli talle ka südamerahu tagasi! Oli ju Renee näinud mind varem vaid suusariietes Austria mägedes müttamas.
Mul on üks halb komme, kui mulle eestlased külla tulevad. Nimelt tahaksin ma nad kõik kohe surnuks rääkida. No tõesti! Ma pean ikka väga palju vaeva nägema, et ennast tagasi hoida ning lasta võimalus ka teistel rääkida. Nii siis seekordki. Minul muudkui suu vahutab ning Gretel ja Renee lihtsalt vahivad igas ilmakaares ja kurdavad palavuse üle. Grets oli veel mõnusalt suviselt riides, kuid Reneest oli lõpus ikka täitsa kahju ☺ Palun kampsunid koju jätta!
Renee on varem Alicantes käinud, kuid talle ei tulnud mitte midagi meelde esialgu. Kohe näha palju võib üks linn aastatega muutuda. Sellest tulenevalt ootan ma juba väga Tallinnasse tulekut, sest mul on nii palju avastada – Solaris, Rocca al Mare keskus, Vabaduse väljak ning Viimsis olevat ka üht-teist muutunud! Kes soovib giidiks hakata, siis andku mulle heaga teada!
Igatahes kui me minu juurde jõudsime oli reisiliste esimeseks sooviks külm dušš, millele järgnevalt tuli neil isegi eluisu tagasi. Vaesekesed olid tõesti natukene loppis nägudega ☺ Renee muudkui käis korteris ringi ning ei suutnud ära imestada kahte asja: a) kuidas meil küll kivipõrand on ja b) kuidas on nii külm ehitusinspektsioonist läbi lastud (me seinad on väga värdjalt mõnest kohast pahteldatud!). Muidugi oli nende jaoks ka hirmus palav ja jumal teab, mida veel. Kuid sellest kõigest hoolimata tundus vähemalt, et neil oli superhea meel kohal olla. Mitte et Renee esimeseks mureks oleks kohe olnud, et kas internetti ka on, sest tal juba kõik paaniliselt helistavad ja helistavad.
Muidugi ei tahtnud keegi minu superõhtusöögist midagi kuulda (ma tegin pastat ning ostsin isegi esimest korda siin hakkliha!). Pigem käisid neelud ikka väikese rummikokteili ja sangria järele. Meie jututamise ning kõigega ühinesid peagi ka Teresa ja Micaela. Teresa sai viimaks nüüd kinnitust, et kõik eestlased ei ole heledapealised ja sinisilmsed! Ta oli vahepeal juba surmkindel, et nii see on. Sellest hoolimata tahab ta ikkagi Eesti tulla, sest kahest näidiseksemplarist veel ei piisanud.
Põhjamaallastele omaselt oli Gretsi ja Renee suureks sooviks kohe minna randa ujuma. Mina muidugi selle vastu ei olnud, sest mind valdas eestlaste kohaoleku eufooria! Pakkisime asjad kotti, pudelid ka (Renee jättis muidugi topsid maha!) ning saatsime Liisile kiirelt sõnumi, et kohe, kui ta maandunud on, siis helistagu, sest me pole enam kodus! Liisi lennuk pidi maanduma kella poole kaheteistkümne paiku. Vaesekene oli veel kodus enamvähem Alicante kaardilt uurinud, kus ma elan ja kuidas kohale jõuab, kuid näed sa nüüd, meie otsustasime hoopis linna peale minna.
Rannas läks lahti tõsine botellon (nii nimetatakse avalikus kohalikus joomist oma alkoholiga!). Väike piknikulaud lahti, kiiremad rummiringid ning ujuma. Siin on tegelikult avalikult joomine keelatud – selle eest võib saada 90 eurot trahvi! See-eest kõik ikkagi teevad seda, nii ka meie. Keegi isegi kommenteeris vahepeal kui kiiresti minu käsi käis ja pudeli pikali lükkas, kui ma politseiautot patrullimas nägin!
Nalja hakkas saama siis, kui Liisi helistas ning mitte midagi aru ei saanud, mida ma talle seletan. Ütlesin, et ütle taksojuhile, et Playa de Postiguelte ning küll sa kohale jõuad! Ma ei suutnud Liisi tulemist ära oodata – ma polnud teda juba praktiliselt aasta näinud! Ja meil on Liisiga mingi side, mida võib ilmselgelt nimetada tõeliseks sõpruseks-armastuseks. Ükskõik kui palju me ka tülitsenud ja kraagelnud ei ole, oleme alati kõik ületanud ning mul on tunne, et erinevates riikides elamisega on meie side isegi tugevamaks muutunud!
Kui Liisi lõpuks helistas, et ta on rannas, siis oli mul tunne, et lasen püksi või olen nagu väike laps jõuluhommikul enne kinkide kätte saamist! Jooksin talle kohe ruttu vastu ning meie üksteise poole jooksmine oli tõeline filmist välja võetud moment. Tõesti! Jummala naljakas oli. Muidugi ei saanud Liisi veel midagi aru, sest ta oli parajalt meist maha jäänud.
Ma mäletad seda väga hästi, kuidas Liisi natukene Reneed kartis. Polnud ju teda enne näinud ega teadnud, mis tüübiga tegu on. Ausalt öeldes ajas Renee tulek mullegi natukene hirmu nahka, kuna ma ei teadnud, kuidas ta reageerib sellele, et peab elama 5 päeva koos 3 naisega, kes kokku pannes ei moodusta kõige paremat kooslust! See, kuidas aga kõik kohe algusest peale läbi hakkasid saama oli uskumatu ning minu naeratus läks näol veelgi suuremaks! Minu inimesed....
