Minu parim EBSi aegadest tekkinud sõbranna Liisa hakkab kohe-kohe last saama. Arstitädi pani tähtajaks esmaspäeva, 26. oktoobri. Tänaseks on juba kolm päeva möödas, kuid see kutt vist ei kavatsegi kõhust välja hüpata. Mul on kohati juba tunne, et ma hakkan ise last saama, sest ma pidevalt tsekin oma telefoni, kas Liisa pole juba sõnumit saatnud, et ta on pooldunud ning elus ja terve. Ja mitte kippu ega kõppu pole tema blogis ka veel. Eile siis juba hakkasin ta kutilt uurima, et mis värk on ning kuigi niiöelda valehäireid on juba olnud, siis kutt on ikka veel rahulikult kõhus. Mõelge, kui ma juba praegu jummala excited olen (ikkagist minu esimene tõsine sõbranna saab lapse!), siis mis juhtub veel siis, kui ma ise peaks kunagi last saama hakkama....oh sa issand küll!
Thursday, October 29
Ja ma ei jäägi üksi
Kätte on jõudnud minu viimane nädal korteris koos Teresaga. Siinkohal mainiksin ära, et asi on kuidagi nukraks muutunud. Teresa vaikselt paneb oma asju kokku, igal pool seisavad kotid-kastid asjadega. Ükspäev uksest sisse astudes ning seda kõike nähes tabas mind reaalsus puuga pähe – sain aru, et ma jäängi nüüd üksi. See on üks nendest asjadest, mida ma välismaal elamise juures vihkan. Su elust jookseb muudkui niipalju inimesi läbi ning varem või hiljem ütlevad kõik, et ma nüüd lähen ning sa pead uuesti otsast alustama.
See-eest tabas eile mind mõnus üllatus. Mul oli eile üldiselt sitt päev ning väikene rõõmusõnum kulus marjaks ära. Ma kunagi kirjutasin, et kohtusin lennujaamas eestlasi oodates ühe poola tudengiga Kasia, kes on viimased paar aastat elanud Iirimaal ja Inglismaal ning poolakast on asi ikka kaugel. Kui ta inglise keelt räägib, siis mina kohe mitte kuidagi ei ütleks, et ta on poolakas! Märkuseks siinkohal, et mul on omamoodi allergia nende vastu. Sellest kohtumisest peale oleme pidevalt suhelnud ning ükspäev hakkas ta rääkima, et otsib omale uut elamist. Ta elab San Vincventis, mis on ülikoolile lähedal, kuid nädala sees kui pommiauk!Ja siis ma mõtlesin ning juurdlesin ja viimaks otsustasin pakkuda Kasiale välja, et võime ju kokku kolida. Mõeldud, tehtud! Eile käis ta pealelõunal korterit vaatamas ning jäi täiega rahule. Talle meeldis asukoht ning et nii palju valgust ja ruumi on. Lisaks küsis ta veel, kas ma olen mingi puhtuse friik, et kõik nii puhas on. Kuna oli juba kolmapäev, siis ma ütlesin, et puhtusest on asi juba kaugel. Seepeale tabasin end mõttelt, et huvitav, kas tõesti olen ma friik?
Igatahes eile õhtul Kasia helistas mulle ning ütles, et kolib nädalavahetusel sisse. Ma nüüd siis ootan juba huviga! Ja ma ei jäägi üksi...
See-eest tabas eile mind mõnus üllatus. Mul oli eile üldiselt sitt päev ning väikene rõõmusõnum kulus marjaks ära. Ma kunagi kirjutasin, et kohtusin lennujaamas eestlasi oodates ühe poola tudengiga Kasia, kes on viimased paar aastat elanud Iirimaal ja Inglismaal ning poolakast on asi ikka kaugel. Kui ta inglise keelt räägib, siis mina kohe mitte kuidagi ei ütleks, et ta on poolakas! Märkuseks siinkohal, et mul on omamoodi allergia nende vastu. Sellest kohtumisest peale oleme pidevalt suhelnud ning ükspäev hakkas ta rääkima, et otsib omale uut elamist. Ta elab San Vincventis, mis on ülikoolile lähedal, kuid nädala sees kui pommiauk!Ja siis ma mõtlesin ning juurdlesin ja viimaks otsustasin pakkuda Kasiale välja, et võime ju kokku kolida. Mõeldud, tehtud! Eile käis ta pealelõunal korterit vaatamas ning jäi täiega rahule. Talle meeldis asukoht ning et nii palju valgust ja ruumi on. Lisaks küsis ta veel, kas ma olen mingi puhtuse friik, et kõik nii puhas on. Kuna oli juba kolmapäev, siis ma ütlesin, et puhtusest on asi juba kaugel. Seepeale tabasin end mõttelt, et huvitav, kas tõesti olen ma friik?
Igatahes eile õhtul Kasia helistas mulle ning ütles, et kolib nädalavahetusel sisse. Ma nüüd siis ootan juba huviga! Ja ma ei jäägi üksi...
Millal tagasi ja mis edasi?
Mul on Hispaanias olla jäänud veel natukene üle kuu. Sellest tulnevalt on tihenenud ka küsimused Eestimaalt stiilis Triin, millal sa tagasi tuled? ning mis sa edasi peale hakkad? Ja ausalt öeldes on need kaks küsimust küsimused, millele ma mitte kuidagi ei taha vastata ning millele ma isegi hetkel mõelda ei taha.
Oma tagasitulekust ei oska ma muud midagi öelda, kui et kunagi peale Strasbourgist tagasi tulekut. Ma ei ole viitsinud oma tagasituleku piletitega tegeleda (loe: keeldun tahtmast tegeleda!). Mingi hetk korra külastasin erinevate lennufirmade kodulehti ning ajasin ennast sellega lihtsalt mõttetult närvi. Mõtlesin seepeale, et selle kiire asjaga on aega küll ja küll. Ühte ma aga ütlen: Estonian Air võiks oma hinnapoliitika üle vaadata, Easy Jet Tallinna lendude graafiku normaalseks muuta ning Ryanair võib edasigi mind oma soodsate piletitega rõõmustada. Luban, et hakkan selle pileti teemaga uuesti üks nädal tegelema. Seniks aga tulen siis kui aeg küps...
Ma ausalt öeldes ei taha siit ära tulemisele väga mõelda. Alicante on mulle niivõrd koduseks saanud, et ma tõesti ei kujuta ette, kuidas pean hakkama riidekappi, riiuleid ning sahtleid tühjendama ning asju kokku panema-ära viskama. Rääkisin ükspäev Mariaga ning ta ütles, et võin kõik üleliigse tema juurde hoiule jätta ning kunagi järgi tulla. Või kui peaksin tagasi Alicantesse tulema, siis juba lihtsalt oma uude kojju tassida. Siiski olen ma viimasel ajal oma toas ringi vaadanud ning kõiksuguseid asju on kogunenud siia ja sinna. Mul on nüüd ju ka surfivarustus, mida koju tirida :) Saab olema vahva. Karmo just ükspäev tuletas meelde, kuidas Anton Austrias mu kohvrit kokku pressis ning ütles, et peaksin seekord ka Antoni omale appi kutsuma, sest ilmselgelt pole ma üksi võimeline kohvreid pakkima. Lasen kellelgi oma pakkimistest ja kohvri otsas hüppamistest palju pilte-videosid teha, sest see saab olema naljakas ning totter!
Lisaks on alati öeldud, et kultuurišokk tagasi tulles on hirmsam kui ära minnes. Kaheksa kuuga on Eestis palju juhtunud, veel rohkem siin ning minu elus. Ma olen mõelnud, et kui ma tagasi tulen, siis ma kohe ei oskagi kuidagi olla ega midagi teha.
Näiteks kuigi ma hetkel täiega ootan lume nägemist, siis peale paari lumist (et sel ajal lumi maas oleks!) ning halli päeva hakkan kindlasti päikest taga igatsema. Olen siin saanud kinnitust sellele, et mul on elamiseks vaja valgust ning päikest. Lõputu pimedus ning hall mass on väsitav. Lisaks ma pean kindlasti omale alguses kaasa võtma puhuri või mõne küttekeha, sest mul juba täna hakkas 18 kraadiga õhtul niivõrd külm, et mine või jopet ostma (ükspäev võtan selle teekonna ka ette!). Mida perset ma siis veel Tallinnas peale hakkan, ah? Pakin ennast sisse nagu väike eskimo, võtan sooja topsi teega näppude vahele ning lähen sellest hoolimata saunalavale elama!? Õnneks vedan paar päeva enne tagasi tulekut Strasbourgis ning saan natukene ilmastikuga juba harjuda. Strasbourgile mõeldes tuleb meelde, et ma ju peaks vist ka saapaid ostma hakkama...
