Ülikooli sisseastumine kui tuumafüüsika

Kunagi kirjutasin teile, et hakkan uurima siinsete õppimisvõimaluste kohta. Olen nüüd viimased kaks nädalat sellega rohkem tegelenud. Ja kuigi mul on sellest juba praegu täiesti kõrini, sest ma kohati lihtsalt ei mõista, miks need hispaanlased asja nii keeruliseks teevad, tuleb mul selle kõigega jätkata. Kui üks kord elus see kadalipp läbi käidud, siis rohkem pole vaja!
Siinne sisseastumine ning kogu see paberimajanduse värk on justkui tuumafüüsika. Esiteks neile ei kõlba minu inglise keelsed paberid – lõpudiplomid ja akadeemiline õien! Viimast siin näiteks pole veel kõikides koolides isegi kasutusel ning kogu Hispaania teeb alles selle kasutusele võtmisel beebisamme! Igatahes pean ma kõigepealt kõik dokumendid laskma tõlkida hispaania keelde! Vot sulle Euroopa Liitu! Mida see tähendab? Mõttetut raha kulu – üks leht on ca 480 krooni ning kogu kupatus on ca 4 lehekülge!
Kui tõlkimise jama läbitud, õnneks mu ema tegeleb sellega Eestis, siis tuleb võtta oma paberid ning jalutada Hispaania Haridusministeeriumi Alicante kontorisse, täita avaldus, anda sisse dokumendid ning tasuda maks, et nad teeksid sinu dokumentide vastandamise Hispaania kraadile. Hispaania keeles on selle nimi homologacion, kui kellelgi peaks tulevikus tarvis minema. Selle eest nad küsivad sinult järgmised 90 eurot. Vahva, kas pole! Ja siis kui sul ka see paber käes on, mis minu puhul ilmselgelt ei juhtu enne sügist, saad sa alles minna ülikooli ning teada kuhu ja kuidas sa sisse astuda saad! Ilma selle paberita ei võta sind vastu mitte keegi! Nad isegi ei anna sulle vihjeid, mida sa õppida saad. Kusagilt kaugelt midagi hämavad, kuid keegi ei taha sulle selgelt välja öelda, et näed saad siin või seal seda ja teist õppida!
Alguses ajas see asi mind ikka päris vihale. Kõigepealt ei saanud ma näiteks aru, et kuidas ei või nad vastu võtta inglise keelseid dokumente. Oleme justkui Euroopa Liidus ning sellest võiks ju abi olla. Aga ei! Mõnes asjas on Hispaania justkui kolmandast maailmast pärit. Teine asi, mis mind pahuraks oli, Hispaania paberimajandus. Kogu tekst, materjalid ja veebilehed selle homologacioni ja sisseastumise kohta on (ülla, ülla!) hispaania keeles. No ja ma pole nii spets veel teaduslikus ning juriidilises hispaania keeles, et ma kõigest 100% aru saaks ilma oma vahva sõnaraamtuta! Seega ma ükspäev lugesin ja muudkui tõlkisin neid materjale. Aga vähemalt tehtud sain.
Kogu selle jama juures on aga positiivne see, et siin on mustmiljon stipendiumivõimalust. Muidugi nende tingimused iga aasta muutuvad ning seetõttu ei saa ma veel midagi kindlat välja tuua, sest on lihtsalt liiga vara veel selleks kõigeks, kuid üldiselt on Hispaania Haridusministeeriumi poolt stipendiumid eraldi välismaa õppuritele, siis veel toetused provintsidest ning ülikoolidelt ja jumal teab, kust veel. Mul läks esimese jutiga kohe silme eest kirjuks! Aga sellest juba mõni teine päev, kui ma asjas targemaks saanud!

Ma polegi ainuke eestlane siin!

