Sobre mi trabajo

Minu tööst nüüd. Olen saanud oma rahvusvahelise projekti kirjutamisega nii kaugele, et sisu on koos, eelarve ka. Ootan praegu partnerite kinnituskirju ja siis on minu osa tehtud. Escarlata tõlgib seda praegu hispaania keelde, kuna tuleb välja, et see tuleb esitada hispaania keeles. 

Nüüd siis mõtlesin täna pool päeva, mis ma peale hakkan. Kellelgi pole mulle midagi anda. Nad ei arvanud, et ma nii kiiresti oma projekti asjadega valmis saan. 

Ja siis ma mõtlesin pool päeva, et mis ma teha võiks. Ja välja mõtlesin. Hakkasin nende veebilehte kakskeelseks muutma. Ehk siis tõlgin asju inglise keelde. Peale paaritunnist nokitsemist sain aru, et see päris kasulik. Saan kenasti hispaania keelt õppida ning uusi sõnu. Ja vahepeal saan ka muude asjadega tegeleda. Nii, et tundub igati tore hetkel. 

PS! Täna pandi mind kirja ka vahemere kokakursustele, mis tähendab, et alates 4. aprillist hakkan kokaks :)

Segapudrujakapsad keeltega

Kõik küsivad minult muutkui, mis keeles ma räägin. Ausalt öeldes on hetkel seis, kus mul on kõik keeled sassis. Üritan võimalikult palju rääkida hispaania keeles, kuid kui asi läheb väga keeruliseks, siis otse loomulikult tuleb kiiresti inglise keel külla. Mu mõtted on ka jummala sassis - vahepeal eesti, siis inglise ja siis hispaania keeles. Aga ma üritan end sundida võimalikult palju hispaania keeles mõtlema. Isegi kui mingeid oma asju peas arutan, et siis kuidas see nüüd hispaania keeles oleks...

Ükspäev oli muidugi naljakas seik. See näitab seda, et mul on tõesti asjad sassis. Rääkisin just eesti keeles telefoniga. Panin toru ära ja hakkasin Escarlataga rääkima. Räägin ja räägin ja siis mõtlen, et miks küll ta mind nii imeliku näoga vaatab. Taipasin peagi, et see keel, mis mu suust välja tuli, ei olnud ei hispaania ega inglise keel :) Olin pika jutu maha seletanud eesti keeles. Ups. Escarlatale tegi see muidugi jube palju nalja!

Oleme ka Escarlataga teinud diili, et räägime võimalikult palju hispaania keeles ja kui läheb väga keeruliseks või ma millestki aru ei saa, siis ta katsub mulle hispaania keeles asjad lahti seletada nagu väikesele lapsele. Üldiselt on aga nii, et aru saan enamusest (kui nad just omavahel ülikiiresti vuristama ei hakka) ning ka seletamine tuleb päris kenasti välja. Vähemalt sain ma komplimendi, et minu keeleoskus on väga tubli ja jõudsalt arenenud nende kahe nädalaga. Jah, homme saab täis juba kaks nädalat. 

Aga ükspäev juba nägin hispaania keelset und. See tähendab ilmselt, et hakkan kohanema. 

Mi primero dia libre

Minu esimene töölt vaba päev oli eile. Kohalik isadepäev. Otsustasin selle päevaga midagi õudselt kasulikku ette võtta - sõita kõrvallinna San Juani. Miks? Sest seal olevat üks ümbruse parimaid randasid - Playa de San Juan. 

Playa de San Juanile saab autoga või kohaliku trammiga. Mina seda trammiks küll ei nimetaks, pigem siuke rongi moodi asi. Seadsin oma sammud trammijaama (no ma tõesti ei tea, kuidas seda kohta nimetada - pole nagu metroo ka). Pilet edasi tagasi maksis 1,15 eurot. Polnudki nii hirmus, kui esialgu arvasin. Ja sõit võttis ca 15 minutit. 

Rand ise oli otse loomulikult ilus. Pikk ja lai. Mõtlesin isegi vahepeal, et lähen jalutan lõppu, aga mul oleks selleks kulunud ilmselgelt liiga palju aega. Ning ei viitsinud oma asju kaasas tassida. Siin on ka mõned pildid rannast. Igatahes mulle meeldis. Rahvast ja kära oli palju vähem kui Alicante Playa del Postiguet'l. 

