Street extreme: päev 9

Laupäeval üles ärgates oli mul taas tunne, et on öö. Meil oli hommikusöök tellitud kella poole kümneks ning kõik pidid selleks ajaks end kõrval olevasse pizzeeriasse sebima. Saime tassi kohvi, apelsinimahla (mille andsin Jullile ning nagu pärast selgus, päästsin sellega tema pohmaka!) ning parimaid küpsetisi, millest minu lemmikuks sai mustikakook. Kiiresti tsekkisin veel üle, kas Andri ikka olemas on. Oli! Süda rahul, polnudki öösel kaduma läinud.
Peale seda läksime C14-sse, et teha oma räpmuusika tund. Mul oli kutsutud kohale üks mustanahaline räppija nimega Arsenio, kes pani noored sõnu kirjutama oma räpile. Mina samal ajal sain kõne Escarlatalt, kus mulle öeldi, et Triin väga kahju, kuid sa ei saa ei muusikat, kõlareid ega mikreid oma esitlusele. Olin talt veel paar päeva enne üle küsinud, kas kõik on sellega kooras ning ta ütles, et ilmselt küll. Ja siis üks päev enne lõppüritust teatatakse mulle, et sorri Triin ning hakka nüüd peale, mida iganes sa soovid.
Hakkasin siis usinasti uurima, kust me graffity värve saaksime juurde, kuna C14 värvid, mis mulle lubatud olid, olid otse loomulikult otsas. Muidugi tuli välja, et me juurde neid osta ei saa, kuna keegi ei suvatsenud vastu võtta oma telefonitoru ning keegi ei teadnud, kust saab neid värve osta ülekandega. Ma ausalt öeldes hakkasin lõpus juba vihkama seda, kuidas kõik asjad siin käivad vaid ülekandega. Ja oles siis selleks tavaline ülekanne, mille saad paari hiireklõpsuga ära teha. Ei, see võtab aega kuu või kaks. Ja ütle siis poele, et saate oma raha alles paari kuu pärast. See oli hetk, kus mul oli taas kogu sellest C14-st kõrini ning ma oleks tahtnud lihtsalt karjuda.
Aga tagasi töötoa juurde. Noored muudkui kirjutasid oma räpifraase. Teema pidi olema seotud vahetusega ning nad võisid selle teha ükskõik, mis keeles. Eestlased tegid Eesti, ülejäänud inglise keeles. Itaallased lisasid ühe salmi ka itaalia keeles. Seejärel oli workshop läbi ning pidime taas kokku saama kell 18 Arsenioga. Ta pidi tooma muusika ning pidime räppi edasi harjutama.

Räpime, räpime

Peale seda oli kõigil vaba aeg, et minna randa või teha kiiremad šopingutuurid. Pühapäeval on meil kõik kinni ning kordasin kõikidele üle, et kindlasti tuleb täna kõik kraam ära osta. Eestlaste kamp siirdus kõigepealt keskturule – poisid ostsid koju kaasa juustu. Seejärel läksime puuvilja osakonda arbuusi ostma ning viimaks ühte väikesesse lihapoodi, et kõik see kõige paremat lihakraami soetada. Tüdrukud, kes olid vahepeal randa läinud, olid edastanud ka oma soovid ning seega läks lihapoes suuremaks tellimiseks. Ja siis soovis Mikk (ta on DJ) minna vinüülide poodi, mille juhuslikult leidsime. Saatsime nemad sinna ning läksime Reneega kohvi kaasa ostma. Silm tahtis vägisi kinni osta.

