Silmadest lööb sädemeid

Ma olen hommikust päeva pannud paralleelselt tööd kahe arvutiga. Üldse on need viimased päevad olnud täielik tohuvapohu ning hullumaja.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.

Võitlus tukaga

Ma nüüd ajan natukene tibijuttu. Ma olen väsinud hommikuti oma tukaga võitlemast. See on minu jaoks liig mis liig. Kammi ühte moodi, teistmoodi, ikka ajab närvi. Föönita või mitte, ikka ajab närvi. Sirgenda või mitte, ikka ajab närvi. Kes küll selle välja mõtles, et tuka võiks välja kasvatada või miks ma omale lubasin, et järgmine kord lähen Tallinnas juuksurisse? Kuigi mulle meeldib, et mu juuksed on täpselt sellises pikkuses nagu nad on, siis vean kihla, et nii kui ma Pille-Riini juurde saan, on mul tukk tagasi ees ning juuksed märkimisväärselt lühemad taas...igatahes cant wait!

Õnn saabus ka meie õuele

Meil on uus dušš! Masaaži otsikuga ja puha. Ehk meie veeuputussaaga lõppes just hetk tagasi fontanero (ma ei tea, kuidas seda veemeest eesti keeles nimetatakse) külaskäiguga.
Eile helistasin Nievesele, et meil jama ja ei oska midagi teha. No siis Nieves tuli täna oma mehega üle tsekkima, mis toimub. Mina sel ajal olin tööl ja vaene Kasia pidi üksi seletama. Õnneks polnud muud vaja, kui näidata meie katkist dušši ja veejooksu.
Tööl olles sain Kasialt sõnumi, et meil nüüd vett pole ja ei tea, millal see fontanero ka tuleb. Mina siis juba koju minnes hüppasin ruttu poest läbi ja varusin ikka mehe moodi vett - jumal teab, millal taas kraanist vesi jooksma hakkab! Ja viis minutit peale seda, kui ma oma veevarud olin higipull otsa ees koju tassinud, tuli fontanero koos Nievese, ta mehe ja 1,5 aastase Oscariga.
Mees vaatas kohe asja üle, ütles pole hullu midagi. Vaja uus kraan panna ja voila! Nieves jooksis poodi - muuseas ta on kaheksandat kuud rase, kuid tema oli just see, kes poodi lippas. Carlos (mees) hüüdis veel järele, et ole ettevaatlik ja ära kuku. Selle peale mina mõtlesin, et tore-tore, miks sa siis ise ei lähe poodi?
Aga näete, 30 minutit hiljem oli kõik tiptop. Vesi tagasi ja uus dušš veel pealekauba. Oi, kuidas ma nüüd hakkan seda nautima oma viimased 6 päeva siin!

Luba Portugali minekuks olemas!

Hip hip hurraa! Portugali national agency andis loa minu Portugali minekuks! Ma nüüd otsisin tööl olles viimased 3 tundi lennuvõimalusi koju tagasi. Ütlen niipalju selle iseloomustamiseks: mu silmadest lööb sädemeid ning Estonian Air, Finnair, SAS, Lufthansa ja muud sellised mingu pangu end põlema vahelduseks. Kas on normaalne, et Finnairi Helsingi Tallinn pilet maksab 300 euri?
Kindlasti lähen ma sellele lennule.
Aga valisin marsruudid välja ja ootan nüüd piletite postkasti laekumist. Marko lubas sellega homme tegeleda.

Uus friik meie elus

Kasia ja minu elus on uus friik. Laupäeval saatis Nieves, meie korteriomanik, sõnumi Kasiale, et saame uue korterikaaslase. Ootasime siis juba huviga tema saabumist. Laupäeval ei kippu ega kõppu, pühapäeval samuti mitte. Kuid esmaspäeval oli ta platsis koos oma naljaka roosa kohvri (nagu filmist Arukas Blondiin) ning üllatus-üllatus – KOERAGA!
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.

Luba minna otse Portugali!

