Juan Luis soovib meid tappa!

Mul on tennises nüüd kaks treenerit. Teisipäeviti mängin endiselt Gonzaloga. Seal on meid kolm – Sarah, Nuria ja mina. Need tunnid on eriti lõbusad alati. Eile näiteks Gonzalo küsis mu käest, et kuidas on võimlik see, et kui üks inimene on väsinud, siis ta lihtsalt hakkab naerma ja kuidas on üldse võimalik, et inimene üldse nii palju naerab? Mina vastu, et tead, kui sa ise oleksid maganud kahe päeva jooksul 5,5 tundi (see on juba hoopis teine lugu!), siis sa ise ka naeraksid selle peale, et sa lihtsalt enam palli ei näe. See-eest on tal minu arengu üle hea meel ning meie kooli juhataja Javier tahab mind juba ka võistlustele saata. Ma muidugi palusin tal natukene hoogu maha võtta!
Reedeti on meil aga uus treener – argentiinlane Juan Luis! Pole paha! Reedeses trennis oleme vaid Sarah ja mina ja ma ausalt öeldes arvan, et Juan Luis tahab meid tappa! Ma pole juba tükk aega nii raskes trennis käinud! See-eest mulle tohutult meeldib tema õpetamisstiil. Ja nüüd ma juba huviga ootan reedest trenni, kuna Sarah läks kaheks nädalaks Marbellasse puhkusele ning nüüd olen mina üksi Luisiga. Jaiks. Reede õhtul olen ma surnud, mis surnud!

Alicante on kinnisvara hinnalanguses neljas provints

Alicante on Hispaanias neljas provints, kus on kinnisvara hinnad kõige rohkem langenud. Hinnalangus kolmandas kvartalis on 12,3% - nelja punkti võrra rohkem kui enamus Hispaanias.
Finantskriis on taganud Alicantes 12,3% kinnisvarahindade languse Alicante provintsis. Enamus Hispaanias on langus olnud 8,3%. Alicantest veel enam kukkusid hinnad Toledos, Albacetes ja Zamoras.
Kõige odavam kinnisvara Alicante provintsis on Villenas – see Maria linn, kust ta pärit on!

Hispaanlased va lugemisvõhikud

Hispaanlaste lemmikkultuuritegevuseks on muusika, millele järgneb kino ja alles siis lohiseb järgi lugemine. Viimase uuringu kohaselt, mis juunis sotsiaalministeerium lasi läbi viia, selgus, et 21,2% neist, kes küsitluses osalesid, ei loe kunagi ning need, kes loevad, loevad ainult maksimaalselt 4 raamatut aastas.
Siiski on lootus olemas, et hakatakse rohkem lugema, kuna 80% küsitlutest leiab, et nad peaksid lugemisele rohkem aega pühendama ning 64% arvab, et nad loevad liiga vähe. Kõikidest küsitletutest 40% vastas, et nad loevad iga päev või peaaegu iga päev ajalehte või uudiseid.
Kuna hispaanlased on ka parajad internetivõhikud, siis ei tule isegi üllatuseks see, et rohkem kui pooled (51,7%) vastanutest polnud kunagi kuulnud terminit “elektrooniline kirjandus”.

Hispaania majandus hakkab tõusma järgmise aasta kevadel

Kohalike lehtede järgi hakkab Hispaania majandus tõusma taas 2010. aasta esimesest kvartalist, kuigi töötuse määr jätkab tõusmist. Eeldatakse, et töötus tõuseb 19,3% ehk ca 4,5 miljonit inimest on järgmisel aastal töötud. Hispaania majandusliku olukorra taastumisel nähtakse kolme peamist põhjust: toetused elanikele, investeeringud infrastruktuuri ning välisturud.

Türklasi ronib sisse igast uksest ja aknast

Minu üheks tööülesandeks siin on tegeleda kõigega, mis puudutab Euroopa Vabatahtliku Teenistust. Ja kuna 1. septembril on järgmine projektide esitamise tähtaeg, siis on seoses sellega tegemist üha enam ja enam.
Ma ilmselt kunagi mainisin, et on olemas kontaktide andmebaas Eurodesk, mille kaudu üle 500 noorteorganisatsiooni Euroopas pidevalt suhtlevad. Mina nüüd olen Centro 14 Eurodeski tegevuse eest vastutav inimene ning pean lugema päevast päeva ülinaljakaid kirju, mida meile saadetakse.
Põhiliseks kirjaks on kõigepealt kiidulauluga algav kiri, kuidas neile vabatahtlike andmebaasis meie organisatsiooni kirjeldus ikka meeldib ning kuidas kõik arvavad, et neist meil väga palju kasu oleks, sest nad ju tõesti tahavad maailma muuta ja koos me saame seda teha! Ja siis järgneb kiidulaul, kui toredad nad kõik ise on, kes on käpp suhtlemises, kes lastega mängimises, kuidas kellelegi meeldivad kassid ja koerad ning kes oskab üldse suurepäraselt inglise keelt (kuigi kirjavigu on rohkem kui raha eest!). Mitte, et siin oleks tähtis see, et meie projekt on seotud meediaga ning lastega mängimisest ei hooli mitte keegi...
Enamik, kes meile kirjutavad on ülla-ülla türklased, kes näevad vabatahtliku teenistust ilmselgelt võimalusena saada Euroopasse. Mul isiklikult pole midagi türklaste vastu, kuid no kuulge, see, mis nad kirjutavad pole kuigi normaalne.
Näiteks oleme me otsustanud siin (õigemini Escarlata otsustas, et kuna tal on puhkus, siis ta ei viitsi selle EVSiga enne tegeleda!), et enne novembri tähtaega me kedagi ei saada mitte kusagile ning ei võta kedagi ka vastu mitte. Kuigi mina ikka üritasin siin suve alguses, et jube lahe oleks, kui ma saaks aidata uuel vabatahtlikul sisse elada. Ja siis me nüüd saadame iga päev kirju kõikidele soovijatele, mille sisuks on: meil on kahju teatada, kuid me ei võta uusi vabatahtlikke enne järgmise aasta algust ning kui olete ikka veel huvitatud, siis palun saatke oma CV ja projektipõhine motivatsioonikiri oktoobri alguses! Teeme oma otsuse järgmise vabatahtliku osas hiljemalt oktoobri keskpaigaks!
Ja selle peale kirjutas üks türklane mulle täna: Mul on nii hea meel kuulda, et te olete minust huvitatud! Siin on minu motivatsioonikiri ja CV!
Ja siis ma istusin seal ekraani ees, ei teadnud, kas nüüd laginal naerda või nutma pursata. Milline osa minu kirjast sellist reaktsiooni tekitas? Kas olen mina hulluks läinud?
Üks türklane ükspäev kirjutas meile, et talle väga meeldivad linnud ning tahaks meie projektis osa võtta. Meie projekt pole lindudega seotud! Kust kurat nad võtavad selliseid asju? Kas nad tõesti ei mõista inglise keelt – birds ja media & communication on ikka üksteisest küllaltki erinevad väljendid või mis?! Igatahes on mul tunne, et nad on valmis ükskõik milleks, et vaid Türgist minema saada...
Igatahes on see hommikune meilboxi vaatamine minu jaoks 15 minutit nalja ja naeru! Ootan juba huviga, mida kõike naljakat me homme lugeda ei saa...