Leidsime mingi suvaka väikse kohviku, küsisin, kas saame kaasa ka osta. Öeldi, et ikka saab. Ja nüüd järjekordne seik, kui ma ikka mõtlen, et hispaanlased mulle meeldivad. Tädi, kes meile kohvi hakkas valmistama vaatas meile muidugi otsa ning tembeldas Erasmus tudengiteks ja siis hakkas küsima, et mis meil täna plaanis ja kas lähme randa jne. Mina selle peale, et ei, ei. Mina elan siin juba 7 kuud ning see rand väga ei peibuta mind enam (ma lihtsalt ei viitsi seal käia!). Selle peale oli tädi jummala üllatunud ning hakkasime vaikselt rääkima, mis ma ikka siin teen ja kauaks jään ja see tavaline jutt, mida välismaallastelt küsitakse. Seejärel saime oma kohvid kätte ning lippasime teistele järele. Miks kohvi juua seekord oli aga imelik? Sest kaane sees ei olnud kohta, kust rüübata ning meile anti kaasa kõrs, millega rüübata. Minule jõhkralt meeldis, kuna jook läks kuumalt otse minu valutavasse kurku. Renee pidas seda natukene imelikuks, kuid harjus lõpus sellegagi ära.
Edasi läksime Mercadonasse, et sealt veel natukene asju kaasa osta randa (loe: õlut) ning suundusime tagasi hostelisse. Kõik läksid ruttu randa või šoppama. Mina jäin lihtsalt lebosse, tõmbasime pilte, muusikat ning tegime Reneega natukene tööd. Pärast käisime ise ka kiiremal šopingutuuril.
Kella kuueks kogunesime kõik C14 juurde ning suundusime sadamasse. Muidugi oli Arsenio meil väikse bläki teinud ning tirinud kaasa mingi nõmeda kvaliteediga poolikud muusikapalad, mida minu arvuti mängida ei tahtnud ning millega üldse mingi jama oli. Ma polnud selleks hetkeks midagi söönud ning vaikselt hakkasin pilti tasku panema. Ütlesin, et ma lähen jooksen ja toon omale midagi süüa, muidu lihtsalt ei suuda. Panin teised tantsima (neil oli vaja valmistada esitluseks tants) ning läksin süüa tooma. Kui tagasi jõudsin (ca 10 minuti pärast), olid juba kõik valmis ning ütlesid, et lähevad nüüd koju pesema. Pidime õhtul koos kõik restorani sööma minema.

Tantsuproov sadamas

Heakene küll. Nüüd siis sellest koos sööma minekust. Nädala alguses ütlesid mulle kõigepealt itaallased, et võiksime ükspäev minna kõik koos restorani sööma – mõnda kohalikku kohta, kus saaks kohalikku toitu. Seejärel tulid sama jutuga eestlased. Läksin siis küsisin kõigilt koos, et kas nad on asjast huvitatud. Muidugi, et kõik jaatasid ja ütlesid, et teeme ära. Tahtsin alguses ühist söömat teha pühapäeval, kuid kuna kaks itaallast läksid pühapäeval varem ära, siis nad veel palusid, et äkki oleks ikka võimalik teha seda laupäeval. Hästi, mõeldud-tehtud!

Ja siis kui ma hakkasin küsima, et millist kohta nad eelistavad ning umbes kus, siis kõik alguses ütlesid, et tulevad. Ja siis hakkasid vaikselt minu juurde valguma inimesed ütlema, et tegelikult nad ei tule. Ja lõpuks tuli näiteks itaallastest, kes selle idee üldse algatasid, vaid üks!!! Mina selle peale taas püha viha täis ning mõtlesin, et tore-tore! Mina tühistasin veel meie söögi pizzeerias ning nüüd nad siin kõik väidavad, et nad ei tule. Ise kurat nad ju tahtsid seda!
Seejärel läksime C14-sse veel, et võtta kaasa mõned materjalid ning läksime restorani reserveerima. Kell 21 saime kõik kokku, et minna koos sööma. Olin valinud ühe restorani, mille toidukvaliteeti ma vähemalt teadsin. Ja ma peaks ütlema, et ühe suure grupiga koos sööma minna on ikka keeruline, mis keeruline. Ma olin ainuke, kes hispaania keelt rääkis, mistõttu pidin ma kõigile seletama, mis on mis (kuigi meil oli ka inglise keelne menüü). Kui tellimiseks läks, siis ma pidin lausa vahepeal hulluks minema, sest kõik karjusid midagi ning no mina tõesti ei teadnud palju maksab üks õlu ning ausalt öeldes oli mul ka jummala ükskõik. Ja siis toodi veel mingi asi, mida nad mõtlesid, et oli hoopis teine ja siis vaheta ja mässa nendega. Que barbaridad!
Aga vähemalt meil eestlastel oli väga lõbus, viskasime nalja ning minu õnneks jäid kõik oma toitudega hullult rahule. Mõned said niipalju süüa, et ei jaksanud isegi ära süüa ja mõni ikka vingus nagu kombeks.

