25. september oli see päev, kui läks lahti minu multilateraalne noorsoovahetus “Street extreme”. Kui ma hommikul üles ärkasin, siis ei teadnudki, kohe millest peale hakata. Nii palju asju oli veel vaja teha enne, kui esimesed osalejad hakkasid kohale jõudma. Hispaanias kehtib ju see reegel, et peale tööaega keegi tööd ei tee ehk siis pidin mina olema see koormaeesel, kes kõik asjad keskusest Centro 14 veab hostelisse.
Kuna minu graafik ning elu olid nädalakese enne vahetust täielikult pea peale pööratud, siis muidugi olin ma omadega täitsa ajajännis. Kõige olulisem minu jaoks sel päeval oli aga leida oma vennale sünnipäevakink, et ma selle pärast enam hiljem vahetuse ajal muretsema ei hakkaks. Kingitustega on mul viimasel ajal olnud nii, et ma enam ei väärtusta kingitusi. Mis mõte on kuhjata kokku mõttetus koguses asju, kui hoopis palju olulisem on näiteks kallite ja armsamatega koos veedetud aeg? Kes oleks seda osanud arvata, et mina sellise mõtteviisi enese jaoks avastan. Siinkohal “süüdistan” ma kallitest ning armsamatest eemalolekut ning välismaal elamist. Aga siiski-siiski on mu venna mulle niivõrd kallis, et ma lihtsalt ei kujutaks ette, et ma lähen tema sünnipäevahommikul tühjade kätega õnne soovima. Lisaks mulle tohutult meeldib meestele riideid osta. Kui mul oleks võimalus, siis ma soetaks siit kellelegi terve uue karderoobi, sest siin on lihtsalt niivõrd palju ilusaid asju mõistliku hinnaga.
Seega peale mõnusat hommikusööki ja Teresaga jututamist (ta oli jummala kurb, et peab nädalakese nüüd üksi veetma ning ikka ütles, et ma tuleks teda vahepeal lõbustama, kui vähegi aega on – meil on Teresaga elu kahekesi korteris jummala lahedaks läinud!) otsustasin minna kiiremale poetuurile. Käisin läbi oma lemmikud poed ning leidsin vennale ilusa pluusi. Muidugi oli siin suuruste valimisega jälle keeruline. Siin tuleb kenasti võtta poest tavapärasest number suurem asi, sest hispaanlased on niivõrd väikesed ja numbrid ei ühti kohe mitte Eesti omadega. Seega venna tavapärasest M-ist sai kiiresti L. Olin oma ostuga jummala rahul, tuli vaid loota, et ka vennale see pluus meeldib. Selles mõttes on mul alati oma vennale natukene raske kinki osta, kuna ta on meil hull moeguru (ära nüüd pahanda, kuid nii see ju on, sest sul on kapis rohkem riideid kui mul!).
Seejärel jooksin koju, et teha ära kiiremad tööasjad, saata kõik meilid, mis vähegi saatmist vajasid, sest hostelis netti ei pidavat olema ning jumal teab, millal järgmine kord netti saab. Kella kahe paiku saabus minu esimene osaleja – Dan! Kuigi ta kuulus ametlikult inglaste gruppi, sest ta on rahvuselt inglane, tuli ta hoopiski Ciudad Realist, kus just lõpetas oma vabatahtliku teenistuse. Läksin talle rongijaama vastu, käisime poes ning suundusime tagasi minu poole lõunale. Tegime kiire söögi, mina hakkasin pakkima, Dan nautis interneti võlusid. Ta oli omamoodi kurb, omamoodi rõõmus. Kurb sellepärast, et talle pidevalt rõhus kuklasse mõte, et 10 päeva pärast peab ta tagasi Inglismaale minema, mille üle ta üldse rõõmus ei olnud. Rõõmus sellepärast, et oli Alicantes ning ootas huviga noorsoovahetuse algust. Kui olin enamvähem oma pakkimisega, mis oli stiilis kõik, mis kapis leidus kohvrisse, ühele poole saanud, läksime Centro 14-sse, et tuua ära sealt asjad, mis vajasid hostelisse viimist.