Ma väga ootan oma pere ning sugulaste nägemist! Olen juba kuulnud emalt-isalt, et neil igasuguseid vahvaid asju mulle plaanis. Tunnen end juba nagu päris Queen Elizabeth – kes soovib puhkust võtta, kes soovib minuga spasse puhkama sõita! Vastuvõtt missugune! Pange siis juba pannkoogid tulele, kartulisalat külmikusse ning must leib lauale! Varsti-varsti olen kohal ning täidan selle tühja koha, mis kaheksa kuud olnud on....ahjaa, ema-isa, ärge unustage mu tuba natukene kütta enne kui ma tulema hakkan, ma ei taha, et mu tagumik magama minnes ära külmuks! Ausalt öeldes on naljakas mõelda koju tagasi kolimise peale. Ma ei kujuta ette, kas saan enam hakkama sellega, et mind päevast päeva inimesed ümbritsevad....ilmselgelt on üksi elamine ning iseseisvus mulle pähe hakanud!
Teistmoodi on natukene minu sõpradega. Olen oma vanast sõpruskonnast suhtlema jäänud vaid paari inimesega, mistõttu ma kohe üldse ei kujuta praegu ette mõnda suuremasse Viimsi seltskonda minekut. See tundub kuidagi utoopiline, kuidagi niivõrd kauge, kuidagi vastukarva. See-eest on tekkinud palju uusi sõpru (jah, isegi välismaal elades saab uusi sõpru Eestis leida) ning väga paljud jahtunud suhted on taas üles soojendatud. Aga ma nüüd ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, mida ma selle sõprade teemal arvan. Ikkagist on kaheksa kuud mööda läinud ning ma olen niiöelda rongist maha jäänud. Ma pean alustama taas nullist, ennast eludega kurssi viima ning üritama kohanduda kõige ning kõigiga. Ja ühte asja ma palun – inimesed, kes pole minu elu vastu kaheksa kuud huvi tundnud, need ärgu tulgu mult ninnu nännutades küsima, kuidas Hispaanias läks ning mis põnevat juhtus! Ma võin nüüd tunduda natukene bitch, kuid kui ikka pole seni huvitanud, siis ärge tehke ka nägu, et minu tagasi tulles huvitab! Pole vaja. Lähme edasi sealt, kust kunagi ehk pooleli jäime või alustame otsast peale. Nii lihtne see ongi. See-eest ootan ma väga kõikide uute korterite ning laste üle vaatamist. Soolaleivad on alati toredad (üks järjekordne põhjus lihtsalt kellelegi külla ronida) ning lapsed on lihtsalt kiftid ja nunnud!
Tõsiselt ajab mulle hirmu nahka keskkonnavahetus. Olen siin muutunud palju. Seda on kinnitanud pea kõik mu sõbrad, kes külas käinud ning kui ma nüüd ise ka sügavalt mõtlen, siis muutusi on küll ja küll. Õnneks näen mina enamasti vaid positiivseid, kuid tean üht-teist negatiivset ka. Kuid ma ei taha muutuda Eestisse tulles tagasi selleks inimeseks, kes ma olin. Inimeseks, kellel oli kopp ees, kes mattis end töösse, et mitte koju minna, kes kaotas ära oma sisemise tasakaalu ning unustas naeratamise. Mul on sõbrad öelnud: Triin, palun ära unusta oma naeratust ning südamest tulevat naeru sinna, kui sa tagasi tuled! Muidu me saadame su sama kiiresti tagasi! Ma väga väga loodan, et ümbritsev keskkond ei muuda mind külmaks ning halliks nagu keskmine tänavapilt...pole ma nii ise õnnelik ega ilmselt teised ka.
Ja siis veel see kõige keerulisem teema. Mis edasi? Mida ma Eestis peale hakkan? Ma olen siin oma eluga kohanenud – teen seda, mida ilmselt peaksin elus tegema ning olen oma töö ja tegemistega väga rahul. Jah on neid hetki, kus ma kõiki maa põhja kirun, kuid üldjoontes olen ma õnnelik oma töö üle. Kuid Eesti minnes on taas nullist vaja alustada. Mõtlesin nädalavahetusel sügavalt sellele, mida ma siis ikkagi peaksin tegema Eestis? Kuhu oma energiat suunata ja kust peaks kraanid kinni keerama? Kohati tundub mulle, et oma Eesti asjadega jooksen ma üksi vastu seina ikka ja jälle. Justkui mul oleks liiga suur missioonitunne, mida mitte keegi ei mõista. Varem või hiljem peab sellele tulema aga lõpp. Kaua ma jaksan? Ja kas siis nüüd ongi see hetk, kus peaks hakkama elu üle järele mõtlema ning mingi niiöelda plaani välja mõtlema? Pealegi on see Eesti majandusseis hirmutav. Vaatasin ükspäev kiiruga ka töökuulutusi CV Keskuses ning CV Online’is, kuid mitte midagi seksikat ei olnud, mitte midagi sellist, mis paneks silma särama ning tekitama efekti oh! seda ma tahaks. Ma ei viitsi hakata tavaliseks tööliseks, kes teeb midagi lihtsalt sellepärast, et arveid maksta ning kes hommikul vastumeelselt tööle läheb. Ma pigem saan vähem palka, kuid ma pean tegema seda, mida süda ihkab. Tean, et selline mõtteviis on kohati naiivne, kuid mis ma teha saan. Üle kõige ei salli ma inimesi, kes teevad midagi endale vastumeelset lihtsalt raha pärast.