Mulle meeldib see, kuidas hispaanlased rannas käivad. Nende jaoks on rannas käimine riietega toolidel istumine ning söömine-joomine. Mõned üksikud ka võtavad päikest, kuid pigem mitte kohalikud. Ja eile oli üldse pisut külm (19 kraadi), et päikest võtta. Ja nii ma siis lugesin paar tunnikest raamatut, pikutasin ja mõtlesin kõiksuguseid häid mõtteid. Kahju oli see, et ma olin üksi, kuna kõik pidasid eile isadega isadepäeva. Minu isa aga siin ju pole. 

Ja rannast tagasi sõites ma avastasin, et mitte midagi tegemine väsitab ikka mehe moodi. Raamatu lugemist ja enda mõtete mõlgutamist võib ju pidada mitte millegi tegemiseks :) Läksin koju, sõin kõhu täis ja siuke siesta uni oli kohe kohal. Vaatasin hispaania keelset Garfieldi ja magama ma jäingi... Hakkan vist vaikselt selle kohaliku kultuuriga harjuma, et lõunal tuleb teha väike uinak. 

Hispaanlaste asjaajamisest

Eile sain tõsiselt vihaseks hispaanlaste asjaajamise peale. Oleme Escarlataga otsinud mulle keelekursusi, mida korraldatakse tasuta. Idee on selles, et siis jääks mulle elamiseks rohkem raha. Ja siis leidsime, et kohalik Punane Rist korraldab selliseid kursuseid nagu vaja. Helistasime. Öeldi, et tulge kohale. Inimene, kes teiega räägib on siin igal õhtul alates kella 18-st. Rohkem meiega ei räägitud. Tuli kohale minna.

Seadsime eile Escarlataga sammud punasesse risti. Ootasime järjekorras 30 minutit seda õiget inimest. Seejärel täitsime 15 minutit paberit. Ja milleks? Selleks, et onu teeks siis suu lahti, et järgmine vaba võimalus keeltekursustele on alles septembrist. Oi, nii tore! Ja mida ma niikaua peaks tegema. Escarlata oli ka hämmingus ja ei saanud aru, miks ei võinud seda keegi telefoni teel öleda. Lihtne ajaraiskamine. Ja sama targalt me sealt siis tagasi ka tulime. 

Ja kursuste otsing jätkub. Võtame ilmselt ikka mõne variandi, mille eest peab maksma. Siis on vähemalt garanteeritud, et saan käima hakata. 

Veel siinsest töötamisest...

Veel natuke hispaanlaste töötamisest. Tuli välja, et neil on nii mõnigi vahva vaba päev tulemas. 

Näiteks on see neljapäev vaba, kuna siis on kohalik isadepäev. Seega puhkus, puhkus. 

Sellele järgneb varsti lihavõtted, kus neil on vabad neljapäev, reede, laupäev, pühapäev ja esmaspäev veel takkaotsa. Ehk siis Eesti Suur Reede on vaid suur naljanumber :) Aga otse loomulikult pole sellised pikad puhkused kombeks igas Hispaania nurgas. See on meil nii (ja mõnes kohas veel, kuid selles osas pole ma ekspert!). Näiteks Madridis on lihavõtete ajal vabad samad päevad, mis Eestiski. Aga ma ei kurda, mulle meeldib lisapuhkus!

Kaugemale ma oma vabade päevade avastamisega pole jõudnud. 

Nii, et lihavõtete ajal tuleks ette võtta üks väike trip...

Ja siis sain täna teada, et suvel ma õhtuti töötama ei pea. Mitte, et mul praegu väga palju õhtul tööd oleks (ainult 1 kord nädalas). Kuid suviti on avalik sektor õhtuti kodus ja üritab akendest sisseroniva päikese eest end kaitsta. 

Üldse olevat siin suvel töötamisega natukene nadi. Nimelt enamus inimesi puhkab augustis ja siis on kõik justkui väljasurnud. Eks näis, mis mina siin teen siis. 

Miks mina?

Sattusime Escarlataga täna lõunapausil rääkima sellest, miks just mina sattusin nende organisatsiooni. Tuleb välja, et sellel on kaks põhjust: üks minu nimi ja teine minu motivatsioonikiri. 

Vabatahtlikke tahab organisatsioonide ustest-akendest sisse ronida pidevalt. Iga päev laekub vastuvõtvatesse organisatsioonidesse kümneid sooviavaldusi. Escarlata rääkis, et tal oli sellest juba täitsa kõrini ning enamus tahteavaldustest läksid kohe prügikasti. Aga siis saabus postkasti kiri Triinult. Kuna minu nimi Hispaanias on lihtsalt Trini, mis tuleneb väga populaarsest nimest Trinidad, siis oli Escarlata kindel, et see kiri tuleb avada. Ja nii ta läks, sain esimesest esimesest valikust läbi.