Õhtusöögil pailapse nägu tegemasKristen ja Gretsu
Liisi koos oma kaheksajalaga

Kõige hullem osa hakkas pihta siis, kui maksmiseks läks, sest kõik tahtsid ju eraldi maksta. Ma ütlesin juba kohe kelnerile ära, et me maksame eraldi. Muidugi see teda ei rõõmustanud, keda rõõmustaks! Ma olen korra töötanud teenindajana ning see on teenindaja õudusunenägu, kui suur seltskond tahab eraldi maksta. Ja eriti veel siis, kui enne ei öelda ette, et tahetakse eraldi maksta. Ma vähemalt hoiatasin neid. Kelner aga lõpuks ütles, et ma tuleksin sisse ja siis seal ütleme kõik eraldi ära, kes mida tellis ning siis teevad arved kohe seal ära. Nii lihtsam. Ja siis ma seletasin seal, üritasin ise ka sotti saada, kes mida tellis ja mida mitte. Täielik õudusunenägu!

Õnneks tegid sealsed töötajad minu elu lõbusaks. Omanik tuli kohale ning ütles, et tahab minuga pilti teha! Mina siis vaatasin lolli näoga otsa, et miks? Ütles selle peale, et ma olen läbi aegade kõige ilusam restorani külastaja. Seepeale hakkasin mina naerma ning ütlesin, et aitäh-aitäh! Ja see järel küsiti, kas mul ikka kutti on ning kui mingit muret üldse peaks olema, siis võib talle helistada päeval või ööl. Andis mulle oma visiitkaardi. Mina selle peale, et vaatame-vaatame ja läksin välja. Eestlased kenasti ootasid mind, teised olid lahkunud.

Meie ühisel õhtusöögil

Osa ütles, et lähevad ära koju magama, kuna on nii väsinud. Osa läks sadamasse Coyote Uglysse kokteili rüüpama ja juttu ajama. Kui tagasi hostelisse jõudsime ca kella ühe ajal, siis käis siuke kisa ja lärm tänaval. Eestlased olid siiski läinud tänavale oma rumme ja sangriasid lahendama....

Street extreme:päev 8

Reede oli päev, kus me jätsime maha hosteli Hogar Provincial ning läksime linna uude hostelisse. Kõigepealt tuli meile järgi buss, kuhu kõik kiiruga peale ronisime. Siinkohal on mul hea näide sellest, kui matsid ikka mehed olla võivad – ma leidsin vaid kaks inimest, kes vabatahtlikult end mulle abi pakkusid, et ma ei peaks üksi kõike kaste ja materjale bussi kandma. Enamik lihtsalt jooksis oma kohvriga bussi ning vaatasid, kuidas ma lootusetult kogu oma kraamiga lihtsalt lifti ees seisan ja ootan.
Buss viis meid minu töö juurde, Centro 14-sse. Meil pidi seal olema programmi “Euroopa Noored” esitlus, mida pidi läbi viima minu juhendaja Escarlata. Kui me kella kümne ajal (kokku lepitud aeg!) uksest sisse marssisime, siis oli Escarlata paanikat täis, kuna ükski läptop ei mänginud tema presentatsiooni ning ruttu-ruttu lippas ta minu juurde küsimusega, kas ma ikka selle C14-st laenatud läpaka kaasa võtsin või ei. Muidugi, et see mul kaasas oli. Kuhu ma oleksingi pidanud selle jätma? Sinna hostelisse? Mõnikord need hispaanlased ikka üldse ei mõtle.
Aga oh häda. Siis kui läpakas oli kohal, siis oli kadunud pikendusjuhe ja lõpuks kui juhe kohal oli, siis muidugi suutis Escarlata juhtmed valesti ära ühendada. Poisid pidid selleks hetkeks naeru kätte ära surema.
Ja siis 45 minutit loengu-presentatsiooni algusajast hiljem hakkas presentatsioon pihta. Ja teate mis? Sellist õudusunenägu pole ma enne näinud. Escarlata tuli välismaallastele, kellest vaid 4 inimest rääkisid peale minu hispaania keelt, hispaania keelse presentatsiooniga. HISPAANIA KEELSE PRESENTATSIOONIGA! Tule taevas appi! Kas keegi oleks tema arust pidanud sellest aru saama? Peale selle ei osanud ta mitte kui midagi rääkida, vaid luges maha ning tõlkis ja otsis uusi kohti, kust informatsiooni maha spikerdada. Mina sellel ajal vaikselt itsitasin nurgas ja kui ma hakkasin nägema, et inimesed lihtsalt ei suuda kuulata ja oodata, siis läksin ja küsisin Escarlatalt, kas ma võin teda ehk aidata. Ja nii ma siis läksingi ja istusin lauale maha ning rääkisin kõike, mis ma programmist teadsin. Kuna ma olin eelnevalt Eestis selle programmi esitlejana töötanud, siis olin ma sellest Escarlatast tuhat korda kompetentsem ning inimeste näod muutusid ka kohe rõõmsamaks. Kuigi ma pidin tukkuma jäänud Andrit vahepeal korrale kutsuma.