Mult täna just küsiti, et kas ma tunnen millestki ka puudust. Ja siis ma mõtlesin ning vastasin. Üldjoontes Eestist ma puudust ei tunne. Ma läheks sinna iga paari kuu tagant külla nädalaks või kaheks ning oleks minu Eesti vajadus rahuldatud. Söögi-joogiga on nii nagu on – kõik on asendatav ning kui miskit silma all pole, siis ei oska ka nagu midagi tahta! Vanemad, venna, sugulased – teist ma tunnen puudust! Vahel on tunne, et tahaks koju diivani peal kamina prõksumist vaadata ning hommikul üheskoos pannkooke süüa, vanaemale nädalavahetusel külla sõita ning teistega sünnipäevalauas koos juttu ajada ning naeru lagistada. Kui kõik pere-sugulased saaks kaasa pakkida ning kusagile päikselisse kohta viia, siis oleks ma 120% õnnelik ning muud mu hing ei ihaldakski. Sõbrad – need üksikud, kes mulle alles on jäänud ning keda ma tõelisteks sõpradeks pean, nendest tunnen ikka puudust! Samas on nad pea kõik ka vahepeal siin käinud, kes ühe, kes kaks korda ning sellest tulenevalt saan ma oma sõpradeg igatsusega kenasti hakkama! Õnneks on noored mobiilsed ning nendega suhtlemine kergemast kergem. See-eest tunnen vahel puudust ühest kõvast kallistusest ning ühistest lollustest! Ja siis on veel minu poolik apelsin, millest ma puudust tunnen. Kuid see on liiga keeruline.....
Aga üldjoontes ma võin öelda, et ma ei tunne puudust ning ma ei igatse. Tean, et kui asi peaks hulluks minema, siis on 4 tundi lennukis ning kohal ma olengi. Aga kuna ma selle aja jooksul Eesti pole sattunud, siis tuleb vist endalegi kurbusega tunnistada, et ma tõesti ei tunne puudust ning olen ilmselgelt siinse eluga liiga õnnelik...
Oma tagasitulekust ei oska ma muud midagi öelda, kui et kunagi peale Strasbourgist tagasi tulekut. Ma ei ole viitsinud oma tagasituleku piletitega tegeleda (loe: keeldun tahtmast tegeleda!). Mingi hetk korra külastasin erinevate lennufirmade kodulehti ning ajasin ennast sellega lihtsalt mõttetult närvi. Mõtlesin seepeale, et selle kiire asjaga on aega küll ja küll. Ühte ma aga ütlen: Estonian Air võiks oma hinnapoliitika üle vaadata, Easy Jet Tallinna lendude graafiku normaalseks muuta ning Ryanair võib edasigi mind oma soodsate piletitega rõõmustada. Luban, et hakkan selle pileti teemaga uuesti üks nädal tegelema. Seniks aga tulen siis kui aeg küps...
Ma ausalt öeldes ei taha siit ära tulemisele väga mõelda. Alicante on mulle niivõrd koduseks saanud, et ma tõesti ei kujuta ette, kuidas pean hakkama riidekappi, riiuleid ning sahtleid tühjendama ning asju kokku panema-ära viskama. Rääkisin ükspäev Mariaga ning ta ütles, et võin kõik üleliigse tema juurde hoiule jätta ning kunagi järgi tulla. Või kui peaksin tagasi Alicantesse tulema, siis juba lihtsalt oma uude kojju tassida. Siiski olen ma viimasel ajal oma toas ringi vaadanud ning kõiksuguseid asju on kogunenud siia ja sinna. Mul on nüüd ju ka surfivarustus, mida koju tirida :) Saab olema vahva. Karmo just ükspäev tuletas meelde, kuidas Anton Austrias mu kohvrit kokku pressis ning ütles, et peaksin seekord ka Antoni omale appi kutsuma, sest ilmselgelt pole ma üksi võimeline kohvreid pakkima. Lasen kellelgi oma pakkimistest ja kohvri otsas hüppamistest palju pilte-videosid teha, sest see saab olema naljakas ning totter!
Lisaks on alati öeldud, et kultuurišokk tagasi tulles on hirmsam kui ära minnes. Kaheksa kuuga on Eestis palju juhtunud, veel rohkem siin ning minu elus. Ma olen mõelnud, et kui ma tagasi tulen, siis ma kohe ei oskagi kuidagi olla ega midagi teha.
