Olen vahepeal juba unustanud kirjutada sellest, kuidas tänapäeva maailmas on raske usaldada kedagi ning loota saad vaid iseendale. Näitena siinkohal toon välja mõningad asjad oma noorsoovahetusest.
Esiteks noorsoovahetuses osalejad. Hispaania grupi Sheyla otsustas lihtsalt paar tundi enne vahetust, et tema ikkagi ei osale. Siinkohal jättis ta ka mulle sellest teatamata ning hiljem ei vastanud ei minu sõnumitele ega kõnedele. Järgmisena hüppas alt ära inglise grupi Luke, kes oli veel Dani üks parimaid sõpru. Ja muuseas meie jummala ootasime linnas, et talle lennujaama vastu minna ning kuna temast polnud kuulda ei kippu ega kõppu, siis otsustas Dan talle helistada ja seejärel teatas Luke, et ta ei tule, kuna tal tekkis lennujaamas jamasid pagasiga. Issand jumal küll, tüüp oli ostnud ära omale lennupileti, oli juba lennujaama läinud, kuid siis ei suutnud 3 kg asju kohvrist välja visata? Uskumatu! Mina olin sel hetkel muidugi taas püha täis ning läksin oma woosah jalutuskäigule (ehk siis, et mitte enda oma viha teiste ees välja valada, läksin natukene eemale, karjusin-hüppasin-kargasin ning läksin naeratus näol tagasi teiste seltsi!). Woosah jalutuskäigud on mul kujunenud suhteliselt tavaliseks, kuna olen aru saanud, et enne, kui emotsionaalselt lihtsalt karjuma hakata, tuleb sügavalt sisse ja välja hingata. Kunagi kirjutas ka minu klassijuhataja mulle keskkooli lõpus iseloomustusse, et alati pole vaja olla revolutsionäär, saab ka teistmoodi. Nüüd olen sellest hakanud vaikselt aru saama.
Lisaks sellele on mul ju niivõrd kiftid töökaaslased, kes lubavad muudkui kokku pudrumägesid ja roosat mannavahtu, kuid siis viimasel hetkel helistavad ja ütlevad: sorry Triin, me ei saa sind aidata! No mida perset! Ja siis pean mina üritama teistele seletama, miks ei toimu üks või teine activity ning kuidas me lõpupresentatsiooniks ei saanud üht või teist. Minul oli kõik kontrolli all, projekt kenasti ette valmistatud, kuid mida ma siis tegema pean, kui mu enda keskus lihtsalt alt ära hüppab? Mina olen see ju, kes teiste meelehärmi endale kaela saab ning käsi laiutades 30 inimese ees peab seisma. Teistel on jummala pohhui seal keskuses. Escarlata ei tulnud meid isegi kordagi vaatama, kuigi tema oli ametlikult vastutav isik projekti eest.
Siit moraal mulle tulevikuks: ma ei tee mitte ühtegi projekti enam koos Alicante linnavalitsuse ja avalike võimudega. Mul on plaanis esitada veebruariks Valencia rahvusbüroole küll üks uus projekt, kuid seda lihtsalt noortegrupi alt, sest ma lihtsalt ei jaksa nendega siin vaielda. Lihtsalt mõttetu närvide kulu. Aga iga kogemus on õppetund! Loodan vähemalt, et osalejad said aru, et mina andsin endast kõik, mis võimalik – linnavalitsus ja mu keskus olid need, kes vastu ei tulnud!
Aga nüüd tagasi kuuenda päeva juurde. Meedia ja kommunikatsiooni grupil oli hommikul ette nähtud pressikonverents ning külastus raadiosse. Palusin enne ruttu Liisit ja Reneed, et nad tegevusi läbi viiksid sel ajal, kui ma ära olen. Kirjutasin paberile kiiremad juhised ning lippasin meedia grupi omadega linna. Ahjaa, muidugi, et selleks hetkeks, kui me minema pidime hakkama, olid kadunud läti tüdruk ning Sandro. Otsisin, mis ma otsisin, neid ei leidnud ja siis mõtlesin, et mul on jummala ükskõik – kui ise ei saa aru, et peab olema siin või seal sel kellaajal, siis on nende asi, kui nad tegevustes kõrvale jäävad!