Lõpuks, kui meil alkohol otsa sai, otsustasime me Reneega minna lähedal olevasse xiringuitosse (väike rannabaar) ning osta rummipudeli. Mina uhke hasardiga siis kohe küsima, et ei tea, mis see pudel Negritat maksta võiks (Hispaania kõige odavam rumm, mis isegi kannatab joomist, kui väga pingutada!) ning tädi vastas, et 70 eurot. Arvan, et pole kunagi elus suuremaid silmi teinud kui seekord. Küsisin tädilt ikka üle, et ega ta hinnaga ei eksinud. Tädi ütles, et ei. Mina selle peale ikka vastu, et kas ta teab palju see Negrita poes maksab – 6 eurot. Tädi jäi endale kindlaks, et hinda alla ei lase. Renee oli selleks hetkeks juba valmis ostma, sest ilmselgelt ei saanud ta midagi aru. Mina põiklesin vastu, et tule taevas appi, ma ei ostaks sellise raha eest ka kõige paremat Bacardit. Niisiis jäi meie valikuks kaks õlut, mille peale Gretel ja Liisi just kuigi palju ei rõõmustanud, kuid Renee ja mina rahule jäime.
Eestlased, eestlased!
Mingi hetk, ei tea kahjuks, kelle idee see oli, tuli inimestel idee koju minna. Liisi ja Gretel lippasid eest niiviisi ära (Liisil oli muuseas veel kohver kaasas!), et mul vahepeal kohe tekkis mure, et kas Grets ikka teab, kuhu ta Liisi juhatab. Siiski saime minu maja lähedal oleval tänavanurgal kõik taas kokku ja tegime imestunud nägu.
Koomiliseks läks asi magama minnes. Liisi oli omale kaasa tirinud 100 naela maksva kummimadratsi, mis olevat veel Eddie sõbra oma olnud ning mida mitte mingil juhul katki teha ei tohi teha. Liisi rullis oma madratsi lahti ning mina vaatasin seda kui kreeka e-d. See oli nii õhku ja kõva, et ma ei maksaks selle eest isegi mitte 10 naela. Seega, hops-hops! kõik minu voodisse! Ma ei mäleta kelle idee see küll oli, kuid lõppkokkuvõttes päris naljakas. Mäletan, et viskasime nalja, itsitasime ning karjusime veel päris pikalt! Lõpuks kella viie paiku saabus vaikus, vaikus, vaikus.
Kui mu äratuskell hommikul helises ning ma seda üle teiste haarama hüppasin tundus mulle, et meil on ikka veel öö. Hiilisin vaikselt välja ning toimetasin ringi, et minna vastu lätslastele, kes pidid saabuma 08.30 lennukiga. Tegin omale kaasa suure topsitäie kohvi ning haarasin laualt vanemate saadud Kroonika ning välja ma lippasingi. Selleks hetkeks polnud mul isegi und enam. Üks asi, mis mulle siin tohutult meeldima on hakanud, on hommikud – kui tänavad on tühjad, päike tõuseb ning hakkab üha tugevamalt kõrvetama, kui inimesed hakkavad rutates tänavatele ilmuma ning bussid üha rohkem täituma! See on see miski, millest ma ilmselgelt Eestis puudust hakkan tundma! Sest tundes ennast ei suuda ma Eestile tüüpilise vihmase ilmaga end küll nii varakult üles ajada ning sealjuures veel rõõmsat nägu teha! Sellest hoolimata ma luban, et ma vähemalt üritan jätkata oma hommikuinimeseks olemist.
Kui ma lõpuks lennukasse jõudsin, siis olin juba napilt-napilt hiljaks jäämas! Muidugi, et unustasin koju oma sildi Sandrise nimega (Sandris on lätlaste grupijuht) ning tuletasin vaikselt oma mälusopis ringi uurides meelde tuletada, milline oli Sandrise nägu Facebooki piltidel. Ootasin ca 30 minutit ning kohal nad olidki – natukene väsinud, kuid ääretult rõõmsameelsed, et viimaks Hispaaniasse jõudsid! Nende reis oli möödunud suhteliselt pikalt – nad olid tulema hakanud juba kolmapäeva hommikul, veetnud päeva Düsseldorfis, kuhu läksid lennukast hääletades, ning viimaks neljapäeva hommikul jõudnud Alicantesse. Mäletan hästi, kuidas Sandrise Soome sõber Loni (ta päris nimi on liiga pikk ja keeruline) imestas, kui teada sai, et ma tegelikult Eestist olen ning polegi hispaanlane. Mina muidugi sellepeale vaikselt itsitasin ning muigasin! Millegipärast on hakanud kõik arvama, et ma elan siin juba vähemalt paar aastat. Jutustasime usinasti Sandrise ja Loniga, kui mulle helistas meeleheitel Liisi, kes kurtis, et mitte keegi ei taha üles tõusta! Viskasin Liisile paar kiiremat nalja, ütlesin, et mingu aga ning lugegu mõnda Kroonikat või midagi, las teised magavad ning ma olen tagasi ca 45 minuti pärast. Sõitsime Loni ja Sandrisega Centro 14-sse, viskasime ära nende kotid ning andsin neile juhised, kuhu minna ja mida teha. Point oli selles, et Dan (Inglismaa grupist) pidi jõudma Alicantesse kell 12 ja noh itaallased alles kella kolme paiku ehk leppisime nendega kokku, et saame kõik kokku Centro 14-s kell 12.30 ja siis lähme koos hostelisse. Kui ma vaikselt oma maja poole tagasi tiksusin, siis nägin juba kaugelt, kuidas päikesepüüdjad (Liisi ja Gretel) ning nende sabas sörkiv Renee trepist üles kõmpisid. Minu maja kõrval on kohe suured trepid, mis viivad keskkooli juurde, on hommikuti parimaks kohaks päikese võtmiseks. Ja otse loomulikult hull päikesepüüdja Liisi oli kõik korterist välja peksnud. Seejuures