Ma ausalt öeldes ei viitsi sellest Fernandost enam kirjutada, kuna see asi on juba läinud liiga utoopiliseks. Ükspäev helistas Fernando meile alla ning hakkas siis muudkui pajatama, kuidas ikka jubehea pakkumine on tulnud tema spordiklubist liikmeks astumisel ning et ma pean tooma talle oma passikoopia, et ta saaks mind liikmena kirja panna enda naise asemele. Mina selle peale muidugi vaatasin taas suu ammuli ning mõtlesin, et püha müristus! Esiteks pole mul vaja mingit klubiliikme staatust, teiseks ma lähen varsti ära tagasi Eesti ning ma ei tea veel kas ja millal ma üldse tagasi tulen, kolmandaks nii lihtne kui see ka pole, kuid ma ei taha mitte midagi sellest Fernandost enam kuulda. Lõpuks jõudsime ka selleni, kus Fernando teatas suure suuga, et ma vist pole temast huvitatud. Mina sellele vastu, et oled õigesti aru saanud. Kui ma ikka oleks huvitatud, siis ma poleks niivõrd hõivatud. Lootsin juba sel hetkel, et olen pääsenud, kuid ei, saaga jätkub! Kui nädalavahetustel saan olla vabalt rahus, siis esmaspäevast läheb taas kõik lahti – kõned küsimustega, et mis sa teed ja kuidas läheb ning millal me ikka tennist mängime. Eile ma juba ütlesin, et ilmselgelt mitte kunagi. Kuid mul on tunne, et ta lihtsalt ei saa aru!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment