Laupäeval üles ärgates oli mul taas tunne, et on öö. Meil oli hommikusöök tellitud kella poole kümneks ning kõik pidid selleks ajaks end kõrval olevasse pizzeeriasse sebima. Saime tassi kohvi, apelsinimahla (mille andsin Jullile ning nagu pärast selgus, päästsin sellega tema pohmaka!) ning parimaid küpsetisi, millest minu lemmikuks sai mustikakook. Kiiresti tsekkisin veel üle, kas Andri ikka olemas on. Oli! Süda rahul, polnudki öösel kaduma läinud.
Peale seda läksime C14-sse, et teha oma räpmuusika tund. Mul oli kutsutud kohale üks mustanahaline räppija nimega Arsenio, kes pani noored sõnu kirjutama oma räpile. Mina samal ajal sain kõne Escarlatalt, kus mulle öeldi, et Triin väga kahju, kuid sa ei saa ei muusikat, kõlareid ega mikreid oma esitlusele. Olin talt veel paar päeva enne üle küsinud, kas kõik on sellega kooras ning ta ütles, et ilmselt küll. Ja siis üks päev enne lõppüritust teatatakse mulle, et sorri Triin ning hakka nüüd peale, mida iganes sa soovid.
Hakkasin siis usinasti uurima, kust me graffity värve saaksime juurde, kuna C14 värvid, mis mulle lubatud olid, olid otse loomulikult otsas. Muidugi tuli välja, et me juurde neid osta ei saa, kuna keegi ei suvatsenud vastu võtta oma telefonitoru ning keegi ei teadnud, kust saab neid värve osta ülekandega. Ma ausalt öeldes hakkasin lõpus juba vihkama seda, kuidas kõik asjad siin käivad vaid ülekandega. Ja oles siis selleks tavaline ülekanne, mille saad paari hiireklõpsuga ära teha. Ei, see võtab aega kuu või kaks. Ja ütle siis poele, et saate oma raha alles paari kuu pärast. See oli hetk, kus mul oli taas kogu sellest C14-st kõrini ning ma oleks tahtnud lihtsalt karjuda.
Aga tagasi töötoa juurde. Noored muudkui kirjutasid oma räpifraase. Teema pidi olema seotud vahetusega ning nad võisid selle teha ükskõik, mis keeles. Eestlased tegid Eesti, ülejäänud inglise keeles. Itaallased lisasid ühe salmi ka itaalia keeles. Seejärel oli workshop läbi ning pidime taas kokku saama kell 18 Arsenioga. Ta pidi tooma muusika ning pidime räppi edasi harjutama.
Räpime, räpime
Peale seda läksime C14-sse, et teha oma räpmuusika tund. Mul oli kutsutud kohale üks mustanahaline räppija nimega Arsenio, kes pani noored sõnu kirjutama oma räpile. Mina samal ajal sain kõne Escarlatalt, kus mulle öeldi, et Triin väga kahju, kuid sa ei saa ei muusikat, kõlareid ega mikreid oma esitlusele. Olin talt veel paar päeva enne üle küsinud, kas kõik on sellega kooras ning ta ütles, et ilmselt küll. Ja siis üks päev enne lõppüritust teatatakse mulle, et sorri Triin ning hakka nüüd peale, mida iganes sa soovid.
Hakkasin siis usinasti uurima, kust me graffity värve saaksime juurde, kuna C14 värvid, mis mulle lubatud olid, olid otse loomulikult otsas. Muidugi tuli välja, et me juurde neid osta ei saa, kuna keegi ei suvatsenud vastu võtta oma telefonitoru ning keegi ei teadnud, kust saab neid värve osta ülekandega. Ma ausalt öeldes hakkasin lõpus juba vihkama seda, kuidas kõik asjad siin käivad vaid ülekandega. Ja oles siis selleks tavaline ülekanne, mille saad paari hiireklõpsuga ära teha. Ei, see võtab aega kuu või kaks. Ja ütle siis poele, et saate oma raha alles paari kuu pärast. See oli hetk, kus mul oli taas kogu sellest C14-st kõrini ning ma oleks tahtnud lihtsalt karjuda.
Aga tagasi töötoa juurde. Noored muudkui kirjutasid oma räpifraase. Teema pidi olema seotud vahetusega ning nad võisid selle teha ükskõik, mis keeles. Eestlased tegid Eesti, ülejäänud inglise keeles. Itaallased lisasid ühe salmi ka itaalia keeles. Seejärel oli workshop läbi ning pidime taas kokku saama kell 18 Arsenioga. Ta pidi tooma muusika ning pidime räppi edasi harjutama.