Vihm ja torm esimest korda kolme kuu jooksul

Eile tennises olles hakkas taevas vaikselt pimedamaks tõmbuma ja tuul tõusma. Mõtlesin juba, et oh! viimaks ometi jõuab see kurikuulus torm meieni. Olin jummala ärevil. Siiski trenni lõpus polnud ei vihmast ega äikesest veel juttugi...
Trammis olles nägin aga ühte kõige ilusamat välgusähvatust, mida ma seni näinud olin. Kogu taevas oli sõna otseses mõttes järsku valge! Ja vaikselt hakkasid piisad aknaklaasile langema. Trammist maha tulles oli päris naljakas – kohalikud varjusid vihmapiiskade eest vihmavarjude ning katuseäärte alla ning mina käisin naeratades vihmas nagu poolearuline! Meil sadas esimest korda kolme kuu jooksul vihma! Kahjuks oli seda lõbu vaid viieks minutiks ning kui ma koduukse ette jõudsin, siis ei näinud ma piisku enam kusagil.
See-eest hakkas uus kära ja müra pihta uuesti öösel kella nelja paiku. Sadas kohe ladinal, lõi välku ja müristas! Tõeline äikesetorm! Nii lahe, läksin kohe aknale ja vaatasin huviga, mis väljas toimub....

26 kraadi – tahan jopet!

Ükspäev sõitsin ma bussiga. Astusin rõõmsalt sisse, istusin maha! Mõtlesin, et kuidagi hirmus külm on, tahaks kampsunit või jopet! Vaatasin siis rõõmsalt temperatuuri – 26 kraadi. Säh sulle konditsioneeri! Tavaliselt on meil bussides-trammides konditsioneeriga 28-30 kraadi ja kõik tiptop korras. Selles bussis oli aga tõesti tunne justkui oleks astunud külmutuskappi! Appi, appi, mis ma veel siis teen, kui tagasi Eesti tulen....

Sa oled nii KAHTLASEST riigist

Aeg pühendada peatükk taas suurepärasele Hispaania paberimajandusele. Lugege nüüd sellest viimasest lausest välja nii palju irooniat, kui vähegi võimalik, sest peale tänast lõunat, kui ma oma paberid sain sisse antud, olin ma ikka püha viha täis! Mõnest asjast ma lihtsalt ei saa siin aru, isegi parema tahtmise ja üritamise juures ei mõista ma neid hispaanlasi!
Eelmisel nädalal käisin ma ära pangas ülekannet tegemas. Diplomite vastanamine maksab 90 eurot ning selleks tuleb täita Modelo 790 (mingi spetsiaalne ülekande ja maksu maksmise paber), mida minu arvuti keeldus esiteks nii kodus kui tööl kolm päeva lahti tegemast, kuid mis siiski peale mitmeid pingutusi ja ponnistusi õnnestus, ja sellega siis panka jalutada. Õnneks läks pangas seekord kiiresti. Valisin vähe varajasema aja ning peale minu oli kontoris vaid 5 inimest!
Seejärel läksin tööle, hakkasin usinasti tegema koopiaid kõikidest dokumentidest, kuna taotluses oli kirjas, et tuleb kaasa võtta koopiad. Kuna ma ei teadnud, kas nad ka reaalselt kõik mu tõlgitud materjalid ära korjavad, siis mõtlesin, et nii igaks juhuks kopeerin neid. Lõpuks olin ma mattunud kogu selle paberikuhila alla ning ei saanud enam üldse aru, mis mul kausta vahel oli ja mis mitte.
Neljapäeval läksin esimest korda oma pabereid viima meie haridusministeeriumi Comunidad Valenciana Alicante provintsi esindusse. Kuna keegi päev otsa telefonitoru vastu ei võtnud, et saaksin küsida, mis kellast kellani nad lahti on, siis läksin nii ehku peale välja, et äkki nad ikka 14.30 on lahti. Kuid ei, 9-14! Jäin hiljaks! Ega siis midagi, homme jälle!
Tassisin oma paberid kenasti kõik kaasa ning lõuna ajal lippasin uuesti sinna esindusse. Seekord uksed lahti, kõik tiptop! Kuniks ma jõudsin oma kraadide ja asjadega seletama hakata. Minu diplomi peal on kirjas sotsiaalteaduste bakalaureuse kraad, mis vastab hispaania keeles Licenciado en Ciencias Sociales. Selle ka vajalikku lahtrisse panin. Kui onu, kes pabereid vastu võttis, hakkas mu pabereid uurima, siis ütles, et sellist kraadi kindlasti hispaanias olemas pole ning olgu ma nüüd kena ning mingu oma paberitega tagasi koju ning otsigu haridusministeeriumi lehelt see õige kraad, millele mu õpingud võiksid Hispaanias vastata. Seepeale ütlesin ma, et aga vaadake, ma olen põhimõtteliselt õppinud kahte asja – keeli ning ärikorraldust – ja kui mõlema jaoks on eraldi kraadi, siis mis ma sinna panen, kumma ma valima pean? Onu vastas seepeale, et ma võin seda ise valida, kumb parem tundub! Küsisin siis hooga, et ega teil juhuslikult pole seda nimekirja siin kusagil olemas, et jube nadi oleks, kui peaksin vaid sellepärast tagasi tulema. Onu ütles seepeale, et kahjuks mitte – ainult internetis! Hästi, suutsin jääda rahulikuks.
Läksin tagasi tööle ning hakkasin sellelt kodulehelt otsima siis seda kraadi, mis võiks vastata minu õpingutele. Leidsin kaks asja – Licenciado en Lingüistica (ehk bakalaureus keeltes) ning Licenciado en Administracion y Direccion de Empresas (ehk bakalaureus ärikorralduses). Need kaks ma uhkelt sinna ka kirja panin ning eks nad siis nüüd mõelgu ise, mille nad mulle kokkuvõttes väljastavad!
Tänase lõunapausi sisse kuulus taas selle esinduse külastamine suure lootuse ja ootusega, et viimaks ometi saab sellega ühele poole. Kõigepealt küsin onult, et vabandust väga, kuid ma hakkasin eile mõtlema, et kumma aadressi ma siia panema peaks – kas selle, mis mul siin või selle, kus ma olen sisse kirjutatud ning mis on minu kodumaal. Sest ma ju ei teadnud täpselt palju see asi aega võtab, olin lugenud, et ca 6 kuud ning lihtsa arvutuste tagajärjel tähendaks see seda, et minu paberimajandus saab valmis siis, kui ma olen juba tagasi Eestis!
Seepeale onu ütles, et äkki mul on keegi sõbranna, kelle aadress ei muutu ning kellele nad saaksid teavituskirja saata, kui kõik mu dokumendid on valmis või kui peaks tekkima vajadus mingite lisadokumentide järele. Mina siis kohe, et ohoo, Maria aadress sobiks sinna. Helistasin Mariale, ma polnud tema uuest aadressist üldse teadlik ja lootsin väga-väga, et ta puhkusega liiga hoogu pole sattunud ning ikka telefoni vastu võtab! Kuna ma polnud Mariat juba paar päeva näinud, siis muidugi tuli meil kõigepealt 10 minuti jooksul ära vahetada kõiksugused külauudised, mida mul jätkus kuhjaga nagu ikka, ja alles siis sain talle rääkida, miks ma tegelikult helistasin. Maria siis suure õhinaga hakkas seletama oma aadressi, mille peale mina suutsin vaid öelda, et suurepärane, saada mulle see nüüd sms-iga, sest ma ei saa mitte persetki aru! Viis minutit hiljem oli mul olemas aadress! Kõik näis olevat tiptop! Rõhutame siin sõna NÄIS...
Onu tuli tagasi leti juurde ning hakkas mu dokumente uurima. Kõigepealt passi koopia. Andsin, uuris ja puuris. Tahtis näha originaali. Jumal tänatud, et see mul kenasti kotis oli! Nii, komplimendid, et mul on väga ilus pilt, kuid ilmselt vana, sest ma ei näe enam üldse selline välja – kuidagi lapsik pigem seal pildi peal, et nüüd ikka juba naise mõõtu – ja paberites tuhlamine võis alata. Järgmiseks taheti seda Modelo 790 tõendit. Viskasin letti. Sellega kõik korras. Siis seejärel minu diplomi koopiat ning ametlikku tõlget sellest. Mina siis andsin selle EBSi poolt kinnitatud diplomi koopia ja tõlke. Selle peale ütles onu, et näita originaali. Tirisin kaustast välja. Onu vastab, et pole sama asi. Küsin siis, et mismoodi pole sama? Iga inimene näeb, et on sama asi! Mu vererõhk hakkas tõusma. Vaatasin kella, selleks ajaks olin ma töölt plehus olnud juba tubli 30 minutit. Ütlesin siis onule, et see on mu ülikooli poolt väljastatud ametlik koopia. Onu ütles, et väga tore, kuid seda nurgas olevat kuupäeva ja templit ju originaalil pole ja seega pole see ka sama asi. Onu ütles mulle, et ma pean minema tegema koopia ja tagasi tulema sellega. Ma siis viisakalt küsisin, et kas te seda siin ei saa teha? Onul oli koopiamasin SELJA taga! Täpselt seal samas, paari sammu kaugusel. Ma oleks talle isegi raha visanud, kui ta oleks tahtnud, et ma paberi kinni maksan! Onu ütleb, et ei. Mina selle peale, et teate, ma ei viitsi küll selle koopia pärast nüüd tagasi tööle jalutada 15 minutit ja siis siia jälle tagasi 15 minutit. Seepeale ütles onu, et ma võin minna El Corte Inglesi, seal tehakse viiendal korrusel koopiaid. Hästi, võtsin oma asjad ning jooksin kaubamajja. Muidugi polnud ma ainuke, kes seal tahtis koopiaid teha. Ootasin tubli 5 minutit ja sain oma koopia kätte. 15 euro senti vaesemana ning üha vihasema. Mismõttes see onu ei võinud seal seda koopiat teha? Kas see oleks võtnud tüki küljest?
Läksin siis tagasi sinna esindusse. Onu paneb seepeale, et näed, kui tubli! Tehtud sai ning nüüd saab ta selle kenasti vastu võtta! Mina viisakalt naeratan, kuid sisimas tahaks talle ühe suure kolaka anda! Läksime paberimajandusega edasi. Järjekord oli jõudnud akadeemilise õiendini. Jumal tänatud, et ma sellest olin teinud koopia, sest muidu oleks nad mind taas kuule saatnud. Andsin neile siis eesti keelse akadeemilise õiendi koopia ja tõlke. Üritasin küll susata vahele ka inglise keelset, et neil justkui lihtsam või nii. Kuid seda ei soovinud keegi, ikka ainult seda eesti keelset vaja. Templid kõigele peale, minule dokumendid kätte, et olen asjad sisse andnud.
Küsin siis onult järgmiseks, et kuna see on mu esimene kord sellist asja teha, siis mis nüüd edasi saab? Onu ütles, et noh, sinu dokumentide puhul võiks arvestada ühe aastaga. Mina oleks nagu tonti näinud ja küsin vastu ÜKS AASTA? See on mingi nali? Ütlesin onule, et ärgu parem tehku nalja, ma lugesin küll sealt ministeeriumi kodulehelt, et sellega läheb aega ca 6 kuud maksimum ja pealegi oli ta just minu kõrval olnud itaalia kutile öelnud, et tema paberid on valmis ca 4 kuu pärast. Onu ütleb mulle seepeale, et kuna ma olen nii väikesest ja kahtlasest (jah, ta kasutas seda sõna!) riigist, siis kahjuks võtavad minu dokumendid ettenähtud ajast ka märkimisväärselt kauem aega! Tere talv! Me oleme Euroopa Liidus, me pole kahtlased!!! Seepeale aga onu ütles, et ma ei muretseks ning et küll nad teada annavad kui kõik on okei või kui neil oleks vaja mingeid lisadokumente!
Tulin siis sealt esindusest välja. Tund aega sehkendamist ja mis ma sellest sain? Ainult seda, et adjöö minu järgmine aasta kooli mineku plaanid ja järjekordne teadmine, et need vastikud, vastikud hispaanlased võivad oma superhüper paberimajandusega metsa minna....