Ma olen täiesti unustanud ühest asjast vahepeal kirjutada. Läksin siis ükspäev turule, et osta mõned tomatid ning banaanid. Olen seal oma ostudega jummala ametis ja järksu kuulen midagi, mis sel hetkel tundus mulle võimatuna ning mõtlesin kohe, et tore-tore, hakkan nüüd veel hulluks ka minema! Aga ei, minu kõrvad ei valetanud – see tõesti oli eesti keel, mida ma kuulsin! Pöörasin ringi ja vaatasin, et minu taga seisavad blondid ja valgenahalised eestlased ning räägivad puhast eesti keelt. Oh imet!
Vaatasin neile siis otsa ning ütlesin rõõmsalt eesti keeles: Tere! Selle peale nad ehmatasid esimese hoobiga ära, sest tõenäosus, et sa siin eestlast kohtad on ikka üliväike.
Tuli välja, et siin elab kaks eestlast. Ühte nendest ma kohtasing, kui ma ei eksi, siis tema nimi oli Katrin. Või Kristiina. Vot, nende nimedega on mul alati natukene kehvasti. Ülejäänud olid temale külla tulnud vanemad ja õde. Ta on siin elanud juba 8 aastat ning vahetasime telefoninumbrit ning kui ta vanemad ära lähevad, siis ükspäev võtame midagi ette.
Teine eestlane pidi olema siin ta sõbranna, Ruth. Too olevat abielus prantslasega ja elavat ka siin juba tükk aega.
Vot nii! Ma polegi ainuke eestlane siin!!!

Koolitus Valencia lähistel

Täna saime kinnituse, kus toimub minu vabatahtlikke koolitus! 7.-11. september olen mina Valencia lähedal olevas linnas-külas koolitusel!
Intermediate koolitus on mõeldud nii vabatahtlikele kui tuutoritele, seega jookseb seal paralleelselt kaks programmi. Üks vabatahtlikele, teine tuuroritele.
Kokku on nimekirjas hetkel 60 vabatahtlikku ning 10 tuutorit. Vaatame, kui palju meid tegelikult kohale läheb. Seda tean aga küll, et Irene ja Daniel tulevad!
Hostel näib piltidelt küll vähemalt tiptop! Bassein ja puha. Ja kuna need koolitused on pigem nagu puhkused, siis ootan juba huviga!

