Mul pole midagi väga huvitavat oma nädalavahetusest kirjutada. Ei draamat, ei pisaraid ning muid seksikaid asju, mis inimestele alati pöõnevust tekitavad.
Laupäev kulges peamiselt täieliku puhkusena. Hommikul peksin Kasiat üles, kuna ta tahtis minuga turule minna. Kasiale meeldib magada, oi kuidas veel. Minul on alati laupäev-pühapäev juba pool elu ära elatud enne, kui Kasia elumärke näitab. Ja isegi see laupäev, kuigi ta väljas pidus ei käinud, põõnas Kasia mõnuga kella 12ni. Siis hakkasin ma teda üles peksma, kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam oodata. Kas pole ma mitte vahva korterikaaslane, kes lihtsalt hommikuti inimesi üles peksab?!
Igatahes käisime turul. Kasia on tänaseks siin elanud juba 3 kuud, kuid tal polnud orna aimugi, et keskturul on ka puu-juurvilja seksioon. Sinna ma siis teda viisingi, nagu väikest last esimest korda lasteaeda. Muuseas ma olen vaikselt Kasiast teinud taimetoitlase. Mina ei mäleta millal teda viimati liha söömas nägin :) Ilma naljata! Kuigi ausalt öeldes on mul sügavalt ükskoik, kas inimene sööb või ei söö liha. Pole ma mingisugune loomakaitsja, minu vegetaarlusel on teised põhjused, mida kahjuks keegi ei mõista.
Peale turul käiku läksime tattoosid vaatama. Kasial on nüüd kinnisidee teha endale tattoo. Huvitav, huvitav, kust ta küll sellisele mõttele tuli?! Lappasime erinevaid pilte seal kohe ikka tunnikese või rohkemgi, kuid siiani ei tea ta veel, mida tahaks või kuhu. Ütlesin talle, et kuna kuntsiinimene, siis las joonistab omale ise pildi ja laseb teha. Laupäeval veel tegemiseks ei läinud, kuid see teema on pidevalt õhus.
Ja siis näitasin talle kus asub Fnac (meie kõige suurem raamatu-muusika-tehnikapood, mida ma lausa armastaks ja kui oleks vähegi rohkem raha, siis tühjaks ostaks!) ning Casa de Libros (meie teine raamatupood). Raamatupoodidega on alati nii, et sinna võiks ennast unustada. Ei tea, mida võtta, mida jätta. Mina ostsin omale „Amad, rezclad, comed“, mille eesti keelne tõlge on ilmselt „Armasta, palveta, söö“. Kui eksin, siis sorry. Olen aru saanud, et ühest keelest teise tõlkimine on lausa kohutav! Nüüd loen seda usinasti. Minu teine päris oma hispaania keelne raamat. Muuseas sellega läheb eesti tulles ilmselt raskeks, sest mul pole kusagilt hispaania keelseid raamatuid võtta. Ja raamatupoes minu giidiamet ka lõppes. Järgnes koju minek ja mitte midagi tegemine.No hästi, vaatasime mingit Julianne Mooreiga filmi, millest kumbi aru ei saanud.
Õhtul käisime mõlemad veel „korraks“ väljas. Minu korraks oligi ausalt öeldes korraks, kuna maandusin voodisse juba kell 23. No ausalt öeldes on juba päris külm öösel ning ma lihtsalt ei viitsi kusagil ringi tiirutada. Kasia korraks see-eest kujunes taas pikaks-pikaks, kella viieni hommikul, kuigi ta lubas mulle, et tuleb vara koju ja on pühapäeval tegus, kuna peab õppima. Võite nüüd arvata, mis sellest välja tuli!