polnud ju nad sellele mõelnud, et neil pole võtmeid, et tagasi sisse saada! Nii nad seal siis uimerdasid oma kohvitassidega, mis tõi mulle naeratuse näole. Ja ma ei kujuta üldse ette, millest Liisi selle kohvi tegi, kuid see sõõm, mis ma Renee tassist sain, ei maitsenud kohe üldse hästi! Mina olin nälga suremas selleks hetkeks ning peksin kõik üles. Renee soovis meile hommikusööki teha, seega tegime kiirema tiiru temaga poodi, et mune osta. Ja ausalt öeldes on jube mõnus vaadata, kuidas meesterahvad hommikusööki meisterdavad. Tiksusime vaikselt kuni kell hakkas 12 saama. Võtsime kohvrid ning jooksime bussijaama poole. Jätsin päikesepüüdjad parki päikest võtma ning läksin Danile vastu. Daniga taaskohtumine oli kohati imelik, kuid ääretult tore. Olen teda nüüdseks elus näinud vaid kolm korda, kuid temast on saanud üks minu parimaid sõpru. Osade inimestega on kohe algusest peale see klapp olemas. Ta on tegelikult praegu Ciudad Realis vabatahtlik nagu mina ning kohtusime esimest korda aprillis toimunud vabatahtlike koolitusel Santiago de Compostelas. Dan ise selgitas mulle seda niiviisi, et ta tegelikult poleks üldse peale seda koolitust arvanud, et me enam kunagi kohtume. Aga näed, elu mängib vingerpussi ning tavaliselt on nii, et need inimesed, kellega sa arvad, et kohtud veel, tegelikult ei kohtu ning need inimesed, kellega oled kindel, et mitte kunagi enam ei kohtu, nendega just kohtud! Nii oli siis ka minu ja Daniga. Danis on miski, mis mind paelub. Võibolla tema rõõmsameelsus peale kõike seda, mida ta on pidanud kunagi oma elus üle elama, võibolla miskit muud. Tal pole olnud just kõige kergem elu – ema alkohoolik, isa narkosõltlane, kes aeg-ajalt oma lapsi peksta armastas. Õnneks on Dan sellest puhtalt välja tulnud ning oma elu suutnud joones hoida. Kui me kõik taas kokku saime Centro 14-s, siis ootas mind ees muidugi üllatus, mille peale ma püha viha täis läksin. Selleks üllatuseks oli mitte keegi muu kui Escarlata. Nimelt pidi ta meiega kaasa hostelisse tulema. Minul polnud õrna aimugi, kus see hostel on, kuidas sinna saab ning paberimajandusegagi pidi tegelam Escarlata. Ja mis siis välja tuli? Escarlata viskas mulle kätte paki pabereid, Alicante kaardi märgistatult, kus on hostel (linnaosa, kus ma kunagi varem käinud polnud) ning bussiplaani. Seejärel teatas ta, et tal on nii kiire-kiire ja ei saa tulla ning mingu ma nendega ise. Mina seepeale küsisin viisakalt, et väga armas, kuid huvitav, kus see bussipeatus on. Selle peale öeldi, et mine vaata, kusagil keskturu juures. Muidugi üritasin ma säilitada suurima rahu, sest ma saan alati hakkama, kuid nii lihtsalt ei tehta!!!! Lõppkokkuvõttes oli mul aga väga hea meel, et Escarlata nende paari päeva jooksul oma nägu meie projekti käigus ei näidanud ning sain ise tegutseda nagu süda heaks arvas. Tegime kiirema tuuri meie keskuses ning asusime hosteli poole teele. Mulle kohutavalt meeldivad hispaanlased selles mõttes, et nad on meeletult abivalmid ja sõbralikud. Läksin jooksuga uurima bussijuhi käest, et kus ma maha minema peaks. Bussijuhil polnud õrna aimugi alguses ja kutsus appi kõrval olevad inimesed. Lõpuks rääkisid mingi suvalise tädiga, kes meid õigel ajal maha juhatas ning hostelis me olimegi. Läks suureks nimede kirja panekuks ning paberite määrimiseks. Aga lõpuks said kõik võtmed ning oma tuppa. Kiired duššid, särgid värgid ja sööma. Teised olid hullult üllatunud, kui korralik hostel on ning kuidas me sellise välja võlusime. See tegi mul juba tuju paremaks ning jätsin Escarlata ning oma viha kus see ja teine.
Käib töö ja vile koos
Peale lõunat oli plaan lihtne. Mina läksin rongijaama itaallastele vastu, teised suundusid randa. Itaallased on itaallased. Sara ei näinud üldse itaallase moodi välja, Lorenzo oli aga ehe näide tõsisest itaallasest. Läksime hostelisse ning jõudsime isegi nendega veel lõunat sööma. Tänu sellele, et mina ikka vabandasin ette ja taha, et hiljaks jäime ning et kas saaks ikka veel süüa neile ka. Söökla tehti uuesti lahti ning portsud jagati laiali. Siis aga hakkas pihta see osa, mille kohta ma ütleks lihtsalt ITAALLASED! Ma pole nii aeglast sööjat enne näinud kui Lorenzo (ta on meie oma Borat). Sööklatädi tahtis meid juba mitu korda välja visata, mille peale mina siis ütlesin, et Lorenzo, amps-amps kiiremini! Kui kõtud lastel täis, läksime randa, et teistele järele jõuda. Rannas oli juba käimas selline puhkus, et vähe ei olnud. Mind ajab siiani naerma Renee küsimus, et kas ma olen okei. Ma ei kujuta ette, millise näoga ma sinna randa jõudma pidin, et mind sellise küsimusega tervitati. Igatahes läksin ma hüppasin vette ning olin lihtsalt seal vähemalt pool tunnikest. Ulpisin edasi-tagasi ning puhastasin oma mõtteid.