Kui ma jõudsin keskusesse, tervitas mind seal Fernando, kes küsis kohe, kas ma olen hulluks läinud, et sellisel kellaajal kohale ilmun. Kell oli ca nelja peal ning kogu keskus siestal. Ainult mina ja meie valvurid olid kohal. Mina seepeale rõõmsalt vastu, et otse loomulikult magaks ma praegu kodus siestat, aga tead, kuna mul kohe lendab kohale 30 matsi, siis paraku on mu töögraafik natukene sassis. Sädistasin Fernandoga veel paar kiiremat sõna ja läksin ülevalt asju tooma. Kui olin kõik asjad kokku kuhjanud, siis ma ausalt öeldes kohe ei osanudki nutta või naerda, sest neid asju oli nii palju ja mul polnud õrna aimugi, kuidas ma kogu selle kraamiga küll hostelisse jõuan.
Tagasi koju jõudes hakkasin välja mõtlema süsteemi, kuidas kõik oma kohvrisse mahutada. Peale pikka pressismist sai selgeks, et see on suhteliselt võimatu missioon. Otsustasin siis kohe, et tulen enne eestlastele ja itaallastele vastu minemist kodust läbi ning haaran kaasa kõik selle, mis esmapilgul ei mahu kohvrisse.
Itallased Erika ja Roberto pidid jõudma kella poole kuue ajal linna. Saatsin neile kirja, et nad tuleksid ise lennujaamabussiga linna, meie võtame nad Plaza de los Lucerose peatusest peale ning siis lähme kõik koos bussijaama ning hostelisse. Muidugi see oli vaid minu üllas mõte, mis nendeni ei jõudnud. Kella poole viie paiku nad helistasid lennujaamast küsimusega, et kus ma olen ja siis ma olin nagu puuga pähe löödud, kui nad ütlesid, et nad pole mu kirja saanud ja ootavad mind lennukas. Palusin neil kiiresti võtta buss linna, sest muidu jääme veel hostelisse minevast bussist maha ning olin ju hispaania osalejatega kokku veel leppinud, et saame kell 18 bussijaamas kokku. Dan ainult naeris selle peale mu kõrval ning ütles, et tüüpilised itaallased, pole siin miskit imestada.
Õnneks saime Erika ja Roberto kenasti bussi pealt kätte. Muidugi oli siis järgmiseks katsumuseks hispaanlased, kes otse loomulikult ei tunne kella. Ma pidin täiega bussi kinni hoidma, sest kaksikud uimerdasid kusagil ning mitte kuidagi ei mõistnud sõnu MEIL ON KIIRE! Hugo oli kenasti kohal, Myriam ka. Ainuke, kes kadunud oli ja kadunud jäigi oli Sheyla. Igatahes sõit hostelisse võis alati. Kuna mul oli hulganisti tavaari kaasas, siis valisime selle nõmeda bussi, mis otse hostelisse ukse ette läks. Muidugi olin ma niivõrd seletamisega taas ametis, et unustasin ära, et maha peab ka minema. Lõpuks bussijuht lihtsalt peksis meid välja ☺
Viskasime oma asjad maha, käisime söömas ning oli aeg tagasi linna liikuda. Mikk ja Daki olid tulemas kella üheksa-kümne paiku. Võtsin endaga kaasa Chari ja Hugo, et nad Miku ja Dakiga tagasi hostelisse läheksid, kui mina eestlastele ja hispaanlastele lennukasse vastu lähen. Kuna mul tuli vahepeal veel meelde, et ma olin unustanud transpordikaardid Centro 14-sse, siis pidime enne veel sealt läbi minema ning sinna niiöelda sisse murdma. Otsisin kaarte alguses igalt poolt, kuid lõpuks leidsin nad ülesse. Escarlata lubas need mulle lauale jätta, kuid otse loomulikult oli laual kõike muud, kui neid kaarte. Alguses mõtlesin juba, et ei no tore-tore, kui ma neid üles ei leiagi, kuid lõpuks ikka õnnestus.
Seejärel läksime Plaza de los Lucerose bussikasse Dakit ja Mikku ootama. Buss tuli, Daki ja Mikk sees. Aga mis viga oli? Nad olid jummala vanad rahud ise ning ilmselgelt ei märganud maha tulla. Mina siis hüppan ja lehvitan ja kisan akna taga. Lõpuks Mikk mind isegi märkas, kuid siis oli ilmselgelt hilja ning buss sõitis edasi. Mina olin selleks hetkeks juba kõht kõveras naerust. Daki sõnul oli bussijuht neid hullult blokkinud ja ei tahtnud maha lasta, kuid lõpuks siiski õnnestus neil maha saada. Ja siis põrkasime kokku. Esimesed eestlased kohal (nad olid küll inglise grupi nimekirjas, kuid siiski-siiski). Vahetasime kiiremad sõnad, Chari ja Hugo saatsin nendega tagasi hostelisse, mina ruttasin koju, et asjad pakkida ja lennujaama poole tõtata.