Sõitsime bussiga linna. Escarlata palus meil kohal olla pool 11. Läksime keskusesse, panid noored istuma ning läksin Escarlataga rääkima. Otsustasin, et räägin temaga enne alkoholi situatsiooni ära kui et keegi talle helistama hakkab ning siis talle kõik üllatusena tuleb. Ta võttis seda täitsa rahulikult ning ütles, et absoluutselt ei üllatu, kuna samasuguseid probleeme on seal ka enne olnud. Hingasin kergendatult ja mõtlesin, et juhuu, sellega on nüüd siis korras ning elu läheb normaalselt edasi.
Läksime seega presiikonverentsile linnavalitsuse pressiruumidesse. Meist oli kaasas Triinu, Kristen, Hugo ja mina ning Centro 14 poolt Laura (minu boss), tema assistent Maria Jose ning Escarlata. Kui me kohale jõudsime ja kõik nägid, et tegemist on ametliku asjaga, siis hakkasid tüdrukud ja Hugo jõhkralt pabistama. Probleem oli selles, et rääkida saime ainult Hugo ja mina, kuna olime hispaania keelt kõnelevad inimesed. Ära sa siin looda, et ajakirjanikud räägiksid inglise keelt! Ja Triinu hakkas tundma muret, et kui pilti tehakse, siis peab ju kena välja nägema ning et ta just jättis hommikul juuksed kammimata ja et tema peas valitses suhteliselt suur harakapesa. Mina muidugi vaikselt itsitasin selle peale.
Pressikonverentsile oli kogunenud ca 7 ajakirjanikku ning hulganisti fotograafe. Kõigepealt tegi Laura sissejuhatuse miks me üldse seal oleme ja mis me teeme ning siis anti sõna mulle, kus ma natukene pläkutasin vahetuses ja mis me teeme ning seejärel uuriti Hugolt, kuidas talle vahetus ning kogemus meeldib. Seejärel tehti kiirem fotosessioon, paluti, et ma kirjutaks oma nime selgelt paberile, et keegi ei eksiks sellega ning lõppenud ta oligi. Kokku kestis konverents ca 25 minutit. Sups ja valmis. Seal olles ikka mõtlesin, et mulle meeldib meedia ning kõik sellega seonduv!
Järgmine peatus oli meil raadiointervjuu! Kuna sinnani oli aga natukene veel aega, siis viis Laura meid Havanasse kohvi jooma. Laural oli halb päev – kõik, mis vähegi valesti minna andis, läks valesti! Seega ta näiteks virutas klaasi laualt minema niiviisi, et jumal tänatud, et Kristen terveks jäi! Ma olin ikka päris kindel juba, et mõni klaasikild tabas ka Kristeni koibi! Igatahes suundusime me edasi raadiosse.
Raadios käia meeldib mulle iga korraga üha rohkem ning rohkem! Seal töötavad lihtsalt niivõrd lahedad ning toredad inimesed. Siinkohal oli mul natukene kahju Kristenist ja Triinust, kes mõhkugi meie jutust ja naljadest aru ei saanud, kuna enamus ajast, mis me seal olime (45minutit intervjuud!) käis lihtlabane lõõpimine ja nalja viskamine. Näiteks Hispaanias on Triinu mehe nimi ja siis meie raadioonu naeris kohe, et kui oleks tal sõbrad Triinud ka nii kenad ja seksikad, kui Triinu, siis mis viga elul oleks?! Nimelt olevat tal väga palju Triinust sõpru ☺ Järgmiseks võeti ette teema, et eesti naised on ikka hirmus kenad ning neid tuleks siia rohkem tuua! Ja siis natukene asjalikku juttu vahetusest, vabatahtliku teenistusest ning muust elust olust. Suur osa pläkutamisel oli siin jälle mulle antud ning seejärel küsiti Kristenilt ja Triinult küsimusi, mida ma siis hoolikalt üritasin tõlkida. See 45 minutit raadios oli niivõrd mõnus ja lahe, et mine kasvõi raadiosse juba tööle!