Räpime, räpime
Peale seda oli kõigil vaba aeg, et minna randa või teha kiiremad šopingutuurid. Pühapäeval on meil kõik kinni ning kordasin kõikidele üle, et kindlasti tuleb täna kõik kraam ära osta. Eestlaste kamp siirdus kõigepealt keskturule – poisid ostsid koju kaasa juustu. Seejärel läksime puuvilja osakonda arbuusi ostma ning viimaks ühte väikesesse lihapoodi, et kõik see kõige paremat lihakraami soetada. Tüdrukud, kes olid vahepeal randa läinud, olid edastanud ka oma soovid ning seega läks lihapoes suuremaks tellimiseks. Ja siis soovis Mikk (ta on DJ) minna vinüülide poodi, mille juhuslikult leidsime. Saatsime nemad sinna ning läksime Reneega kohvi kaasa ostma. Silm tahtis vägisi kinni osta.Leidsime mingi suvaka väikse kohviku, küsisin, kas saame kaasa ka osta. Öeldi, et ikka saab. Ja nüüd järjekordne seik, kui ma ikka mõtlen, et hispaanlased mulle meeldivad. Tädi, kes meile kohvi hakkas valmistama vaatas meile muidugi otsa ning tembeldas Erasmus tudengiteks ja siis hakkas küsima, et mis meil täna plaanis ja kas lähme randa jne. Mina selle peale, et ei, ei. Mina elan siin juba 7 kuud ning see rand väga ei peibuta mind enam (ma lihtsalt ei viitsi seal käia!). Selle peale oli tädi jummala üllatunud ning hakkasime vaikselt rääkima, mis ma ikka siin teen ja kauaks jään ja see tavaline jutt, mida välismaallastelt küsitakse. Seejärel saime oma kohvid kätte ning lippasime teistele järele. Miks kohvi juua seekord oli aga imelik? Sest kaane sees ei olnud kohta, kust rüübata ning meile anti kaasa kõrs, millega rüübata. Minule jõhkralt meeldis, kuna jook läks kuumalt otse minu valutavasse kurku. Renee pidas seda natukene imelikuks, kuid harjus lõpus sellegagi ära.
Edasi läksime Mercadonasse, et sealt veel natukene asju kaasa osta randa (loe: õlut) ning suundusime tagasi hostelisse. Kõik läksid ruttu randa või šoppama. Mina jäin lihtsalt lebosse, tõmbasime pilte, muusikat ning tegime Reneega natukene tööd. Pärast käisime ise ka kiiremal šopingutuuril.
Kella kuueks kogunesime kõik C14 juurde ning suundusime sadamasse. Muidugi oli Arsenio meil väikse bläki teinud ning tirinud kaasa mingi nõmeda kvaliteediga poolikud muusikapalad, mida minu arvuti mängida ei tahtnud ning millega üldse mingi jama oli. Ma polnud selleks hetkeks midagi söönud ning vaikselt hakkasin pilti tasku panema. Ütlesin, et ma lähen jooksen ja toon omale midagi süüa, muidu lihtsalt ei suuda. Panin teised tantsima (neil oli vaja valmistada esitluseks tants) ning läksin süüa tooma. Kui tagasi jõudsin (ca 10 minuti pärast), olid juba kõik valmis ning ütlesid, et lähevad nüüd koju pesema. Pidime õhtul koos kõik restorani sööma minema.
Edasi läksime Mercadonasse, et sealt veel natukene asju kaasa osta randa (loe: õlut) ning suundusime tagasi hostelisse. Kõik läksid ruttu randa või šoppama. Mina jäin lihtsalt lebosse, tõmbasime pilte, muusikat ning tegime Reneega natukene tööd. Pärast käisime ise ka kiiremal šopingutuuril.
Kella kuueks kogunesime kõik C14 juurde ning suundusime sadamasse. Muidugi oli Arsenio meil väikse bläki teinud ning tirinud kaasa mingi nõmeda kvaliteediga poolikud muusikapalad, mida minu arvuti mängida ei tahtnud ning millega üldse mingi jama oli. Ma polnud selleks hetkeks midagi söönud ning vaikselt hakkasin pilti tasku panema. Ütlesin, et ma lähen jooksen ja toon omale midagi süüa, muidu lihtsalt ei suuda. Panin teised tantsima (neil oli vaja valmistada esitluseks tants) ning läksin süüa tooma. Kui tagasi jõudsin (ca 10 minuti pärast), olid juba kõik valmis ning ütlesid, et lähevad nüüd koju pesema. Pidime õhtul koos kõik restorani sööma minema.
Tantsuproov sadamas
Heakene küll. Nüüd siis sellest koos sööma minekust. Nädala alguses ütlesid mulle kõigepealt itaallased, et võiksime ükspäev minna kõik koos restorani sööma – mõnda kohalikku kohta, kus saaks kohalikku toitu. Seejärel tulid sama jutuga eestlased. Läksin siis küsisin kõigilt koos, et kas nad on asjast huvitatud. Muidugi, et kõik jaatasid ja ütlesid, et teeme ära. Tahtsin alguses ühist söömat teha pühapäeval, kuid kuna kaks itaallast läksid pühapäeval varem ära, siis nad veel palusid, et äkki oleks ikka võimalik teha seda laupäeval. Hästi, mõeldud-tehtud! Ja siis kui ma hakkasin küsima, et millist kohta nad eelistavad ning umbes kus, siis kõik alguses ütlesid, et tulevad. Ja siis hakkasid vaikselt minu juurde valguma inimesed ütlema, et tegelikult nad ei tule. Ja lõpuks tuli näiteks itaallastest, kes selle idee üldse algatasid, vaid üks!!! Mina selle peale taas püha viha täis ning mõtlesin, et tore-tore! Mina tühistasin veel meie söögi pizzeerias ning nüüd nad siin kõik väidavad, et nad ei tule. Ise kurat nad ju tahtsid seda!