Aga see-eest pühapäev. Pühapäeva hommikul sain ma kell kaheksa mõnusa äratuse lauluga „We are the champions“. Alguses mõtlesin, et keegi meie majas on lolliks läinud ning teeb ilmselgelt nalja, kui paneb kell kaheksa hommikul sajaga põhja oma muusikakeskuse. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see on uni! Aga oh seda rõõmu. Aina hullemaks läks. Kümme korda edasi-tagasi viisijupile järgnes mikriproov. Selleks hetkeks olin ma juba püha viha täis ning ajasin end voodist püsti, et näha, mis paganat toimub. Tõmbasin aknakatted eest ära ja mida mu silmad pidi nägema? Seda, et meie vastas olevate treppide ja kooli juures oli püsti pandud tuhat telki ning asja, möll käis, BMXi vennad muudkui sebisid ringi. Seejärel kostus mikrofonist, et tegemist on mingisuguse võistlusega ning et esimesed sõidud hakkavad kell 10. Lootsin juba, et hurraa! saan veel natukene magada. Kuid tere naiivsus. Peale pandi mingi räpimuusika, mis sõna otseses mõttes tegi mind kurdiks. Isegi teki üle pea tõmbamisest polnud kasu. Ja nii see pull kestis, muusika mängis, inimesed kogunesid, ratturid muudkui sõitsid. Ja seda kella 15ni lõunal. Muuseas olime Kasiaga pikka aega juba mõelnud, et mida perset need BMXi tüübid meie akna taga pidevalt teevad. Nad olid seal harjutamas käinud juba ca 2 nädalat järjest, iga õhtu, absoluutselt iga õhtu. Ja nädalavahetustel terved päevad. Aga nüüd siis vähemalt saime teada, miks nad harjutamas käisid.
Peale kella 15-t oli rahu majas. Ja ikkagi ei teinud me sel päeval mitte midagi tarka. Vaatasime järjest kõiki filme, mis vähegi telekast tulid ja lebotasime ühest diivani nurgast teise.
Laupäev kulges peamiselt täieliku puhkusena. Hommikul peksin Kasiat üles, kuna ta tahtis minuga turule minna. Kasiale meeldib magada, oi kuidas veel. Minul on alati laupäev-pühapäev juba pool elu ära elatud enne, kui Kasia elumärke näitab. Ja isegi see laupäev, kuigi ta väljas pidus ei käinud, põõnas Kasia mõnuga kella 12ni. Siis hakkasin ma teda üles peksma, kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam oodata. Kas pole ma mitte vahva korterikaaslane, kes lihtsalt hommikuti inimesi üles peksab?!
Igatahes käisime turul. Kasia on tänaseks siin elanud juba 3 kuud, kuid tal polnud orna aimugi, et keskturul on ka puu-juurvilja seksioon. Sinna ma siis teda viisingi, nagu väikest last esimest korda lasteaeda. Muuseas ma olen vaikselt Kasiast teinud taimetoitlase. Mina ei mäleta millal teda viimati liha söömas nägin :) Ilma naljata! Kuigi ausalt öeldes on mul sügavalt ükskoik, kas inimene sööb või ei söö liha. Pole ma mingisugune loomakaitsja, minu vegetaarlusel on teised põhjused, mida kahjuks keegi ei mõista.
Peale turul käiku läksime tattoosid vaatama. Kasial on nüüd kinnisidee teha endale tattoo. Huvitav, huvitav, kust ta küll sellisele mõttele tuli?! Lappasime erinevaid pilte seal kohe ikka tunnikese või rohkemgi, kuid siiani ei tea ta veel, mida tahaks või kuhu. Ütlesin talle, et kuna kuntsiinimene, siis las joonistab omale ise pildi ja laseb teha. Laupäeval veel tegemiseks ei läinud, kuid see teema on pidevalt õhus.