Näiteks kuigi ma hetkel täiega ootan lume nägemist, siis peale paari lumist (et sel ajal lumi maas oleks!) ning halli päeva hakkan kindlasti päikest taga igatsema. Olen siin saanud kinnitust sellele, et mul on elamiseks vaja valgust ning päikest. Lõputu pimedus ning hall mass on väsitav. Lisaks ma pean kindlasti omale alguses kaasa võtma puhuri või mõne küttekeha, sest mul juba täna hakkas 18 kraadiga õhtul niivõrd külm, et mine või jopet ostma (ükspäev võtan selle teekonna ka ette!). Mida perset ma siis veel Tallinnas peale hakkan, ah? Pakin ennast sisse nagu väike eskimo, võtan sooja topsi teega näppude vahele ning lähen sellest hoolimata saunalavale elama!? Õnneks vedan paar päeva enne tagasi tulekut Strasbourgis ning saan natukene ilmastikuga juba harjuda. Strasbourgile mõeldes tuleb meelde, et ma ju peaks vist ka saapaid ostma hakkama...
Ma väga ootan oma pere ning sugulaste nägemist! Olen juba kuulnud emalt-isalt, et neil igasuguseid vahvaid asju mulle plaanis. Tunnen end juba nagu päris Queen Elizabeth – kes soovib puhkust võtta, kes soovib minuga spasse puhkama sõita! Vastuvõtt missugune! Pange siis juba pannkoogid tulele, kartulisalat külmikusse ning must leib lauale! Varsti-varsti olen kohal ning täidan selle tühja koha, mis kaheksa kuud olnud on....ahjaa, ema-isa, ärge unustage mu tuba natukene kütta enne kui ma tulema hakkan, ma ei taha, et mu tagumik magama minnes ära külmuks! Ausalt öeldes on naljakas mõelda koju tagasi kolimise peale. Ma ei kujuta ette, kas saan enam hakkama sellega, et mind päevast päeva inimesed ümbritsevad....ilmselgelt on üksi elamine ning iseseisvus mulle pähe hakanud!
Teistmoodi on natukene minu sõpradega. Olen oma vanast sõpruskonnast suhtlema jäänud vaid paari inimesega, mistõttu ma kohe üldse ei kujuta praegu ette mõnda suuremasse Viimsi seltskonda minekut. See tundub kuidagi utoopiline, kuidagi niivõrd kauge, kuidagi vastukarva. See-eest on tekkinud palju uusi sõpru (jah, isegi välismaal elades saab uusi sõpru Eestis leida) ning väga paljud jahtunud suhted on taas üles soojendatud. Aga ma nüüd ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, mida ma selle sõprade teemal arvan. Ikkagist on kaheksa kuud mööda läinud ning ma olen niiöelda rongist maha jäänud. Ma pean alustama taas nullist, ennast eludega kurssi viima ning üritama kohanduda kõige ning kõigiga. Ja ühte asja ma palun – inimesed, kes pole minu elu vastu kaheksa kuud huvi tundnud, need ärgu tulgu mult ninnu nännutades küsima, kuidas Hispaanias läks ning mis põnevat juhtus! Ma võin nüüd tunduda natukene bitch, kuid kui ikka pole seni huvitanud, siis ärge tehke ka nägu, et minu tagasi tulles huvitab! Pole vaja. Lähme edasi sealt, kust kunagi ehk pooleli jäime või alustame otsast peale. Nii lihtne see ongi. See-eest ootan ma väga kõikide uute korterite ning laste üle vaatamist. Soolaleivad on alati toredad (üks järjekordne põhjus lihtsalt kellelegi külla ronida) ning lapsed on lihtsalt kiftid ja nunnud!
Tõsiselt ajab mulle hirmu nahka keskkonnavahetus. Olen siin muutunud palju. Seda on kinnitanud pea kõik mu sõbrad, kes külas käinud ning kui ma nüüd ise ka sügavalt mõtlen, siis muutusi on küll ja küll. Õnneks näen mina enamasti vaid positiivseid, kuid tean üht-teist negatiivset ka. Kuid ma ei taha muutuda Eestisse tulles tagasi selleks inimeseks, kes ma olin. Inimeseks, kellel oli kopp ees, kes mattis end töösse, et mitte koju minna, kes kaotas ära oma sisemise tasakaalu ning unustas naeratamise. Mul on sõbrad öelnud: Triin, palun ära unusta oma naeratust ning südamest tulevat naeru sinna, kui sa tagasi tuled! Muidu me saadame su sama kiiresti tagasi! Ma väga väga loodan, et ümbritsev keskkond ei muuda mind külmaks ning halliks nagu keskmine tänavapilt...pole ma nii ise õnnelik ega ilmselt teised ka.