Pressikonverentsi peakangelased
Esiteks noorsoovahetuses osalejad. Hispaania grupi Sheyla otsustas lihtsalt paar tundi enne vahetust, et tema ikkagi ei osale. Siinkohal jättis ta ka mulle sellest teatamata ning hiljem ei vastanud ei minu sõnumitele ega kõnedele. Järgmisena hüppas alt ära inglise grupi Luke, kes oli veel Dani üks parimaid sõpru. Ja muuseas meie jummala ootasime linnas, et talle lennujaama vastu minna ning kuna temast polnud kuulda ei kippu ega kõppu, siis otsustas Dan talle helistada ja seejärel teatas Luke, et ta ei tule, kuna tal tekkis lennujaamas jamasid pagasiga. Issand jumal küll, tüüp oli ostnud ära omale lennupileti, oli juba lennujaama läinud, kuid siis ei suutnud 3 kg asju kohvrist välja visata? Uskumatu! Mina olin sel hetkel muidugi taas püha täis ning läksin oma woosah jalutuskäigule (ehk siis, et mitte enda oma viha teiste ees välja valada, läksin natukene eemale, karjusin-hüppasin-kargasin ning läksin naeratus näol tagasi teiste seltsi!). Woosah jalutuskäigud on mul kujunenud suhteliselt tavaliseks, kuna olen aru saanud, et enne, kui emotsionaalselt lihtsalt karjuma hakata, tuleb sügavalt sisse ja välja hingata. Kunagi kirjutas ka minu klassijuhataja mulle keskkooli lõpus iseloomustusse, et alati pole vaja olla revolutsionäär, saab ka teistmoodi. Nüüd olen sellest hakanud vaikselt aru saama.
Lisaks sellele on mul ju niivõrd kiftid töökaaslased, kes lubavad muudkui kokku pudrumägesid ja roosat mannavahtu, kuid siis viimasel hetkel helistavad ja ütlevad: sorry Triin, me ei saa sind aidata! No mida perset! Ja siis pean mina üritama teistele seletama, miks ei toimu üks või teine activity ning kuidas me lõpupresentatsiooniks ei saanud üht või teist. Minul oli kõik kontrolli all, projekt kenasti ette valmistatud, kuid mida ma siis tegema pean, kui mu enda keskus lihtsalt alt ära hüppab? Mina olen see ju, kes teiste meelehärmi endale kaela saab ning käsi laiutades 30 inimese ees peab seisma. Teistel on jummala pohhui seal keskuses. Escarlata ei tulnud meid isegi kordagi vaatama, kuigi tema oli ametlikult vastutav isik projekti eest.
Siit moraal mulle tulevikuks: ma ei tee mitte ühtegi projekti enam koos Alicante linnavalitsuse ja avalike võimudega. Mul on plaanis esitada veebruariks Valencia rahvusbüroole küll üks uus projekt, kuid seda lihtsalt noortegrupi alt, sest ma lihtsalt ei jaksa nendega siin vaielda. Lihtsalt mõttetu närvide kulu. Aga iga kogemus on õppetund! Loodan vähemalt, et osalejad said aru, et mina andsin endast kõik, mis võimalik – linnavalitsus ja mu keskus olid need, kes vastu ei tulnud!
Aga nüüd tagasi kuuenda päeva juurde. Meedia ja kommunikatsiooni grupil oli hommikul ette nähtud pressikonverents ning külastus raadiosse. Palusin enne ruttu Liisit ja Reneed, et nad tegevusi läbi viiksid sel ajal, kui ma ära olen. Kirjutasin paberile kiiremad juhised ning lippasin meedia grupi omadega linna. Ahjaa, muidugi, et selleks hetkeks, kui me minema pidime hakkama, olid kadunud läti tüdruk ning Sandro. Otsisin, mis ma otsisin, neid ei leidnud ja siis mõtlesin, et mul on jummala ükskõik – kui ise ei saa aru, et peab olema siin või seal sel kellaajal, siis on nende asi, kui nad tegevustes kõrvale jäävad!
Sõitsime bussiga linna. Escarlata palus meil kohal olla pool 11. Läksime keskusesse, panid noored istuma ning läksin Escarlataga rääkima. Otsustasin, et räägin temaga enne alkoholi situatsiooni ära kui et keegi talle helistama hakkab ning siis talle kõik üllatusena tuleb. Ta võttis seda täitsa rahulikult ning ütles, et absoluutselt ei üllatu, kuna samasuguseid probleeme on seal ka enne olnud. Hingasin kergendatult ja mõtlesin, et juhuu, sellega on nüüd siis korras ning elu läheb normaalselt edasi.