Tormihoiatused ja vihmauputused

Meil on antud siin tõsiseid tormihoiatusi terve nädalavahetuse juba. Mina olin laupäeval juba väga ärevil, kuna lubati, et terve pühapäeva sajab meeletutes kogustes vihma! Mõtlesin juba, et ohoo, minu suur soov läheb täide – üks päev täis vihma! Ja mis siis mind ootas hommikul? Päike säras nii, mis hirmus ning ühtegi vihmapilve polnud mitte nähagi! Mõtlesin, et tore-tore. Nii palju siis minu suurest tormist!
Ja nüüd siis eile õhtul anti meile tormihoiatus uuesti. Eriti just Valencia, Alicante ja Murcia piirkondadesse. Oleme niiöelda oranžis tsoonis – punane on kõige kõrgem! Sellest hoolimata ei mingit haisu vihmast! Kuigi ma täna isegi nägin selliseid tumedamaid pilvi, mis juba kaugelt tõotasid, et hakkab sadama. Aga minu lootused luhtusid sama kiiresti, kui olid tekkinud!
Aga kui ma vaatan uudiseid ja kõike seda, mis meie praeguse tormilainega Hispaanias toimub, siis mul on kohati tõsiselt tunne, et nad küll räägivad Hispaaniast, kuid pildid on võetud kusagilt Aasia taifuunide rägastikust. Need pildid, kuidas tänavad üle uputavad, majades meetrite jagu vett on, puud autodele kaela kukuvad ning inimesed vihmavangi on jäänud, on lausa meeletud! Ma poleks ealeski ette kujutanud, et selline asi siin võimalik on! Ja Barcelonas sadas ükspäev tõsist rahet ning mõne minutiga tuli alla 92 liitrit vett.
Ja näiteks Almeria juures on vihm laastanud ära meie põllumeeste saagid – ligi 8000 hektarit aprikoose, ploome ning virsikuid on raisus! Sellest tulenevalt võib oodata meil ka puuviljade hinnatõusu.
Meil on siin niigi niiöelda väikepõllumeeste ühendust viimasel ajal kõvatsi hakanud häält tõstma juurdehindluste nimel. Näiteks ühe kilo sidrunite hind on 0,20 eurot, poes müüakse seda aga 1,20 eurot ning seetõttu arvavad nad, et see on ilmselge nöörimine ning et valitsus peaks panema mingid limiidid.
See-eest, kuna juuni oli see aasta keskmisest kuumem on meil Castilla La Mancha piirkonnas erakordselt varakult valmis saanud viinamarjad, mida usinasti see näda korjama hakati!

Moned vanemad pildid veel

Irenega Barcelonas

Nyyd on mul onne kuhjaga - Barcelona kassi munad katsutud!

Imelik ja tühi

Pühapäeva hommikul ärkasime üsna varakult, kuna Kristen pidi jõudma 9sele lennujaama bussile. Hommik oli natukene kurvavõitu nagu kõik lahkuminekud alati on. Seetõttu mulle ka hüvastijätud kunagi ei meeldi!!!
Kui Kristen oli bussi peal, jalutasin tagasi koju. Kraamisin ja olin niisama. Tundus et selle nädala jooksul oli justkui sõda minu toast üle käinud. Siiski ei olnud mul mingit tuju koristada, kuna teadsin, et varsti hakkan kolima Maria tuppa ning pean kõik taas ümber tõstma!
Vaatasin filmi, kui Kristen saatis mulle sõnumi, et Oslos on sigakülm – 14 kraadi! Mina selle peale hakkasin naerma ja mõtlesin vaikselt selle peale, kuidas mina detsembris tagasi lähen....
Küll aga oli mul pühapäeval lausa imelik olla. Miski oleks nagu puudu olnud, tõesti imelik ja tühi oli olla. Täpselt samamoodi nagu peale vanemate lahkumist!