Ja siis veel see kõige keerulisem teema. Mis edasi? Mida ma Eestis peale hakkan? Ma olen siin oma eluga kohanenud – teen seda, mida ilmselt peaksin elus tegema ning olen oma töö ja tegemistega väga rahul. Jah on neid hetki, kus ma kõiki maa põhja kirun, kuid üldjoontes olen ma õnnelik oma töö üle. Kuid Eesti minnes on taas nullist vaja alustada. Mõtlesin nädalavahetusel sügavalt sellele, mida ma siis ikkagi peaksin tegema Eestis? Kuhu oma energiat suunata ja kust peaks kraanid kinni keerama? Kohati tundub mulle, et oma Eesti asjadega jooksen ma üksi vastu seina ikka ja jälle. Justkui mul oleks liiga suur missioonitunne, mida mitte keegi ei mõista. Varem või hiljem peab sellele tulema aga lõpp. Kaua ma jaksan? Ja kas siis nüüd ongi see hetk, kus peaks hakkama elu üle järele mõtlema ning mingi niiöelda plaani välja mõtlema? Pealegi on see Eesti majandusseis hirmutav. Vaatasin ükspäev kiiruga ka töökuulutusi CV Keskuses ning CV Online’is, kuid mitte midagi seksikat ei olnud, mitte midagi sellist, mis paneks silma särama ning tekitama efekti oh! seda ma tahaks. Ma ei viitsi hakata tavaliseks tööliseks, kes teeb midagi lihtsalt sellepärast, et arveid maksta ning kes hommikul vastumeelselt tööle läheb. Ma pigem saan vähem palka, kuid ma pean tegema seda, mida süda ihkab. Tean, et selline mõtteviis on kohati naiivne, kuid mis ma teha saan. Üle kõige ei salli ma inimesi, kes teevad midagi endale vastumeelset lihtsalt raha pärast.
Mult täna just küsiti, et kas ma tunnen millestki ka puudust. Ja siis ma mõtlesin ning vastasin. Üldjoontes Eestist ma puudust ei tunne. Ma läheks sinna iga paari kuu tagant külla nädalaks või kaheks ning oleks minu Eesti vajadus rahuldatud. Söögi-joogiga on nii nagu on – kõik on asendatav ning kui miskit silma all pole, siis ei oska ka nagu midagi tahta! Vanemad, venna, sugulased – teist ma tunnen puudust! Vahel on tunne, et tahaks koju diivani peal kamina prõksumist vaadata ning hommikul üheskoos pannkooke süüa, vanaemale nädalavahetusel külla sõita ning teistega sünnipäevalauas koos juttu ajada ning naeru lagistada. Kui kõik pere-sugulased saaks kaasa pakkida ning kusagile päikselisse kohta viia, siis oleks ma 120% õnnelik ning muud mu hing ei ihaldakski. Sõbrad – need üksikud, kes mulle alles on jäänud ning keda ma tõelisteks sõpradeks pean, nendest tunnen ikka puudust! Samas on nad pea kõik ka vahepeal siin käinud, kes ühe, kes kaks korda ning sellest tulenevalt saan ma oma sõpradeg igatsusega kenasti hakkama! Õnneks on noored mobiilsed ning nendega suhtlemine kergemast kergem. See-eest tunnen vahel puudust ühest kõvast kallistusest ning ühistest lollustest! Ja siis on veel minu poolik apelsin, millest ma puudust tunnen. Kuid see on liiga keeruline.....
Aga üldjoontes ma võin öelda, et ma ei tunne puudust ning ma ei igatse. Tean, et kui asi peaks hulluks minema, siis on 4 tundi lennukis ning kohal ma olengi. Aga kuna ma selle aja jooksul Eesti pole sattunud, siis tuleb vist endalegi kurbusega tunnistada, et ma tõesti ei tunne puudust ning olen ilmselgelt siinse eluga liiga õnnelik...
Tuesday, October 27
Nädalavahetus - nothing special, nothing special!
Minu nädalavahetus oli igati tagasihoidlik ning seda võib iseloomustada sõnadega “mitte midagi erilist”.