Hehee! Ma sain oma siinselt organisatsioonilt loa minna otse Portugali. Clapping hands and dancing around! Eile ma taas hakkasin tegelema oma piletite otsinguga ning siis tuli meelde, et küsiks oige veel kord Escarlatalt minu Portugali mineku kohta. Muidugi sellele järgnes ohkimine ja ähkimine, kuna ta oli täiesti ära unustanud, et pidi Valenciasse helistama ja seda küsima. See-eest minu imestuseks võttis ta kohe telefonitoru ning helistas. Püha müristus mida minu silmad pidid nägema! Ning otse loomulikult öeldi, et ma võin lennata kasvõi teise maailma otsa, kui aga soovin ja ise maksan, neil täitsa ükskõik! No ja mida ma siis ütlesin ala kaks kuud tagasi...
Eile saatsin veel Markole ära oma reisiplaanid ja muu sellise. Ootame nüüd kas läheb piletite ostmiseks või ei. Olen tähele pannud, et olen selles suhtes juba suhteliselt ükskõikseks muutunud, kuid eestlastel kodus millegipärast jubedalt vaja teada, millal tulen ja kauaks jään. Ema juba küsis mult, et mida ma söögiks tahan, kui tagasi koju saabun. Ei osanudki kohe midagi kosta. Kartuliputru. Olen siinse 9 kuu jooksul ostnud poest vaid ühe kartuli ning seegi lendas peale paari kuud külmikus seismist otsemat teed prügikasti. Kuid ei, ainuke asi, mis mulle pähe tärkas oli kartulipuder...

Pühapäevane tohuvapohu

Selline tohuvapohu oli meie akna taga pühapäeval

Uputab!?

Hehee, seiklused Triini moodi täna hommikul. Muuseas üksi elamine õpetab päris palju. Pole ju alati meistermees isa igalt poolt võtta. Ühesõnaga läksin mina rahulikult dussi alla, sulistasin ja mulistasin nii mis hirmus. Ja siis mõtlesin, et aitab küll (mul on tõsine probleem alati, et ma lausa jääks sinna sooja vee alla hommikuti). Igatahes hakkan siis kraani kinni panema ja mis mind ees ootab? No lükka kraan alla, mis alla, kuid vesi jookseb edasi! Mõtlesin esimese asjana, et huvitav, kas ma olen püsti segamini või mis toimub! Ma isegi ei puutunud seda kraani, kuidas ta sai vahepeal katki minna? Pusisin, mis ma pusisin, kookisin kraani lahti siit ja sealt, kuid mina seda vett seisma ei saanud!!! Jooksin siis kiiruga kööki, et soe vesi vähemalt kinni keerata. Tehtud. Siis viskasin kiiruga riided selga ja läksin tagasi pusima. Mul muuseas jäi selle pusimise pärast ka hommikusöök söömata, mille tõttu ma hetkel päris kuri. Ja no üritasin niikaua kuni hakkasin juba tööle vaikselt hiljaks jääma, kuid hakkama ei saanud. Tuleb kurbusega tõdeda, et selle lahingu võitis kraan. Kuradi kraan ma ütlen! Ja lõpuks ma jätsin vee jooksma. Kirjutasin veel sildi oma korterinaabritele, et kraan on katki ja ma helistan Nievesele (korteri omanik). Minul ausalt öeldes ükskõik, las see vesi jookseb. Minu viimane rent on ära makstud ning minu rendisummas nagunii kõik kulud sees, seega las aga uputab. Mina olen teinud kõik, mis mina oskan. Nieves minuga ühendust pole veel võtnud, saatsin siis nüüd sõnumi.
Kujutan ette, kuidas Kasia meil vaikselt kodus närvitseb. Ta on selline hull muretseja tüüp!

