Meil on nüüd juba paar päeva olnud uus korterinaaber – Celia. Peale seda paari päeva koos temaga on mul tunne justkui ma oleks lapse saanud, sest see plika ei jaga maast ega ilmast ikka mitte midagi.
Celia on 22-aastane ning tema jaoks on esimene kord elada linnas. Ta on pärit mingist väiksemast külast Alicante lähedalt ning Alicantesse otsustas tulla ikka selle ühe ja sama pärast – suurlinna õnne ostima! Ta loodab siin tööd leida ning oma elu pea peale pöörata. Miks ma sedasi ütlen? Sellepärast, et ma pole nii veidra taustaga inimest veel kohanud.
Kõigepealt tema perekonnast. Ta ema ja isa elavad selles väikeses külas. Isa on täielik füürer – ema ei tohi kodust ilma isa loata lahkuda, isa kontrollib iga õhtu, kellele naine helistanud on, ema peab ainult terve päeva koristama ja kokkama ning niisama lebotamine ei tule kõne allagi. Mina vaikselt istusin teleka ees ja sõin oma õhtusööki ning poolenisti lebotasin, kui Celia tuli, istus minu kõrvale ning hakkas lebotama ja siis lõpuks ütles, et tead, Triin, see on esimene kord, kus ma saan lihtsalt telekat vaadata. Mina sellepeale siis, et mismoodi? Kas sul pole kodus telekat? Ja siis rääkis mulle ära oma loo lõpuni.
Tema perekondlikud suhted olevat läinud keeruliseks 9 kuud tagasi, kui Celia otsustas emale välja öelda, mis ta oma isast ning tema käitumisest arvab. Loomulikult jõudis see kõik ka isa kõrvu, mille peale isa oma tütre kohtusse kaebas! Jah, täpselt nii! Isa kaebas oma enda tütre kohtusse!!! Isa muidugi tegi kohtucase’i veel natukene huvitavamaks ning lisas, et tütar olevat ema peksnud ja jumal teab mida veel. Celia sõnul polevat ta kunagi kätt tõstnud ja kui mina vaatan teda, siis ta on pigem selline hall hiireke nurgas kui mässaja. Ema muidugi ei või oma tütre kaitseks välja astuda. Nüüd on septembri lõpus Celial kohtuistung ning halvimal juhul läheb ta vanglasse üheksaks kuuks.
Peale seda, kui isa ta kodus välja viskas, läks ta elama vanaema juurde. Muuseas tema vanemad hetkel absoluutselt ei tea, et ta Alicantesse kolis. Ta lihtsalt ei julge öelda, sest äkki võtavad nad temalt ka selle vähese igakuise taskuraha ära. Muidugi maksab taskuraha ema, sest isa ei taha temast midagi kuulda ning olevat terve elu süüdistanud Celiat, et too pidi kooli poolei jätma, et lapse ja pere eest hoolitseda.
Tööst. Celia tuli siia tööd leidma. Ta on peale keskkooli lõppu üritanud kolm aastat tööd leida, kuid seni pole õnnestunud. Ausalt öeldes ei oska ma isegi öelda, miks ta seda siin saama peaks, sest see kui hall hiireke ning ebakindel ta on, paneb mind küll mõtlema, et issand jumal! Ükspäev aga siis aitasin tal CV-d teha ning sellest nädalast pidi ta tööjahile minema. Mina pole kunagi julenud oma CV-sse valesid kirjutada, mida Celia pai lõdva käega. Ma siis küsisin, et kas nad ei kontrolli või siis mis sa neile ütled, kui nad midagi küsivad. Celia ütles, et ega ta ausalt öeldes ei tea, kuid tema CV näeb niiviisi poole seksikam välja. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Igatahes edu ostingutel!
Kool. Kunagi on ta kooliga alustanud ja saanud isegi stipendiumi, kuid siis jättis kooli pooleli. Nüüd tahab uuesti alustada ning toitumist õppida. Ta on küll kõik oma paberid sisse andnud, kuid edasine sõltub vaid stipendiumist. Kui ta selle saab, siis läheb ka kooli. Kui ei, siis mitte. Kool peaks algama kuu keskel...