Escarlata valed ja suitsev suu

Ma olen nüüd ca tunnikese mõelnud, kas peaksin sellest kirjutama või mitte. Ühelt poolt nagu peaks, teiselt jälle nagu mitte. Samas olen jõudnud järeldusele, et kuna mu blogi loevad ka paljud tulevased vabatahtlikud, siis on see üks hea õpetlik kogemus.
Meil on siin Centro 14-s hakanud juhtuma igasuguseid imelikke asju. Lisaks on minu suhted minu tuutori Escarlataga muutunud üha pingelisemaks ning ilmselt peale tänast päeva muutub see olukord veelgi. Aga alustame algusest.
Mul oli täna huvitav vestlus oma ülemuse Fernandoga, mis tulenes sellest, et tal oli keelatud osaleda minu meedia tundides. Kõigepealt tuli mulle ütlema Montse (meie programmide koordinaator) ning siis Escaralata, et kui Fernando tuleb sinu tunde vaatama, siis ütle talle, et ta ei tohi osaleda. Küsisin siis, et miks mitte? Kui on kohti, siis justkui ju võiks, kui tal midagi pole paremat teha. Seepeale Montse ikka korrutas, et ei-ei. Järgmisel päeval tuli Fernando minu tundi ning ma siis ütlesin, et Fernando, Montse ja Escarlata ütlesid mulle, et sa ei tohi osaleda. Selle peale ei osanud Fernando mitte midagi öelda ning läks ära.
Järgmisel päeval oli Fernando käinud rääkimas Montse ja Escarlataga sellest, et miks ta ei või osaleda. Fernando üheks tööülesandeks on ka näiteks meie keskuse tegevuste kvaliteedikontroll ehk ta käib uutes loengutes vaatamas-kuulamas, mida räägitakse. Ja minu omas käis, talle hullult meeldis ning ütles, et tahab tagasi tulla. Seejärel tuli Escarlata mulle ütlema, et kui mul on vaja kellelegi midagi öelda, mul on probleem või jumal teab, mis muu teema, siis pean kõigepealt rääkima temaga ning tema räägib minu jutu edasi vajalikele inimestele. Iseenesest saan ma sellest väga kenasti aru, kuna pole vaja, et mingisugune vabatahtlik kusagil ringi jookseb ja kõikidega pläkutab, kuid kui mulle on midagi öeldud ning minuga tullakse rääkima ja minult küsitakse midagi, siis kust kurat pidin mina teadma, et ma ei või öelda, mida mulle öeldi. Ja nüüd siis Escarlata ütles mulle, et ma parem Fernandoga ei suhtleks, sest ta on meie boss ja mul pole seda vaja. Pealegi olevat tema arust Fernando ka natukene imelik.
Mõtlesin juba siis, et miskit kahtlast siin majas toimub. Lisaks oli mind juba vaikselt Escarlata häirima hakanud, sest kuigi ta peaks mind kõiges aitama ning mulle toeks olema, siis teeb ta ükskõik mida, et seda mitte teha. Mind aitavad hoopis inimesed, kes pole üldse minu tuutoridki. Näiteks Raquel ja Marisa. Pealegi leian ma, et Escarlata ei tee tööd ka ning ma õigupoolest ei saa üldse aru, mille eest ta üldse palka saab. Ta muudkui ajab tööl enda asju. Kõigepealt esimesed kolm kuud oli tema pulm ees ja taga, nüüd on puhkuseplaanid. Küll ostab pileteid ja teeb igast päringuid (muuseas siinkohal on ta täiesti tobu, sest ta teeb seda vahel läbi Eurodeski andmebaasi mailboxi, mida mina ka kasutan Centro 14 alt, kuna minu tööks on tegeleda hetkel uute vabatahtlike CV-de ja motivatsioonikirjadega!), küll valib välja omale uut mobiilioperaatorit või lihtsalt öeldes sülitab lakke. Ning siis kui mina lähen midagi küsima või paluma, siis ütleb, et nii kiire ja kiire ning pärast teeb. Võib oodata mitu päeva enne kui saad lihtlabase vastuse talt. Aga see selleks.