Ettevalmistav kohtumine noorsoovahetustel on mõeldud selleks, et inimesed omavahel rohkem tuttavaks saaksid, tutvuksid kohaga, kus projekt toimuma hakkab, et vaadata üle projekt ning seda detailsemalt teistele tutvustada, vastata kõikvõimalikele küsimustele ning viia sisse muudatusi-ettepanekuid kui vaja. Kuna minu projekt oli enamvähem okei jonksus ning plaan paigas (mis siis, et ma iga päev millegi uuega välja tulen ning pidevalt ajakava muudan!), siis panin mina eelkohtumisel rohkem rõhku sotsialiseerumisele. Ja ausalt öeldes pole ma varem näinud, et inimesed nii hästi kohe läbi saaksid, see oli lausa uskumatu. Kõik said kohe jutu- ning naljasoonele ja peagi läks juba üksteise kallal lõõpimiseks.
Peale mõnusat rannas lebotamist oli käes kultuuriprogrammile ehk kindluse vallutamine. Alguses olid kõik suure hurraaga valmis kindlusesse minema, kuid peagi hakkas palavus kõiki piinama, mille peale mina vaikselt muigasin. Meie liikumise tegid raskemaks Loni ja Sandris, kes tegid pilte ilmselgelt iga nurga peal. No tõesti, ma pole varem näinud, et mõni tüüp nii palju pilte oleks teinud! Ja enamus pilte oli stiilis “mina ja post” või “mina ja puu”. Aga eks see ole täielik turisti värk – enamusel oli esimene kord Hispaanias ning tuli ju iga nurga peal mõni klõps teha. Ilmselt oli asi minus, et mina olen kohalik....
Lõpuks saime aga kenasti kindluse vallutatud. Kui ma sinna üles jõuan, siis on mul alati selline vaba tunne. Tunne, mida ausalt öeldes ei oskagi sõnadesse panna. Vaade, mis sealt avaneb on super ning vabastav. Vahel käime seal ikka raamatut lugemas või niisama jutustamas ja elu üle arutamas. See on üks nendest kohtadest, kus ma kaugusesse vaadates alati mõtlen, et ma armastan Hispaaniat, Alicantet ning oma elu siin.
Kindluse vallutamine
Kella poole kaheksa paiku hakkasime alla kiirustama, kuna meil oli vaja jõuda Fany juurde. Fany on meil üks vahva tädike Centro 14 kõrval, kust me igast vajalikku toidukraami ostmas käime. Linnavalitsusega asju ajades on see halb, et sa ei saa kunagi sularaha kätte ning pead kõike ajama ülekannete kaudu. Õnneks on meil Fanyga hea kokkulepe, mina ainult sisse, ütle, mis vaja ning seejärel annavad nad pärast meile arve. Ostsime Fany juurest snäkke õhtuseks olenguks rannas – limpsi, puuvilju, küpsiseid, chipse jms. Seejärel kiirustasime toidupoodi alkoholi järele. Projekti rahaga ei saa osta alkoholi, seega on see igaühe eralõbu.
Lõpuks jõudsime tagasi hostelisse õhtust sööma. Calamares a la romana maitses imehästi! Sellest on saanud siin minu üks lemmikuid, kuigi pole just kõige tervislikum, sest need on paneeritud ning küllaltki rasvased. Edasi pesemine ja kasimine ning viimase bussi peale. Juhatasin teised randa, ise läksin ruttu koju, et ennast vähe kasida ja järgmiseks päevaks asjad võtta. Otsustasin, et poen kellelegi voodisse ning veedan ikkagi öö kõigiga koos hostelis. Kuigi tegelikult ei tohiks seda teha. Kui ma koju jõudsin, tuli minuga ruttu rääkima Teresa. Nimelt oli meie korterinaaber vahepeal ära keeranud. Ta ei rääkivat Teresaga isegi mitte sõnagi. Mina teda ei näinud. Ajasime natukene Teresaga juttu, me oleme jube hästi hakanud läbi saama. Lausa uskumatu! Temast on saanud minu teine kõige parem sõbranna siin. Ta siis itsitas meie üle, kuidas me eestlased olevat lällanud öösel ning kuidas ta olevat oma toast karjunud, et me vait jääksime. Muidugi, et me midagi sellist ei kuulnud ning seetõttu ei osanud ka vait olla. Pealegi eks sa ütle hommikul kell viis kellelegi, et jää nüüd vait. Aga õnneks on meil omavahel mõistev suhtumine – mina ei torise siis, kui Teresa oma sõpradega lällab ning tema ei torise siis, kui mina lällan. Ainult hommikuti norime üksteist ☺ Ausalt öeldes diivanile maha istudes hakkas mulle väsimus ka lõpuks kallale tulema, mille peale ma end ruttu püsti ajasin ning majast välja peksin. Tõttasin vaikselt ranna poole, ostsin kaasa veel jääd, sest no soe rummikokteil ei maitse mitte kellelegi hästi ning tirisin kaasa veel ka oma lubatud Vana Tallinna Danile. Randa jõudes olin ma otse loomulikult ajast kõvasti maha jäänud. Jook maitses kõigile imehästi ning olemine täies hoos. Andsin Danile siis oma Vana Tallinna, mille peale me selle kohe ringis ära lahendasime. Mina jõudsin randa kella poole ühe ajal, pole õrna aimugi millal me sealt lahkusime. Kõige parem oli see, kui kutid otsustasid, et peidavad randa ülejäänud alkoholi ja Coca ära. Kaevasid auku nagu väiksed kutsikad ning õhtu võis jätkuda. Suundusime meie El Barriosse, mis on niiöelda peopiirkond. Seal jagunes meie seltskond kaheks – ühest läksid Carpe Diemisse (mis mulle absoluutselt ei meeldi), meie läksime Havanasse. Meie punt koosnes: Dan, Liisi, Gretel, Renee ja mina. Meie õhtu lõppes mingi hetk, kui pidu lõpps. Mul tõesti polnud kellast õrna aimugi. Tuigerdasime linnas ringi, käisime väiksel KFC tuuril ning ootasime esimese bussi minekut. Bussipaetuses olid ikka kõik purjus, mis purjus ning sellest annavad aimu ka meie pildid. Ma ei mäleta, kellel tuli geniaalne idee panna fotokas asfaldile ning hakata pilte tegema. Igatahes sain nalja nabani! Hostelisse jõudes olid kõik surmväsinud, kuid see-eest oli süda rahul ning naeratus näol. Botellon rannas. Dan ja Liisi.
