Minu nädalavahetus oli igati tagasihoidlik ning seda võib iseloomustada sõnadega “mitte midagi erilist”.
Reede õhtul oli mul taas inglise keele tund C14-s. Aeg seal tunnis lendab liiga kiiresti, mul on alati tunne, et seierid käivad sel ajal topeltkiirusega. Ausalt! Aga peale igat korda tundub mulle üha rohkem, et ma ikka peaksin kaaluma karjäärivahetust – ma tulen alati klassist välja rahulolu tundega ning naeratus näol! Läksime peale seda kaksikutega veel sellesse pizzarestorani, kus meil vahetuse ajal olid paar õhtusööki. Sõime, jõime ning ajasime juttu kella üheteistkümneni. Siis tuli kord maksmisele. Olime omavahel enne arutanud lauas, et huvitav, kas nad meilt raha ka võtavad. Mina ütlesin selle peale, et vahet pole, mina tahan midagi ikka maksta, muidu nagu imelik. Läksime siis omaniku juurde ning ütlesime, et soovime maksta. Tema ikka, et ei-ei, pole vaja. Meie ikka, et maksame ikka, anna meile nüüd arve. Tema vastu, et hästi, kui te soovite arvet, siis te ka selle saate. Ja siis ta ulatas meile arve – 0 eurot! Meie muidugi hakkasime selle peale südamest naerma ning ütlesime, et vaata, me nüüd hakkamegi siin niimoodi käima! Hoia alt! Jätsime siis vähemalt viisakalt tippi neile...Seejärel läksin koju ning keerasin teki üle pea. Nädal oli ikka parajalt ära väsitanud. Mul oli siin vahepeal probleeme hommikul üles saamisega – mõtlesin juba vahepeal, et käes kevadväsimus! Kuid nüüd on taas kõik normis...
Laupäeva hommikul lõin ma niisama lulli ning helistasin Mariale – ideeks minna randa võrkpalli mängima. Meil on siin praegu oktoobri kohta väga haruldane kuumuslaine ehk mõtlesin minna veel viimaseid kordi randa kui saab! Äkki enam varsti ei saagi! Nuuks, nuuks. Mitte, et ma viitsiks rannas käia, kuid kuna eestlased muudkui küsivad, et noh, rannas ikka oled ka käinud, siis mul ju vaja neile vastuseks kirjutada, et jajah, ikka-ikka ning seejärel neid kadedusest roheliseks muuta. Peale pikemalt Maria moosimist mul õnnestuski Maria randa vedada – kes oleks seda osanud nüüd oodata! Veetsime mõnusa louna rannas võrkpalli tagudes ning julgemad isegi sulpsasid vette! Üdliselt on aga rand meil turiste paksult täis ning nädalavahetusel võis isegi kohalikke märgata. See-eest on vahva vaadata tänavapilti – turistid lühikestes riietes (peaaegu et alasti) ning siis kohalikud saabastes-mantlites! Kella 16 ajal näitas meil kraadiklaas päikese käes 32 kraadi – suvi oligi tagasi! Võtsin ennast pikalt kokku, et minna omale jopet ostma, kuid mitte kuidagi ei olnud seda tahtmist. Küll selle kiire asjaga veel aega on! Pealegi oli ju palju parem Skypeis sõpradega muliseda ning niisama laupäeva õhtupoolikut veeta. Õhtul tiriti mind veel korra Nici kokteilile (ausalt, ma varsti juba elan seal – vähemalt mult on juba küsitud, et Triin, kas sa elad seal?!) ning siis suundusin tagasi koju.....uni niitis mind jalust!
Pühapäev kujunes niisama lebotamiseks, puhkamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks. Õhtupoolikul vaatasin filme ning kirjutasin väikse veiniklaasi taga ühte projekti.....nothing special, nothing special!
Reede õhtul oli mul taas inglise keele tund C14-s. Aeg seal tunnis lendab liiga kiiresti, mul on alati tunne, et seierid käivad sel ajal topeltkiirusega. Ausalt! Aga peale igat korda tundub mulle üha rohkem, et ma ikka peaksin kaaluma karjäärivahetust – ma tulen alati klassist välja rahulolu tundega ning naeratus näol! Läksime peale seda kaksikutega veel sellesse pizzarestorani, kus meil vahetuse ajal olid paar õhtusööki. Sõime, jõime ning ajasime juttu kella üheteistkümneni. Siis tuli kord maksmisele. Olime omavahel enne arutanud lauas, et huvitav, kas nad meilt raha ka võtavad. Mina ütlesin selle peale, et vahet pole, mina tahan midagi ikka maksta, muidu nagu imelik. Läksime siis omaniku juurde ning ütlesime, et soovime maksta. Tema ikka, et ei-ei, pole vaja. Meie ikka, et maksame ikka, anna meile nüüd arve. Tema vastu, et hästi, kui te soovite arvet, siis te ka selle saate. Ja siis ta ulatas meile arve – 0 eurot! Meie muidugi hakkasime selle peale südamest naerma ning ütlesime, et vaata, me nüüd hakkamegi siin niimoodi käima! Hoia alt! Jätsime siis vähemalt viisakalt tippi neile...Seejärel läksin koju ning keerasin teki üle pea. Nädal oli ikka parajalt ära väsitanud. Mul oli siin vahepeal probleeme hommikul üles saamisega – mõtlesin juba vahepeal, et käes kevadväsimus! Kuid nüüd on taas kõik normis...
Laupäeva hommikul lõin ma niisama lulli ning helistasin Mariale – ideeks minna randa võrkpalli mängima. Meil on siin praegu oktoobri kohta väga haruldane kuumuslaine ehk mõtlesin minna veel viimaseid kordi randa kui saab! Äkki enam varsti ei saagi! Nuuks, nuuks. Mitte, et ma viitsiks rannas käia, kuid kuna eestlased muudkui küsivad, et noh, rannas ikka oled ka käinud, siis mul ju vaja neile vastuseks kirjutada, et jajah, ikka-ikka ning seejärel neid kadedusest roheliseks muuta. Peale pikemalt Maria moosimist mul õnnestuski Maria randa vedada – kes oleks seda osanud nüüd oodata! Veetsime mõnusa louna rannas võrkpalli tagudes ning julgemad isegi sulpsasid vette! Üdliselt on aga rand meil turiste paksult täis ning nädalavahetusel võis isegi kohalikke märgata. See-eest on vahva vaadata tänavapilti – turistid lühikestes riietes (peaaegu et alasti) ning siis kohalikud saabastes-mantlites! Kella 16 ajal näitas meil kraadiklaas päikese käes 32 kraadi – suvi oligi tagasi! Võtsin ennast pikalt kokku, et minna omale jopet ostma, kuid mitte kuidagi ei olnud seda tahtmist. Küll selle kiire asjaga veel aega on! Pealegi oli ju palju parem Skypeis sõpradega muliseda ning niisama laupäeva õhtupoolikut veeta. Õhtul tiriti mind veel korra Nici kokteilile (ausalt, ma varsti juba elan seal – vähemalt mult on juba küsitud, et Triin, kas sa elad seal?!) ning siis suundusin tagasi koju.....uni niitis mind jalust!
Pühapäev kujunes niisama lebotamiseks, puhkamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks. Õhtupoolikul vaatasin filme ning kirjutasin väikse veiniklaasi taga ühte projekti.....nothing special, nothing special!
No comments:
Post a Comment