Minu vestlus Fernandoga toimus seetõttu täna suhteliselt juhuslikult ja salaja. Nimelt tulin ma oma tunnist, kuid Fernandoga juhuslikult koridoris kokku jooksime. Küsis siis minult kohe, et kas mul on hetk. Ütlesin, et ikka, kuigi olin ise nälga suremas juba! Läksime tema office’isse. Ütles mulle, et ta ei ole saanud minuga enne tõsiselt rääkida, kuna kõikjal on Escarlata ja Laura kõrvad ning neil on seal mingi viha tõusmas Fernando vastu. No teate küll, poliitika värk ning 2011. aasta valimised tulemas ja kuna Fernando on seal praegu, kellel on Centro 14-s kõige rohkem sõnavõimu ja ta oli sinna positsioonile eelmiste valimiste ajal lihtsalt määratud, siis mitte kellelegi väga ei meeldi, et ta seal on. Isegi Fernandole endale mitte.
Igatahes küsis siis Fernando, et kuidas mul läheb ning kui on midagi, mida ma tahaksin rääkida või kurta, siis on see just see õige aeg. Ma siis ütlesin, et muidu on justkui kõik väga tore, kuid tead need probleemid minu raha saamisega on mind siiani natukene pahaseks tegevad. Fernando tegi selle peale suured silmad ning küsis, et mis probleemid sul rahaga on. Seletasin siis talle ära, et alguses ei saanud üldse raha ning siis vahepeal kaootiliselt ning kõik muudkui räägivad, et ei saa midagi teha, sest süsteem on selline ning saame sulle raha kanda vaid kolmekuuliste maksetena ja bla bla bla. Mina küsisin vastu temalt, et kuidas sina midagi sellest ei tea? Oli ju minu teadmiste järgi käinud Escarlata temaga kevadel, nii aprillikuus või midagi, sellel teemal rääkimas.
Kui need probleemid minu ülekannetega tekkima hakkasid, siis ma ütlesin Escarlatale, et kui sina midagi teha ei saa, siis palun, ma tahan rääkida Fernandoga. Ta on meie ülemus ning esimest päevast alates väga lahke minu vastu ja tohutult abivalmis. Seepeale ütles Escarlata, et läheb räägib Fernandoga ise. Siis käis ükspäev ära niiöelda Fernandoga rääkimas ning tuli teatas mulle, et ka Fernando ei saa midagi teha ning ma pean lihtsalt kannatust varuma ning ootama seda õiget aega, kui keegi administratsioonis viitsib minu paberite kallale asuda. Ja mis siis nüüd välja tuleb? Et Escarlata ei olnud üldse rääkimas käinud! Ausalt öeldes võin ma nüüd natukene halva inimesena tunduda, kuid ma usaldan millegipärast Fernando sõnu rohkem kui Escarlata omi. Ja minu juttu kuuldes selle kohta, läksid Fernando silmad üha suuremaks ja suuremaks.
Seepeale hakkas ta rääkima, et aga muidu Escarlata on ju sind igatepidi aidanud ning sulle igast tegevust organiseerinud ja nii edasi. Seepeale ütlesin ma ausalt välja, et tead, mitte eriti. Olen Escarlataga paar korda väljas käinud, kuid need kõiksugused kultuurilised tegevused on jäänud vaid jutuks ning ausalt öeldes enam ma pole ka väga huvitatud sellest, et ma peaksin Escarlataga näiteks paariks päevaks Valenciasse minema. Kui keegi teine minga läheks, siis otse loomulikult. On ju programmi raames selleks raha ette nähtud! Ja siis Fernando ütles, et uurib välja mis raha mulle ette on nähtud ning organiseerib mulle selle külastuse ise, sest ilmselgelt tahab Escarlata selle raha ise lihtsalt tuuri panna. Fernandol oli Escarlata rahakasutuse kohta juba mingi küsimärk tekkinud tänu Escarlata noorsoovahetusele, kus Escarlata oli pannud mingiks müstiliseks kuluks päris suure summa ning mida nüüd Fernando keelab allkirjastamast. Fernando on see inimene, kes allkirjastab kõik dokumendid ning ühtegi väljamakset ei tehta tema allkirjata.