Campeonato del mundo de Formula Windsurfing

Laupäeval oli minek Santa Polasse. Seekord mitte surfama, vaid koosolekule. Kuna ma kandideerisin osalema vabatahtlikuna windsurfingu maailmameistrivõistluste meeskonnas ning sain selle koha, siis oli meil kell 18 esimene vabatahtlike koosolek!
Hommikul mõtlesime, et teeme tiiru linnapeal! Kuna pühapäev on meil kõik kinni ning Kristeni lennuk pidi minema just pühapäeval, siis tuli osta ära kõik asjad, mida ta siit kaasa vedada tahtis. Seetõttu läksime tagasi ühte kaubanduskeskusesse, et osta Kristenile seelik, mille ostmata jätmist oleks ta jäänud kahetsema. Mina sain sealt vee omale ühe pluusi, Kristen seelikule lisaks ka püksid Madisele.
Kella kolmese bussiga läksime Santa Polasse. Alati kui ma jõuan Santa Pola promenaadile, tunnen seda tuult ning näen kõiki surfareid, valdab mind tunne, et ma tahaksin sinna jäädagi! Sel päeval oli rannas 35 kite’i + windsurfarid! Alguses võtsime rannas natukene päikest ja rääkisime juttu. Siis läksin mina koosolekule.

Killuke Santa Pola rannast Sel paeval oli rannas 35 kite'i Baywatch run...
9.-19. septembril toimuvad Santa Polas kolmed meistrivõistlused: provintsi ja Hispaania meistrivõistlused ning maailmameistrivõistlused. Kuna eelmised Santa Polas korraldatud Euroopa meistrivõistlused olid nii hästi organiseeritud ning võistlejad ja publik jäid igati rahule, siis anti neile ka õigus korraldada maailma omad.
Laupäeval toimus esimene vabatahtlike koosolek. Kokku on end kirja pannud 30 vabatahtlikku. Esimese asjana tehti meist kõikidest pildid, et teha meile akrediteering. Seejärel seletati, mis täpsemalt toimuma hakkab ning millised on valdkonnad, mida me saame valida.
Valdkondi oli kokku kuus:
- administratsioon ning akrediteeringud – kes registreerivad võistlejaid ja teevad muud administratiivset tööd;
- tranfeer – kes käivad võistlejatel ning nende kraamil lennujaamas vastas;
- avalikud suhted – kes tegelevad meediaga;
- ürituste korraldamine – kes korraldavad igasuguseid vaba aja tegevusi publikule ning lastele;
- first aid – kes aitavad võistlejaid ning nende lähedasi kõiksugustes küsimustes alates, kust osta süüa ning lõpetades sellega, kuidas õhtul peolt takso tellida;
- ja üks veel, mida ma kahjuks ei mäleta.
Kohe kui oldi esimese punkti juurde jõutud ning seletati lahti, mida seal tegema peab, siis ütles Paula, üks vabatahtlike koordinaatoritest, et sinna tuleb kindlasti panna Triin, sest ta räägib keeli – keegi teine vabatahtlikest inglise keelt ei räägi!!!!
Seejärel saime valida omale kõik kolm valdkonda tähtsuse järjekorras, mis me teha tahaksime. Mina valisin avalikud suhted, ürituste korraldamise ja administratsiooni. Autodega kell kolm öösel lennujaamas vastas käia mulle lihtsalt ei meeldiks, kuna ma ei ela Santa Polas ning Santa Pola tundmises pole ma ka just kõige suurem meistermees! Varsti antakse meile teada, kus me täpselt tegutsema hakkame.
Siis saime veel valida, millal me oleme võimelised töötama. Mina panin, et kõik päevad alates 12. septembrist. Jõuan 11. septembril tagasi Valencia koolituselt ning 12ndal kavatsen olla Santa Polas nagu viis kopikat. Selles suhtes on hea – 12ndal hakkavad saabuma maailmameistrivõistluse osalejad, sest 13ndal algavad maailmameistrivõistlused, enne seda on kohalikud ja Hispaania omad!
Seejärel ronisime koos Santa Pola Windsurfi klubi presidendi Vincentig torni, kus ta näitas meile täpselt, kuhu mis tuleb ning seletas natukene seda elukorraldust seal. Põhimõtteliselt on tsoon jagatud kaheks – akrediteeritud inimeste ala ning publik! Vabatahtlikud on akrediteeritud ning nad saavad igale poole! Ja kui isegi tööpäev ametlikult ära lõppeb, ei keela keegi sind sinna jäämast, sportlaste ja muude tähtsate inimestega juttu rääkimast, pidudest ja muudest üritustest osa võtmast ja nii edasi. Ja süüa-juua võid ka nii palju kui vaid heaks arvad! Chilli kasvõi 24 / 7 seal võistlejate lounge’is....

Campeonato del Mundo de Formula Windsurfing
Mr Wind - meie maskott!

Nüüd ma siis kavatsen küsida puhkuse selleks, et töötada! Hull, kas pole? Samas ma arvan, et see saab olema väga lahe kogemus! Ma nüüd pean vaid mõtlema, kas ma küsin oma sõpradelt, kas ma saan mõnel päeval ehk nende juures ööbida, sest ausalt öeldes ma iga päev edasi-tagasi Alicante ja Santa Pola vahel traalida küll ei viitsi!
Peale koosolekut käisime veel korra ühes surfipoes ja tõttasime tagasi Alicantesse. Käisime veel toidukas, ostsime kaasa Kristenile veini ning omale magustoiduks väikse jäätise ning koju. Kristen hakkas pakkima, mina kokkama!
Mariale tuli veel külla Pepi ning lõpuks läksime kõik väiksele mojitole. Mõnus lõpp Kristeni puhkusele!

Päev peale Vana Tallinnat – kõige naljakam ja lõbusam päev üldse!

Reede hommik hakkas ülinaljakalt! Mina tegin silma lahti, vaatasin Kristenile otsa ning hakkasin naerma! Kristen seepeale torises midagi stiilis oh sa issand küll. Mina tõusin püsti – jumal tänatud pea ei valutanud! Kristenil niivõrd hästi ei läinud! Läksin kööki, vaatasin prügikastis olevat tühja Vana Tallinna ja mõtlesin, et järgmine kord peab nüüd keegi mulle neid ikka veel tooma. Kristen ütles, et ta ei taha sellest joogist enam mitte midagi kuulda.
Käisin pesemas ning olin justkui tuliuus. Kristen oli samal ajal valmistanud meile hommikueine. Mina söön usinasti ja rüüpan kohvi! Siis heidan pilgu Kristenile, temal see jogurt-poiss niivõrd hästi alla ei läinud (loe: kohe üldse ei läinud!). Seejärel otsustas Kristen, et läheb käib ka korra pesemas, äkki läheb enesetunne tsuti paremaks! Kahjuks siiski mitte piisavalt – pea valutas ikka nii mis hirmus, kuigi selleks hetkeks oli Kristen veendunud, et ta pole isegi mitte kaineks saanud! Vaeseke!

Pakkisime kokku oma asjad ning otsustasime, et läheme randa. Seekord rohkem loodusesse – Alicante ja Santa Pola vahel asuvasse Arenales del Sol. Mina tegin kaasa võiku, Kristen soovis läbi minna saiakohvikust. Üks asi on siinkohal halb seoses alkoholi tarbimisega – järgmisel päeval on alati hirmus nälg! Uksest välja saades ning tänavale jõudes hakkasime mõlemad ähkima ja puhkima. Me sõna otseses mõttes veeresime ja tiksusime mäest allapoole. Mina pidevalt naerdes, sest see oli lihtsalt liiga koomiline! Kristen eelistas võtta asja rahulikumalt ja vaiksemalt. Peale pisikest bussisõitu jõudsime randa, laotasime maha oma asjad ning tegime oma kõige naljakamast hommikust jäädvustuseks mõned klõpsud! Sõime oma parimat kraami, mis kaasa tirisime ja kurtsime võidu, et meil ikka liiga vähe vett kaasas!