Inimesena. Inimesena on ta hall hiireke, kuid tore. Ta tahab nii palju rääkida pidevalt, et kohati on tunne justkui oleks tal olnud vaikimiskeeld enne siia kolimist. Ma ükspäev jõudsin surmväsinuna Santa Polast koju ning siis algas meie jututund. Kohati on mul temast justkui kahju, sest ta on nii abitu. Majast väljas ta väga ei käi ning kui ma isegi pakkusin talle, et mis sa passid siin toas, tule minuga kaasa Santa Polasse, siis ta ei tahtnud / julenud! Ja ega mina vägisi ka pressima ei hakka.
Tema jaoks tundub minu elu nii põnev. Ma olen oma elust rääkides üritanud jääda väga tagasihoidlikuks ning diskreetseks, sest pole ilmselgelt koht, kus hoobelda. Näiteks oma reisimiskirest ei saa ma üldse rääkida, kuna ta pole isegi Alicante provintsist kaugemale jõudnud. Septembris peaks ta minema Madriidi, tema esimene reis kaugemale!
Ta on muuseas oma ninaluu ükskord katki kukkunud ja seda mingil arstil parandada lasknud, kuid too tüüp tegi väikse vea ning nüüd tal on raskusi hingamisega. See on ka üks põhjusi, miks ta läheb Madriidi – mingi arstiga kokku saama, et too ta nina korda teeks. Kust ta selle raha võtab, pole õrna aimugi.
Muidu tundub ta tore inimene, kuid mulle käib kohati pinda, kuidas ta pidevalt kurdab, et tal raha pole. Mina ka nagu kuningakass siin ei elea ning isegi kui on neid hetki kuu lõpus, kus mul raha reaalselt enam pole, siis ma ei tuiska igal pool ringi jutuga, et raha pole, paha, paha! Näiteks me pidime ostma uue gaasiballooni sooja vee jaoks. Tema siis mulle suure suuga väitma, et tema käib dušši all külma veega. Mina muidugi selle peale, et väga tore, kuid kas sa tõesti käid dušši all külma veega kuni oktoobrini? Tema ikka kinnitab, et jah-jah. See on ikka liiga palju raha raiskamist. Üks balloon maksab 11eurot ja kui jagada see kolmeks, siis pole justkui väga palju. Jäta oma uued päikeseprillid ostmata (ta tahab osta nüüd optikapoest korralikke prille!). Ja siis ma rääkisin talle korrast, kuidas paneme 5 eurot köögis olevasse purki, et kui midagi vaja osta, siis ostame selle raha eest. Tema ütles, et ei-ei. Mis meil ikka vaja on. Ma vastu, et näiteks WC paberit või nõudepesuvahendit või midagi sellist. See vaidlus jäi meil pooleli. Kui Teresa tuleb, siis vaidleme edasi.
Ükspäev ta hakkas ka vinguma selle kallal, et kui mu sõbrad külla tulevad, kas nad siis käivad ka siin dušši all. Mina vastu, et loomulikult! Kui Teresalt tulevad sõbrad, siis temal ka ja meil on diil, et me ei vingu selle kallal, kuna see on ju vaid nii vähe aega, kui nad siin on ning teinekord on vaja sinu sõpradelt tulla, siis aga palun! See muidugi talle ei meeldinud, kuna ütles, et ei too oma sõpru siia kunagi – tal lihtsalt pole neid! Mille peale minu pilk vist polnud kuigi viisakas. Ma siis üritasin talle seletada, et mind nagunii pool septembrit siin pole, kuid maksan elektri ja vee eest ju ikkagi. Ja siis ütlesin, et kui vaja, siis ma annan talle 5 eurot selle vee eest, mis nad kasutavad!