Ja siis näitasin talle kus asub Fnac (meie kõige suurem raamatu-muusika-tehnikapood, mida ma lausa armastaks ja kui oleks vähegi rohkem raha, siis tühjaks ostaks!) ning Casa de Libros (meie teine raamatupood). Raamatupoodidega on alati nii, et sinna võiks ennast unustada. Ei tea, mida võtta, mida jätta. Mina ostsin omale „Amad, rezclad, comed“, mille eesti keelne tõlge on ilmselt „Armasta, palveta, söö“. Kui eksin, siis sorry. Olen aru saanud, et ühest keelest teise tõlkimine on lausa kohutav! Nüüd loen seda usinasti. Minu teine päris oma hispaania keelne raamat. Muuseas sellega läheb eesti tulles ilmselt raskeks, sest mul pole kusagilt hispaania keelseid raamatuid võtta. Ja raamatupoes minu giidiamet ka lõppes. Järgnes koju minek ja mitte midagi tegemine.No hästi, vaatasime mingit Julianne Mooreiga filmi, millest kumbi aru ei saanud.
Õhtul käisime mõlemad veel „korraks“ väljas. Minu korraks oligi ausalt öeldes korraks, kuna maandusin voodisse juba kell 23. No ausalt öeldes on juba päris külm öösel ning ma lihtsalt ei viitsi kusagil ringi tiirutada. Kasia korraks see-eest kujunes taas pikaks-pikaks, kella viieni hommikul, kuigi ta lubas mulle, et tuleb vara koju ja on pühapäeval tegus, kuna peab õppima. Võite nüüd arvata, mis sellest välja tuli!
Aga see-eest pühapäev. Pühapäeva hommikul sain ma kell kaheksa mõnusa äratuse lauluga „We are the champions“. Alguses mõtlesin, et keegi meie majas on lolliks läinud ning teeb ilmselgelt nalja, kui paneb kell kaheksa hommikul sajaga põhja oma muusikakeskuse. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see on uni! Aga oh seda rõõmu. Aina hullemaks läks. Kümme korda edasi-tagasi viisijupile järgnes mikriproov. Selleks hetkeks olin ma juba püha viha täis ning ajasin end voodist püsti, et näha, mis paganat toimub. Tõmbasin aknakatted eest ära ja mida mu silmad pidi nägema? Seda, et meie vastas olevate treppide ja kooli juures oli püsti pandud tuhat telki ning asja, möll käis, BMXi vennad muudkui sebisid ringi. Seejärel kostus mikrofonist, et tegemist on mingisuguse võistlusega ning et esimesed sõidud hakkavad kell 10. Lootsin juba, et hurraa! saan veel natukene magada. Kuid tere naiivsus. Peale pandi mingi räpimuusika, mis sõna otseses mõttes tegi mind kurdiks. Isegi teki üle pea tõmbamisest polnud kasu. Ja nii see pull kestis, muusika mängis, inimesed kogunesid, ratturid muudkui sõitsid. Ja seda kella 15ni lõunal. Muuseas olime Kasiaga pikka aega juba mõelnud, et mida perset need BMXi tüübid meie akna taga pidevalt teevad. Nad olid seal harjutamas käinud juba ca 2 nädalat järjest, iga õhtu, absoluutselt iga õhtu. Ja nädalavahetustel terved päevad. Aga nüüd siis vähemalt saime teada, miks nad harjutamas käisid.
Peale kella 15-t oli rahu majas. Ja ikkagi ei teinud me sel päeval mitte midagi tarka. Vaatasime järjest kõiki filme, mis vähegi telekast tulid ja lebotasime ühest diivani nurgast teise.
Muide, Apollos on näiteks hispaaniakeelsete raamatute "sektsioon" oma kümne raamatu näol täitsa olemas (: Kuna ma ise olen ka totaalne raamatuhull, siis enamus seal pakutavast on mul kodus juba olemas... kahjuks. Aga näiteks oma Carlos Ruiz Zafóni raamatute kogu tellisin ma hoopiski netist, www.kriso.ee. Seega, leiab küll, kui otsida. Aga kõige parem on vist ise Hispaaniast virn kaasa osta (:
ReplyDelete