Alates laupäevast töötan ma kahel kohal – oma põhitöökohal ning Santa Pola windsurfi maailmameistrivõistlustel.
Laupäeva hommikul ajasin oma pepu kohale, sain riietuse ja jalanõud ning tehti selgeks minu ülesanded. Töötan akrediteeringute osakonnas, kuna olen üks väheseid, kes keelt oskab. Seetõttu on minu tööks saanud pigem tõlkimine ning välismaallastega suhtlemine, sest need kohalikud lihtsalt ei räägi inglise keelt ning ei jaga üldse, mis neilt küsitakse või oodatakse. Ja kui ma laupäeva hommikul sinna kohale läksin, siis võeti mind kohe esimese asjana rajalt maha sõnadega: jumal tänatud, et sa lõpuks kohale jõudsid! Meil on hädasti vaja kedagi, kes meil tõlgiks!
Ja niisiis on minu kontoritööst saanud sujuvalt hoopis ringi jooksmine ning välismaallastest võistlejate ning nende kaaslaste aitamine kõikvõimalikes küsimustes. Ja kuna suhtlemine ja pläkutamine on üks minu meelistegevusi (ausalt, mul on tunne, et ma räägin juba liiga palju ja seda tavaliselt ühe hingetõmbega!), siis mul pole minu “tööülesannete” muudatustes mingeid pretensioone.
Võistlusest võtab osa ka mitu eestlast, kellega olen mõnusasti juttu puhunud ning igati abiks olnud. Nad on jummala rõõmsad, et saavad minu käest igast asju küsida ja seda veel eesti keeles. Ükspäev viisin neile veel Alicante ja Elche kaardid, et saaksid ringi vaadata, kui aega jääb, aitasin rongipileteid osta ning isegi Mercedese teenindust otsida. Nad tõid isegi mulle musta leiba, mida ma nüüd mõnuga nosin! Pole ikka midagi paremat kui käär musta leiba salati kõrvale!
Nii palju kui ma eestlastega rääkinud olen, siis on nad kõik võistlusest jummala vaimustuses. Ütlevad kõik, et pole niivõrd head organiseerimist varem näinud. Kuigi minul kui töötajal on küll kohati tunne, et seal valitseb täielik kaos ning mitte keegi ei saa aru, mida nad teevad. Nende paberimajandus on ikka täiesti müstiline. Ma üritasin neile seal ükspäev süsteemi luua (eestlaslik organiseeritus lõi välja!), kuid selle süsteemi tegid nad sama kiiresti tagasi oma enda süsteemiks ja nüüd muudkui lappavad pabereid ja teevad mingeid ristikesi. Rahatsekke loevad päevas näiteks paarkümmend korda üle, sest keegi oli jälle kusagilt midagi öelnud, et see ja see tuleb sinna ümbrikusse panna ning see ja see hoopis sinna. Seega võin ma julgelt iseloomustada seda sõnaga KAOS, mis seal toimub, kuid sellest hoolimata on kõik võistlejad rahul ning kiidavad võistlus taevani! Mis meile kui töötajatele toob muidugi alati naeratuse näole...
Olen Santa Polas nüüd tööl olnud kolm päeva. Homme ja ülehomme olen taas Alicantes tööl, et tõmmata kokku mõningad minu noorsoovahetuse lahtised otsad, kuid reedel ja laupäeval taas sinna. Kuna reedeks lubati veel ka head tuult, siis ma vahepeal põgenen sealt surfama ning siis jälle tagasi.
Mul on hea meel, et olen saanud sealt omale ka sõpru juurde. Näiteks tüdruk, kellega koos töötame – Paling – ema hispaanlane, isa hiinlane! Ta on jube vahva!
Üks asi, mis mind pidevalt itsitama paneb, on see, kui palju töötab seal MMil naisterahvaid ja kuidas käib pidevalt jutt, et vaata, kui kena see kutt on või too kutt. Kõikidelt, kellelt olen küsinud, et miks nad sinna tööle tulid, ütlevad ikka, et sest siin on ilusad inimesed (ja siinkohal ei mõelda naisi, vaid ikka mehi!). Mitte keegi pole veel kirjeldanud seda, kui heaks kogemuseks! See on justkui teisejärguline...
Aga see atmosfäär, mis seal on, on lausa super! Kokapoisid tantsivad lettidel, jalg tatsub ning nagu naerul!