Kui ma hakkasin lennujaama poole minema, siis tekkis mulle sisse juba pisike ärevus. Ma polnud ju nii paljusid nii kaua näinud. Triinut viimati eelmistel jõuludel, vennat, Andrit ja Julli ca 7 kuud juba tagasi.
Bussis sain vahepeal tuttavaks ühe poola tüdrukuga Kasia, kes on siin hetkel Erasmusena ning läks oma kutile lennujaama vastu. Kui ta küsis bussijuhilt, millal viimane buss tagasi Alicantesse läheb ja too vastas, et see ongi viimane buss, siis oli mul tüdrukust lihtsalt kahju ja mõtlesin appi tõtata. Seletasin talle kiiresti, et võtku takso, maksab ca 16 eurot ja pole hullu midagi. Ja siis jäimegi juttu rääkima elust-olust Hispaaniast, mis keegi siin teeb ja nii edasi. See tegi teiste ootamise märkimisväärselt lõbusamaks. Vahepeal üritasin üles leida veel ka itaallasi, kuid nad olid teises terminalis, ütlesid, et keegi veel neist tulemas ja seega ma väga ei paanitsenud. Ütlesin vaid, et tulgu siis kõik koos Terminal 1-te, kui kõik kohal.
Nii me seal istusime Kasiaga ja ootasime. Suutsin vahepeal omale ühe kohvi sebida, kuna vägisi kippus juba uni silma. Kui Kasia kutt kohale ilmus, jäin üksi. See-eest ei suutnud ma enam ära oodata, millal kõik saabuvad – Triinu ja Liisi lennuk saabus enamvähem samal ajal kui eestlaste oma! Ja järsku kuulsin ma Triinu rõõmsat kisa stiilis: näe Reps on seal! Jätsin oma asjad, kus see ja teine ning kargasin kõigile kordamööda kaela! Ma olin taas nagu väike laps jõululaupäeva hommikul! Ei teadnud, mida teha, kellega rääkida, kelle poole vaadata ning keda kallistada-kellele kaela hüpata! Minu kõik kõige kallimad olid viimaks kohal!!!
Läksime terminalist välja bussi otsima. Seisime väljas kõik karjakesi. Eestlased olid parajalt unised. Triinu ja Liisi olid kõige erksamad. Andril olid kõrvad lukus, Gretsil saapad jalas nagu oleks tulnud kusagile külmale maale, Renee viisakalt kingades nagu oleks tulnud tähtsale konverentsile. Venna ja Julius olid mõnusalt vaba olekuga.
Lõpuks lendasid kohale ka itaallased. Itaallaste grupijuht Arda hakkas seletama, et kaks itaallast on ikka veel kadunud. Mina küsisin seepeale, et mitu teid on, sest kaks tükki tulid juba varem ning ootavad meid hostelis. Selle peale muidugi tuli välja, et nad olidki tegelikult kaks tundi teises terminalis oodanud Erikat ja Robertot, kes juba ammu kohal olid! Oh seda itaallaste kommunikatsiooni ☺ Kuna ma niisama bussi üles ei leidnud, võtsin kiire kõne meie bussijuhile. Lõpuks leidsime temagi üles – oli meie 13 inimesele vastu tulnud lausa 40-kohalise bussiga! Oh seda hispaanlaste asjaajamist – kui küsid 15 kohalist bussi, saad lausa 40-se!
Marssisime kiiruga bussi, kõik valisid kohad. Mina ei suutnud ennast kõigi vahel jagada. Rääkisin ühega siin, teisega seal! Üritasin kõike kohe teada saada: kuidas koolis läheb, kuidas tööl, kuidas muidu elu Eestis. Seda tunnet ei suuda edasi anda! Ainult need teavad, kes on välismaal elanud, mis tunne see on, kui sõbrad külla tulevad!
Hostelisse jõudes viisin uued tulijad tuppa. Olin neid enne hirmutanud, et magavad kõik ühes toas, kuid mitte keegi mind ei uskunud. Nüüd, kui nad sinna suurde magalasse sisse astusid, siis sain neile rõõmuga teatada: no mis ma ütlesin! Kõik valisid omale kiiruga kohad, sain kätte Eestist saadud kingitused (aitäh kõigile!) ning läksime alla sööma-jooma. Olin jätnud neile varuks söögikraami õhtust, tegime kiiremad sangriad-rummid ja rääkisime pikalt juttu.