Minu nädalavahetus

Mul pole midagi väga huvitavat oma nädalavahetusest kirjutada. Ei draamat, ei pisaraid ning muid seksikaid asju, mis inimestele alati pöõnevust tekitavad.
Laupäev kulges peamiselt täieliku puhkusena. Hommikul peksin Kasiat üles, kuna ta tahtis minuga turule minna. Kasiale meeldib magada, oi kuidas veel. Minul on alati laupäev-pühapäev juba pool elu ära elatud enne, kui Kasia elumärke näitab. Ja isegi see laupäev, kuigi ta väljas pidus ei käinud, põõnas Kasia mõnuga kella 12ni. Siis hakkasin ma teda üles peksma, kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam oodata. Kas pole ma mitte vahva korterikaaslane, kes lihtsalt hommikuti inimesi üles peksab?!
Igatahes käisime turul. Kasia on tänaseks siin elanud juba 3 kuud, kuid tal polnud orna aimugi, et keskturul on ka puu-juurvilja seksioon. Sinna ma siis teda viisingi, nagu väikest last esimest korda lasteaeda. Muuseas ma olen vaikselt Kasiast teinud taimetoitlase. Mina ei mäleta millal teda viimati liha söömas nägin :) Ilma naljata! Kuigi ausalt öeldes on mul sügavalt ükskoik, kas inimene sööb või ei söö liha. Pole ma mingisugune loomakaitsja, minu vegetaarlusel on teised põhjused, mida kahjuks keegi ei mõista.
Peale turul käiku läksime tattoosid vaatama. Kasial on nüüd kinnisidee teha endale tattoo. Huvitav, huvitav, kust ta küll sellisele mõttele tuli?! Lappasime erinevaid pilte seal kohe ikka tunnikese või rohkemgi, kuid siiani ei tea ta veel, mida tahaks või kuhu. Ütlesin talle, et kuna kuntsiinimene, siis las joonistab omale ise pildi ja laseb teha. Laupäeval veel tegemiseks ei läinud, kuid see teema on pidevalt õhus.
Ja siis näitasin talle kus asub Fnac (meie kõige suurem raamatu-muusika-tehnikapood, mida ma lausa armastaks ja kui oleks vähegi rohkem raha, siis tühjaks ostaks!) ning Casa de Libros (meie teine raamatupood). Raamatupoodidega on alati nii, et sinna võiks ennast unustada. Ei tea, mida võtta, mida jätta. Mina ostsin omale „Amad, rezclad, comed“, mille eesti keelne tõlge on ilmselt „Armasta, palveta, söö“. Kui eksin, siis sorry. Olen aru saanud, et ühest keelest teise tõlkimine on lausa kohutav! Nüüd loen seda usinasti. Minu teine päris oma hispaania keelne raamat. Muuseas sellega läheb eesti tulles ilmselt raskeks, sest mul pole kusagilt hispaania keelseid raamatuid võtta. Ja raamatupoes minu giidiamet ka lõppes. Järgnes koju minek ja mitte midagi tegemine.No hästi, vaatasime mingit Julianne Mooreiga filmi, millest kumbi aru ei saanud.
Õhtul käisime mõlemad veel „korraks“ väljas. Minu korraks oligi ausalt öeldes korraks, kuna maandusin voodisse juba kell 23. No ausalt öeldes on juba päris külm öösel ning ma lihtsalt ei viitsi kusagil ringi tiirutada. Kasia korraks see-eest kujunes taas pikaks-pikaks, kella viieni hommikul, kuigi ta lubas mulle, et tuleb vara koju ja on pühapäeval tegus, kuna peab õppima. Võite nüüd arvata, mis sellest välja tuli!
Aga see-eest pühapäev. Pühapäeva hommikul sain ma kell kaheksa mõnusa äratuse lauluga „We are the champions“. Alguses mõtlesin, et keegi meie majas on lolliks läinud ning teeb ilmselgelt nalja, kui paneb kell kaheksa hommikul sajaga põhja oma muusikakeskuse. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see on uni! Aga oh seda rõõmu. Aina hullemaks läks. Kümme korda edasi-tagasi viisijupile järgnes mikriproov. Selleks hetkeks olin ma juba püha viha täis ning ajasin end voodist püsti, et näha, mis paganat toimub. Tõmbasin aknakatted eest ära ja mida mu silmad pidi nägema? Seda, et meie vastas olevate treppide ja kooli juures oli püsti pandud tuhat telki ning asja, möll käis, BMXi vennad muudkui sebisid ringi. Seejärel kostus mikrofonist, et tegemist on mingisuguse võistlusega ning et esimesed sõidud hakkavad kell 10. Lootsin juba, et hurraa! saan veel natukene magada. Kuid tere naiivsus. Peale pandi mingi räpimuusika, mis sõna otseses mõttes tegi mind kurdiks. Isegi teki üle pea tõmbamisest polnud kasu. Ja nii see pull kestis, muusika mängis, inimesed kogunesid, ratturid muudkui sõitsid. Ja seda kella 15ni lõunal. Muuseas olime Kasiaga pikka aega juba mõelnud, et mida perset need BMXi tüübid meie akna taga pidevalt teevad. Nad olid seal harjutamas käinud juba ca 2 nädalat järjest, iga õhtu, absoluutselt iga õhtu. Ja nädalavahetustel terved päevad. Aga nüüd siis vähemalt saime teada, miks nad harjutamas käisid.
Peale kella 15-t oli rahu majas. Ja ikkagi ei teinud me sel päeval mitte midagi tarka. Vaatasime järjest kõiki filme, mis vähegi telekast tulid ja lebotasime ühest diivani nurgast teise.

Mis neil naistel viga on?