Ylinaljakas fotosessioon

Samal ajal helistas mulle mu sõber ning päris kohe, et mis mul viga, et ma ainult naeran. Tegin siis talle lühikokkuvõtte, mille peale ta kostis, et esiteks pole ilus päise päeva ajal purjus olla ning et ta on kade, sest peab praegu tööd tegema! Mina muidugi üritasin teda veel rohkem kadedamaks teha. Väike õelus nagu ma olen1 Muuseas ma olen avastanud, et kohe eriti on hakanud mulle meeldima eestlasti kadedaks ajada! Mõnel on juba pidevalt kasutusel fraas: keera, keera seda nuga mu sees...
Olime seal rannas ning nautisime kuuma päikest. Naersime ja ajasime juttu. Järsku vaatab Kristen selja taha ning ütleb ehmatusest kõlaval häälel: Issand, Triin vaata selja taha! Mina siis vaatan ja hakkan laginal naerma. Enam paremaks ning naljakamaks päev minna ei saanud. Meie taha oli vaikselt koha sisse võtnud mingi vanem härrasmees, kes otsustas, et tema võtab päikest paljalt! Ahaa! Vaatasime siis ruttu ringi,et ega me juhuslikult pole sattunud nudistide randa oma meeltesegaduses, kuid ei – kõik oli täitsa tiptop väljaarvatud see härra! Kristen ei saanud sellest onust enam üle ega ümber, mina võtsin seisukoha, et kui ma ei taha pimedaks jääda, siis ma pigem ei vaata enam selles suunas!

Arenales del Sol - kylaskaik loodusesse!

Lõpuks, kui meil hakkas taas kõht tühjaks minema, otsustasime, et hakkame astuma. Tegime veel parimad pildid ning läksime tee äärde bussi ootama. Sel hetkel oli tunne, et väljas oli justkui sada kraadi – tõsiselt palav ning kõik meie vesi oli ka otsas! Istusime siis truult pingil ja ootasime bussi. Pea iga auto, kes meist mööda läks, lasi signaali ning aeglustas käiku. Kohati oli tunne nagu me oleks prostituudid Poola maantee ääres. Sellised hispaanlased juba ükskord on! Lõpuks jõudsime bussi ning saime konditsioneerilt lõpuks jahutust. Loivasime end koju!

Kuri seletamine kaib

Kohalikud "prostituudid" tee aares bussi ootamas...

Ja muuseas ma kohe üldse ei mäleta, mis me reede õhtul tegime! Vist käisime Kristenile kingi otsimas....Igatahes tean ma kindlalt, et pole nii lõbusat päeva täis lusti ja naeru juba ammu kogenud! Tänks, Kristen! Varsti jälle...