Siis imestas Fernando veelgi enam, sest kusagil maikuus või nii oli ta Escarlataga rääkinud ja küsinud, et kuidas siis vabatahtlikuga läheb. Ning Escarlata oli kurtnud, et jummala raske on, nii palju tööd ikka nüüd ja peab minuga igast asju tegema ja jumal teab, mida veel. Seepeale oli minu esimeseks reaktsiooniks: “Mida perset?”. Escarlata pole minuga peaaegu mitte midagi teinud ja ma pole tal kuidagi jalus ka olnud. Ma ausalt öeldes väldin Escarlatalt mingite palvete või asjade küsimist, sest mul on alati tunne, et ta tahaks mind sel hetkel maha lüüa. Ta ei tundu kuigi terve närvikavaga inimene. Näiteks tuli ta ükskord tööle nuttes ning seepeale kui ma küsisin, et kas kõik okei ja mulle nähvati, et ta ei taha rääkida, olin ma ilmselgelt seisukohal, et okei, ma enam ei sega ning mul on ka ausalt öeldes ükskõik. Ja siis ma olengi hakanud rohkem abi küsima Marisalt või Raquelilt, kui midagi vaja. Näiteks nemad on mulle palju rohkem asju Centro 14 ja kõiksuguste sealsete toimingute kohta õpetanud kui inimene, kes seda tegelikult oleks pidanud tegema.
Sellega seoses meenus mulle ükspäev see, kuidas Escarlata tuli mulle ütlema, et miks ma üldse ei räägi temaga. Ausalt öeldes pole mul selleks mingit tahtmist oma isiklikku elu temaga jagada. Ta on jäänud mulle kolleegi staatusesse ning kui mul on ikkagi vaja kellegagi oma muresid või rõõme jagada, siis on mul teised inimesed selleks. Näen, et mul pole sellist suhet temaga vaja ning olen õnnelik, et ei olnud temaga mingeid suuri sõbra suhteid arendanud, sest näete, mis nüüd täna välja tuli. Et ta vaikselt, vaikselt on mulle pidevalt valetanud.
Ja kui ma kõik selle asja olin ära seletanud Fernandole, siis ütles Fernando mulle otse välja, et ega talle ka Escarlata väga ei meeldi ning ausalt öeldes pole kunagi meeldinud. Ja talle on alati tundunud, et Escarlata suu muudkui suitseb ja sealt võib kuulda vaid suuri valesid.
Minul oli selleks hetkeks juba tunne, et tore-tore. Mida veel mu kõrvad kuulma peavad.
Järgmise teemana tulid kõneaineks minu tunnid. Ütlesin, et tahaksin teha kaks gruppi, kuna liiga erinev tase on, kuid mul ei lubata seda teha, sest minu koormus oleks liiga suur nende arust ja jumal teab, mis veel. Üritasin siis seletada, et aga kellele need tunnid on ja miks. Kas Centro 14-le, et lihtsalt plusspunkt kirja saada või noortele, kes peaksid kursuse lõppedes paremini inglise keelt oskama? Ja kõigile on see ju selge, et väiksema grupi puhul õpitakse ja arenetakse rohkem. Muuseas Montse ütles mulle seepeale, et nad teevad alati grupid alguses nii suureks, kuna nagunii osad ei hakka käima. Mis loogika see on? Ja siis Fernando seletas mulle üldse natukene tagamaid, kuidas käib see programmi tegemine. Montse valib neid õpetajaid-juhendajaid, keda isiklikult tunneb ning keda võib nimetada tema sõpradeks-sõbrannadeks. Ja seetõttu on ka aastast aastasse samad tunnid ja töötoad. Fernandol näiteks siinkohal pole mingit sõnaõigust, vaid programmi kinnitab Laura. Sellest hoolimata jagasin Fernandoga ka oma eelmise inglise keele kursuse kogemusi, kus õpetajal polnud ei materjale ega teadnud ta mida teha. Fernando oskas selle peale vaid ohata.
Sinna meie tänane vestlus aga ka jäi. Homme läheme me koos lõunale ning arutame veel asju edasi. Ausalt öeldes on mul päris huvitav kuulata, mis siin toimub. See-eest peab meie jutt kõik omavahele jääma, sest kui keegi peaks teada saama, et ma olen Fernandoga vahepeal kõigest rääkinud, siis võib päris palju pahandust tekkida. Aga mul on väga hea meel, et ma temaga täna kokku jooksin ning meil see vestlus oli! Nii mõnigi küsimus mu peas sai lahenduse.
Kuid ärge nüüd muretsege, et mul siin halb oleks või midagi. Lihtsalt siin on hakanud sündima igast imelikke asju. Aga mulle endiselt meeldib siin ja iga päevaga naudin oma tunde rohkem ja rohkem. Ma ikka olen vist loodud noortega töötama!
Lihtsalt Escarlataga on nüüd nii nagu on. Olen saanud omale vale inimese tuutoriks, kuigi alguses tundus justkui kõik roosiline. See-eest olen leidnud omale teised inimesed, kes mind rohkem aitavad - Raquel, Marisa ja Fernando!