Euroopa Noored presentatsioon

Mul polnud mitte midagi selle loengu andmise vastu, kuid kui see on Escarlata töö rääkida neist programmidest ja võimalustest noortele, kuid ta reaalselt midagi ei tee ega tea, siis mis on reaalselt tema töö? See ajas mul ikka närvi nii mustaks. Mul oli häbi, et ta selline lammas on ☺

Peale “Euroopa Noored” presentatsiooni oli aeg kätte jõudnud Alexi street dance workshopini. Muidugi jäi Alex mõnusad 45 minutit hiljaks, inimesed jõudsid vahepeal käia kohvi joomas ning poes ja alles siis workshopiga alustada. Üks asi, mis siin on veel paha seoses projektide korraldamisega on inimeste hilinemine. Ükski hispaanlane ning ega ka mina enam ei lähe isegi mitte natukene närvi selle peale kui keegi hiljaks jääb. See-eest katsu sa välismaallastele selgeks teha, et see on täiesti normaalne ning võtku nüüd natukene rahulikumalt. Kui Eestis projekte teed, siis on kõik juhendajad-treenerid pigem pool tundi varem kohal kui et pool tundi hiljem öeldakse alles, et ma pargin autot!
Igatahes jäädi Alexi workshopiga väga rahule. Tema töötoas oli olemas see meeletu fiiling, mis teeb asjad kiftiks ning toob naeratuse osalejate näole. Mul oli sel ajal väga kahju, et ma osaleda ei saanud – pidin samal ajal ette valmistama Mission Impossible’i ning muid pisemaid asju. Igatahes töötoa lõppedes tulid osalejad minu juurde ning palusid, kas me saaksime veel kauem Alexiga tööd teha. Kahjuks, kuna viimane raha oligi läinud just Alexi peale, polnud see enam võimalik.
Enne kui aga Alex hakkas lahkuma, jooksis ta tagasi ning ütles mulle, et kui mul veel kunagi tema abi või workshope vaja, siis palun väga ning helistagu. Tuleb alati hea meelega! Mina panin seepeale vastu, et kahjuks ilmselt praegu pole, kuid mul on Eestis üks tantsustuudio, kus läheks tema tunde alati vaja! Selle peale vastas Alex, et lõpetab ülikooli ära ning on kohal nagu viis kopikat! Mina selle peale muidugi naeratasin ning ütlesin talle vastu, et helistagu siis mulle!

Street dance workshopPeale Alexi workshoppi läksime me uude hostelisse. Võtsime enne Finist kaasa piknikulõuna ning hakkasime astuma. Uus hostel Hostal Santa Lucia on täpselt kesklinnas – sadamast umbes 100m ning linnapeamistest kohtadest ca 5 minutilise jalutuskäigu kaugsel. Alguses öeldi, et saame hostelisse alles kella viie paiku, mina siis aga ruttu-ruttu kutte paluma, et isegi kui kõik toad veel valmis ei ole, kas me saaksime ehk ikka varem hostelisse, nii kella 1-2 paiku, et vähemalt asjad ära visata ning randa minna. Kutid olid selle lahendusega nõus, ütlesid, et nii palju kui tubasid koristatud ja valmis, saavad välja jagada ning ülejäänud siis hiljem. Uus hostel oli selline Maroko murjamite oma. See-eest olid kutid üli vastutulelikud ning sõbralikud. Kõikide toad olid igati tiptop välja arvatud Triinu ja Liisi. Ma küll seal kunagi ei käinud, kuid teised ütlesid, et seal oli liiga pime. Ise on nad ka tobud – neil oli ilus suur tuba koos kaksikutega, kuid kuna soovisid olla kahekesi, siis läks järsku vahetamiseks ning muidugi, et ilma uue toa üle vaatamiseta. Kõik viskasid oma asjad ära tuppa ning jooksid randa, mina jäin oma lõunat sööma ning hinge tõmbama, et siis hiljem järgi minna.