Eesti mehed, must leib ja Vana Tallinn

Neljapäeva hommikul magasime kauem nagu tõsised puhkajad seda tegema peaksid. Kui ma ei eksi, siis kell hakkas juba pool üksteist saama, kui me ennast voodist üles saime. Maria ütles selle peale pärast, et vähe hästi beibed ei ela – istuvad õhtul kaua üleval, käivad jäätist söömas ja šoppamas ning siis põõnavad hommikul, kui tema tööle lippab! Selline see puhkus ongi!
Kell 13 oli minul taas inglise keele loeng. Kristen läks randa, leppisime taas oma kohtumispaiga kokku. Mina läksin tööle. Neljapäev oli see päev, kus Escarlata oma puhkuselt esimest korda tagasi oli. Peale kiiremate viisakuste vahetamise ja uurimise, kuidas elu läheb, tuli mulle järsku meelde, et ma küsin ruttu ära, kas ta ei tea midagi minu projektist, millele me ikka veel vastust ostisime. Ja seepeale Escarlata suskas kohe vastu, et tean, tean – su projekt SAI TOETUSE!!!! Te oleks mind sellel hetkel pidanud nägema – nagu väikene laps jõululaupäeval enne kinkide avamist! Nii ärevust täis, nii õnnelik! Oleksin tahtnud kohe kõigile helistada ja karjuda, et mu projekt sai toetuse!!! Aga pidin minema oma inglise keele tundi, eufooria ja rõõmusõnumite hõiskamine pidi jääma hilisemaks!
Muidugi ei tulnud sellest inglise keele loengust suurt midagi välja. Minu mõtted olid pidevalt kusagil mujal ning nõme irve näol. Noored isegi küsisid minult vahepeal, et mis mul viga on! Ütlesin neile siis ära, mis värk on! Nemad vastu, et ei usu, et üks projekt saab inimese rõõmsaks teha, küllap ma ikka olen armunud. Mina selle peale, et jajah, muidugi, muidugi!
Kohe, kui tund oli lõppenud ning majast välja sain, võtsin telefoni ja hakkasin helistama. Emale ja sõpradele. Ja siis rääkisin Kristenile! Keksisin tänaval ja ei osanudki kohe midagi ära teha.
Aga nüüd siis sellest projektist, millest ma pidevalt rääkinud olen. Aprillis kirjutasin ma ühe rahvusvahelise noorsoovahetuse projekti programmi “Youth in Action” raames. Pealkirjaks/teemaks “Street extreme” ning lühidalt kokkuvõttes on projekti eesmärgiks välja selgitada, kuidas mõjutavad tänavakultuur ning ekstreemsport tänapäeva noorte elu ning mõtlemist ja ühiskonda tervikuna.
Projekt leiab aset kahes faasis Alicantes ning selle lähiümbruses. Eelkohtumine on juba varsti-varsti 3-4. september, vahetus ise 25. september – 5.oktoober. Partnerriikideks on Eesti, Inglismaa, Läti, Itaalia ja Hispaania. Kokku 25 noort vanuses 19-25 ja 5 grupijuhti. Nädala vältel toimuvad erinevad töötoad ja tegevused. Kui mul on programm juba täpsemalt paika pandud, siis sellest juba ka lähemalt.
Mida see aga minu jaoks tähendab, et minu projekt sai toetuse? Otse loomulikult kahte asja. Esiteks seda, et mul on nüüd taas kõvasti tööd ja seotud sellega, millega mulle väga meeldib tegeleda ning teiseks seda, et mu sõbrad Eestist saavad hakata külla tulema. Siin aga kohe tekkis küsimus, et keda kutsuda, keda kutsuda...Tean, et ma saan oma valiku tegemisel nii mõnegi kurja pilgu ja pettumuse osaliseks, kuid mul on minu oma põhjused, miks ma mõne inimese kutsun ja mõne mitte. Sellest aga juba edaspidi.
Läksime Kristeniga koju, sain Mariale ka ära seletatud maad ja ilmad, kuidas mu projekt nüüd ikka toetuse sai. Tema superõnnelik ning lubas ikka tulla vaatama minu lõppesitlust sadamas! Sõime ja lebotasime, mäletan, et tegime miskit veel, kuid mis see oli, on meelest täiega läinud, ning siis läksime trenni. Kristen võttis kaasa minu arvuti, et wifi võlusid kasutada – oli Madisega kokku leppinud MSN date’i – ja mina oma tennisevarustuse!
Trennis oli nalja nabani. Esiteks oli meil see viimane kord vana pundiga koos trenni teha. Seetõttu küsis meie treener Gonzalo kohe, et noh naised, teeme trenni ka või tahate kohe dringile minna?! Meie ikka, et ei-ei, pekki peab põletama ning trenn vajab tegemist! Varsti saime aga kõik aru, et see trenn oli rohkem kõhulihastele tänu naermisele, sest me suutsime ikka igast lollustega hakkama saada. Gonzalo hoidis vahepeal kahe käega peast kinni! Vaeseke, millise naistekarja omale kaela sai! Asi oli lihtsalt selles, et minul olid peas minu mõtted, Rosario oli lihtsalt vähe purjakil peale oma puhkuse tähistamise lõunat, Maruza oli ka juba poolenisti oma puhkusega Cadizis ja vaesel Sarahl oli lihtsalt halb päev! Ja siis me naersime kordamööda, kuidas me lollusi tegime. Siis tuli Gonzalo vahepeal ise mängu ning hakkas meid jooksutama, öeldes, et ma teile alles näitan naermist! Meie vastu, et tee, mis tahad – me jookseme, kuid sama palju ka naerame! Ja nii see trenn meil läks...
Lõppedes läksin kohvikusse, Kristenil veel jutuajamine pooleli. Otsustasime, et lähme järgmise trammiga, las ta räägib Madisega. Igatsus hoolimata päikesele ja palmidele oli suur-suur!
Tagasi koju jõudes ootas mind teine üllatus. Mulle helistas minu portugali sõber Fabio, kellest ma polnud juba kuulnud mitu kuud. Alguses ei saanud ta midagi aru, ta oli ära kaotanud oma telefoni ning koos sellega ka minu hispaania numbri ja kui ma siis talle oma hispaania numbrilt olin talle vastamata kõne teinud, siis ta kohe pikalt juurdles, et kelle number see on ja kui mulle tagasi helistas, siis ei jaganud ta ikka pikka aega ära matsu, et kellega ta nüüd räägib. Asi oli selles, et tema rääkis hispaania keeles, mina vastu ka. Ja alles siis, kui ma küsisin, et kas sa tahad rääkida hispaania või inglise keeles, jagas ta lõpuks matsu lahti! Ja me rääkisime temaga vist ca tunnikese maast ja ilmast, elust ja olust! Maria kõrval naeris, kui ma kommenteerisin Fabiole, et ma elan kahe väga seksika hispaanlannaga ning Kristen läks vist vahepeal lihtsalt närvi, et ma oma rummikokteili ei rüübanud. Olime me ju võtnud nõuks, et lähme välja sel õhtul! Igatahes tunnike hiljem ning Fabio märkimisväärselt vaesemana oli meie vestlus lõppenud. Mis sellele järgnes? Ma pidin hakkama Mariale seletusi andma, kellele ma nüüd seda seksikuse juttu ajanud olin. Rääkisin loo ära, mille peale Maria ütles, et ma ikka väga huvitav inimene – mehi on igas ilmakaares! Mina selle peale naersin laginal, Kristen vaeseke ei saanud midagi aru, kuigi konteksti juba aimas ära!
Kokkuvõttes otsustas Maria, et peab ikka hakkama nüüd mulle Eesti külla tulema. Ütles, et näita nüüd kohe pildid kõikidest oma sõpradest ette. Mina tõin siis usinasti oma läpaka ning asusin näitama. Maria ütles, et pole paha ning ainukesena teeb talle muret see, et kõik on natuke noored. Ütlesin, et olgu mureta, küll me need vanemad ka üles leiame! Maria siiani arvab, et kui ta Eesti tuleb, siis peab ta ikka kohe pläsku kõik see kõige kangema kraamiga omale põue panema, sest nii me seal Eestis ju elame! Mina pole seda müüti rääkinud talle muuseas! Aga nüüd on ta tõesti niivõrd huvitatud Eestisse tulemisest ning loodetavasti seda ta ka teeb! Teresa jäi natukene kahtlevale seisukohale – eesti mehed ei pidavat ikkagi olema piisavalt tumedajuukselised! Sorry, kutid! Ahjaa, Teresa läks just alles oma kutist lahku ning nüüd on neil mõlemal eesmärk leida ikka üks korralik eesti mees, sest kui Triin ei suuda leida omale hispaanlast, siis peab ikka selles eesti mehes midagi erilist olema!
Seejärel vaatas Maria kuidas ma paljast Tera Timmu viilu söön. Seepeale astus juurde ja küsis, et kas see ongi see minu kaua oodatud ja ihaldatud must leib millest ma muudkui räägin. Mina vastu, et just-just! Pole just see kõige tüüpilisem must leib, kuid mulle meeldib see tera värk rohkem! Maria kohe, et anna, ma proovin! Võtab tüki, võtab kaks! Maitseb. Teeb imelikku nägu. Ütleb Teresale, proovi! Teresa põikleb alguses vastu, et ei taha. Maria ikka, et proovi-proovi! Ega see sind ära ei tapa. Teresa proovib, teeb veel hullemat nägu kui Maria. Ja siis küsin Marialt, et mis arvad? Tema selle peale, et tema ei mõista, miks eestlased sellist maitsetut asja armastavad süüa. Ütlesin, et hästi. Järgmine kord palun tuua selle kõige õigema ja ehtsama musta leiva. Proovime uuesti! Sest kui mina olen hakanud isegi oliive siin sööma, siis peab Maria ka musta leiba hakkama proovima!
Järgmisena ilmus välja külmikust Vana Tallinn. See ehtne värk, 40-kraadine! Otsisin välja shoti topsid, panin neli tükki laulae! Ütlesin, et proovime! Teresa vaatas mind kui kuutõbist ja ütles, et peab järgmine päev tööle minema. Mina vastu, et ega siis üks shot ei tapa. Maria oli aga kohe erksam, ütles, et muidugi-muidugi! Valasin shotid välja. Maria selle peale, et mismõttes, kas te nii siis seda jootegi? Mina ikka jah, et nii joomegi. Maria vastu: aga pealejook või teeks äkki kokteili sellest? Mina ikka, et ei-ei. Me nii joome. Selgitasin siis talle, et osad joovad veel ka apelsini mahlaga ning olin Kristenilt just kuulnud, et Tartus isegi Coca-Colaga, kuid et õige on ikka niisama shotina! Maria ütles, et hästi-hästi, näita ette! Mõeldud, tehtud! Üks, kaks, kolm ja tops tühi! Maria selle peale, et hull – shoti ikka võetakse mitme sõõmuga! Mina muigasin vastu, et ei, ikka korraga! Kristen oli samal ajal pool oma pitsist tühjendanud. Maria oli järgmine, Tere ikka veel kõhkles! Maria proovis, tegi hirmsat nägu ning kinnitas veelkord, et me pole normaalsed! Samas ütles, et väga halvasti ka ei maitse ning kui oleks ilmselgelt külmem, siis maitseks kohe ülihästi! Tere võttis topsi tühjaks, kuid ütles, et ei maitse! Mina ja Kristen jätkasime joomist, mispeale Maria arvas, et me oleme ikkagi segased....
Ja teate, mulle tõesti meeldib Vana Tallinn. Ma ei joo seda sellepärast, et see on midagi eestilikku, vaid sellepärast, et mulle see maitse meeldib. Kristenile see aga üldse ei istu. Pakkusin siis välja, et saa joo rahus rummi, mina Tallinnat. Kristen vastu, et ei-ei, joome siis ikka seda Tallinnat. Teised läksid magama, meie jäime diivanile juttu rääkima.
Mekksime oma joogikest edasi ja rääkisime jälle maailma asjadest (loe: meestest!). Mind ikkagi häirib see, kuidas Madise üks sõber, kellega ma koos trennis käisin, ei mäleta seda meie “romanssi”, mis meil Peraarul poiste magala all 12-aastaselt toimus. Kõik need tantsuõhtud ning salaja ringi luusimised! No vot, kuidas häirib! Ja lubasin, et kui ma nüüd Tallinna lähen, siis kohe lähen võtan selle kuti rajalt maha ja küsin, et misasja – kas ta tõesti ei mäleta!? Ja siis tekkis meil järsku idee ühte teist Madise sõpra üles otsida – Orkutist ja Facebookist muidugi! Jumal tänatud, et me teda ei tuvastanud. See-eest tekkis meil ilmselge vajadus sel hetkel selle kuti number saada ning saatsime Madisele sõnumi, et nüüd on vaja numbrit. Ilmselgelt olime kenasti vipsis! Seda numbrit me ei saanud lõpuks ning järgmisel päeval tuli üldse palju seletustööd teha Madisele, miks numbrit keset ööd vaja oli ning miks me üht või teist Orkutisse kirjutanud olime! Minul nalja nabani sellega, sest Kristen oli ju see, kes pidi seletustööd tegema, mina olin lihtsalt see hull, kelle juurde Kristen läks :)
Igatahes välja me lõppkokkuvõttes ei viitsinudki minna, sest meil endal läks niivõrd lõbusaks asi. Maria isegi naeris veel hommikul, et ilmselgelt oli meil ülilõbus, kui kell 4 hommikul naerukilked suurest toast kostusid!