Reedel käis meil külas Natalia, Kasia mingine poolakast poolsõbranna. See tähendab, et pole päris sõbranna, kuid kuna Natalia olevat teda jube palju kogu selle ülikooli ja elamisasjadega siin aidanud, siis Kasia nagu tunneb kohustust, et peaks temaga läbi käima. Ja no nii see Natalia meile sattuski. Alguses nagu tundus tiptop, kuigi ma tema aksendi peale tahtsin ikka mõnusalt naerma hakata alguses. Pole hullemat veel siiamaani kuulnud ning tundus justkui peaks mega palju pingutama, et aru saada, mida ta õieti räägib.
Natalia on siin elanud juba aasta. Lugu oli järgmine: kunagi käis Itaalias Erasmusena ning siis kohtas Javieri, Alicantes elavat überseksikat hispaania kutti. No kõrvuni armunud, kolis kohe edasi Alicantesse. Ilus love story kas pole! Ja nüüd ta siin aasta aega olnud ongi, teinud seni aja jooksu absoluutselt mitte midagi. Elab koos oma Javieri ja tema vanematega pisikeses korteris (praegu veel muuseas üksi, kuna Javier asus Madriidi õppima), vihkab oma ämma ja äia ning üldiselt vaid vingub ringi! Tõeline dream come true.
Alguses ma vaatasin, et vaatamata tema aksendile tundub täitsa tore. Aga oh siis kus hakkas vinguma ja seletama! Kõigepealt sellest, kuidas ta oma ämma ei salli (ämm teeb talle kõik ette taha ära – söögi, peseb pesu, triigib ka veel!) ja beib ikka vingub. Seejärel hakkas vinguma, kuidas talle Alicante ei meeldi. Ikka liiga väike ning tema rohkem suurlinna tibi. Siin ju isegi polevat korralikke butiigipoode! Tule taevas appi! Sel hetkel juba vaatasin Kasiale kahtlaselt otsa, et kas ma olen loll või miks ta mulle räägib seda? Ma isegi mitte ei küsinud midagi! Ja siis järgnes see, kuidas tema praegune elukoht on ikka liiga väike, kuidas tal Poolas oli oma maja (vanemate maja!) kus tal oli suur-suur rõdu ning kuidas ainuüksi tema tuba oli suurem kui meie korter! See oli hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd küll aitab. Mind ei huvita! Miks kurat ta mulle seda räägib?
Vahepeal oli jube normaalne. Kasia ja mina arutasime omi asju, kuid siis see bitch hakkas vahele segama. Teemaks oli seekord, kuidas tema ikka tunneb ühte eesti naist, kes oli ka Itaalias Erasmuseks ja kuidas see tema Javieriga ikka flirtis. Minu jaoks oli see piir. Täpselt selliste asjade pärast olen ma elu aeg paremini läbi saanud meestega! See tähendab, et mul on üksikud väga väga head naissoost sõbrad, kuid suurem osa tuttavaid on mehed! Ma ei kannata sellist tibilikku juttu. Tule taevas appi! Kui mul on valida, kas ma olen seltskonnas koos tõsiste diivanikaunistustega (muuseas nad enamasti ei ole isegi kenad, vaid ülemääratud grillkanad) või lähen räägin meestega autojutte, siis ma tõesti pigem valiksin autojutud! Ma viimasel ajal ei saa enam aru, mis neil naistel viga on? Kas tõesti on maailm nii väärastunud, et mingi tibi bitchimine käib ringi ning intelligentsust paluda on liiga palju?
Igatahes ma viisakalt vabandasin ja ütlesin, et lähen oma tuppa oma tunniks ettevalmistusi tegema. Õnneks oli mul tunni pärast inglise keele loeng ning ettekääne põgenemiseks.

Kastani siesta

Eile praadisime esimest korda kastaneid. No mitte neid, mis meil puu otsas on, vaid ikka neid söödavaid. Alguses muidugi proovisime niisama toorelt. Sellised krõmpsuvad ning mitte midagi ütlevad. Seejärel viskasime pannile. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Ega meil Kasiaga polnud õrna aimugi, millised need valmilt välja peaksid nägema. Lõpuks kui jube päris pruunid ja toredad välja nägid, hakkasime koorima neid. Päris kuumad teised.
Ja siis see kastan ise. Muuseas meenutas uba. Mitte midagi erilist. Minule tuli ainult pähe, et teine kord võiks teha ka suhkruse karamellikaste ning oleks magustoit missugune. Aga siiski. Raha ma sellise asja eest ei maksaks. Ausalt, mitte midagi ütlev. Oad mulle nagunii ei istu ja ega see jahune kastan väga erinenud. See-eest selle tegemine ning meie mõnus pärastlõunane kastani siesta oli hoopis omaette asi. Muuseas Kasia juba räägib, et ta varastab mu passi ära, et ma ei saaks jalga lasta!
Meie söömine lõppes muidugi sellega, kui Kasia ühe seest ussi leidis. Hehee. Aga meil on neid kotitäis veel. Mõtlesime juba, et läheks tänavale müüma nagu meil siin mõned seda teevad. Viskaks oma gaasitünnipüsti ja voila!

