Graffity workshop kulges suhteliselt hästi. Välja arvatud see, et C14 värvid, mida meile oldi lubatud – neid oli meil jube vähe. Jälle pani Escarlata omadega pange ja no mina olen ka liiga juhm, et kõiki liiga palju usaldasin. Muidugi, et siis hakkas Escarlata veel ka vinguma, et me ikka ära ei määriks midagi ja jumal teab, mida veel. No tere talv! Seal õues paiknevas ruumis oli terve kevad graffity workshopid ning see on igatepidi juba värvi täis. Mida saime meie veel hullemaks teha? Aga teate, Escarlata jutt läheb mul juba ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma nagu ausalt öeldes ei pane teda varsti enam tähele ka. Ta on see niiöelda taustamuusika.
Alex meie graffity juhendaja osutus aga üllatavalt kiftiks tüübiks. Esiteks ta rääkis vabalt inglise keelt, mis tähendas, et polnud mingeid keelebarjääre. Ma ausalt öeldes pole väga kursis, mis ta neile rääkis seal, sest ma lahendasin samal ajal teisi probleeme (organiseerisin meile kahe viimase õhtu õhtusööke ja asju) ning samal ajal sebisin ringi meedia grupiga ning aitasin neil küsimusi ette valmistada, et nad saaksid minna filmima ning küsitlema. Igatahes tean ma vaid seda, et kõik jäid täiega rahule.
Eelneval päeval oli meil veel probleeme tänavatantsu workshopiga. Nimelt juhendaja Myri ei oskavat tantsida! Ta on küll tänavatantsutreener ühes klubis-stuudios, kuid nagu workshopis osalejad ütlesid, siis ei osanud ta üldse tantsida. Daki aga oli vahepeal Alexiga jutusoonele saanud ning tuli välja, et ta on 8 aastat tänavatantsu õppinud ning töötab praegu ka juhendajana. Mina siis jooksin kohe Alexi juurde ning uurisin, kas ta saaks anda järgmisel päeval meile tantsu workshopi. Alex oli kohe nõus ning leppisime kokku, et saame C14-s kokku kell 11.
Peale graffity valmimist läksime hüppasime läbi Finist, ostsime poistele kaasa paar õlle randa ning suundusime trammiga San Juani. Päike lõõmas taevas ning tuju oli hea. Kui kohale jõudsime, oli rahvas vees – surfas nii mis hirmus ning kõigil oli nägu naerul. Kuigi olin reserveerinud 12 kohta surfamiseks, said alad järele proovida kõik, kes soovisid. Nii palju kui vaba materjali oli, nii palju võisime neid ka kasutada. Minu läbirääkimisoskused (ja see pole vaid tänu minu blondidele juustele, sinistele silmadele ning välismaallase olekule!) on täitsa tõhusad. Kes vees ei olnud, need võtsid päikest ning mõnulesid niisama.
Mats ja maaühendus
Surfihullud vol 2
Peale kiiremat paddle’i tiiru läks poistel kõht tühjaks ning läksime neile sööki otsima. Siest ajal leida normaalse hinnaga kohta San Juanis on suhteliselt keeruline, kuid oma pizzad-pastad ning õlud said nad kätte. Loodame, et neil ka kõht täis sai!
Peale seda läksime tagasi randa, lebotasime, käisime ujumas. Alguses öeldi, et me ei saa enam surfata, kuid varsti jooksis kutt minu juurde tagasi ning küsis palju meid on, kes oleksid veel huvitatud surfamast. Lugesime siis ülesse ning meile anti taas materjal. Need, kes väsinud olid, läksid tagasi hostelisse. Need, kellel veel indu surfata jätkus, läksid tagasi vette.
Paddle surfi lauad ootavad järgnevaid sõitjaid..
Vikerkaar - kuid vihmast polnud halli haisugi!
Harilik eesti säga
Siinkohal on mul ülimalt hea meel, et mu vennale asi meeldima hakkas. Windsurfis oli ta jummala tubli ning tal tuli jube hästi välja. Lubas nüüd ka Eestis surfama hakata ning mina lubasin talle kite’i õpetada! Loodame, et see siis nüüd ka nii läheb.