Kood oranž

Nädalavahetusel anti meil hoogsasti kuumahoiatusi. Siinsed hoiatused on jagatud erinevate värvide järgi. Kood punane tähendab, et tuleks eriti ettevaatlik olla ning majast lahkumine pole soovitatav, kuna temperatuur on rohkem kui 38 kraadi ning suure tõenäosusega saad sa päikesepiste. Punasele koodile järgneb kood oranž, mis tähendab, et palavus võib sulle liiga hakata tegema, kuid suremisohtu ei ole. Kood kollane tähendab, et on küll tavapäraselt kuum, kuid ei pea kartma, et sinuga peale meeletu higistamise ning une midagi halba juhtuma hakkab. Andaluusia ning suur osa sisemaast oli punase koodi all, Murcia ning rannikupiirkonnad (sealhulgas meie) koodi all oranž ning õnnelikumad said ainult kollase koodi osaliseks. Ja noh, põhjapiirkond jäi üldse igasugustest koodidega märgistamisest ilma, sest teadupärast on seal ju pidevalt külm ja vihma sajab!
Mina nagu midagi erilist tähele ei pannud peale selle, et pühapäeval meil tuult ei olnud mitte karvavõrtki ning et pidevalt uni silma tikkus. See-eest kohalikud ähkisid ja puhkisid nii, mis hirmus. Näiteks mulle kohati tundub, et fraas “Tere, kuidas läheb?” on vahetunud fraasiga “Tere, milline kuumus väljas!”. Ja siis nad siin muudkui kurdavad, et küll ei saa öösel magada ning kuidas peab ikka siestat päeval magama, sest lihtsalt välja minek pole võimalik ja jumal teab, mida veel.
Maria on näiteks hakanud peale tööd iga päev magama tunnikese, kella neljast viieni. Ajas mulle siis ca nädal aega peale, et Triin sa ikka pead ka proovima kui hea see on. Ütlesin, et ma ei saa, mul ei tule niiviisi enam öösel und. Seejärel õpetati, et alguses ongi nii, aga peagi sa muudad oma rütmi ning kõik läheb joonde, magad päeval ning õhtul kell 12 tuleb taas Unemati külla, ole mureta! Ükspäev ma siis proovisin. Magasin tunnikese, läksin oma tennise trenni ning mis mind õhtul ees ootas? Vaatasin lakke kella poole kaheni öösel, lugesin raamatut ja mõlgutasin oma kõiksuguseid mõtteid. See oli hetk, kus ma otsustasin, et see asi ikka mulle kuidagi ei sobi! Rohkem ma pole ka siestat maganud.
Igatahes tagasi kuumahoiatuste ja temperatuuride juurde. Esmaspäeval siis öeldi uudistes, et olge kõik mureta, temperatuur langeb homsest ning saab taas normaalselt elada. Kõik hispaanlased oleks justkui tahtnud rõõmust lakke hüpata ja käsi kokku lüüa. Kui mõnus, elu normaliseerub! Ja mis siis teisipäeval juhtus? Temperatuur langes ja oi kui palju – 36-lt kraadilt 32-le! Juhuuu! Tõeline madalrõhkkond tuli külla. Niivõrd palju jahedam on väljas, et ma kohe ei tea, mis nüüd ära teha! Järjekordne totrus, millele mõtlemine lihtsalt naerma ajab!

Kolm sõpra MASU, TÄPE ja PUPU

Vahel eestlaste e-kirju lugedes tundub mulle, et ma olen ajast väga maha jäänud või et ma elan kuul.
Täna saabus minu postkasti kiri lühenditega MASU, TÄPE ja PUPU! Vaatasin neid kolme sõna justkui kreeka e-d ning üritasin välja nuputada, mida need küll tähendada võiksid.
Muidugi saatsin seejärel eestlastele vastu kirja, et võiks sel teemal mind natukene harida, sest ilmselgelt ma seda ise ka parima tahtmise juures välja ei nuputa.
Ja nüüd ma siis sain targaks: MASU on majandussurutis ning kui asi veel halvemaks läheb, siis tervitab meid TÄPE ehk täitsa persses ja kui asjad suudavad veel enamgi allamäge veereda, siis tuleb vastu võtta PUPU ehk puhta putsis! Vabandust siinkohal mu keelepruugi eest, kuid mina neid välja ei mõelnud!
Siis a istusingi oma arvutiekraani ees ning muudkui mõtlesin, et issand jumal, mille peale need eestlased küll ei tule!
Aga kui on midagi toimumas, siis andke ikka mulle teada. Ma küll üritan vahel Eesti uudiseid lugeda, kuid vahel jääb motivatsioonist ning viitsimisest väheseks!