Viimaks ometi olid eestlased kohal...
Kuna minu graafik ning elu olid nädalakese enne vahetust täielikult pea peale pööratud, siis muidugi olin ma omadega täitsa ajajännis. Kõige olulisem minu jaoks sel päeval oli aga leida oma vennale sünnipäevakink, et ma selle pärast enam hiljem vahetuse ajal muretsema ei hakkaks. Kingitustega on mul viimasel ajal olnud nii, et ma enam ei väärtusta kingitusi. Mis mõte on kuhjata kokku mõttetus koguses asju, kui hoopis palju olulisem on näiteks kallite ja armsamatega koos veedetud aeg? Kes oleks seda osanud arvata, et mina sellise mõtteviisi enese jaoks avastan. Siinkohal “süüdistan” ma kallitest ning armsamatest eemalolekut ning välismaal elamist. Aga siiski-siiski on mu venna mulle niivõrd kallis, et ma lihtsalt ei kujutaks ette, et ma lähen tema sünnipäevahommikul tühjade kätega õnne soovima. Lisaks mulle tohutult meeldib meestele riideid osta. Kui mul oleks võimalus, siis ma soetaks siit kellelegi terve uue karderoobi, sest siin on lihtsalt niivõrd palju ilusaid asju mõistliku hinnaga.
Seega peale mõnusat hommikusööki ja Teresaga jututamist (ta oli jummala kurb, et peab nädalakese nüüd üksi veetma ning ikka ütles, et ma tuleks teda vahepeal lõbustama, kui vähegi aega on – meil on Teresaga elu kahekesi korteris jummala lahedaks läinud!) otsustasin minna kiiremale poetuurile. Käisin läbi oma lemmikud poed ning leidsin vennale ilusa pluusi. Muidugi oli siin suuruste valimisega jälle keeruline. Siin tuleb kenasti võtta poest tavapärasest number suurem asi, sest hispaanlased on niivõrd väikesed ja numbrid ei ühti kohe mitte Eesti omadega. Seega venna tavapärasest M-ist sai kiiresti L. Olin oma ostuga jummala rahul, tuli vaid loota, et ka vennale see pluus meeldib. Selles mõttes on mul alati oma vennale natukene raske kinki osta, kuna ta on meil hull moeguru (ära nüüd pahanda, kuid nii see ju on, sest sul on kapis rohkem riideid kui mul!).
Seejärel jooksin koju, et teha ära kiiremad tööasjad, saata kõik meilid, mis vähegi saatmist vajasid, sest hostelis netti ei pidavat olema ning jumal teab, millal järgmine kord netti saab. Kella kahe paiku saabus minu esimene osaleja – Dan! Kuigi ta kuulus ametlikult inglaste gruppi, sest ta on rahvuselt inglane, tuli ta hoopiski Ciudad Realist, kus just lõpetas oma vabatahtliku teenistuse. Läksin talle rongijaama vastu, käisime poes ning suundusime tagasi minu poole lõunale. Tegime kiire söögi, mina hakkasin pakkima, Dan nautis interneti võlusid. Ta oli omamoodi kurb, omamoodi rõõmus. Kurb sellepärast, et talle pidevalt rõhus kuklasse mõte, et 10 päeva pärast peab ta tagasi Inglismaale minema, mille üle ta üldse rõõmus ei olnud. Rõõmus sellepärast, et oli Alicantes ning ootas huviga noorsoovahetuse algust. Kui olin enamvähem oma pakkimisega, mis oli stiilis kõik, mis kapis leidus kohvrisse, ühele poole saanud, läksime Centro 14-sse, et tuua ära sealt asjad, mis vajasid hostelisse viimist.
Kui ma jõudsin keskusesse, tervitas mind seal Fernando, kes küsis kohe, kas ma olen hulluks läinud, et sellisel kellaajal kohale ilmun. Kell oli ca nelja peal ning kogu keskus siestal. Ainult mina ja meie valvurid olid kohal. Mina seepeale rõõmsalt vastu, et otse loomulikult magaks ma praegu kodus siestat, aga tead, kuna mul kohe lendab kohale 30 matsi, siis paraku on mu töögraafik natukene sassis. Sädistasin Fernandoga veel paar kiiremat sõna ja läksin ülevalt asju tooma. Kui olin kõik asjad kokku kuhjanud, siis ma ausalt öeldes kohe ei osanudki nutta või naerda, sest neid asju oli nii palju ja mul polnud õrna aimugi, kuidas ma kogu selle kraamiga küll hostelisse jõuan.