Seejärel läksime C14-sse veel, et võtta kaasa mõned materjalid ning läksime restorani reserveerima. Kell 21 saime kõik kokku, et minna koos sööma. Olin valinud ühe restorani, mille toidukvaliteeti ma vähemalt teadsin. Ja ma peaks ütlema, et ühe suure grupiga koos sööma minna on ikka keeruline, mis keeruline. Ma olin ainuke, kes hispaania keelt rääkis, mistõttu pidin ma kõigile seletama, mis on mis (kuigi meil oli ka inglise keelne menüü). Kui tellimiseks läks, siis ma pidin lausa vahepeal hulluks minema, sest kõik karjusid midagi ning no mina tõesti ei teadnud palju maksab üks õlu ning ausalt öeldes oli mul ka jummala ükskõik. Ja siis toodi veel mingi asi, mida nad mõtlesid, et oli hoopis teine ja siis vaheta ja mässa nendega. Que barbaridad!
Aga vähemalt meil eestlastel oli väga lõbus, viskasime nalja ning minu õnneks jäid kõik oma toitudega hullult rahule. Mõned said niipalju süüa, et ei jaksanud isegi ära süüa ja mõni ikka vingus nagu kombeks.
Seejärel läksime C14-sse veel, et võtta kaasa mõned materjalid ning läksime restorani reserveerima. Kell 21 saime kõik kokku, et minna koos sööma. Olin valinud ühe restorani, mille toidukvaliteeti ma vähemalt teadsin. Ja ma peaks ütlema, et ühe suure grupiga koos sööma minna on ikka keeruline, mis keeruline. Ma olin ainuke, kes hispaania keelt rääkis, mistõttu pidin ma kõigile seletama, mis on mis (kuigi meil oli ka inglise keelne menüü). Kui tellimiseks läks, siis ma pidin lausa vahepeal hulluks minema, sest kõik karjusid midagi ning no mina tõesti ei teadnud palju maksab üks õlu ning ausalt öeldes oli mul ka jummala ükskõik. Ja siis toodi veel mingi asi, mida nad mõtlesid, et oli hoopis teine ja siis vaheta ja mässa nendega. Que barbaridad!
Aga vähemalt meil eestlastel oli väga lõbus, viskasime nalja ning minu õnneks jäid kõik oma toitudega hullult rahule. Mõned said niipalju süüa, et ei jaksanud isegi ära süüa ja mõni ikka vingus nagu kombeks.
Õhtusöögil pailapse nägu tegemas
Kristen ja Gretsu
Liisi koos oma kaheksajalaga
Kõige hullem osa hakkas pihta siis, kui maksmiseks läks, sest kõik tahtsid ju eraldi maksta. Ma ütlesin juba kohe kelnerile ära, et me maksame eraldi. Muidugi see teda ei rõõmustanud, keda rõõmustaks! Ma olen korra töötanud teenindajana ning see on teenindaja õudusunenägu, kui suur seltskond tahab eraldi maksta. Ja eriti veel siis, kui enne ei öelda ette, et tahetakse eraldi maksta. Ma vähemalt hoiatasin neid. Kelner aga lõpuks ütles, et ma tuleksin sisse ja siis seal ütleme kõik eraldi ära, kes mida tellis ning siis teevad arved kohe seal ära. Nii lihtsam. Ja siis ma seletasin seal, üritasin ise ka sotti saada, kes mida tellis ja mida mitte. Täielik õudusunenägu! Õnneks tegid sealsed töötajad minu elu lõbusaks. Omanik tuli kohale ning ütles, et tahab minuga pilti teha! Mina siis vaatasin lolli näoga otsa, et miks? Ütles selle peale, et ma olen läbi aegade kõige ilusam restorani külastaja. Seepeale hakkasin mina naerma ning ütlesin, et aitäh-aitäh! Ja see järel küsiti, kas mul ikka kutti on ning kui mingit muret üldse peaks olema, siis võib talle helistada päeval või ööl. Andis mulle oma visiitkaardi. Mina selle peale, et vaatame-vaatame ja läksin välja. Eestlased kenasti ootasid mind, teised olid lahkunud.
Meie ühisel õhtusöögil
Osa ütles, et lähevad ära koju magama, kuna on nii väsinud. Osa läks sadamasse Coyote Uglysse kokteili rüüpama ja juttu ajama. Kui tagasi hostelisse jõudsime ca kella ühe ajal, siis käis siuke kisa ja lärm tänaval. Eestlased olid siiski läinud tänavale oma rumme ja sangriasid lahendama.... 
No comments:
Post a Comment