Havana. Ma kohe üldse ei mõista kahte asja: a) kuidas me sinna üldse sisse saime arvestades meie jalanõusid ja b) kust ma võtan selle tobeda naeratuse?!
Kell viis hommikul bussi ootamas, kus igast huvitavaid asju hakkas juhtuma - Gorbatšov tuli külla, Shauma ehtis juukseid ning Grets puhkas lihtsalt jalga Dani süles.
Minule tegi äratuse Liisi. Miss London ikka ei viitsi kohe üldse magada! Tuli võtma hommikusöögi talonge. Ma kohe üldse ei viitsinud ust lahti teha ning oleks sel hetkel kõik kuradile saatnud. Uni oli eriti magus! Olin ma ju eelneval öösel maganud vaid 2 tundi, nüüdsel sain kõva 2 tundi lisaks. Aga ei, talongid pihku. Jooksin isegi ruttu sööklasse, ladusin kandiku asju täis ning tagasi tuppa ja voodisse. Jätsin veel ukse taha sildi, et kohtume kell 11 saalis ning palun mitte segada! Minu uni aga ei jäänud kuigi pikaks, sest mulle hakkas helistama Escarlata. Järgmine kord, kui ma püha viha täis läksin. Nimelt pidime me selles hostelis ööbimiseks ostma Centro 14-le hosteli rahvusvahelise kaardi (carnet alberguista), mis maksis 15 eurot. Escarlata teateks oli aga see, et seda ei saa ülekandega maksta ning pean koguma kõigilt 2 eurot, et selle eest tasuda. Ausalt öeldes on see ebaviisakuse tipp! Õnneks polnud kellelgi 2 euro andmise vastu midagi. Kuid siiki.
Seejärel järgnes official osa kahepäevasest eelkohtumisest. Minu pikk-pikk loeng projekti teemal. Omaarust ei rääkinud ma absoluutselt palju, kuid kui lõpetades kella vaatasin, oli peal juba lõunasöögi aeg. Kõik tegid tähtsaid nägusid ning kirjutasid ja küsisid. See tegi ausalt öeldes tuju päris heaks, sest miljon tobedat küsimust on igatahes parem kui vaikivad näod. Oma suurepärase loengu lõpus sain kiita, et olen teinud väga põhjaliku eeltöö ning projekt pakub kõigile väga palju huvi! See oli see hetk, kus ma oma mõtetes käsi kokku lõin ning tantsisin! Pole midagi paremat, kui kiitus teiste poolt. Otse loomulikult on see minu jaoks hea ja huvitav projekt, kuid kuulda seda ka teiste suust, on see kiitus omaette!
Official osa. Mul oli tunne, et ma pole kunagi nii palju rääkinud.
Peale lõunasööki oli meil vaba aeg ja mis te arvate, mille poolt kõik hääletasid?! RANDA!!! Ainult itaallane Sara otsustas, et ta soovib kinno minna. Kõik teised suundusid randa. Päeva hitiks oli Lorenzo oma seksikates Speedodes. Te oleks pidanud seda nägema, see oli ikka parajalt koomiline! Ja kuidas ta inglise keelt rääkis, see oli teine koomiline. Siiani tulen naer selle peale peale. Ahjaa. Enne randa jõudmist läksime oma aaret välja kaevama. Kutid leidsid üles koha, kus asjad maetud olid ja te oleks pidanud nägema inimeste nägusid, kui me oma rummi, õlut ja Cokat välja kaevasime. Keegi ei saanud aru, kuidas kamp tuleb lihtsalt randa, võtab suvalise nurga ette ning leiab sealt kõike head ja paremat!!! Üks tädi uuris kohe väga lähedalt, millega me tegeleme :P Turistid, tõsiselt! Esimese ja viimase asjana vaid saaks randa. Siin tuleb süüdistada Miss Londonist (Liisi!).
Shallalaaa rannas - Grets ja Dan
Lorenzo ehk Mr. Slow ehk Borat!