Läksime seega presiikonverentsile linnavalitsuse pressiruumidesse. Meist oli kaasas Triinu, Kristen, Hugo ja mina ning Centro 14 poolt Laura (minu boss), tema assistent Maria Jose ning Escarlata. Kui me kohale jõudsime ja kõik nägid, et tegemist on ametliku asjaga, siis hakkasid tüdrukud ja Hugo jõhkralt pabistama. Probleem oli selles, et rääkida saime ainult Hugo ja mina, kuna olime hispaania keelt kõnelevad inimesed. Ära sa siin looda, et ajakirjanikud räägiksid inglise keelt! Ja Triinu hakkas tundma muret, et kui pilti tehakse, siis peab ju kena välja nägema ning et ta just jättis hommikul juuksed kammimata ja et tema peas valitses suhteliselt suur harakapesa. Mina muidugi vaikselt itsitasin selle peale.
Pressikonverentsile oli kogunenud ca 7 ajakirjanikku ning hulganisti fotograafe. Kõigepealt tegi Laura sissejuhatuse miks me üldse seal oleme ja mis me teeme ning siis anti sõna mulle, kus ma natukene pläkutasin vahetuses ja mis me teeme ning seejärel uuriti Hugolt, kuidas talle vahetus ning kogemus meeldib. Seejärel tehti kiirem fotosessioon, paluti, et ma kirjutaks oma nime selgelt paberile, et keegi ei eksiks sellega ning lõppenud ta oligi. Kokku kestis konverents ca 25 minutit. Sups ja valmis. Seal olles ikka mõtlesin, et mulle meeldib meedia ning kõik sellega seonduv!
Järgmine peatus oli meil raadiointervjuu! Kuna sinnani oli aga natukene veel aega, siis viis Laura meid Havanasse kohvi jooma. Laural oli halb päev – kõik, mis vähegi valesti minna andis, läks valesti! Seega ta näiteks virutas klaasi laualt minema niiviisi, et jumal tänatud, et Kristen terveks jäi! Ma olin ikka päris kindel juba, et mõni klaasikild tabas ka Kristeni koibi! Igatahes suundusime me edasi raadiosse.
Raadios käia meeldib mulle iga korraga üha rohkem ning rohkem! Seal töötavad lihtsalt niivõrd lahedad ning toredad inimesed. Siinkohal oli mul natukene kahju Kristenist ja Triinust, kes mõhkugi meie jutust ja naljadest aru ei saanud, kuna enamus ajast, mis me seal olime (45minutit intervjuud!) käis lihtlabane lõõpimine ja nalja viskamine. Näiteks Hispaanias on Triinu mehe nimi ja siis meie raadioonu naeris kohe, et kui oleks tal sõbrad Triinud ka nii kenad ja seksikad, kui Triinu, siis mis viga elul oleks?! Nimelt olevat tal väga palju Triinust sõpru ☺ Järgmiseks võeti ette teema, et eesti naised on ikka hirmus kenad ning neid tuleks siia rohkem tuua! Ja siis natukene asjalikku juttu vahetusest, vabatahtliku teenistusest ning muust elust olust. Suur osa pläkutamisel oli siin jälle mulle antud ning seejärel küsiti Kristenilt ja Triinult küsimusi, mida ma siis hoolikalt üritasin tõlkida. See 45 minutit raadios oli niivõrd mõnus ja lahe, et mine kasvõi raadiosse juba tööle!
Pressikonverentsi peakangelased
Raadio intervjuul koos Triinu, Laura, Hugo ja Kristeniga.
Peale seda tundus, et päev möödub kenasti. Läksime tagasi Centro 14-sse, et saada kokku Chariga ning osta ära asjad hispaania õhtu jaoks. Läksime C14 juures olevasse poodi, kui Escarlata mulle helistas ning ütles, et tulgu ma ruttu temaga rääkima. Jätsin noored poodi, ütlesin, et oske kõik, mida vaja ning tehke kiiresti! Ise jooksin tagasi keskusesse.
Ja siis oli see jutt, mida ma hommikul Escarlata suust ootasin. Hostelist oli helistatud ning Escarlatat teavitatud, et alkohol käib majas ringi. Kõik oleks sellega korras olnud, kuid veel hommikul leiti kedagi alkoholi tarbimast ning et joogid olid taas külmutuskapis, mis minul muidugi närvi niivõrd mustaks ajas, et hirmus! Ma ei saa aru, millises keeles peab veel rääkima hakkama! Ja panin isegi sildid üles “No alcohol!”. Muuseas te peaks kuulma, kuidas ma alkohol ütlen – ilma H täheta, sest hispaania keeles ju seda ei hääldata! Igatahes tehti mulle ultimaatum, et kas alkohol lendab kõik hostelist välja tänase päeva jooksul või lähevad homme kõik koju ning mina järgmisel nädalal järgi! Ausalt öeldes mind see väga ka ei üllatanud, kuna selliseid ultimaatume visatakse projektide jooksul küll ja küll!
