Kasia ja minu elus on uus friik. Laupäeval saatis Nieves, meie korteriomanik, sõnumi Kasiale, et saame uue korterikaaslase. Ootasime siis juba huviga tema saabumist. Laupäeval ei kippu ega kõppu, pühapäeval samuti mitte. Kuid esmaspäeval oli ta platsis koos oma naljaka roosa kohvri (nagu filmist Arukas Blondiin) ning üllatus-üllatus – KOERAGA!
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.
No comments:
Post a Comment