Tingimusteta armastus ja täielik õnn

Kolmapäeval oli minul taas tööpäev. Kell 13 viimane meedia ja kommunikatsiooni loeng. Kristeni saatsime selleks ajaks taas šoppama ning niisama ringi vaatama ja pidime taas kokku saama, et siis juba koos ranna suunas lipata. Kritsen lihtsalt kartis, et kui tema läheb varem randa ja mina pärast järele tulen, siis ta lihtsalt ei jõua nii kaua seal olla.
Kõik muudkui arvavad, et kui oled blond, siis on sul siin rohkem tähelepanu ning sind üritatakse rohkem niiöelda rajalt maha võtta. Eks selles on kindlasti ka killuke tõttu, kuid kohe toome näite sellest, kuidas ei pea olema blond ning sinisilme, vaid vabalt võivad sinuga igast seigad juhtuda ka siis, kui sa oled brünett ning rohekate silmadega.
Kristen oli väsinud šoppamisest ning otsustas siis rõõmsalt, et läheb mõnda kohvikusse lugema. Valis välja kohviku ning asus valima kõike head ja paremat. Jäi sinna vaatma ning uudistama ja täitsa juhuslikult sigaretimasina juurde. Kelner hüppas rõõmsalt seepeale leti tagant välja ja küsis, kas Kristen vajab abi suitsude ostmisel. Selle peale Kristen, et ei-ei, et ta ei suitseta ning ei pannud masinat tähelegi. Siinkohal vahemärkuseks, et meil on need masinad siin üsna populaarsed, kuna tubakat saab osta vaid teatud poodidest teatud kellaaegadel ning kui kellelgi peaks tulema sigaretiisu näiteks siesta ajal, õhtul või öösel, siis peab ta abi otsima just nendest masinatest. Seejärel läks Kristen istus maha ja hakkas lugema. Varsti oli kelner taas kipskõps kohal ning hakkas uurima, mis keeles Kristen raamatut loeb. Muidugi ei olnud eesti keelest tal õrna aimugi ning jooksis minema. Varsti oli tagasi, seekord koos kahe järjehoidjaga. Ta oli märganud, et Kristenil puudub järjehoidja ning otsustas tuua talle kaks, nii igaks juhuks kaks, kui üks peaks ära kaduma. Ja just selliseid väikseid naljakaid asju meil siin iga päev juhtubki!
Kui rannas käidud ning jume natukene parandatud, suundusime taas koju. Väike eine ning lebotamine, mis käivad igati täisväärtusliku puhkuse juurde! Ja siis õhtupoolikul otsustasime minna meie outletide kaubanduskeskusesse. Seal on mõned poed, mis mulle väga meeldivad. Ostsin omale Nike’i outletist dressipüksid, mis nüüd muidugi peavad kapis oma aega ootama, kuid mis olid tõesti naeruväärselt soodsad. Kristen rüüstas see-eest Puma outleti ning soetas oma vennale püksid. Üheskoos rüüstasime veel mingit poodi ning ostsime ühesugused kampsuni moodi asjad – Kristen halli, mina pruuni. Siinkohal naersime, et küll me oleme ikka suured, et XL asju peame kandma. Omaarust nagu lasteosakonda ei sattunud, kuid kõik normaalsuuruses (S ja M) olid justkui imepisikesed. Tagasi minnes läksime jäätisekohvikusse jäätist ja Blanco Negrot nautima. Blanco Negro on üks popimaid asju suvel – jääkohv ühe jäätisepalliga! Õhtul rüüpasime vaikselt Shandyt ning ajasime juttu.

Kristen ja Blanco y Negro

Minu sokolaadi jaatis apelsinitykkidega!

Mul on tõsiselt hea meel, et Kristen mul külas käis. Saime arutada temaga pooled maailma asjad ära ning muidugi taga klatšida mehi – õigemini naerda selle üle, mis seisus minu isiklik elu pregu on ning rõõmustada selle üle, kui hästi Kristenil eraelus läheb. Tänu Kristenile taastus minu usk tingimusteta armastusse ning täielikku õnne. Vahepeal oli see ikka kõikuma löödud, kuid vahelduseks on äärmiselt kosutav näha inimesi, kes on üdini õnnelikud. Okei, te nüüd mõtlete, et see pole võimalik, aga näete on! Kindlasti on Kristenil ja Madisel oma nääklemised ja niiöelda rahulolematuse hetked, nad isegi mitte ei salga seda, kuid kokkuvõttes on nende suhe harmooniline ning mõlemad iga päevaga koos üha õnnelikumad! Ja neil isegi pole enam see äsja armunute faas, kus kõik tundub roosiline ning kuidas muudkui kuu taevast alla tooks, vaid neil juba küllaltki pikk kooselu ja üksteise proovile panek üle elatud...
Ma pean tunnistama, et mulle alguses Madis väga ei istunud. Palun vabandust, Madis! Asi oli lihtsalt selles, et ta oli meie niiöelda turvalisest sõprusseltskonnast väljaspoolt ning seetõttu ka väga erinev sellest, millega me igapäevaselt harjunud olime. Mulle tundus Madis selline ehtne eesti mees, kellel on A ja O autod. Tükk aega ei suutnud ma sellega mitte kuidagi harjuda ning olin arvamusel, et Kristenil oleks ikka kedagi paremat vaja. Ja selle mõtte külge ma pikaks ajaks rippuma ka jäin. Ning kuna paljudel Viimsis on Madisest sama arvamus, siis ma saan väga hästi aru, miks Kristen teda meie seltskonda ei tiri. Mina ausalt öeldes seda ka ei teeks. Muuseas ma oleks üdini õnnelik, kui minu sõpruskond ja kuti sõpruskond oleks niivõrd eraldatud nagu seda on Kristenil. Kuigi Kristeni sõpruskonnaks on vaikselt saanud rohkem Madise oma, kui meie Viimsi oma. Aga ma üldse ei süüdista teda, ma ilmselt naudiks seda samamoodi nagu tema.
Küll on aga mul üdini hea meel näha, kui õnnelikuks Madis Kristeni muudab ning kui õhinaga Kristen Madisest räägib! See armumisfaasile omane sära silmis on ikka veel alles!!! Ja tänu sellele on mul nüüd Madisest kohe parem arvamus – on ju peamine see, et ta teeks mu sõbranna õnnelikuks! Ja muu polegi oluline...