Kui olin keskuses välja tulnud, läksin tagasi poodi, et kaasa võtta noored. Need muidugi uimerdasid seal ning olid kui peata kanad. Ütlesin neile, et meil on väga kiire ning peame minema. Vahepeal helistasin Reneele ning käskisin kõik kella 14.15-ks ajada söögisaali, kuna mul on nendega vaja kiiresti rääkida.
Kui ma hostelisse jõudsin, siis valitses saalis haudvaikus! Rääkisin neile ära, mis värk on ning hosteli territooriumilt peab alkohol kadunud olema. Kui tahavad juua, siis palun mingu hosteli aia taha ja kasvõi lehvitagu turvamehele jooki rüübates, kuid kõik alkohol peab hostelist väljas olema!
Seejärel saatsin kõik üles alkoholi välja viskama, ise läksin riideid vahetama, et siis surfi ning meedia grupiga minna San Juani esimeseks workshopiks. Hugo oli mulle öelnud, et haigla pool on bussipeatus, millega San Juani saab. Otse loomulikult käisime, mis me käisime, kuid seda bussipeatust ei olnud mitte kusagil ning lõppkokkuvõttes pidime kõndima ca 3 km, et randa jõuda. Tagatipuks hakkas veel ka vihma sadama ning ma olin ikka veel püha viha täis! Muidugi, et keegi teine seda niiviisi ei võtnud, sest ainuke, kes kõige eest pähe sai, olin mina.
Ja siis oli see jutt, mida ma hommikul Escarlata suust ootasin. Hostelist oli helistatud ning Escarlatat teavitatud, et alkohol käib majas ringi. Kõik oleks sellega korras olnud, kuid veel hommikul leiti kedagi alkoholi tarbimast ning et joogid olid taas külmutuskapis, mis minul muidugi närvi niivõrd mustaks ajas, et hirmus! Ma ei saa aru, millises keeles peab veel rääkima hakkama! Ja panin isegi sildid üles “No alcohol!”. Muuseas te peaks kuulma, kuidas ma alkohol ütlen – ilma H täheta, sest hispaania keeles ju seda ei hääldata! Igatahes tehti mulle ultimaatum, et kas alkohol lendab kõik hostelist välja tänase päeva jooksul või lähevad homme kõik koju ning mina järgmisel nädalal järgi! Ausalt öeldes mind see väga ka ei üllatanud, kuna selliseid ultimaatume visatakse projektide jooksul küll ja küll!
Kui olin keskuses välja tulnud, läksin tagasi poodi, et kaasa võtta noored. Need muidugi uimerdasid seal ning olid kui peata kanad. Ütlesin neile, et meil on väga kiire ning peame minema. Vahepeal helistasin Reneele ning käskisin kõik kella 14.15-ks ajada söögisaali, kuna mul on nendega vaja kiiresti rääkida.
Kui ma hostelisse jõudsin, siis valitses saalis haudvaikus! Rääkisin neile ära, mis värk on ning hosteli territooriumilt peab alkohol kadunud olema. Kui tahavad juua, siis palun mingu hosteli aia taha ja kasvõi lehvitagu turvamehele jooki rüübates, kuid kõik alkohol peab hostelist väljas olema!
Seejärel saatsin kõik üles alkoholi välja viskama, ise läksin riideid vahetama, et siis surfi ning meedia grupiga minna San Juani esimeseks workshopiks. Hugo oli mulle öelnud, et haigla pool on bussipeatus, millega San Juani saab. Otse loomulikult käisime, mis me käisime, kuid seda bussipeatust ei olnud mitte kusagil ning lõppkokkuvõttes pidime kõndima ca 3 km, et randa jõuda. Tagatipuks hakkas veel ka vihma sadama ning ma olin ikka veel püha viha täis! Muidugi, et keegi teine seda niiviisi ei võtnud, sest ainuke, kes kõige eest pähe sai, olin mina.