Lätlased lahkusid pealelõunat, Dan õhtupoole ning itaallased ja eestlased jäid veel paariks päevaks. Dani ära saatmas rongijaamas käisime veel omale järgmiseks päevaks autot rentimas, et järgmisel päeval saada Santa Polasse. Käisime kõik veel hostelis õhtust söömas ning eestlased suundusid tagasi minu korterisse, itaallased jäid hostelisse ning pidime õhtul välja minnes uuesti kokku saama. Kui me koju jõudsime, siis hakkasime sättima end välja. Ajasime juttu ja lollitasime. Gretel ja Liisi olid kutupiilud, kuid siiski lubasid suure suuga, et lähme välja. Renee oli välja minemise poolt samuti. Mis aga juhtus siis, kui mina oma pluusi triikisin? Beibed jäid magama ning kui minul olid riided seljas ning asjad pakitud, siis polnud enam väljaminekust õrna aimugi. See oli see hetk, kus ma mõtlesin, et kas ma olen tõesti imelik, et mul ei ole und ja tahan välja minna. Renee oli juba peaaegu valmis välja minema, kuid kuidagi jäime juttu rääkima ning peagi oli kell jälle viis hommikul. Otsustasime, et sellega meie õhtu piirdub. Vahepeal üritasin veel Gretelit ja Liisit üles ajada, kuid ainuke asi, mis mul õnnestus, olid seksikad pildid neist magamas. Üks nagu surnu kirstus ja teine jalad taeva poole. Kui hommikul Gretsile pilti näitasin tema seksikast magamispoosist, ei suutnud ta ära uskuda, et ta tõesti niimoodi magab! Järgmine öö oli juba inimlikum, sest varastasime Teresa toast madratsi. Me ei saanud lasta enam Reneed voodisse, sest kui ta külge keerama hakkas, siis terve maa ja ilm krigises ja kragises, mille peale Liisi soovitas talle soojalt hakata mõtlema dieedile ☺ Vahepeal oli mulle Lorenzo veel tuhat korda helistanud ja sõnumeid saatnud, kuid ausalt öeldes mina oma telefoni helisemist ei märganud, kuigi see oli täpselt mu nina ees laua peal ning ma pidevalt silmitsesin seda. Kui me magama läksime, siis oli Lorenzo veel meile helistanud kella kuue paiku hommikul. Hull mees! Aga mis siis juhtus hommikul? Minul oli uni läinud kell seitse. Silm lahti nii mis hirmus. Üritasin küll igate pidi uuesti und saada, kuid mitte midagi. Hakkasin raamatut lugema, mille peale teised külge keerates vaatasid, et ma olen hulluks läinud. Muuseas eelmisel õhtul oli Renee see mees, kes suure suuga lubas, et kell kaheksa hakkab ta auto järele minema, et võimalikult varakult jõuda Santa Polasse surfama. Ja mis te arvate, kes see kõige suurem põõnaja hommikul oli?! Kell kaheksa ajasin mina end üles ning läksin pesema ja hommikussööki tegema. Ja kella üheksa ajal minu kannatus ausalt öeldes täiega katkes. Läksin tõmbasin kõik aknakatted eest ära ja hakkasin rahvast maast lahti peksma. Selle peale muidugi oli kuulda vaid vingumist ☺Näidised beibede magamisstiilidest - öösel kell kolm ja hommikul kell seitse
Aga üles nad said ja kõhud täis. Seejärel läksime Reneega auto järele, beibed jäid koristama. Auto tagasi toodud ja kenasti pargitud. Arvan, et Renee ei saa siin ikka veel aru, kuidas parkimine käib ja kuidas kõik autod vaikselt mõlgitud on! Pakkisime asjad ning sättisime end minekule. Tegime veel kiirema vahepeatuse šopingkeskuses ning teele Santa Polasse. Muidugi, kui kohale jõudsime, siis oli ühel mehel silm kohe säramas. Okei, alguses tegi talle natukene muret see, et tuult ei olnud. Lükkasime Greteli vette. Ja kui tuul hakkas tõusma, siis oli Renee kord. Ma ausalt öeldes pole veel kunagi näinud, et üks inimene võiks olla niivõrd oma elemendis – ei mingit vingumist ega vigisemist! Eelmistel päevadel ta ikka rannas kurtis, et pole midagi teha, kuid see päev ei olnud ühtegi sõna! Absoluutselt ühtegi! Muidugi, et ta suutis ära kaotada minu kolm uime neljast. Käisime vahepeal neid veel poest ostimas, kuid kõik olid otsas. Küsisin siis keskusest, kas võime Reneele ühe laua võtta (enamasti nad seda ei anna ning kõik kitei varustus oli nagunii välja laenutatud), kuid mulle ikka laud anti! Ja Renee sai tagasi vette. Oh seda õnne ning rahulolu tema näol!
Helistasin vahepeal veel ka Triinule ning teatasin, et oleme Santa Polas ning tulgu läbi! Õhtupoolikul jõudsid nad kenasti kohale koos raksust varastatud meloniga, mida me vaikselt rannas nautima hakkasime. Kella seitsme ajal peksime Renee veest välja, oli vaja varustus tagasi keskusesse viia, kuna nad hakkasid sulgema. Kutid aitasid veel keskuse kinni panna – mu sõber Nestor veel kiitis, et näed kui tublid ja tugevad mehed need eestlased on! Käisime veel korra Danieli surfipoes ning suundusime rannikut pidi tagasi Alicante poole. Liisi, Gretel ja Renee käisid veel korra hipiturul, mina valvasin vaikselt autot, kuna otse loomulikult olen ma hakanud kasutama hispaanlaste parkimisstiili – jäta lihtsalt auto tee äärde ohutuledega ning oota neid seksikaid politseinikke, kes tahavad sinu autot ära vedada!
