Kaos minu piletitega

Nii, peaaegu kõigile on saanud kombeks küsida minu käest nüüd esimese asjana, et kuidas on lood piletite ostmisega. No pole lugu! Absoluutselt null seis ja tundub, et üha nullimaks läheb.
Kuigi me ametlikult ikka veel ootame Portugali national agency vastust, siis ütles mulle Marko, et vaatamata sellele, kas nad saavad ära vahetada osaleja või ei, ma lähen sinna. No hästi! Vähemalt nii palju on paigas. Millal, see on vaid see päeva küsimus.
See-eest läks asi põnevamaks reedel, kui Markolt küsisin, et mis värk on ja et tahaks omale juba pileti tasku panna. Tema muudkui selle peale, et ära muretse, ära muretse. Ega ei muretsegi, uudishimu lihtsalt tapab. Kuid üks probleem tal olevat küll seoses minu sinna minekuga. Nimelt läheb ta ilmselt ise 8nda Serbiasse koosolekule. Hahaa! Nimelt tahetakse Serbias hakata looma rahvuslikku noortevolikogu, mille korraldamisel Marko ka osalema peab. Ehk siis inimene, kellel mind seal vaja on, läheb sel ajal ise minema. Oh seda elu!
Aga teate mis. Mulle on hakanud meeldima kaootiline elu. Sest mitte kunagi ei tea, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab. Plaanideta elu on ikka palju parem. Mu ema näiteks pommitab mind juba, et millal ma Saaremaale plaanin minna, kui tagasi Eestis olen. No mina ei tea. Ei taha paika panna, et sellel päeval ja selle praamiga. Vaatame jooksvalt, millal tuju tuleb, aega leiab ja ilm ilus on.