Meil on sadamas mingi naljakate kujude näitus praegu.Põhjamaallaste külla tulekuga on alati naljakas. Mis te arvate, mida nad kõige rohkem teha tahavad? Otse loomulikult randa minna. Ehk siis nii eestlased kui lätlased jooksid esimesel võimalusel randa! Liisi siinkohal eesotsas! Kui teised olid varem randa läinud, siis meie läksime vähe hiljem järele. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli rannas suhteliselt jahe ning vahepeal promenaadil käies mõtlesin isegi, et tuleks jakk või midagi õlgadele panna.

Rannahullud

Rannas suutsin mina olla vaid natukese. Kõik teised muudkui magasid või mängisid kaarte. Poisid olid kohtunud seal isegi ühe eesti tüdrukuga, kes on siin Alicante ülikoolis Erasmustudengina ning kes elas rannast ca 200m kaugusel. Kui Reneel ja mul rannas kopa ette viskas, otsustasime, et läheme poodi ning ostame ära parem auhinnad Mission Impossible mängu jaoks. Otse loomulikult ei saanud meie plaanist mitte midagi rohkemat kui paar õlut ning vaarika gin tonic Nicis, mis niiöelda kogemata lihtsalt meie tee peale jäi. Lõpuks oli üks meist vähemalt (arvake ise ära kes!) päris toredalt schwipsis, kuna viimased pool klaasi läks lihtsalt ühe sõõmuga alla, sest hakkasime juba hiljaks jääma. See tähendas aga seda, et üks tüüp hakkas teepeal juba laulma ning peaaegu, et ka esimesed kiiremad tantsusammud tulid ära (ma siinkohal tuletaks meelde, et mul oli ikka veel hääl ära!).
Läksime tagasi hostelisse. Pidime kõigiga seal kokku saama kell 6 õhtupoolikul, et alustada Mission Impossible mänguga. Ütlesin kõigile, et paneksid selga mugavad riided, mis võivad nii märjaks kui mustaks saada.
Mission Impossible on orienteerumismäng, kus tuli Alicante kesklinnas täita erinevaid ülesandeid. Inimesed olid jagatud gruppidesse, igal grupil pidi olema kaasas fotokas ning midagi, mis oli välismaalt. Igas grupis oli olemas ka üks hispaania grupi esindaja, kuid nad ei tohtinud anda juhiseid või öelda, mis on mis või kus miski asub. Nad võisid ainult anda kaudseid vihjeid. Start oli hosteli eest, finiš meie uue kasiino ees väljakul. Võitjaks tuli see, kes tegi ülesanded kõige kiiremini ning kellel olid pildid kõikide tegevuste täitmise õigustamiseks.