Pealiskaudsete komplimentidega killuke rõõmsamaks ning õnnelikumaks

Teisipäev oli eelmistest päevadest taas teistmoodi. Minul oli kell 13 inglise keele loeng, mis tähendas seda, et Kristenile tuli kätte suruda kaart ning üksi ranna poole teele panna. Leppisime kokku, et me kohtume kell 14.35 Esplanadi McDonaldsi juures – üks koht, mis meile mõlemale lihtsalt meelde jääb ning mida Kristen ei pea pingsalt kaardi pealt ostima. Mina läksin rõõmsalt oma keeletundi, Kristen randa.
Minuga on elu aeg olnud nii, et juhtub igast huvitavaid asju. Kui ma jään korraks mõtlema, et kuidagi igav hakkab, siis pannakse ikka ühelt või teiselt poolt järjekordne laks kirja. Nii siis ka seekord. Sellest hetkest alates, kui ma Kristenist lahku läksin ning oma tööjuurde jõudsin (ca 100 meetrit), sain ma südamest naerda ning mõelda, et need hispaanlased on ikka hullud. Sain kiirelt üle tee joostud ning oma asju mõeldud, kui mulle jalutab vastu mingi mees, võtab sõna otseses mõttes rajalt maha ning hakkab laulma James Blunti laulu “You’re beautiful”. Mina esialgu jäin tardunult seisma, hakkasin laginal naerma ning ütlesin onule, et väga armas temast, kuid ma läheksin nüüd edasi. Ja siis mõtlesin, et ükskõik kui pinnapealsed need hetked ning kõiksuguste komplimentide avaldamised ka ei ole, toovad need paratamatult naeratuse näole ning teevad edasise päeva märkimisväärselt rõõmsamaks. Selle “You’re beautiful” mehe üle sain ma veel südamest naerda päeva lõpuni ning isegi praegu seda sissekannet kirjutades tuleb muie näole. Ja kui meid see pinnapealsus kasvõi hetkeks õnnelikumaks teeb, siis palun väga – loopigu hispaanlased oma komplimente igast ilmakaarest.
Tagasi minu keeletundide juurde. Minu inglise keele tunnid hakkavad mulle iga päevaga üha rohkem meeldima. Ei oskagi nüüd täpselt öelda, kas see on tingitud sellest, et ma tõesti peaksin ükspäev hakkama õpetajaks või sellest, kui toredad ja naljakad need noored on. Meid on küll nüüd palju vähemaks jäänud, alles ca 20, kuna kes on kusagil puhkamas, kes läks tööle või kes lihtsalt ei viitsi ilusa ilmaga kohale tulla, kuid see-eest on asjad läinud lõbusamaks. Nad on üle saanud sellest hirmus, et ma olen õpetaja ning minuga peaks olema igati eeskujulik, viks ja viisakas. Meil on nüüd mõnus sõbralik õhkkond, kuigi ulakused ning ebaviisakas käitumine on siiski keelatud! Ja õnneks olen suutnud end ka kehtestada – kui klassi ees vait jääda või paar kurjemat sõna öelda, siis jäävad nemadki silmapilkselt vait!
See-eest on nad hakanud minu üle rohkem naerma. Õigemini selle üle, kuidas ma pidevalt segadusse satun. Paratamatult on mul nii, et lähen tunnis vaikselt inglise keelelt üle hispaania keelele. Eriti just siis, kui keegi minult midagi küsib ja seda just hispaania keeles, siis ma justkui automaatselt ka vastan hispaania keeles. Ja siis avastan ikka ja jälle: Triin, mida sa teed, inglise keeles pead rääkima!
Sellest tulenevalt olen aru saanud, et mitmekeelses keskkonnas on ikka kuradima keeruline elada. Mul on kohati ikka tõsiselt tegemist sellega, et välja mõelda, mis keeles ma nüüd rääkima peaks. Näiteks kui Kristen siin oli ja Kristen, Maria ja mina korteris olime ning Maria hakkas Kristeniga inglise keeles rääkima, siis ma sisendasin endale muudkui, et nüüd tuleb rääkida inglise keeles, kuid välja kukkus ikka nii, et paar lauset inglise keeles ja siis natukene Kristeniga eesti keeles ja Mariaga hispaania keeles. Ühesõnaga oli kokkuvõttes kõik üks suur segapudrujakapsad. Vähemalt minu jaoks. Või siis näiteks, kuidas ma näen, et helistab eesti number, kuid võtan ikkagi telefoni vastu ning hakkan hispaania keeles rääkima. Viimane selline hetk oli vist emaga, kes mulle siis kohe seepeale meelde tuletas, et ikka eesti keeles võiks rääkida.
Kolmas näide on sellest, kuidas ma nüüd iga päev oma projekti raames kõikidele partneritele saadan inglise keelseid kirju ning juurdlen aegajalt selle üle, kuidas ühte või teist sõna inglise keeles kirjutatakse. Ükspäev viskasin seepeale pastaka käest ning turtsusin vähe, sest ma ei saanud enam midagi aru. Oma arust kirjutasin jummala õigesti, kuid programm muudkui märkis, et viga ja viga ning tuli appi kutsuda sõnaraamat! Ja seepeale pärast naersin, et kuidas ma küll saan nii loll olla. Aga juhtub ka parimatel  Escarlata hakkas selle peale naerma ning ütles mulle, et tere tulemast mitmekeelsesse maailma!
Muidu on mu õpilased igati toredad ning vahvad, kuid kodutöid neile väga teha ei meeldi. Kuid kellele üldse meeldiks? Eriti veel suvel. Niisiis on suhteliselt tavaline, et kui on kodutööde ettekandmise aeg, siis teatavad pooled, et neil pole miskit tehtud. Minu esimene reaktsioon on muidugi tõusev vererõhk ning pulsisagedus, kuid paar korda sügavalt sisse ja välja hingates on seegi kadunud ning lähme edasi teiste asjadega. Ma lihtsalt vahel ei mõista seda, et kui nad ise tahavad inglise keelt õppida, siis miks nad ei või teha kodutöid. See on ju täitsa nende endi huvides.
Peale keeletunde saime Kristeniga kokku, marssisime koju, sõime-jõime ning läksime kiiremale šopingtuurile. Õhtul oli mul tennis ning seega mõtlesime, et teeme pigem kiirema tiiru meie peatänaval.
Šoppamine on meil hetkel suhteliselt keeruline tegevus. Meil on ikka veel allahindlused täies jõus, mis tähendab, et inimesi tungleb poodides nii mis hirmus. Samas on need jäägid allahindlustest üsna kesised ning ruumi on juba tehtud uutele eelsügiskollektsioonidele. Ja kuigi ma läksin Kristeniga kaasa ideega, et ma tõesti nüüd hakkan midagi ostma, siis tuli mul kiiresti tõdeda, et ma ei soovi osta mitte midagi nendest allahindluse kollektsioonidelt, vaid ma pigem ostaks juba kokku saapaid, kampsuneid, teksaseid ja muud sügisele-talvele iseloomulikku. Et mitte sellega algust teha, sest ilmsegelt on see juulikuus nõme tegevus, siis surusin endale ajju, et liiga vara ning ma ootan ikka vähemalt septembrini.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas me midagi ostsime sel päeval või ei. Mäletan vaid seda, kuidas samal ajal helistas mulle üks mu eesti sõber ning palus endale ka ikka midagi soetada. Et me ikka võtaks L-i, mitte XL-i. Ilmselgelt ta viskas nalja, kuid meie Kristeniga siis viskasime vastu ning varajane jõuluvana saatis paki teele. Ma ei ole hetkel kursis, kas ta ka paki juba kätte saanud või ei ning kas see asi tegelikult ka selga läks, sest minu debatt Kristeniga poes, kas see on liiga väike või ei, ei viinud meid just kõige kaugemale!
Õhtul läksime minu tennisesse. Kristen võttis minu arvuti, et end kurssi viia Eesti eluga ning ehk oma kuti Madisega MSNis paar sõna juttu rääkida. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. See-eest sai Kristen vahelduseks Eesti uudiseid lugeda.
Tennisest üks naljakas seik minu treeningkaaslase Rosarioga. Mul on üks Starbucki veepudel, millega ma omale trenni usinasti vett kaasa tassin. Mina joon vaikselt vett ning järsku Rosario hakkab rääkima, et ta on eluaeg Starbuckis käies mõelnud, et kes küll neid tobedaid pudeleid ja topse ostavad, et mis sellega küll peale hakata. Kuid nüüd, kus on mind kuukese selle fantastilise sinise pudeliga trennis näinud, saab ta aru, et see on väga lahe asi ning et ma ikka hoidku sellel silm peal, sest varsti ta lihtsalt varastab selle mult ära, kui ta ei saa omale ka sellis! Ja siis rääkis veel, et kas ma tean, et sellised kuumatopsikud on veel ka. Mina vastu, et absoluutselt, mul kodus on üks. Seepeale Rosario, et ma ikka sellel ka silma peal hoiaks, sest peagi-peagi võib see kadunud olla!
Õhtul läksime tagasi koju ning tegemise mitte midagi erilist!