Reede õhtul oli mul taas inglise keele tund C14-s. Aeg seal tunnis lendab liiga kiiresti, mul on alati tunne, et seierid käivad sel ajal topeltkiirusega. Ausalt! Aga peale igat korda tundub mulle üha rohkem, et ma ikka peaksin kaaluma karjäärivahetust – ma tulen alati klassist välja rahulolu tundega ning naeratus näol! Läksime peale seda kaksikutega veel sellesse pizzarestorani, kus meil vahetuse ajal olid paar õhtusööki. Sõime, jõime ning ajasime juttu kella üheteistkümneni. Siis tuli kord maksmisele. Olime omavahel enne arutanud lauas, et huvitav, kas nad meilt raha ka võtavad. Mina ütlesin selle peale, et vahet pole, mina tahan midagi ikka maksta, muidu nagu imelik. Läksime siis omaniku juurde ning ütlesime, et soovime maksta. Tema ikka, et ei-ei, pole vaja. Meie ikka, et maksame ikka, anna meile nüüd arve. Tema vastu, et hästi, kui te soovite arvet, siis te ka selle saate. Ja siis ta ulatas meile arve – 0 eurot! Meie muidugi hakkasime selle peale südamest naerma ning ütlesime, et vaata, me nüüd hakkamegi siin niimoodi käima! Hoia alt! Jätsime siis vähemalt viisakalt tippi neile...Seejärel läksin koju ning keerasin teki üle pea. Nädal oli ikka parajalt ära väsitanud. Mul oli siin vahepeal probleeme hommikul üles saamisega – mõtlesin juba vahepeal, et käes kevadväsimus! Kuid nüüd on taas kõik normis...
Laupäeva hommikul lõin ma niisama lulli ning helistasin Mariale – ideeks minna randa võrkpalli mängima. Meil on siin praegu oktoobri kohta väga haruldane kuumuslaine ehk mõtlesin minna veel viimaseid kordi randa kui saab! Äkki enam varsti ei saagi! Nuuks, nuuks. Mitte, et ma viitsiks rannas käia, kuid kuna eestlased muudkui küsivad, et noh, rannas ikka oled ka käinud, siis mul ju vaja neile vastuseks kirjutada, et jajah, ikka-ikka ning seejärel neid kadedusest roheliseks muuta. Peale pikemalt Maria moosimist mul õnnestuski Maria randa vedada – kes oleks seda osanud nüüd oodata! Veetsime mõnusa louna rannas võrkpalli tagudes ning julgemad isegi sulpsasid vette! Üdliselt on aga rand meil turiste paksult täis ning nädalavahetusel võis isegi kohalikke märgata. See-eest on vahva vaadata tänavapilti – turistid lühikestes riietes (peaaegu et alasti) ning siis kohalikud saabastes-mantlites! Kella 16 ajal näitas meil kraadiklaas päikese käes 32 kraadi – suvi oligi tagasi! Võtsin ennast pikalt kokku, et minna omale jopet ostma, kuid mitte kuidagi ei olnud seda tahtmist. Küll selle kiire asjaga veel aega on! Pealegi oli ju palju parem Skypeis sõpradega muliseda ning niisama laupäeva õhtupoolikut veeta. Õhtul tiriti mind veel korra Nici kokteilile (ausalt, ma varsti juba elan seal – vähemalt mult on juba küsitud, et Triin, kas sa elad seal?!) ning siis suundusin tagasi koju.....uni niitis mind jalust!
Pühapäev kujunes niisama lebotamiseks, puhkamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks. Õhtupoolikul vaatasin filme ning kirjutasin väikse veiniklaasi taga ühte projekti.....nothing special, nothing special!
Reede õhtul oli mul taas inglise keele tund C14-s. Aeg seal tunnis lendab liiga kiiresti, mul on alati tunne, et seierid käivad sel ajal topeltkiirusega. Ausalt! Aga peale igat korda tundub mulle üha rohkem, et ma ikka peaksin kaaluma karjäärivahetust – ma tulen alati klassist välja rahulolu tundega ning naeratus näol! Läksime peale seda kaksikutega veel sellesse pizzarestorani, kus meil vahetuse ajal olid paar õhtusööki. Sõime, jõime ning ajasime juttu kella üheteistkümneni. Siis tuli kord maksmisele. Olime omavahel enne arutanud lauas, et huvitav, kas nad meilt raha ka võtavad. Mina ütlesin selle peale, et vahet pole, mina tahan midagi ikka maksta, muidu nagu imelik. Läksime siis omaniku juurde ning ütlesime, et soovime maksta. Tema ikka, et ei-ei, pole vaja. Meie ikka, et maksame ikka, anna meile nüüd arve. Tema vastu, et hästi, kui te soovite arvet, siis te ka selle saate. Ja siis ta ulatas meile arve – 0 eurot! Meie muidugi hakkasime selle peale südamest naerma ning ütlesime, et vaata, me nüüd hakkamegi siin niimoodi käima! Hoia alt! Jätsime siis vähemalt viisakalt tippi neile...Seejärel läksin koju ning keerasin teki üle pea. Nädal oli ikka parajalt ära väsitanud. Mul oli siin vahepeal probleeme hommikul üles saamisega – mõtlesin juba vahepeal, et käes kevadväsimus! Kuid nüüd on taas kõik normis...