Ettevalmistused
Aga kui ma San Juani ning sealsesse surfikeskusesse jõudsin, läks mu tuju kohe märksa paremaks. Selles meres ning rannas on midagi, mis suudab muuta ka kõige halvema heaks. Teised hakkasid omale kalipsosid selga ajama, mina rääkisin juhendajaga juttu. Muidugi tuli teha ära kena sissejuhatus, et kust me pärit oleme ning mis ma nendega siin ikka teen ja nii edasi ning tagasi. Seletasin siis kiirelt ära ning selle peale, et ma ei ela tegelikult Alicantes oli mees jummala üllatunud. Jätkus jutt teemal, kuidas ma hispaania keelt oskan ning kui tema Eesti tuleb, siis kas tema oskab eesti keelt ka seitsme kuuga nii soravalt kui mina. Esimene workshop ekstreemkultuuri grupil oli bodyboarding – lauad kätte ning vette! Ise jäin esialgu Triinuga juttu rääkima ning tänavakultuuri grupiga vaidlema. Olin neile öelnud, et võivad oma tantsutrenni teha vabalt rannas, kui juhendaja selleks valmis on, minul täitsa ükskõik. Kuid siis nad vingusid ja vingusid! Aga minu poolest vingugu.Surfates tuli kõigil nägu naerule ning kui ka vihm üle jäi, polnud enam kurtmisest ega vigisemisest halli haisugi! Ja vaatamata sellele, kui tige ma nende kõigi peale ka ei olnud, on need need hetked, kui ma ikka mõtlen, et mulle meeldib neid projekte teha – osalejate naeratus näol on kõik, mida mul selleks vaja!
Kamp
Mis sellega nüüd küll teha?
Bodyboardingu seiklused...nägudest võib lugeda, et li megafun!
Üks mees sai ka õigel lainelaual end püsti aetud...
Pärast surfamist ning niisama molutamist läksime tagasi linna jätsile. Viisin eestlased oma lemmikjätsibaari, kuhu kõik järgmisel päeval tagasi tahtsid minna. Siinne jäts on eesti omaga võrreldes ikka hoopis miskit muud. Seda esiteks tehakse siin kohapeal ning erinevaid sorte on nii mis hirmus. Jätsiabi
Kui me tagasi hostelisse jõudsime, siis mis te arvate, mis uudis mind tervitas? Muidugi see, et lätakatel ning itaallastel oli ikka veel alkohol hostelis. See oli see hetk, kus ma mõtlesin taas, et ei või olla. Läksin grupijuhtidega rääkima ning küsima, millisest osast – hostelis EI TOHI olla alkoholi – nad aru ei saanud! Sandris (Läti juht) hakkas selle peale kohe kurtma, et neil on ostetud kingitused kodustele ning kas ei piisa lihtsalt sellest, kui ta need ära oma koti peidab. Mina vaidlesin vastu, et mind isegi ei huvita, mis tal kotis on või ei ole, kuid kogu alkohol kadugu siit. Nagu lasteaed oleks kohal olnud! Itaallastega läks õnneks kergemini – need kuulasid viisakalt sõna ning viisid alkoholi kohe välja. Lätlastel hoidsin ma pool tundi silma peal ning ütlesin viimaks Sandrisele, et nüüd ja kohe või lendavad nemad ka välja! Seejärel korjati kõik pudelid kokku ning läinud nad olidki. Ütlesin neile, kuhu meie oma alkoholi peitsime (no seda on raske nimetada peitmiseks, sest viskasime Reneega selle lihtsalt aia taga olevasse auku) ning et mingu aga visaku ka. See oli muuseas jummala naljakas pärast – käisimegi aia taga pärast õlut joomas. Istusime täpselt turvakaamera alla aia äärele ning rüüpasime kõike head ja paremat! Ma isegi korra mõtlesin, et lehvitaks veel turvamehele ning ütleks “Salut!”, kuid suutsin ennast talitseda. Õhtul oli itaallaste õhtu, mis algas tüüpilise presentatsiooniga, läks edasi väikse viktoriini, degustatsiooni ning mängudega. Kõige naljakam hetk sellest oli see, kui erinevad grupid pidid tegema filme, et Oscarit võita. Kes mängis gladiaatoreid, kes Romeot ja Juliat, kes Pinocchiot. Siiski ei saa mitte keegi vastu eesti õhtule. See oli selgemast selgem. Peale ametliku osa lõppu läksime taas aia taha õltsi libistama ning juttu rääkima...
Itaallaste õhtu
Itaallaste mängud
Jeesus aka Julia!
No comments:
Post a Comment