Reedel käis meil külas Natalia, Kasia mingine poolakast poolsõbranna. See tähendab, et pole päris sõbranna, kuid kuna Natalia olevat teda jube palju kogu selle ülikooli ja elamisasjadega siin aidanud, siis Kasia nagu tunneb kohustust, et peaks temaga läbi käima. Ja no nii see Natalia meile sattuski. Alguses nagu tundus tiptop, kuigi ma tema aksendi peale tahtsin ikka mõnusalt naerma hakata alguses. Pole hullemat veel siiamaani kuulnud ning tundus justkui peaks mega palju pingutama, et aru saada, mida ta õieti räägib.
Natalia on siin elanud juba aasta. Lugu oli järgmine: kunagi käis Itaalias Erasmusena ning siis kohtas Javieri, Alicantes elavat überseksikat hispaania kutti. No kõrvuni armunud, kolis kohe edasi Alicantesse. Ilus love story kas pole! Ja nüüd ta siin aasta aega olnud ongi, teinud seni aja jooksu absoluutselt mitte midagi. Elab koos oma Javieri ja tema vanematega pisikeses korteris (praegu veel muuseas üksi, kuna Javier asus Madriidi õppima), vihkab oma ämma ja äia ning üldiselt vaid vingub ringi! Tõeline dream come true.
Alguses ma vaatasin, et vaatamata tema aksendile tundub täitsa tore. Aga oh siis kus hakkas vinguma ja seletama! Kõigepealt sellest, kuidas ta oma ämma ei salli (ämm teeb talle kõik ette taha ära – söögi, peseb pesu, triigib ka veel!) ja beib ikka vingub. Seejärel hakkas vinguma, kuidas talle Alicante ei meeldi. Ikka liiga väike ning tema rohkem suurlinna tibi. Siin ju isegi polevat korralikke butiigipoode! Tule taevas appi! Sel hetkel juba vaatasin Kasiale kahtlaselt otsa, et kas ma olen loll või miks ta mulle räägib seda? Ma isegi mitte ei küsinud midagi! Ja siis järgnes see, kuidas tema praegune elukoht on ikka liiga väike, kuidas tal Poolas oli oma maja (vanemate maja!) kus tal oli suur-suur rõdu ning kuidas ainuüksi tema tuba oli suurem kui meie korter! See oli hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd küll aitab. Mind ei huvita! Miks kurat ta mulle seda räägib?
Vahepeal oli jube normaalne. Kasia ja mina arutasime omi asju, kuid siis see bitch hakkas vahele segama. Teemaks oli seekord, kuidas tema ikka tunneb ühte eesti naist, kes oli ka Itaalias Erasmuseks ja kuidas see tema Javieriga ikka flirtis. Minu jaoks oli see piir. Täpselt selliste asjade pärast olen ma elu aeg paremini läbi saanud meestega! See tähendab, et mul on üksikud väga väga head naissoost sõbrad, kuid suurem osa tuttavaid on mehed! Ma ei kannata sellist tibilikku juttu. Tule taevas appi! Kui mul on valida, kas ma olen seltskonnas koos tõsiste diivanikaunistustega (muuseas nad enamasti ei ole isegi kenad, vaid ülemääratud grillkanad) või lähen räägin meestega autojutte, siis ma tõesti pigem valiksin autojutud! Ma viimasel ajal ei saa enam aru, mis neil naistel viga on? Kas tõesti on maailm nii väärastunud, et mingi tibi bitchimine käib ringi ning intelligentsust paluda on liiga palju?
Igatahes ma viisakalt vabandasin ja ütlesin, et lähen oma tuppa oma tunniks ettevalmistusi tegema. Õnneks oli mul tunni pärast inglise keele loeng ning ettekääne põgenemiseks.
Natalia on siin elanud juba aasta. Lugu oli järgmine: kunagi käis Itaalias Erasmusena ning siis kohtas Javieri, Alicantes elavat überseksikat hispaania kutti. No kõrvuni armunud, kolis kohe edasi Alicantesse. Ilus love story kas pole! Ja nüüd ta siin aasta aega olnud ongi, teinud seni aja jooksu absoluutselt mitte midagi. Elab koos oma Javieri ja tema vanematega pisikeses korteris (praegu veel muuseas üksi, kuna Javier asus Madriidi õppima), vihkab oma ämma ja äia ning üldiselt vaid vingub ringi! Tõeline dream come true.
Alguses ma vaatasin, et vaatamata tema aksendile tundub täitsa tore. Aga oh siis kus hakkas vinguma ja seletama! Kõigepealt sellest, kuidas ta oma ämma ei salli (ämm teeb talle kõik ette taha ära – söögi, peseb pesu, triigib ka veel!) ja beib ikka vingub. Seejärel hakkas vinguma, kuidas talle Alicante ei meeldi. Ikka liiga väike ning tema rohkem suurlinna tibi. Siin ju isegi polevat korralikke butiigipoode! Tule taevas appi! Sel hetkel juba vaatasin Kasiale kahtlaselt otsa, et kas ma olen loll või miks ta mulle räägib seda? Ma isegi mitte ei küsinud midagi! Ja siis järgnes see, kuidas tema praegune elukoht on ikka liiga väike, kuidas tal Poolas oli oma maja (vanemate maja!) kus tal oli suur-suur rõdu ning kuidas ainuüksi tema tuba oli suurem kui meie korter! See oli hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd küll aitab. Mind ei huvita! Miks kurat ta mulle seda räägib?
Vahepeal oli jube normaalne. Kasia ja mina arutasime omi asju, kuid siis see bitch hakkas vahele segama. Teemaks oli seekord, kuidas tema ikka tunneb ühte eesti naist, kes oli ka Itaalias Erasmuseks ja kuidas see tema Javieriga ikka flirtis. Minu jaoks oli see piir. Täpselt selliste asjade pärast olen ma elu aeg paremini läbi saanud meestega! See tähendab, et mul on üksikud väga väga head naissoost sõbrad, kuid suurem osa tuttavaid on mehed! Ma ei kannata sellist tibilikku juttu. Tule taevas appi! Kui mul on valida, kas ma olen seltskonnas koos tõsiste diivanikaunistustega (muuseas nad enamasti ei ole isegi kenad, vaid ülemääratud grillkanad) või lähen räägin meestega autojutte, siis ma tõesti pigem valiksin autojutud! Ma viimasel ajal ei saa enam aru, mis neil naistel viga on? Kas tõesti on maailm nii väärastunud, et mingi tibi bitchimine käib ringi ning intelligentsust paluda on liiga palju?
Igatahes ma viisakalt vabandasin ja ütlesin, et lähen oma tuppa oma tunniks ettevalmistusi tegema. Õnneks oli mul tunni pärast inglise keele loeng ning ettekääne põgenemiseks.
No comments:
Post a Comment