Päikeseloojang Alicante moodi meie aknast

Ühel ilusal õhtul kui me bussi ootasime...

Veroniga.Ja mida sina vaatad! Its all about attitude.
Kung fu fighting......ja oleme ikka sõbrad edasi!Nii juhtub, kui Chari ei taha, et ma ära läheks

See inimene küll nüüd minu nägu pole.

Minu esimene sushi Alicantes

Sushi ohtu kaksikute ja Isabeliga

Chari Veronica

Hurra! Küte lülitati sisse!

Hurraa! Hurraa! Meil lükati tööl küte sisse! Ei olegi vaja enam kindaid vahepeal kätte panna, et vähegi inimlik olukord oleks.
Muuseas meil on praegu madalrõhkkond. Päeval küll 23 kraadi ja päike, kuid ööd on juba niivõrd jahedad, et kindad käes, paks salli ümber kaela keritud ning kapuuts silmini tõmmatud. No ikka paras eskimo juba valmis!
Ma eile juba tahtsin rõõmust lakke hüpata kui räägiti, et ilm hakkab muutuma. Lootsin juba mõnda vihmapilve või midagi. Aga ei, meie provints on ametlikult sunshine state...

Nuhime ja hiilime terviseks!

Kirjutan nüüd sellest teisest kõige popimast teemast, millega kõik mind muudkui tüütavad. Ja ei, see pole jutt stiilis, Triin kas sul kohalik murjam on? Vot ei ole ja ei tule ka. Mulle mitte ei istu need vennikesed. Selles suhtes ma natukene Portugali minekut juba kardan. Mulle on alati portugaallased inimestena rohkem meeldinud. Ei oskagi seda kuidagi seletada. Äkki asi lihtsalt ühes portugaallases, keda seal tean. Muuseas kirjutasin talle ükspäev, et tead-tead, ma tulen aastavahetuseks Farosse. No siis sel hetkel ma veel teadsin, et ma lähen vaid noorsoovahetuseks sinna. Nüüd siis eelmisel nädalal kirjutasin, et ohoo! tulen ja jään lausa kaheks kuuks! Ja oh kuidas siis minu telefon hakkas paaniliselt helisema, et mismõttes, kuidas ja miks. Mina muidugi itsitasin teisel pool telefonitoru ja küsisin, et mis selles siis nii hullu on, kas peaksin midagi teadma? Otse loomulikult ma ju tean, kuid vahel on lihtsalt mõnus mõnitada ja nokkida! Oh ja kutt oli sel hetkel ikka parajalt mitte tema ise – ähmi täis ja puha! Aga see selleks. Nendest seiklustest võin teile hakata kirjutama alates 25ndast detsembrist!
Tagasi asja juurde. See igati pop teema on otse loomulikult Escarlata. Ma eelmisel nädalal mitte ei jõudnud kirjutada, kuidas on tunda, et ta hakkab mõistust pähe võtma. Äkki on viimaks viimaks kodutülid lahenenud! Igatahes tõesti, eelmisel nädalal oli ta lausa inimene – võttis asju rahulikult, oli rõõmsameelne ning käitus nagu täiskasvanu! Ma alguses kohe ei suutnud ära uskuda!
Aga muidugi, mis ma siin üldse pikalt hõiskan. Neljapäeval tuli minu hispaania keele tunnis välja, et ta nuhib mu järele. Peale tunni lõppu, tuli minu juurde mu õps Mariana ning küsis, et kes see minu tuutor selline on. Mina ütlesin vastu, et kolleeg töö juurest ning miks ta sellist asja küsib üldse. Selle peale Mariana, et küll ta minu viimases tunnis mulle ütleb. Mina selle peale, et ei-ei, mul vaja ikka kohe teada saada. Muidugi Mariana selle peale hakkas ka kohe vestma, et Escarlata olevat talle ükspäev helistanud ja küsinud, kas ma ikka tunnis käin ning kui ma peaksin käimise ära lõpetama, et siis Mariana kindlasti talle helistaks. Marianat olevat vallanud sel hetkel kaks mõtet ja tunnet. Esiteks see, et ega me lasteaias pole, et ta peaks hakkama täiskasvanud inimese kohal käimisest kusagile teatama ja teiseks see, et Escarlata on ebameeldiv ja ebasümpaatne inimene. Minul jäi sel hetkel ikka suu parajalt lahti. Mariana siis veel ütles, et ma ei muretseks ning las mu tuutor olla. No aga mida perset, miks kurat see bitch pole midagi minu käest küsinud, et kuidas tunnis läheb või kas ma ikka käin? Mitte ühtegi korda peale minu noorsoovahetust. Absoluutne null. Ja see ajab mul juba närvi mustaks, kui selja taga ringi hiilitakse. Mingu metsa! Mariana siis veel lisas, et ega me vist hästi temaga läbi ei saa. Mina selle peale, et selline tõusude ja mõõnadega, kuid viimasel ajal on beib natukene ära keeranud. Mariana selle peale taas, et ta tundus jah telefonis ebameeldiv ning kuidagi kuri. Mina mõtlesin sel ajal, et jumal tänatud, polegi see siis vaid minu kiiks!
Ja peale seda seika minu taastunud sümpaatia ning taandunud allergia kadusid kui tina tuhka. Bitch ma ütlen!
Ja muuseas, teate, mis just praegu oli? Ma sain pähe, et nende sõnaraamatul on kaas lahti tulnud. Tere talv! See kuradi sõnaraamat on olnud mu laual, ma pole sellega mitte midagi teinud, kas ma nüüd olen süüdi selles, et asjad ise vanadusest lagunevad või et nad ise nii kehva sõnaraamatu ostnud?