Tagasi koju jõudes hakkasin välja mõtlema süsteemi, kuidas kõik oma kohvrisse mahutada. Peale pikka pressismist sai selgeks, et see on suhteliselt võimatu missioon. Otsustasin siis kohe, et tulen enne eestlastele ja itaallastele vastu minemist kodust läbi ning haaran kaasa kõik selle, mis esmapilgul ei mahu kohvrisse.
Itallased Erika ja Roberto pidid jõudma kella poole kuue ajal linna. Saatsin neile kirja, et nad tuleksid ise lennujaamabussiga linna, meie võtame nad Plaza de los Lucerose peatusest peale ning siis lähme kõik koos bussijaama ning hostelisse. Muidugi see oli vaid minu üllas mõte, mis nendeni ei jõudnud. Kella poole viie paiku nad helistasid lennujaamast küsimusega, et kus ma olen ja siis ma olin nagu puuga pähe löödud, kui nad ütlesid, et nad pole mu kirja saanud ja ootavad mind lennukas. Palusin neil kiiresti võtta buss linna, sest muidu jääme veel hostelisse minevast bussist maha ning olin ju hispaania osalejatega kokku veel leppinud, et saame kell 18 bussijaamas kokku. Dan ainult naeris selle peale mu kõrval ning ütles, et tüüpilised itaallased, pole siin miskit imestada.
Õnneks saime Erika ja Roberto kenasti bussi pealt kätte. Muidugi oli siis järgmiseks katsumuseks hispaanlased, kes otse loomulikult ei tunne kella. Ma pidin täiega bussi kinni hoidma, sest kaksikud uimerdasid kusagil ning mitte kuidagi ei mõistnud sõnu MEIL ON KIIRE! Hugo oli kenasti kohal, Myriam ka. Ainuke, kes kadunud oli ja kadunud jäigi oli Sheyla. Igatahes sõit hostelisse võis alati. Kuna mul oli hulganisti tavaari kaasas, siis valisime selle nõmeda bussi, mis otse hostelisse ukse ette läks. Muidugi olin ma niivõrd seletamisega taas ametis, et unustasin ära, et maha peab ka minema. Lõpuks bussijuht lihtsalt peksis meid välja ☺
Viskasime oma asjad maha, käisime söömas ning oli aeg tagasi linna liikuda. Mikk ja Daki olid tulemas kella üheksa-kümne paiku. Võtsin endaga kaasa Chari ja Hugo, et nad Miku ja Dakiga tagasi hostelisse läheksid, kui mina eestlastele ja hispaanlastele lennukasse vastu lähen. Kuna mul tuli vahepeal veel meelde, et ma olin unustanud transpordikaardid Centro 14-sse, siis pidime enne veel sealt läbi minema ning sinna niiöelda sisse murdma. Otsisin kaarte alguses igalt poolt, kuid lõpuks leidsin nad ülesse. Escarlata lubas need mulle lauale jätta, kuid otse loomulikult oli laual kõike muud, kui neid kaarte. Alguses mõtlesin juba, et ei no tore-tore, kui ma neid üles ei leiagi, kuid lõpuks ikka õnnestus.
Seejärel läksime Plaza de los Lucerose bussikasse Dakit ja Mikku ootama. Buss tuli, Daki ja Mikk sees. Aga mis viga oli? Nad olid jummala vanad rahud ise ning ilmselgelt ei märganud maha tulla. Mina siis hüppan ja lehvitan ja kisan akna taga. Lõpuks Mikk mind isegi märkas, kuid siis oli ilmselgelt hilja ning buss sõitis edasi. Mina olin selleks hetkeks juba kõht kõveras naerust. Daki sõnul oli bussijuht neid hullult blokkinud ja ei tahtnud maha lasta, kuid lõpuks siiski õnnestus neil maha saada. Ja siis põrkasime kokku. Esimesed eestlased kohal (nad olid küll inglise grupi nimekirjas, kuid siiski-siiski). Vahetasime kiiremad sõnad, Chari ja Hugo saatsin nendega tagasi hostelisse, mina ruttasin koju, et asjad pakkida ja lennujaama poole tõtata.