Laupäeva hommikul ajasin oma pepu kohale, sain riietuse ja jalanõud ning tehti selgeks minu ülesanded. Töötan akrediteeringute osakonnas, kuna olen üks väheseid, kes keelt oskab. Seetõttu on minu tööks saanud pigem tõlkimine ning välismaallastega suhtlemine, sest need kohalikud lihtsalt ei räägi inglise keelt ning ei jaga üldse, mis neilt küsitakse või oodatakse. Ja kui ma laupäeva hommikul sinna kohale läksin, siis võeti mind kohe esimese asjana rajalt maha sõnadega: jumal tänatud, et sa lõpuks kohale jõudsid! Meil on hädasti vaja kedagi, kes meil tõlgiks!
Ja niisiis on minu kontoritööst saanud sujuvalt hoopis ringi jooksmine ning välismaallastest võistlejate ning nende kaaslaste aitamine kõikvõimalikes küsimustes. Ja kuna suhtlemine ja pläkutamine on üks minu meelistegevusi (ausalt, mul on tunne, et ma räägin juba liiga palju ja seda tavaliselt ühe hingetõmbega!), siis mul pole minu “tööülesannete” muudatustes mingeid pretensioone.
Võistlusest võtab osa ka mitu eestlast, kellega olen mõnusasti juttu puhunud ning igati abiks olnud. Nad on jummala rõõmsad, et saavad minu käest igast asju küsida ja seda veel eesti keeles. Ükspäev viisin neile veel Alicante ja Elche kaardid, et saaksid ringi vaadata, kui aega jääb, aitasin rongipileteid osta ning isegi Mercedese teenindust otsida. Nad tõid isegi mulle musta leiba, mida ma nüüd mõnuga nosin! Pole ikka midagi paremat kui käär musta leiba salati kõrvale!
Nii palju kui ma eestlastega rääkinud olen, siis on nad kõik võistlusest jummala vaimustuses. Ütlevad kõik, et pole niivõrd head organiseerimist varem näinud. Kuigi minul kui töötajal on küll kohati tunne, et seal valitseb täielik kaos ning mitte keegi ei saa aru, mida nad teevad. Nende paberimajandus on ikka täiesti müstiline. Ma üritasin neile seal ükspäev süsteemi luua (eestlaslik organiseeritus lõi välja!), kuid selle süsteemi tegid nad sama kiiresti tagasi oma enda süsteemiks ja nüüd muudkui lappavad pabereid ja teevad mingeid ristikesi. Rahatsekke loevad päevas näiteks paarkümmend korda üle, sest keegi oli jälle kusagilt midagi öelnud, et see ja see tuleb sinna ümbrikusse panna ning see ja see hoopis sinna. Seega võin ma julgelt iseloomustada seda sõnaga KAOS, mis seal toimub, kuid sellest hoolimata on kõik võistlejad rahul ning kiidavad võistlus taevani! Mis meile kui töötajatele toob muidugi alati naeratuse näole...
Olen Santa Polas nüüd tööl olnud kolm päeva. Homme ja ülehomme olen taas Alicantes tööl, et tõmmata kokku mõningad minu noorsoovahetuse lahtised otsad, kuid reedel ja laupäeval taas sinna. Kuna reedeks lubati veel ka head tuult, siis ma vahepeal põgenen sealt surfama ning siis jälle tagasi.
Mul on hea meel, et olen saanud sealt omale ka sõpru juurde. Näiteks tüdruk, kellega koos töötame – Paling – ema hispaanlane, isa hiinlane! Ta on jube vahva!
Üks asi, mis mind pidevalt itsitama paneb, on see, kui palju töötab seal MMil naisterahvaid ja kuidas käib pidevalt jutt, et vaata, kui kena see kutt on või too kutt. Kõikidelt, kellelt olen küsinud, et miks nad sinna tööle tulid, ütlevad ikka, et sest siin on ilusad inimesed (ja siinkohal ei mõelda naisi, vaid ikka mehi!). Mitte keegi pole veel kirjeldanud seda, kui heaks kogemuseks! See on justkui teisejärguline...
Aga see atmosfäär, mis seal on, on lausa super! Kokapoisid tantsivad lettidel, jalg tatsub ning nagu naerul!
No comments:
Post a Comment