Umbes poolteist nädalat tagasi tegin lahti oma blogi akna, et meelde tuletada, mis oli viimane asi, millest kirjutasin. Järsku vaatasin, et ohoo! uus kommentaar lisatud, teen ruttu lahti ning suu jääb üllatusest pärani! Minu blogi oli juhuslikult leidnud üks eesti tüdruk Triin, kes elab Alicante lähedal La Marinas (Santa Polast natukene lõuna poole) ning kes jättis mulle oma kontaktid, et saaksime ükspäev kokku saada. Eestlased välismaal hoiavad ikka ju ühte.
Nii ma siis saatsingi kiiruga Triinule sõnumi, et lähen järgmisel päeval surfama Santa Polasse ning kui neil aega midagi teha, siis aga muudkui helistagu. Ja hommikul üllataski mind Triinu kõne! Muuseas jube naljakas on vastu võtta hispaania numbriga kõnet ning hakata rääkima eesti keeles! Igatahes leppisime kokku, et tulevad õhtupoole surfikeskusesse.
Sel päeval läks aga ilm kehvaks – esimest korda elus polnud piisavalt tuult ning polnud ka kusagilt näha, et ta oleks tõusma hakanud! Helistasin siis ruttu Triinule, et tulgu varem kui vähegi saavad!
Ja nüüd siis minu uutest eesti sõpradest Hispaanias. Triin ja Veljo on Hispaanias kokku elanud juba ca 4 aastat, viimased kolm sellest Alicante provintsis. Kuidas nad Hispaaniasse sattusid? Nad olevat pidevalt Eestis olles mõelnud, et sooviks ikka kusagile sooja ning päikese kätte. Mindi puhkusele Costa del Soli, et natukene maad uurida. Nädala pärast puhkuselt naasmist oli kindel – Eestist tuleb ikka ära kolida. Niisiis pakkisid nad ükspäev oma asjad ja panid autoga kimama. Seda kuuldes tundus see jutt väga mitte eestlaslik – mitte keegi ju ei tee niimoodi!
Triin rääkis põneva loo sellest, kuidas nad olid omale sobivat elukohta otsinud. Neil oli alati mõte, et tahavad midagi hispaanialikku – see tähendab kohta, mis ei oleks turistihordide poolt ära rikutud (nagu näiteks Costa del Soli rannik) ning kus oleks seda ehedust, rahu ning vaikust, mida Hispaaniasse otsima mindi. Oma puhkusel olles võtsid nad ühendust ühe eestlasega, kes tegutses Costa del Soli piirkonnas kinnisvaraga. Helistati, saadi kokku. Edasine on ehe näide eestlaslikkust matslusest.
Esimese küsimusena oli eestlasest kinnisvaratädi uurinud parklat ja küsinud, et millise autoga olid Triin ja Veljo saabunud. Järgmisena kohe uuriti, et palju on nad nõus oma uue elamise alla matma. Triin selle peale vastanud, et kusagil 3-4 miljonit. Tädi oli seepeale küsinud kohe: “Eurot ikka, jah?”. Triin oli selle peale lolli näoga vahtima jäänud. Kui palju on üldse neid eestlasi meil kokku, kes on valmis panema oma uue elamise alla 3-4 miljonit eurot? Ma ei kujuta ette, kuhu see tädi oma mõistuse jätnud oli. Seejärel uuris Triin ka teisi piirkondi lisaks Costa del Solile ning mida tädi arvab Almeria, Murcia ja veel ülespoole jäävatest rannikupiirkondadest. Selle peale ütles tädi, et kas te Tallinnas Koplit teate? Triin vastu, et jah, ikka teame. Tädi vastas, et no näete siis, need piirkonnad on justkui Kopli Tallinnas. Selle lause peale oli Triinul selge, et selle kinnisvaratädiga ei tasu küll rohkem midagi tegemist teha. Otsustati pigem ise ringi sõita ning uurida järele, milline koht neile kõige rohkem sobida võiks.
Nüüd nad on ostnud omale väikese maja La Marina urbanisatsioonis (ausalt öeldes ma ei tea, kas selline sõna on olemas, vabandust!) ja vaikselt kõpitsevad seda suuremaks ja uhkemaks. Kuna Hispaanias on niiöelda eurostandarditele maja ehitamisega raskusi, siis otsustasid nad hakata seda ise tegema nii kuidas parajasti raha on. Ideeks mitte kunagi võtta omale üleliigseid kohustusi, mille nimel siis peaks elama hakkama.