Vaatame, kuidas meie elu edasi läheb. Ma ausalt öeldes ei usu, et ta kauaks siia jääb. Ta ise ka väga ei usu seda.
Celia on 22-aastane ning tema jaoks on esimene kord elada linnas. Ta on pärit mingist väiksemast külast Alicante lähedalt ning Alicantesse otsustas tulla ikka selle ühe ja sama pärast – suurlinna õnne ostima! Ta loodab siin tööd leida ning oma elu pea peale pöörata. Miks ma sedasi ütlen? Sellepärast, et ma pole nii veidra taustaga inimest veel kohanud.
Kõigepealt tema perekonnast. Ta ema ja isa elavad selles väikeses külas. Isa on täielik füürer – ema ei tohi kodust ilma isa loata lahkuda, isa kontrollib iga õhtu, kellele naine helistanud on, ema peab ainult terve päeva koristama ja kokkama ning niisama lebotamine ei tule kõne allagi. Mina vaikselt istusin teleka ees ja sõin oma õhtusööki ning poolenisti lebotasin, kui Celia tuli, istus minu kõrvale ning hakkas lebotama ja siis lõpuks ütles, et tead, Triin, see on esimene kord, kus ma saan lihtsalt telekat vaadata. Mina sellepeale siis, et mismoodi? Kas sul pole kodus telekat? Ja siis rääkis mulle ära oma loo lõpuni.
Tema perekondlikud suhted olevat läinud keeruliseks 9 kuud tagasi, kui Celia otsustas emale välja öelda, mis ta oma isast ning tema käitumisest arvab. Loomulikult jõudis see kõik ka isa kõrvu, mille peale isa oma tütre kohtusse kaebas! Jah, täpselt nii! Isa kaebas oma enda tütre kohtusse!!! Isa muidugi tegi kohtucase’i veel natukene huvitavamaks ning lisas, et tütar olevat ema peksnud ja jumal teab mida veel. Celia sõnul polevat ta kunagi kätt tõstnud ja kui mina vaatan teda, siis ta on pigem selline hall hiireke nurgas kui mässaja. Ema muidugi ei või oma tütre kaitseks välja astuda. Nüüd on septembri lõpus Celial kohtuistung ning halvimal juhul läheb ta vanglasse üheksaks kuuks.
Peale seda, kui isa ta kodus välja viskas, läks ta elama vanaema juurde. Muuseas tema vanemad hetkel absoluutselt ei tea, et ta Alicantesse kolis. Ta lihtsalt ei julge öelda, sest äkki võtavad nad temalt ka selle vähese igakuise taskuraha ära. Muidugi maksab taskuraha ema, sest isa ei taha temast midagi kuulda ning olevat terve elu süüdistanud Celiat, et too pidi kooli poolei jätma, et lapse ja pere eest hoolitseda.
Tööst. Celia tuli siia tööd leidma. Ta on peale keskkooli lõppu üritanud kolm aastat tööd leida, kuid seni pole õnnestunud. Ausalt öeldes ei oska ma isegi öelda, miks ta seda siin saama peaks, sest see kui hall hiireke ning ebakindel ta on, paneb mind küll mõtlema, et issand jumal! Ükspäev aga siis aitasin tal CV-d teha ning sellest nädalast pidi ta tööjahile minema. Mina pole kunagi julenud oma CV-sse valesid kirjutada, mida Celia pai lõdva käega. Ma siis küsisin, et kas nad ei kontrolli või siis mis sa neile ütled, kui nad midagi küsivad. Celia ütles, et ega ta ausalt öeldes ei tea, kuid tema CV näeb niiviisi poole seksikam välja. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Igatahes edu ostingutel!
Kool. Kunagi on ta kooliga alustanud ja saanud isegi stipendiumi, kuid siis jättis kooli pooleli. Nüüd tahab uuesti alustada ning toitumist õppida. Ta on küll kõik oma paberid sisse andnud, kuid edasine sõltub vaid stipendiumist. Kui ta selle saab, siis läheb ka kooli. Kui ei, siis mitte. Kool peaks algama kuu keskel...
