Ja ma ei jäägi üksi

Kätte on jõudnud minu viimane nädal korteris koos Teresaga. Siinkohal mainiksin ära, et asi on kuidagi nukraks muutunud. Teresa vaikselt paneb oma asju kokku, igal pool seisavad kotid-kastid asjadega. Ükspäev uksest sisse astudes ning seda kõike nähes tabas mind reaalsus puuga pähe – sain aru, et ma jäängi nüüd üksi. See on üks nendest asjadest, mida ma välismaal elamise juures vihkan. Su elust jookseb muudkui niipalju inimesi läbi ning varem või hiljem ütlevad kõik, et ma nüüd lähen ning sa pead uuesti otsast alustama.
See-eest tabas eile mind mõnus üllatus. Mul oli eile üldiselt sitt päev ning väikene rõõmusõnum kulus marjaks ära. Ma kunagi kirjutasin, et kohtusin lennujaamas eestlasi oodates ühe poola tudengiga Kasia, kes on viimased paar aastat elanud Iirimaal ja Inglismaal ning poolakast on asi ikka kaugel. Kui ta inglise keelt räägib, siis mina kohe mitte kuidagi ei ütleks, et ta on poolakas! Märkuseks siinkohal, et mul on omamoodi allergia nende vastu. Sellest kohtumisest peale oleme pidevalt suhelnud ning ükspäev hakkas ta rääkima, et otsib omale uut elamist. Ta elab San Vincventis, mis on ülikoolile lähedal, kuid nädala sees kui pommiauk!Ja siis ma mõtlesin ning juurdlesin ja viimaks otsustasin pakkuda Kasiale välja, et võime ju kokku kolida. Mõeldud, tehtud! Eile käis ta pealelõunal korterit vaatamas ning jäi täiega rahule. Talle meeldis asukoht ning et nii palju valgust ja ruumi on. Lisaks küsis ta veel, kas ma olen mingi puhtuse friik, et kõik nii puhas on. Kuna oli juba kolmapäev, siis ma ütlesin, et puhtusest on asi juba kaugel. Seepeale tabasin end mõttelt, et huvitav, kas tõesti olen ma friik?
Igatahes eile õhtul Kasia helistas mulle ning ütles, et kolib nädalavahetusel sisse. Ma nüüd siis ootan juba huviga! Ja ma ei jäägi üksi...