Rannamõnud
Kui Triin ja Veljo raksust varastatud meloniga kohale ilmusid
Gretsu
Oh seda Renee õnne ja sära silmis
Santa Polast tagasi sõites on mul alati tunne nagu miski minust oleks maha jäänud. Või hakkas mulle kohale jõudma reaalsus, et homme lähevad kõik koju ja meie lahe olemine saab otsa! Või siis mulle lihtsalt meeldib pimeduses autoga sõita. Koju jõudes oli meil mõnus ühine õhtusöök ja kiiremat drinkid. Järsku tekkis moment: but why is the rum gone? Seepeale jooksime Reneega araablase juurde uut tooma. Ja kui me tagasi jõudsime, mis meid ees ootas? Kaks beibe meikisid end vannitoas ühes käes ripsmetušš ja teises Vana Tallinn ☺ Eestlased, ehtsad eestlased! Lollitasime veel köögis parasjagu, latrasime vanadest headest aegadest (sorry, Renee!). Lõpuks oli aeg välja minna. Tegime veel kaasa väikse turgutuse ning tänavale.
Naised turul
Meie. Au Reneele, kes meiega viis päeva vastu pidas!
Püha õhtu söömaaeg
Nii kaib see ehtimine - yhes käes ripsmetuss ja teises Vana Tallinn
Peale neid meie pilte arvas Renee, et enam ta küll ei saa öelda, et komandeeringus käis. Ainult peopildid naistega :)
Ja siis läksid kolm naist hulluks. Esimesena avastas Liisi rollerid, mille peal, ees ja taga tuli pilte teha. Seejärel hüppepildid pingilt. Seejärel tekkis hea idee minna auto katusele. Siit moraal: Liisit ja mind ei tasu kokku lasta! Väike fotoshoot auto katusel. Grets hakkas juba mingi valge auto otsa ronima, kuid saime käe ette. Järgmiseks peatuseks oli Havana. Kiiremad tekiilashotid ning tants ja trall. Lõpuks jõudsime me välja värkset õhku hingama ca kella kolme paiku. Muidugi, et sisse me enam ei saanud, sest rahvast oli liiga palju. Havana on üks popimaid kohti, kus inimesed käivad! Seega hakkas nälg näpistama – peatus KFC! Kõik tellisid hoolega, sõid. Järgmine ring. Ja siis hommikul imestati, et kuhu see raha küll kõik kadunud on?! Te sõite selle maha seal KFC-s. Kella poole viie paiku jõudsime tagasi koju. Gretel lubas veel suure suuga, et hakkab hommikul meile pannkooke tegema. Muidugi polnud nendest pannkookidest mingit halli haisugi!!! Renee peksis kõiki hommikul üles, sest kahel oli ju hommikul vaja lennukile jõuda kella kümneks! Kes küll otsustas nii varajase lennu omale võtta. Sest hommikul ei tahtnud enam mitte keegi minema minna ning näod polnud ka kõige õnnelikumad!
Hull seletamine käib
Motikas - millegipärast hakkasid meile rollerid ja motikad meeldima.
Hüppame, hüppame
Autokatuse naljad - ma absoluutselt ei kujuta ette, kust see idee tuli, kuid seda me tegime! Paha, paha!
Grets omas elemendis
Viimane pilt meist koos. Reneel on millegiparast silm väga punane :)
Mulle kunagi ei meeldi hüvastijätud, kuid ilmselt teadmine, et nad tulevad tagasi kolme nädala pärast tegi asja kergemaks. Kui ma oleks teadnud, et näen neid taas kolme kuu pärast, siis poleks ma hea meelega sellest lennujaama uksest isegi mitte sisse astunud, vaid lihtsalt nad maha visanud ning minema kihutanud. Kuid kiiremad tsaubläud ning Liisi ja mina hakkasime tagasi Alicantesse kimama. Viisime auto rongijaama, tuli välja, et kontor avatakse alles kell 11. Läksime tagasi minu poole hommikust sööma. Kella üheteist paiku läksime viisime võtmed tagasi ning suundusime San Juani randa. Ma pole veel kunagi seal nii suuri laineid näinud kui sel päeval.
Ausalt öeldes ei teinud me sel päeval mitte midagit. Magasime kordamööda ja tervitasime üksteist külge keerates. Seejärel jutustasime maast ja ilmast. See oli see hetk, kus ma mõistsin, kuidas ma Liisist oma kõrval puudust tunnen! Järsku kella viie paiku avastasin ma, et peaks hakkama tagasi minema, kuna ilmselgelt oli vaja Liisil veel õhtul lennukile jõuda. Käisime veel kiiremal jäätisetuuril ning suundusime koju tagasi. Õhtul Liisit lennujaama bussile saates hakkas asi kurvaks minema. Ma tõesti ei tahtnud, et ta ära läheks. Aga õnneks tuleb temagi juba peagi tagasi ning seekord veel pikemaks – 10 päevaks!
Tagasi koju minnes sättisin oma elamist korda. Oli tunne justkui oleksid nad mulle kilode kaupa liiva tuppa tassinud. Pesin esmaspäeva hommikul veel mitmeid kordi põrandaid, kuid ikka oli tunne, et liiva on igal pool. Pesin vaikselt pesu ning valmistusin oma järgmise päeva koolituseks.
Esmaspäeva hommikul avasin oma mailboxi, kust tervitasid vastu meilid Liisilt kurtes kui külm on Londonis, kuid õnneks ei saja vihma ning kuidas tal on üle linna päevitus! Ja Reneelt, kes kurtis, et ei saa üldse tööle mõelda ning lihtsalt tiksub ringi. Gretel ja Renee olid Riia lennujaamas mõelnud pikalt, et kui nad oma kohvreid ei võta, siis äkki lähevad need tagasi Alicantesse ning et nemad peaksid ikka ka kohe tagasi minema. Ainuke asi, mis neidki oli lohutanud, oli see, et nad tulevad varsti tagasi. Naerma ajas mind see, kuidas Renee kirjutas, et ta hommikul kahe jalaga lompi oli hüpanud ning ta naaber seepeale midagi pobisenud oli. Olin talle rääkinud, kuidas ma igatsen vihma ning kui sadama hakkab, siis lähen hüppan kohe kahe jalaga lompi ja tantsin vihma käes!