Iga lõpp on millegi uue algus...

Alanud on minu viimane täistöönädal Centro 14! Just vaatasin siin natukene ringi ning mõtlesin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Toesti tahaks midagi sellist ka Eestis käima lükata!
Aga mis seal ikka. Iga lõpp on millegi uue algus...

Kaos minu piletitega

Nii, peaaegu kõigile on saanud kombeks küsida minu käest nüüd esimese asjana, et kuidas on lood piletite ostmisega. No pole lugu! Absoluutselt null seis ja tundub, et üha nullimaks läheb.
Kuigi me ametlikult ikka veel ootame Portugali national agency vastust, siis ütles mulle Marko, et vaatamata sellele, kas nad saavad ära vahetada osaleja või ei, ma lähen sinna. No hästi! Vähemalt nii palju on paigas. Millal, see on vaid see päeva küsimus.
See-eest läks asi põnevamaks reedel, kui Markolt küsisin, et mis värk on ja et tahaks omale juba pileti tasku panna. Tema muudkui selle peale, et ära muretse, ära muretse. Ega ei muretsegi, uudishimu lihtsalt tapab. Kuid üks probleem tal olevat küll seoses minu sinna minekuga. Nimelt läheb ta ilmselt ise 8nda Serbiasse koosolekule. Hahaa! Nimelt tahetakse Serbias hakata looma rahvuslikku noortevolikogu, mille korraldamisel Marko ka osalema peab. Ehk siis inimene, kellel mind seal vaja on, läheb sel ajal ise minema. Oh seda elu!
Aga teate mis. Mulle on hakanud meeldima kaootiline elu. Sest mitte kunagi ei tea, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab. Plaanideta elu on ikka palju parem. Mu ema näiteks pommitab mind juba, et millal ma Saaremaale plaanin minna, kui tagasi Eestis olen. No mina ei tea. Ei taha paika panna, et sellel päeval ja selle praamiga. Vaatame jooksvalt, millal tuju tuleb, aega leiab ja ilm ilus on.