Ülesanded, mida pidi tegema:
1. Müüa midagi, mis on välismaalt ning saada selle eest võimalikult palju raha. Selle raha eest osta kala kalameestelt sadamakailt.
2. Seista Parque de la Eretas niiviisi, et kogu grupil puutub maaga kokku vaid kolm punkti.
3. Kuidas nimetatakse saart, mis on Alicante kõrval ning mis on tuntud oma puhta veel ning snorkeldamisvõimaluste poolest? Selgitada välja, kui palju maksab edasi-tagasi pilet saarele.
4. Saada midagi tasuta xiringuitost (väikesed baarid rannas).
5. Tantsida chiki-chikit Explanadal vähemalt kahe alicantinoga (hispaania grupi esindajad ei lähe arvesse).
6. Teha õnnelik grupifoto koos millegagi, mis on tüüpiline Hispaaniale ning vahetusele (kasutada oma loovust!).
7. Seista purskkaevus, kus tähistatakse FC Barcelona võite. Samal ajal laulda laulu “Campeones, campeones, oe, oe, oe!”.
8. Millistest värvidest koosneb Comunidad Valenciana lipp?
9. Visata keegi Playa de Postiguet’l vette.
10. Juua shot palomat või cantabriat.
Noored said stardi, grupijuhid jäid vaatama nende lahkumist. Grupijuhid ei pidanud osalema tegevuses, kui nad ei soovinud. Ainuke, kes soovi avaldas osalemiseks oli Arda – Itaalia grupijuht. Liisi otsustas sama aja kasutada šoppamiseks ja ausalt öeldes ei tea ma, mida tegi Sandris samal ajal. Mikk, Renee ja mina läksime aga Mercadonasse auhindu ostma ning siis sadamasse.
Mikk ei saanud mängust osa võtta, kuna oli eelmisel päeval rannas klaasikillu otsa astunud ning oma jala päris sügavalt katki teinud. Kui see kõik juhtus, siis olin ma just randa tagasi jõudmas ning kõik karjusid, et Triin kutsu keegi, kutsu keegi. Läksin haarasin ühelt surfijuhendajalt kinni ja ütlesin, et meil on ruttu-ruttu arstikarpi vaja või üks kutt minestab varsti ära. Viisin juhendaja kohale, selleks ajaks oli kohale jooksnud ka juba üks teine juhendaja, kes Miku kallal hoogsalt askeldas. Mina otsustasin jääda Mikust paari meetri kaugusele ning parem mitte lähemale minna, sest alates ema autoõnnetusest ei kannata ma enam verd. Isegi väiksema verevoolangu puhul tekib mul iiveldustunne ning ükskord oleksin isegi selle peale pildi tasku pannud, kui mind poleks ruttu eemale veetud. Igatahes lapiti Mikk kokku ning panime ta puhkama. Ka Mikk ei pidavat väga verd sallima ning seetõttu oli ta lõpuks juba hirmuäratavalt valge näost.
Igatahes kuna Mikk ei saanud mängust osa võtta läksime kõik koos Mercadonasse. Otsustasime osta kolm siidrit võitjameeskkonnale. Siidri üks suur pudel maksis ainult ca 70 euro senti, mistõttu otsustasid poisid selle kasuks. Minule endale see siider väga ei meeldi, oleksin eelistanud teist marki, kuid üldjoontes oli okei. Seejärel läksime hostelisse, viskasime ära ülejäänud asjad, mis veel poekorvi olid sattunud ning läksime sadamasse. Istusime seal pingi peal, ajasime juttu ning ootasime teisi. Kell hakkas saama juba pool kaheksa, kui kohtasime esimesi meeskondi, kes meist mööda tuiskasid ning oma viimaseid ülesandeid täitma läksid.
Sel õhtul tegi minu elu raskemaks üks seik – nimelt oli mul kell kaheksa Centro 14-s esimene inglise keele tund. See tähendas aga seda, et pidin kella kaheksaks jõudma oma keskusesse. Kui kell hakkas saama kolmveerand kaheksa ning võitjameeskonda veel kohal polnud, andsin juhised, mida teha Mikule ja Reneele ning jooksin ise oma keskusesse. Palusin veel Reneel mulle paluda tükikene pizzat õhtusöögilt kaasa ning tulla siis minu keskusesse ca 21.30ks – pidime koju tassima minu surfivarustuse, mis varemalt olime jätnud keskusesse hoiule.
Minu inglise keele loengutest. Kuna eelmise kursusega jäädi väga rahule, siis sain omale uue kursuse, mille eest nüüd ka lisatasu saan. Kätte saan 18 eurot ühe korra eest ning isegi esimest korda elus hakkan maksma makse Hispaania valitsusele. Et ma siis selle eest nüüd midagi vastu ka saaks!
Minu kursustele registreerimine algas 15. septembril ning juba 17. septembri lõunaks olid kõik kohad täis. See oli kursus, mis kõige kiiremini täitus. Osalejate vanuseks oli taas 17-35. Mulle ajab siiani naeru näole see, kuidas noor inimene siin on kuni 35-aastane. Minu jaoks on see kohati täielik müstika.
Kui ma oma tundi läksin, olin ette valmistatud kõige halvemaks – et keegi üldse hispaania keelt ei räägi. Minu suvine kursus oli näidanud, et hispaanlased reeglina ei räägi väga palju hispaania keelt (et mitte öelda ei räägi üldse). Nad lihtsalt kardavad väga hääldamist ning tavaliselt on süsteem nii: saavad aru, kuid ei räägi!
Ja siis, kui ma läksin klassi ning hakkasime tegema tutvustusringi ja kõik rääkisid jummala ilusti, pidi mu süda alguses seisma jääma. Mõtlesin, et see on see koht, kus ma tantsiks ja plaksutaks käsi. Sellest hetkest teadsin, et meil tuleb ülilahe kursus, kuna kõigi tase oli enamvähem sama. Ahjaa, minu 30nest õpilasest oli esimesel korral kohale tulnud vaid 16. Aga tund läks niivõrd kiiresti, et lausa müstika.
Kui tund läbi sai, läksin haarasin oma surfiasjad, rääkisin admini kuttidega veel paar sõna juttu ning ootasin Reneed. Renee võttis mu asjad, mina oma pizza ning salati, mis mulle oli kaasa antud. Renee rääkis mulle veel MI lõppemisest, kuidas kõik olid ülirahul mänguga ning ütlesid, et selliseid mänge võiks veel rohkem teha ning kuidas siidrit peeti maailma parimaks. Muidugi siinkohal Renee valetas veel natukene juurde, et jube kallis siider oli ☺ Võitjaks tuli minu venna ja Gretsu meeskond.