Vahepeal oli meil Triinuga lõbus seik, kui Veljo läks õlut noolima. Meie juurde tuli mingi nooremapoolne väga nõme kutt, kes kohe küsima, et kas Triin on minu ema. Ütlesime siis, et ei ja mina küsisin seepeale, et kui palju sa talle siis vanuseks pakud, et peaks minu ema olema (Triin näeb jummala noor välja!). Kutt ütleb, et 28. Ja mina siis vastu, et ja kui vana mina siis olema peaks? Kutt pakkus 20. Mina selle peale lolli näoga, et mismoodi siis saaks ta minu ema olla? Kutt selle peale ei osanud enam midagi öelda. Triin ja mina hakkasime siis edasi rääkima ja seda eesti keeles, mille peale kutt ütles, et me oleme halvasti kasvatatud – kui võõramaallane on seltskonnas, siis pole ilus oma emakeeles rääkida. Ja mina siis seepeale, et väga armas, kuid kas inimest minu emaks kutsuda, kui ta ilmselgelt ei ole piisavalt vana selleks, on märk heast kasvatusest? Ma ausalt öeldes pole niisugust lollust siin veel kohanud. Igatahes jätsime selle kuti sinna lihtsalt seisma ning rääkisime edasi. Ja kui oli taamalt näha Veljo tulekut, siis pani kutt lihtsalt kohe jooksu. Üks asi, mille peale ma alati lihtsalt ütlen: “Hispaanlased!” .
Jutustasime rannas maast ja ilmast palju ning mul oli hea meel tõdeda, et ma polegi siin lolliks läinud. Leidsime väga palju sarnaseid asju, mida me Hispaania või hispaanlaste puhul ei mõista ning mille iseloomustamiseks me lihtsalt kasutame väljendit: “Hispaanlased!”. Samas on siililegi selge, et ei peagi kõike mõistma ja parem ongi. Sellepärast kutsutaksegi seda kultuuriliseks erinevuseks ning oleks ääretult igav, kui kõik maad, riigid ja rahvused oleksid justkui ühe vitsaga loodud.
Igatahes on mul superhea meel, et olen leidnud omale siin veel ühed eestlased. Neid pidi siin Triinu sõnul isegi rohkem olema ning järgmine kord, kui neil mõni üritus koos, siis kutsuvad mindki, et saaksin ka teistega tuttavaks.
Nii ma siis saatsingi kiiruga Triinule sõnumi, et lähen järgmisel päeval surfama Santa Polasse ning kui neil aega midagi teha, siis aga muudkui helistagu. Ja hommikul üllataski mind Triinu kõne! Muuseas jube naljakas on vastu võtta hispaania numbriga kõnet ning hakata rääkima eesti keeles! Igatahes leppisime kokku, et tulevad õhtupoole surfikeskusesse.
Sel päeval läks aga ilm kehvaks – esimest korda elus polnud piisavalt tuult ning polnud ka kusagilt näha, et ta oleks tõusma hakanud! Helistasin siis ruttu Triinule, et tulgu varem kui vähegi saavad!
Ja nüüd siis minu uutest eesti sõpradest Hispaanias. Triin ja Veljo on Hispaanias kokku elanud juba ca 4 aastat, viimased kolm sellest Alicante provintsis. Kuidas nad Hispaaniasse sattusid? Nad olevat pidevalt Eestis olles mõelnud, et sooviks ikka kusagile sooja ning päikese kätte. Mindi puhkusele Costa del Soli, et natukene maad uurida. Nädala pärast puhkuselt naasmist oli kindel – Eestist tuleb ikka ära kolida. Niisiis pakkisid nad ükspäev oma asjad ja panid autoga kimama. Seda kuuldes tundus see jutt väga mitte eestlaslik – mitte keegi ju ei tee niimoodi!
Triin rääkis põneva loo sellest, kuidas nad olid omale sobivat elukohta otsinud. Neil oli alati mõte, et tahavad midagi hispaanialikku – see tähendab kohta, mis ei oleks turistihordide poolt ära rikutud (nagu näiteks Costa del Soli rannik) ning kus oleks seda ehedust, rahu ning vaikust, mida Hispaaniasse otsima mindi. Oma puhkusel olles võtsid nad ühendust ühe eestlasega, kes tegutses Costa del Soli piirkonnas kinnisvaraga. Helistati, saadi kokku. Edasine on ehe näide eestlaslikkust matslusest.