Kes oleks küll osanud arvata, et mu keeletunnid hakkavad mulle isegi meeldima

Kas mäletate seda, kuidas ma kunagi kirusin, et mulle ei meeldi mu hispaania keele tunnid? Ma pean nüüd oma sõnu sööma. Kes oleks küll seda osanud arvata. Vaatamata kõigele on need tunnid kuidagi mulle armsaks saanud.
Kuigi ma ikka veel ei taipa, kelle idee küll oli teha tunde teisipäeviti ja neljapäevitit kell 20-22, lähen tundidesse iga kord üha parema meelega. Ei teagi täpselt, kas see on sellest, et tean, et vaid kolm korda jäänud või on sel miski muu põhjus. Igatahes olen kindel, et hakkan neist isegi lõpuks puudust tundma. Kuigi ma enamus ajast jõuan tundi täieliku zombina, sest teisipäevad ja neljapäevad on just need päevad, kus ma ka õhtupoolikul töötan. Ja mu aju lihtsalt mingi hetk lükkab end puhkereziimile. Vahel istun oma pingis, olen kusagil oma maailmas ja vaatan tühja pilguga tahvlile. Õnneks on aga meie õps need hetked ära tabanud ning kutsub mind alati maa peale tagasi.
Tundide sisust. Meie tunnid jagunevad enamasti kaheks. Üks kord nädalas on rohkem grammatikat ja sõnavara tuupimist, teine kord rohkem rääkimist ja kogemuste jagamist. Need grammatika tunnid on minu jaoks natukene igavad. Olen elu aeg olnud inimene, kes õpib asju linnulennult ehk mõni kord on mul nendes tundides lihtsalt igav (mis on ka põhjuseks, miks ma oma mõtetega uitama lähen!). Meie seltskond on väga kirju. Küll on poolakas Artur, kes siin elanud ca aasta, valgevenelased Natalia ja Igor, kes mõlemad elanud juba paar aastat, markoloase Elbas, Bouchaim, Fatima, Soraha, kellel ka Hispaanias olemisest juba mitu aastat möödas, siis Nigeeriast pärit Esther ja Linda, senegaallane Saim ja veel kaks araabia päritolu tädi, kelle nimed mul lihtsalt meeles pole. Mina olen ainuke, kes on siin elanud alla aasta. Sellest hoolimata on keele oskuse tase ikkagist seinast seina. Marokolased oskavad juba päris hästi rääkida, minuga samal tasemel. Valgevenelased ja poolakas ei saa mitte midagi aru, samamoodi Esther. Ülejäänud on sellisel normaalsel tasemel. Minu jaoks on aga kõige üllatavam, kuidas nad lihtsalt ei suuda rääkida. Kes kardab, kes lihtsalt ei oska. Ja hääldusest me üldse parem ei räägigi. Vahel ma ikka kuulan ja kuulan ning peale kõiksuguseid pingutusi ikka ei saa aru, mis nad seletavad. Õnneks ma pole ainuke. Valgevenelastel ja poolakal on ehtne vene keele aktsent juures, aafriklastel enamasti inglise keele ja marokolastel prantsuse keele aktsent. Sellest tulenevalt on mul seal vahel tõesti imelik. Mina olen harjunud õppima – ülikooli lõpetamisest pole just kaua aega möödas. See-eest teised on enamasti juba vanemad, sellised 30sed ning neil on õppimisega palju raskusi. Seetõttu läheme grammatikas ka tibusammul edasi, sest no Natalia ja Igor lihtsalt ei mõista. Ei mõista!!! Või äkki ei taha mõista. Seleta kümme korda, kuid ikka ei mõista! Mul vahel tekib ikka küsimus, et kui raske saab olla vaadata tabelit ning näha seal seoseid? Aga ei, kordamine on tarkuse ema.
See-eest meeldivad mulle üha rohkem need kogemuste ja arvamuste jagamise tunnid. Kuna meil on niivõrd kirju kultuuritaust, siis saab meil väga palju nalja. Muidugi kisutakse vaikselt ka tüli. Ja nalja saab ka seetõttu, et meil inimestel on keelebarjäär. Ma nüüd toon usinasti näiteid.
Ükspäev sai tõsiselt nalja siis, kui rääkisime jõuludest. Mariana (meie õpetaja) küsis Arturilt, et mis on jõulud. Artur selle peale, et mismõttes. Mariana küsis siis uuesti, et mida jõuludega tähistatakse. Kuna araablased jõule ei tähista ja aafriklased on kidakeelsed, siis hakkas ta selle küsimusega peedistama eurooplasi. Artur teatas peale pikka mõttepausi, et kuna tema pole katoliiklane, siis tema ei pea teadma, mis on jõulud ja mis sellega tähistatakse. Mina selle peale itsitasin omaette ja mõtlesin, et ma ka katoliiklane pole, kuid seda võiks ju ikka teada, mida jõuludega tähistatakse. Mariana sai väga pahaseks ja võttis oma uueks sihtmärgiks Natalia. Natalia on vait kui sukk. Ma pole aru