Kui ma hakkasin lennujaama poole minema, siis tekkis mulle sisse juba pisike ärevus. Ma polnud ju nii paljusid nii kaua näinud. Triinut viimati eelmistel jõuludel, vennat, Andrit ja Julli ca 7 kuud juba tagasi.
Bussis sain vahepeal tuttavaks ühe poola tüdrukuga Kasia, kes on siin hetkel Erasmusena ning läks oma kutile lennujaama vastu. Kui ta küsis bussijuhilt, millal viimane buss tagasi Alicantesse läheb ja too vastas, et see ongi viimane buss, siis oli mul tüdrukust lihtsalt kahju ja mõtlesin appi tõtata. Seletasin talle kiiresti, et võtku takso, maksab ca 16 eurot ja pole hullu midagi. Ja siis jäimegi juttu rääkima elust-olust Hispaaniast, mis keegi siin teeb ja nii edasi. See tegi teiste ootamise märkimisväärselt lõbusamaks. Vahepeal üritasin üles leida veel ka itaallasi, kuid nad olid teises terminalis, ütlesid, et keegi veel neist tulemas ja seega ma väga ei paanitsenud. Ütlesin vaid, et tulgu siis kõik koos Terminal 1-te, kui kõik kohal.
Nii me seal istusime Kasiaga ja ootasime. Suutsin vahepeal omale ühe kohvi sebida, kuna vägisi kippus juba uni silma. Kui Kasia kutt kohale ilmus, jäin üksi. See-eest ei suutnud ma enam ära oodata, millal kõik saabuvad – Triinu ja Liisi lennuk saabus enamvähem samal ajal kui eestlaste oma! Ja järsku kuulsin ma Triinu rõõmsat kisa stiilis: näe Reps on seal! Jätsin oma asjad, kus see ja teine ning kargasin kõigile kordamööda kaela! Ma olin taas nagu väike laps jõululaupäeva hommikul! Ei teadnud, mida teha, kellega rääkida, kelle poole vaadata ning keda kallistada-kellele kaela hüpata! Minu kõik kõige kallimad olid viimaks kohal!!!
Läksime terminalist välja bussi otsima. Seisime väljas kõik karjakesi. Eestlased olid parajalt unised. Triinu ja Liisi olid kõige erksamad. Andril olid kõrvad lukus, Gretsil saapad jalas nagu oleks tulnud kusagile külmale maale, Renee viisakalt kingades nagu oleks tulnud tähtsale konverentsile. Venna ja Julius olid mõnusalt vaba olekuga.
Lõpuks lendasid kohale ka itaallased. Itaallaste grupijuht Arda hakkas seletama, et kaks itaallast on ikka veel kadunud. Mina küsisin seepeale, et mitu teid on, sest kaks tükki tulid juba varem ning ootavad meid hostelis. Selle peale muidugi tuli välja, et nad olidki tegelikult kaks tundi teises terminalis oodanud Erikat ja Robertot, kes juba ammu kohal olid! Oh seda itaallaste kommunikatsiooni ☺ Kuna ma niisama bussi üles ei leidnud, võtsin kiire kõne meie bussijuhile. Lõpuks leidsime temagi üles – oli meie 13 inimesele vastu tulnud lausa 40-kohalise bussiga! Oh seda hispaanlaste asjaajamist – kui küsid 15 kohalist bussi, saad lausa 40-se!
Marssisime kiiruga bussi, kõik valisid kohad. Mina ei suutnud ennast kõigi vahel jagada. Rääkisin ühega siin, teisega seal! Üritasin kõike kohe teada saada: kuidas koolis läheb, kuidas tööl, kuidas muidu elu Eestis. Seda tunnet ei suuda edasi anda! Ainult need teavad, kes on välismaal elanud, mis tunne see on, kui sõbrad külla tulevad!
Hostelisse jõudes viisin uued tulijad tuppa. Olin neid enne hirmutanud, et magavad kõik ühes toas, kuid mitte keegi mind ei uskunud. Nüüd, kui nad sinna suurde magalasse sisse astusid, siis sain neile rõõmuga teatada: no mis ma ütlesin! Kõik valisid omale kiiruga kohad, sain kätte Eestist saadud kingitused (aitäh kõigile!) ning läksime alla sööma-jooma. Olin jätnud neile varuks söögikraami õhtust, tegime kiiremad sangriad-rummid ja rääkisime pikalt juttu.
Viimaks ometi olid eestlased kohal...
Väga tubli oled! Tundub, et oli raske nädal, aga vähemalt nägid eestlasi :)
ReplyDelete