VõitMission impossible lõppPeale MI lõppu olid kõik läinud tagasi hostelisse, pesnud, kusnud ja kamminud ning läinud sööma. Meie kaks õhtusööki (reedel ja pühapäeval) olid tellitud ühes pizzeerias, mis oli kohe meie hosteli kõrval. Seletasin veel Liisile ja Reneele enne ära (vähemalt sain nemad asjadest korralikult aru), et meil on tellitud salatid, pizzad ja mittealkohoolsed joogid, kuna me ei saa maksta alkoholi eest programmi rahaga. Kõik oli selge.
Teised õhtusöögil, kui mina inglise keele tundi andsin

Ja mis siis restoranis oli juhtunud? Lauda oldi hakatud tassima õlut ning sangriat. Liisi ja Renee olid läinud siis koos kaksikute abiga küsima, et olete te kindlad, et see kõik on meile. Nad ju teadsid, et me ei oleks pidanud saama alkoholi, kuid omanikud olid öelnud, et jah, see kõik on meile. Ja muidugi lasti siis märjukesel hea maitsta. Ja toitu oli olnud ka niivõrd palju, et kõigil kõhud punnis. Lätakad olid olnud veel eriti ebaviisakad ning alguses omale miljon tükki taldrikule tõstnud kartuses, et muidu äheks jääb, kuid pizzasid muudkui toodi juurde ja juurde. Inimestel said kõhud täis ning lõpus olevat kõik olnud juba ka parajalt purjus! Kui koju jõudsime, viskasime ära minu varustuse. Kuna olin nälga suremas selleks hetkeks, siis soojendasin omale kaks tükki pizzat, tegin kiirema söögi ning läksime tagasi hostelisse. Võtsin veel pizza ülejäägid kaasa, kuna Sandro olevat vahepeal haigeks jäänud ning mõtlesin seda talle pakkuda, kui tal isu peaks tekkima. Oli küll vegetaarlase pizza, kuid parem ikkagist kui mitte midagi. Vahepeal veel. Samal päeval, kui koju läksin, ootas mind postkastis üllatus – käsitsi kirjutatud kiri minu ekskutilt. Ma ei osanudki sellega esialgu midagi peale hakata. Vaatasin eest, vaatasin tagant. Teadsin, et see tuleb, kuid ei oodanud, et see nüüd kohale jõuab. Jätsin esialgu selle mikrolaineahju peale ning mõtlesin, et loen mõni teine päev. Kui ma enda pool olin, siis käisin kirjast veel mitu korda mööda ning lõpuks lahkudes korterist jooksin veel tagasi ning haarasin kirja igaks juhuks kaasa. Äkki tuleb tahtmine veel lugeda. Tagasi hostelisse jõudes olid teised minust juba märkimisväärselt ette jõudnud (loe: parajalt purjakil). Pidime sel õhtul välja minema. Käisin ruttu pesemas, tegime väiksed soojendusdringid Liisi ja Triinuga. Lõpuks otsustasin kirja läbi lugeda ning läksin Triinult ja Liisilt veel nõu küsima, mis nemad sellest arvavad. Mina arvasin, et see absoluutne jaburus ning ma ei saa üldse enam aru, mis maailmaga toimub. Me oleme nüüdseks juba üle nelja kuu lahus olnud ninghakkab mulle kirjutama, et ei saa ikka minuta elada ning et puudub closure. No tule taevas appi! Mismoodi on see võimalik? Peale kõike seda, kuidas meie suhted lõppesid? Isegi meie omavahelise sõpruseni on veel väga pikk maa, rääkimata siis veel miillestki. muust Ma ei usalda teda enam, mul pole isegi viimast tunderaasu järel, kuna ma lihtsalt lihtsalt ajasin kõik endast vihaga tema vastu välja (jah, mul oli see hetk suvel...)... ja siis nüüd see. Muidugi Liisi ja Triinu (kelle jaoks on ta alati olnud mustermees) ütlesid mulle, et tüüp on kogu oma südame siia kirja välja pannud ning jube ilus. No võibolla, kuid see ei muuda asja.