Ja siis minu motivatsioonikiri. Escarlata sõnul oli ta hämmingus, et nii noorelt võib nii palju jõuda. Ja talle meeldis kõik, mis ma kirjutasin. Näed sa, kirjutamisoskusest on ka kasu. 

Eilse päeva uudis

Eilse päeva tippsündmuseks oli teadaanne meie kadunud korterikaaslaselt Lucialt, et ta kolib kuu lõpus välja! No paremat uudist ei oleks osanud tahtagi, ta tõesti tundus veidi imelik! Ja siis me nüüd haume Maria Josega plaani, mida kõike me korda saatma ei hakka, kui teda enam pole. Kaks nädalat ja siis on ta läinud. Ja me väga loodame alguses, et kedagi kohe juurde ei tule. Meile meeldib kahekesi elada. Mõtlesime, et korraldame kohe ühe suure hispaaniapärase peo selle auks :)

Mõned asjad, mis mulle siin meeldivad...

Mõtlesin kirjutada mõnest asjast, mis mulle siin meeldima hakanud:

1. Ilm. Iga päev juba üle nädalakese, mis ma siin olnud, paistab päike. Ja iga päevaga läheb ainult soojemaks. Ei pea mõtlema hommikuti sellele, et tuleb end kubujussiks mässida - sallid, kampsunid, saapad, mantlid, mütsid, kindad. Piisab kingadest ja jakist ja õhukesest sallist (kevadised tuuled pidid olema ohtlikud). Ja ma juba ausalt öeldes ootan täiega seda hetke, kui tuleb pilves ilm. 

2. Siinne elutempo. Tuleb tunnistada, et mulle on siinne elutempo meeldima hakanud. Olen juba graafikus - kell 15-st hakkab vaikselt uni tulema, kuid olen siiski üritanud mitte veel siesta ajal magama hakata, kui vaid siis väike tukastus päikese käes pargis või kohvikus koos mõnusa lõunasöögiga. Ja no varsti kiirustan ma töölt ka ära sama kiiresti kui kõik teised. Ja jalutamistempo on mul ka küllaltki hispaanlastega võrdsustunud. Hea, kui kusagile kiiret pole. Mitte nagu Eestis. 

3. Söök. See on nii hea. Pinchod ja tapased. Nämm. Puuviljad (jah, meil on ülihead maasikad siin juba) turult. Huh. Kõht läheb kohe tühjaks. Ma hakkan siin käima ka vahemere köögi kokanduskursustel (seda viib läbi minu organisatsioon), siis olen tagasitulles Jamie Oliver ise :)

4. Siinsed vahemaad. Ma olen juba ammu tahtnud jala tööl käia. Nüüd on mul see võimalus. 10 minutit ja vopsti - tööl ma olengi! Ja 10 minutit ja shopingu tänaval. 15 minutit ja rannapromenaadil. Ma siiani ei tea veel miskit kohalikust transpordisüsteemist :P

5. Siinsed prügikastid. Nii naljakas kui see ka pole, kuid sa ei pea siin määrima oma käsi prügikastikaane avamisega. Vajutad pedaali ning kaan läheb ise lahti ja viskad oma träni kasti. Ragn Sells ja Cleanaway - võtke shnitti ja pange suurteks prügikastideks sellised!

6. Siinsed mööblipoed. Kui võimalik, siis tooksin kogu oma tulevase mööbli siit. Olen juba nii palju asju leidnud, mida kaasa tahaks võtta. Miljonäriks peab hakkama. 

Ja praeguseks kõik ongi....ma võiks seda veel pisikeste asjadega jätkata, kuid järgmine kord :)

Palgad ja üürid

Uurisin täna Escarlatalt kohalike palkade kohta. Tuleb välja, et heaks palgaks loetakse kõike, mis algab 1000 eurost kuus (1000 eurot pidi olema selline keskmine summa, mida inimesed tavaliselt saavad). Poemüüjad ja muud tüübid saavad ca 800 eurot kuus. Seega tundub päris okei. 

Kesklinnas korteri üür, kus mina elan (neljatoaline korter + täpselt kesklinnas), on tsuti üle 600 euro kuus koos maksudega. Aga üldiselt peavad nad siin oma korteri või maja sebimist tuumafüüsikaks. Sellepärast elavadki enamus hispaanlasi vanematega kuni 26-aastani kodus või isegi veel kauem. Näiteks on neile täiesti müstiline Eesti värk, kus inimesed saavad 18 või 20 ja kipuvad kodust ära. Escarlata tõi mulle näiteks näite, et tema üks sõber on 32-aastane ja ikka elab koos vanematega. 

Katsun järgnevatel päevadel kinnisvara kohta veel miskit tarka uurida...