Inimesena. Inimesena on ta hall hiireke, kuid tore. Ta tahab nii palju rääkida pidevalt, et kohati on tunne justkui oleks tal olnud vaikimiskeeld enne siia kolimist. Ma ükspäev jõudsin surmväsinuna Santa Polast koju ning siis algas meie jututund. Kohati on mul temast justkui kahju, sest ta on nii abitu. Majast väljas ta väga ei käi ning kui ma isegi pakkusin talle, et mis sa passid siin toas, tule minuga kaasa Santa Polasse, siis ta ei tahtnud / julenud! Ja ega mina vägisi ka pressima ei hakka.
Tema jaoks tundub minu elu nii põnev. Ma olen oma elust rääkides üritanud jääda väga tagasihoidlikuks ning diskreetseks, sest pole ilmselgelt koht, kus hoobelda. Näiteks oma reisimiskirest ei saa ma üldse rääkida, kuna ta pole isegi Alicante provintsist kaugemale jõudnud. Septembris peaks ta minema Madriidi, tema esimene reis kaugemale!
Ta on muuseas oma ninaluu ükskord katki kukkunud ja seda mingil arstil parandada lasknud, kuid too tüüp tegi väikse vea ning nüüd tal on raskusi hingamisega. See on ka üks põhjusi, miks ta läheb Madriidi – mingi arstiga kokku saama, et too ta nina korda teeks. Kust ta selle raha võtab, pole õrna aimugi.
Muidu tundub ta tore inimene, kuid mulle käib kohati pinda, kuidas ta pidevalt kurdab, et tal raha pole. Mina ka nagu kuningakass siin ei elea ning isegi kui on neid hetki kuu lõpus, kus mul raha reaalselt enam pole, siis ma ei tuiska igal pool ringi jutuga, et raha pole, paha, paha! Näiteks me pidime ostma uue gaasiballooni sooja vee jaoks. Tema siis mulle suure suuga väitma, et tema käib dušši all külma veega. Mina muidugi selle peale, et väga tore, kuid kas sa tõesti käid dušši all külma veega kuni oktoobrini? Tema ikka kinnitab, et jah-jah. See on ikka liiga palju raha raiskamist. Üks balloon maksab 11eurot ja kui jagada see kolmeks, siis pole justkui väga palju. Jäta oma uued päikeseprillid ostmata (ta tahab osta nüüd optikapoest korralikke prille!). Ja siis ma rääkisin talle korrast, kuidas paneme 5 eurot köögis olevasse purki, et kui midagi vaja osta, siis ostame selle raha eest. Tema ütles, et ei-ei. Mis meil ikka vaja on. Ma vastu, et näiteks WC paberit või nõudepesuvahendit või midagi sellist. See vaidlus jäi meil pooleli. Kui Teresa tuleb, siis vaidleme edasi.
Ükspäev ta hakkas ka vinguma selle kallal, et kui mu sõbrad külla tulevad, kas nad siis käivad ka siin dušši all. Mina vastu, et loomulikult! Kui Teresalt tulevad sõbrad, siis temal ka ja meil on diil, et me ei vingu selle kallal, kuna see on ju vaid nii vähe aega, kui nad siin on ning teinekord on vaja sinu sõpradelt tulla, siis aga palun! See muidugi talle ei meeldinud, kuna ütles, et ei too oma sõpru siia kunagi – tal lihtsalt pole neid! Mille peale minu pilk vist polnud kuigi viisakas. Ma siis üritasin talle seletada, et mind nagunii pool septembrit siin pole, kuid maksan elektri ja vee eest ju ikkagi. Ja siis ütlesin, et kui vaja, siis ma annan talle 5 eurot selle vee eest, mis nad kasutavad!
Vaatame, kuidas meie elu edasi läheb. Ma ausalt öeldes ei usu, et ta kauaks siia jääb. Ta ise ka väga ei usu seda.