Ja ausalt öeldes ma ei suuda enam ära oodata, millal minu projekt tuleb ning eestlased tagasi tulevad. Seekord tulevad veel ka Triinu, Kristen, venna, Andri ja Jull! Oh seda vahetust, mis olema saab...Ja üks küsimus veel: BUT WHY IS THE RUM GONE? (
Enamus vabast ajast, mis meil oli, veetsime me a) magades või b) Dani, Irene ja Suaniga lõbusalt aega veetes. Kuna ma olin pidevalt Daniga koos, siis arvati jõhkralt, et oleme paar. Muidugi, et me itsitasime selle peale täiega, sest Danil on tegelikult naine, kellega ta järgmine aasta abielluda kavatseb! Ja oh seda õudust, mis siis lahti läks, kui üks türklane sai teada, et me oleme tegelikult väga-väga head sõbrad ning mitte midagi muud. Ütleme nii, et mulle juba ollakse valmis Türki lennupiletit ostma ning kergelt on mul tekkimas tunne, et mind ahistatakse. See türk oli juba Danile ka öelnud, et tal on minust kinnisidee ja oh seda kaameraga ümber minu jooksmist! Ausalt öeldes oli mul kohati tunne justkui oleksin loomakene loomaaias, keda muudkui pildistatakse! Ma muidugi hullult blokkisin seda tüüpi ning tegin pidevalt tähtsat nägu, et mul on kiire! Ahaa, sain oma noorsoovahetuse alati ettekäändeks tuua.
Regioonide ohtu
Üks asi veel, mis mind koolituse juures häiris – Alboraches oli nii külm! Ma pidin juba bussis omale pusa selga ajama hakkama ning kui oma nina uksest välja pistsin, siis tuli täielik Eesti tunne peale! Ajasin omale kõik kõige paksemad riided selga. Kuna ma läksin sinna suure hurraaga, et oleme ikkagi Valencia juures ja seal peaks soe olema ning minu pakkimine hommikul käis ca 15 minutiga, siis polnud mul kaasas ei ühtegi paari pikemaid pükse ega seelikuid! Ja kui ma siis olin ennast mõnusasti sisse pakkinud, siis kõik ülejäänud muudkui naersid minu üle, kuidas mul ikka külm saab olla, et ma ju põhjamaalt ja puha! Läksin siis kraadiklaasi otsima, et pole ju võimalik, et minul on külm ja teistel igati normaalne. Ja mis ma siis lõpuks nägin? Väljas oli 25 kraadi! Seepeale mõtlesin, et püha müristus, kui 25 kraadi juba minu jaoks külm, siis mis ma veel Tallinnasse jõudes tegema hakkan?! Külmus andis tunda ka öösel magades, kus ma esimesel ööl pidin kringliks külmuma ning teisel läksin magama juba kahe tekiga. Mõtlesime vahepeal juba, et poeme mitmekesi ühte voodisse, et soojem oleks. Õnneks oli neid Lõuna-Hispaania soojusega harjunud vabatahtlikke veelgi! Enamus olid aga põhjast, kes kurtsid pidevalt kui palav on :)
Koolituse ning nädala tipphetk saabus kolmapäeva õhtupoolikul, kui me kõik asutasime end Valencia poole. Nimelt oli meil õhtu vaba ning meid viidi Valenciaga tutvuma. Mulle hullult meeldis see linn, kuigi kohati tundus ikka liiga suur! Ikkagi ju suuruselt kolmas linn Hispaanias. Mõtlesime kohe neljakesi, et eraldume grupist võimalikult kiiresti ning veedame parem mõnusasti isekeskus aega!
Danist on saanud siinolles yks minu parimaid sopru. Järgmine aasta saan ka ta pulma!
Ida-Euroopa stiilinäide
Valencia kunsti ja teadusmuuseum, akvaarium, kino, etc.
Ohtusöök vaatega Valencia koige ilusamale ehitisele
I have my moments
Siis kui me arvasime, et randa on lühike maa - no palun pange mootkava kaardile vähemalt!
Suani ja Irenega rannas
Activities - joonista, loika, kleebi, näitle ja pläkuta!
Hey, my name is Joe!
Meie rühm - ärge ainult koikide nimesid küsige, sest ma ei tea neid!
Teolt tabatud, kui ma emaga rääkides igavaid tegevusi vältisin
Let's`play a game
Koolituse tegid mõnusaks veel ka teised vabatahtlikud, kellega sai kohutavalt nalja ning kes kõik olid parajad veidrikud. Ütleme nii, et see seltskond, kes vabatahtlikena kokku tuleb on ikka paras boheemlaste kamp! Lisaks andsid asjale vürtsi juurde ka koolitajad. Meie grupi koolitaja kirjutas mulle lõpuks tagasisidesse, et kas kõik eestlased on sellised nagu mina?! Ta kirjeldas mind kui ideede masinat ning inimest, kes pidevalt muudkui naerab ning itsitab, kuid kes vajadusel suudab paari minutiga ära teha mitme inimese töö! Lisaks kohtusin ka Javier Pesoga, kes on Kadi Bruusi ning Ita-Riina Pedaniku hea sõber ning kes on Eestisse täielikult armunud! Päris huvitav oli kuulata, kuidas tema Eestit näeb, sealseid inimesi ja kultuuri!