Renee oli kaasa tassinud ka minu surfivarustuse. Kui tuul tõusma hakkas, proovisime lohe õhku lasta, kuid kahjuks oli tuul siiski liiga väike ning Renee surfamisest ei tulnud mitte midagi välja. Aga küll tal avaneb selleks võimalus mõni teine kord. Muuseas minu jaoks on vesi juba täitsa külmaks muutunud, kuigi eestlased ning lätakad ja isegi itaallased kiitsid nii, mis hirmus.
Natukene grupijuhtidest. Grupijuhi ülesanne vahetuses on hoida oma grupil (noortel) ning neile antud ülesannetel silma peal ning tagada, et kõik probleemid-mured jõuaksid minuni. Selleks olid igal õhtul ette nähtud niiöelda tagasiside grupid, kus noored pidid kurtma oma muredest-rõõmudest oma tagasiside grupi juhtidele, et siis nemad saaksid juba kõik minuni edastada. Mis aga oli reaalsus? Reaalsus oli see, et oma grupijuhi tööd tegid hästi ainult Liisi ja Renee. Itaallaste grupijuht Ardal oli see esimene kord üldse osa võtta sellisest projektist (mitte, et Liisil ja Reneel oleks enne selline kogemus olnud) ning siis ta muudkui kurtis, et kõik on liiga keeruline ning lisaks ei saanud ta inglise keelest ka väga hästi aru. Sandris tundub mulle lihtsalt udu ning ta ilmselt arvas, et on lihtsalt puhkusereisil. Miks on aga oluline, et grupijuhid oma tööd teeksid? Sellepärast, et minuni ei jõudnud mitte ükski probleem. Kusagilt kaare ning suure ringiga sain mina asjadest teada ning ausalt öeldes, kuidas saan ma lahendada küsimusi, kui mul pole nende olemasolust isegi õrna aimugi? See polnud absoluutselt loogiline enam. Ja mul on siiralt hea meel, et Liisi ja Renee mind aitasid – aitäh teile!
Enne kui koju läksime, votsime veel ühed kiiremad jätsid! Sellest kohast on lihtsalt raske mööda minna. Tagasi hostelisse soites, vajus vägisi koigil silm kinni..
Käesolev ohtu oli hispaania ohtu. Jätsid kaksikutele ja Hugole oma arvuti, et nad teeksid valmis viktoriini. Minu ülesandeks jäi tuua muusika ja pildid. Kui tagasi hostelisse joudsime, siis mina ruttasingi kohe piltidega mässama. Koik ülejäänud läksid aga kohe magama – päev päikese käes oli koiki niivord ära väsitanud.
Kui ma viimaks omadega valmis sain, teisi üles peksin ning alla ettevalmistusi tegema läksin, tundus koik veel täielikult kontrolli all. Kaksikud olid ette valmistanud mängud, auhinnad ning degustatsioonilaua, Hugo video ja viktoriini ning minu ülesandeks oli valmis panna powerpoint piltidega ja muusika. Koik tiptop. Aga nagu öeldakse, siis enne tormi on ikka vaikus.
Koik oli tiptop, video oli seksikas ning vahepeal tuli mulle isegi peale mote, et ma olen hispaanlase verega ikkagist ka. Aga porguks läks lahti lihtsalt siis, kui oli viktoriini aeg. Koik tiptop kuni järsku lihtsalt küsimused kadunud olid – ma ei kujuta ette, kuidas kaksikud asju arvutisse salvestavad, kuid neid küsimusi lihtsalt järsku ei olnud. Kaksikud muidugi hakkasid selle peale ringi sahmima ning mina lihtsalt motlesin, et tore-tore, ma nüüd pean improküsimused välja motlema. Aga lopuks saime hakkama - kaksikud lihtsalt naersid ringi, mina püha viha täis. Tegelikult minu viga ka, et üle ei kontrollinud, kuid kui raske ikka saab olla teha ühte küsitlust?
Seejärel maitsesime parimaid hispaania toite – jamón serrano, queso curado, horchata con turrones, alioli, kommid ja muu selline. Kuna koik olid surmväsinud ning ma isegi oleksid tahtnud püstijalu magama jääda, siis otsustasime teha hispaania ohtu jooksvalt lühemaks. Jätsime ära mitmeid mänge, ainukesed, mis tegime olid: chiki-chiki ja macarena tantsimine, flamenko rütmide opetamine, viinamarjade kugistamine ja koik.
Macarena
Flamenko rütmid
Chiki chiki
Ja kui ohtu läbi sai ning mu pea patja puudutas tundsin, et olen taevas....
No comments:
Post a Comment