Laupäeva hommikul lõin ma niisama lulli ning helistasin Mariale – ideeks minna randa võrkpalli mängima. Meil on siin praegu oktoobri kohta väga haruldane kuumuslaine ehk mõtlesin minna veel viimaseid kordi randa kui saab! Äkki enam varsti ei saagi! Nuuks, nuuks. Mitte, et ma viitsiks rannas käia, kuid kuna eestlased muudkui küsivad, et noh, rannas ikka oled ka käinud, siis mul ju vaja neile vastuseks kirjutada, et jajah, ikka-ikka ning seejärel neid kadedusest roheliseks muuta. Peale pikemalt Maria moosimist mul õnnestuski Maria randa vedada – kes oleks seda osanud nüüd oodata! Veetsime mõnusa louna rannas võrkpalli tagudes ning julgemad isegi sulpsasid vette! Üdliselt on aga rand meil turiste paksult täis ning nädalavahetusel võis isegi kohalikke märgata. See-eest on vahva vaadata tänavapilti – turistid lühikestes riietes (peaaegu et alasti) ning siis kohalikud saabastes-mantlites! Kella 16 ajal näitas meil kraadiklaas päikese käes 32 kraadi – suvi oligi tagasi! Võtsin ennast pikalt kokku, et minna omale jopet ostma, kuid mitte kuidagi ei olnud seda tahtmist. Küll selle kiire asjaga veel aega on! Pealegi oli ju palju parem Skypeis sõpradega muliseda ning niisama laupäeva õhtupoolikut veeta. Õhtul tiriti mind veel korra Nici kokteilile (ausalt, ma varsti juba elan seal – vähemalt mult on juba küsitud, et Triin, kas sa elad seal?!) ning siis suundusin tagasi koju.....uni niitis mind jalust!
Pühapäev kujunes niisama lebotamiseks, puhkamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks. Õhtupoolikul vaatasin filme ning kirjutasin väikse veiniklaasi taga ühte projekti.....nothing special, nothing special!
Fernando tegutseb taas
Ma ausalt öeldes ei viitsi sellest Fernandost enam kirjutada, kuna see asi on juba läinud liiga utoopiliseks. Ükspäev helistas Fernando meile alla ning hakkas siis muudkui pajatama, kuidas ikka jubehea pakkumine on tulnud tema spordiklubist liikmeks astumisel ning et ma pean tooma talle oma passikoopia, et ta saaks mind liikmena kirja panna enda naise asemele. Mina selle peale muidugi vaatasin taas suu ammuli ning mõtlesin, et püha müristus! Esiteks pole mul vaja mingit klubiliikme staatust, teiseks ma lähen varsti ära tagasi Eesti ning ma ei tea veel kas ja millal ma üldse tagasi tulen, kolmandaks nii lihtne kui see ka pole, kuid ma ei taha mitte midagi sellest Fernandost enam kuulda. Lõpuks jõudsime ka selleni, kus Fernando teatas suure suuga, et ma vist pole temast huvitatud. Mina sellele vastu, et oled õigesti aru saanud. Kui ma ikka oleks huvitatud, siis ma poleks niivõrd hõivatud. Lootsin juba sel hetkel, et olen pääsenud, kuid ei, saaga jätkub! Kui nädalavahetustel saan olla vabalt rahus, siis esmaspäevast läheb taas kõik lahti – kõned küsimustega, et mis sa teed ja kuidas läheb ning millal me ikka tennist mängime. Eile ma juba ütlesin, et ilmselgelt mitte kunagi. Kuid mul on tunne, et ta lihtsalt ei saa aru!
Ma olen terve, ma olen terve
Viimaks ometi võin ma südamerahuga öelda, et ma olen viimaks terve! Ei mingit jälge okastraadist ega mürisevast traktorist. Sellest hoolimata ma veel natukene ootan oma uuesti jooksma hakkamisega – ei taha mitte kuidagi, et mul taas see hääl minema kaoks!
PS! Meil on täielik kuumalaine – see on lausa uskumatu! 25 kraadi on stabiilselt, päike paistab nii, mis hirmus ning inimesed käivad taas ringi suveriietes!
PS! Meil on täielik kuumalaine – see on lausa uskumatu! 25 kraadi on stabiilselt, päike paistab nii, mis hirmus ning inimesed käivad taas ringi suveriietes!
Subscribe to:
Posts (Atom)