Esimese küsimusena oli eestlasest kinnisvaratädi uurinud parklat ja küsinud, et millise autoga olid Triin ja Veljo saabunud. Järgmisena kohe uuriti, et palju on nad nõus oma uue elamise alla matma. Triin selle peale vastanud, et kusagil 3-4 miljonit. Tädi oli seepeale küsinud kohe: “Eurot ikka, jah?”. Triin oli selle peale lolli näoga vahtima jäänud. Kui palju on üldse neid eestlasi meil kokku, kes on valmis panema oma uue elamise alla 3-4 miljonit eurot? Ma ei kujuta ette, kuhu see tädi oma mõistuse jätnud oli. Seejärel uuris Triin ka teisi piirkondi lisaks Costa del Solile ning mida tädi arvab Almeria, Murcia ja veel ülespoole jäävatest rannikupiirkondadest. Selle peale ütles tädi, et kas te Tallinnas Koplit teate? Triin vastu, et jah, ikka teame. Tädi vastas, et no näete siis, need piirkonnad on justkui Kopli Tallinnas. Selle lause peale oli Triinul selge, et selle kinnisvaratädiga ei tasu küll rohkem midagi tegemist teha. Otsustati pigem ise ringi sõita ning uurida järele, milline koht neile kõige rohkem sobida võiks.
Nüüd nad on ostnud omale väikese maja La Marina urbanisatsioonis (ausalt öeldes ma ei tea, kas selline sõna on olemas, vabandust!) ja vaikselt kõpitsevad seda suuremaks ja uhkemaks. Kuna Hispaanias on niiöelda eurostandarditele maja ehitamisega raskusi, siis otsustasid nad hakata seda ise tegema nii kuidas parajasti raha on. Ideeks mitte kunagi võtta omale üleliigseid kohustusi, mille nimel siis peaks elama hakkama.
Vahepeal oli meil Triinuga lõbus seik, kui Veljo läks õlut noolima. Meie juurde tuli mingi nooremapoolne väga nõme kutt, kes kohe küsima, et kas Triin on minu ema. Ütlesime siis, et ei ja mina küsisin seepeale, et kui palju sa talle siis vanuseks pakud, et peaks minu ema olema (Triin näeb jummala noor välja!). Kutt ütleb, et 28. Ja mina siis vastu, et ja kui vana mina siis olema peaks? Kutt pakkus 20. Mina selle peale lolli näoga, et mismoodi siis saaks ta minu ema olla? Kutt selle peale ei osanud enam midagi öelda. Triin ja mina hakkasime siis edasi rääkima ja seda eesti keeles, mille peale kutt ütles, et me oleme halvasti kasvatatud – kui võõramaallane on seltskonnas, siis pole ilus oma emakeeles rääkida. Ja mina siis seepeale, et väga armas, kuid kas inimest minu emaks kutsuda, kui ta ilmselgelt ei ole piisavalt vana selleks, on märk heast kasvatusest? Ma ausalt öeldes pole niisugust lollust siin veel kohanud. Igatahes jätsime selle kuti sinna lihtsalt seisma ning rääkisime edasi. Ja kui oli taamalt näha Veljo tulekut, siis pani kutt lihtsalt kohe jooksu. Üks asi, mille peale ma alati lihtsalt ütlen: “Hispaanlased!” .
Jutustasime rannas maast ja ilmast palju ning mul oli hea meel tõdeda, et ma polegi siin lolliks läinud. Leidsime väga palju sarnaseid asju, mida me Hispaania või hispaanlaste puhul ei mõista ning mille iseloomustamiseks me lihtsalt kasutame väljendit: “Hispaanlased!”. Samas on siililegi selge, et ei peagi kõike mõistma ja parem ongi. Sellepärast kutsutaksegi seda kultuuriliseks erinevuseks ning oleks ääretult igav, kui kõik maad, riigid ja rahvused oleksid justkui ühe vitsaga loodud.
Igatahes on mul superhea meel, et olen leidnud omale siin veel ühed eestlased. Neid pidi siin Triinu sõnul isegi rohkem olema ning järgmine kord, kui neil mõni üritus koos, siis kutsuvad mindki, et saaksin ka teistega tuttavaks.
Tere!
ReplyDeleteOlen väga huvitatud vabatahtlikust teenistusest välismaal, ja kuna nägin, et oled samuti Viimsist, siis mõtlesin, et kui tüli ei tee, siis võiksid mulle oma meili siia kirjutada või saata (mirjam.aasma@gmail.com). Mul on mõned küsimused :)