saanud veel, kas ta on ehtne tagasihoidlikkuse musternäidis või äkki ei oska rääkida. Kui talt midagi küsida, siis ta ei vasta midagi, isegi mitte seda, et ma ei tea või ei saa aru, vaid lihtsalt jõllitab oma vihikut või lauda. Mariana aga tahab, et ta räägiks ning siis pidevalt pommitab küsimustega. Otse loomulikult ta kuigi kaugele ei jõua. Seega ka Natalialt ei saanud me vastust, mis loom see jõul ikkagi on. Lõpuks oli minu käes kord ja ma siis vastasin tähtsa näoga. Mariana oli rahul, et vähemalt üks inimene teab, mis jõulud on. Muidugi, kui kõik olid vastuse ära kuulnud, et jõuludega tähistatakse Kristuse sündi, siis oli see kõigile loogilisemast loogilisem ja noogutasin muudkui peaga kaasa.
Tüli norimisest. Mariana on suhteliselt range. Ei mingeid mobiilikõnesid tunnis. Reegel on see, et kui tead, et tuleb mingi tähtis kõne, siis pead enne ütlema ning võid minna ja kõne vastu võtta. Kui ei teata sellest, saad lihtsalt kurja pilgu osaliseks. Üks tund hakkasid muudkui mobiilid helisema. Keegi polnud muidugi Marianale sellest eelnevalt teatanud. Kõigepealt Fatima, kes lihtsalt võttis kõne vastu ning jalutas välja ruumist. Mariana karvad tõusid püsti. Kui Fatima tagasi tuli (muuseas Fatima on selline ehtne pugejas ja “ma tahan kõigi ema” olla tüüpi inimene), siis Mariana hakkas temaga õiendama, et nii ei tehta. Fatima hakkas vastu seletama, et see oli ta õde ja bla bla bla. Mariana taas vastu, et vähemalt lülita siis hääletu peale. No Fatima siis ikka pushis vastu ning seletas nii mis hirmus. Mariana lõpus ütles viisakalt, et aitab ja ole juba kuss. Fatima solvus selle peale ja ei lausunud selle tunni jooksul enam sõnagi.
Teiseks tüliõunaks on meil kodused tööd. Ükspäev pidime kirjutama essee teemal miks me Hispaaniasse tulime. Mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud ning oma suurepärase meistritoese Marianale esitas. Ilmselgelt olin ma natukene hoogu läinud, kuna Mariana ütles mulle naljatledes vastu, et ega siis tervet testamenti polnud vaja kirjutada. Aga teate küll kuidas minu kirjutamisega on – alguses ei saa vedama, pärast enam pidama. Kuid kuna mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud, siis oi, kuidas teised kõik pähe said. Eriti need veel, kes küll räägivad, kuid kellel kirjutamisega probleeme. Ja siis keegi taas solvus, keegi taas ei rääkinud enam terve tunni.
Mis puudutab kogemuste jagamisi, siis alles nüüd saan õigesti aru, kui suurt rolli mängivad kultuurilised erinevused. See on kohati lausa müstika. Mina ei saa millestki aru, mis on tähtis muslimitele, nemad ei saa aru minu mõttemaailmast. Kuigi me oleme jõudnud arusaamale, et peame respekteerima kõikide arvamusi ja seisukohti, siis kohati on sellega siiski probleeme. Mõni ikka hakkab vaikselt ennast peale suruma. Ja väga paljud muudavad oma seisukohti.
Muuseas. Mind on taas tembeldatud jutupaunikuks. Eelmisel nädalal juba Elbas tuli seletama, et jube naljakas kui avatud olekuga ma olen. Küsigu keegi misiganes soovib, minul ikka vastus alati tagataskust varuks. Mina selle peale, et jajah, ära nüüd ära harju, et kõik eestlased sellised on. Me tavaliselt oleme sellised Natalia tüüpi  Ja siis Elbas naeris tükk aega. Mina seletasin edasi, et miks peaks ma millelegi vastamata jätma.
Minu õpetaja Mariana on muuseas mulle väga sümpaatseks muutunud isegi vaatamata oma lillale juuksevärvile. Noh, vahel ikka natukene võõrastav tema lilla-sinise-hallikirjut juukselõikust vaadata, kuid see selleks. Igatahes peale seda, kui ma talle rääkisin, et ma hakkan Portugali minema, hüppas ta rõõmust lakke, ütles, et mulle hakkab seal palju rohkem meeldima kui siin ja nüüd räägib minuga veel ka portugali keeles juba. Otse loomulikult ei saa ma mitte midagi aru ning minu teadmised jäävad ikka ola ja obrigado tasemele (ola – tere, obrigado – tänan). Ja siis ükskõik, mis nüüd minuga seoses vaja rääkida, siis tuleb paar lauset vahele ka Portugalist. Nimelt on ta ise portugaallane ning ilmselgelt tunneb oma kodust puudust.