Otsustasin, et pigem unustan selle kõige ning et lähme välja. Sättsime end plikadega valmis, tegime veel kiiremad dringid ning kaasasime oma tegevusse veel naabertoa poisid ja tüdrukud – Andri, Jull, venna, Gretsu, Kristen. Ja siis kõik välja suundusimegi.

Liisi, Triinu ja Chari

Ettevalmistused pidusse minekuksTänaval sai juba meeletult palju nalja. Kes laulis, kes tantsis, kes pildistas, kes hüppas ja kargas. Kõigil oli hea tuju. See oli see hetk, kus ma mõtlesin taas, et eestlased on parimad ning kui need kõik siin elaksid, ei kurdaks ma kohe mitte. Mõtlesin, et peaks kõik natukeseks Eestist ära kolima ning oma kommuuni püsti panema.

Triinu kiiremad tantsusammud ja naljadShallalaa by GretelJa kui me poisse tänaval kimbutasime
Ning kui me taas hüppama hakkasime..
Mulle meeldib see minu venna käekottide ralli...

Suundusime ühte baari, mis on väga populaarne, kolmekorruseline ning alati puupüsti rahvast täis. Läks lahti hulluks tantsu vihtumiseks. Kõigepealt kutid puki peal, siis plikad. Kui Triinu, mina, Liisi ja Kristen puki otsa ronisime, siis tuli kamp mingeid murjameid kohe meie ümber, keda tuli kätega eemale ajama hakata. Renee itsitas samal ajal nurgas. Ja niipeal, kui ma kõik rõõmsalt Reneele lehvitasime, olid need kõik murjamid ka sama kiiresti meie ümbert läinud. Tegime veel kiiremaid drinke ning vihtusime tantsida. Osad kutid (Andri, Jull ja venna) kadusid vahepeal Gretsiga koos ära ning läksid otsima uusi kohti. Meie jäime sinna tantsu vihtuma, kuni järsku kella kolme paiku tulid Kristen, Renee ja Triinu vingudes, et lähme nüüd koju. Mina mõtlesin sel ajal, et mis mõttes? Nad olid minust kaks korda rohkem purjus ning oleksid pidanud tahtma kümme korda rohkem sinna jääda, kuid ei – lähme ära koju.

Eestlased piduhoos
Kristen Julli ja vennaga aktsioonis
Puki otsas tantsimineLäksime siis tänavale. Jooksime veel kokku Gretsu, venna ja Julliga. Andri oli taas peale pannud Nipernaadi mode’i ehk lihtsalt kadunud. See on tal kenaks kombeks. Nipernaadi mode tähendab seda, et kui sa jätad Andri korraks ilma valveta, siis ära ehmata, kui ta järsku kadunud on. Igatahes oli Andri kadunud.

Vaidlesime tänavanurgal veel tükk aega, kas minna tagasi või jääda. Liisi, Renee ja Triinu läksid samal ajal KFC-sse, et võtta väike ööeine. Kristen ja Gretsu kadusid ära tagasi klubisse. Mina jäin Julli ja vennaga juttu rääkima ning neid veenma, et nad ikka veel linna jääks. Venna ütles mulle aga lõpuks selle peale, et ega nad siia pidu ei tulnud panema ning lähevad tagasi koju. Mina jäin siis nõutult vaatama. Ütlesin ega siis midagi ning jooksin üle tee KFC-sse, et mitte üksi jääda. Liisi, Triinu ja Renee võtsid omale söögi ning läksime sadama äärde promenaadile sööma. Siis läks parajaks kismaks Triinu ja Liisi vahel. Ma jäin Triinuga rääkima, Liisi ja Renee läksid tagasi hosteli poole. Jõudsime tagasi koju kella viie paiku...

Street extreme: päev 7 pildid

Ma milegipärast ei saanud enne töö juures oma blogi juurde pilte lisada, kuid siin nad nüüd on.

Graffity juhendaja Alex
Meedia tiim intervjuusid tegemasGraffity meistridTulnukadJull, Daki, Andri, Kristen ja Triinu aktsioonisKohe näha, millega tegeles graffity ajal AndriOperaator Kõps Triinu
Graffity mõnud Daki moodiSandris ja Chari
SurfihulludGretsu va surfibeibJull ja Mikk paddle'iga aktsioonisKes keda üritab nüüd jalust niita - venna Julli või Jull vennat?Ja kes ei surfanud, see mõnules niisama...