131 trahvi joomise eest

Hispaanlastele ja siinsetele ametivõimudele on üha rohkem hakanud muret tekitama asjaolu, et noored pidevalt pidutevad, joovad ning suitsetavad iga hetkega rohkem ning rohkem. Mina küll midagi märkimisväärset selle kohapealt pole täheldanud, kuid numbrid räägivad enda eest. Ja äkki pole minu jaoks lihtsalt midagi erilist, sest olen harjunud, et eesti noored ka üpriski palju alkoholi tarbivad.
Hispaanias on avalikult joomine illegaalne. Siiski on botellon ehk supermarketist alkoholi ostmine ning pargis, rannas või tänavanurgal selle mekkimine üks noorte meelistegevusi enne välja minekut. On ju siililegi selge, et poest ostes on alkohol odavam ning kogus, mis läheb selleks tarvis, et olla “valmis” minema välja pidusse on meeletu ja kes siis tahaks, viitsiks või jaksaks kogu seda lõbu baaris kinni maksta. Seetõttu võib nädalavahetustel näha noori kilekottide ja alkoholiga ringi rändamas igas teises Alicante nurgas.
See-eest on meie politseinikud siin ääretult tublid. Lugesin ükspäev lehest, et viimase nädalavahetuse jooksul tehti Alicante piirkonnas trahv avalikult alkoholi trabimise eest 131 noorele. Üks trahv on 90€. Päris hea sissetulek ühe nädalavahetuse kohta!

Hispaania liikluskultuurist

Olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada siinsest liikluskultuurist. Nüüd on siis see aeg lõpuks käes!
Mulle on alati meeldinud Hispaanias autoga sõita. Siin on teed ülikorras, mitu rada ning muudkui mõnule ja kima. Mulle meeldib ka siinne teede süsteem. Sul on kõigepealt rannikuäärne maantee, kus võid sõita 90 km/h. See tähendab ainult seda, et vahepeal pead hoogu maha võtma, kuna tuleb mõnest linnast läbi põrutada, kuid see-eest on vaated seda väärt. Rannikuäärne tee on tasuta. Seejärel on meil maantee, kus võid sõita 110 km/h, kus on tavaliselt ühel sõidusuunal 3 rada ning mis on samuti tasuta. Maantee kulgeb enamasti üle mägede ja küngaste ning just enamus teid on siin niiöelda maanteed. Seejärel on meil veel niiöelda Saksamaa Autobahni sarnased teed, kus kiiruseks on 120-130 km/h, kus on samuti mitu rada ühes suunas, kuid need on maksustatud. Sellised teed on enamasti tähtsamate linnade ühendamiseks, kuid neid võib leida ka teistes kohtades. Näiteks meil siin on lähim teel Benidormi, teist tean Costa del Solil ning rohkem pole ma nendega kokku puutunud. Aga kindel on see, et ükskõik, millise tee nendest valid, on nad kõik tiptop korras ning sa ei pea kartma, et mõni auk su Ferrari ära lõhuks!
Nüüd aga siinse liikluskultuuri juurde. Kõigepealt kogemused autojuhina. Mulle tundub, et liiklus on siin ääretult viisakas. Kui tahad ikka reastada ning suunatule kenasti sisse paned, siis lastakse sind iga kell vahele. Ei mingit närvitsemist, ridade vahel silkamist ega piipitamist. Teed on korras ning muudkui sõida ja naudi. Eriti meeldivad mulle need rannikuäärsed ja mägised maanteed. Seetõttu tahan ma kunagi teha ka Hispaania road tripi, kus sõidan Costa Bravalt (Barcelona kant) Tarifani välja! Ja seda kõike rannikut pidi.
Peale selle tundub, et siinne liiklemine on suhteliselt ohtu. Oleneb muidugi kellele. Autojuhile ohutu, autole kahjuks mitte. Siinse nelja kuu jooksul pole ma näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust kahe auto vahel ning ainult korra olen näinud, kuidas roller autole ette silkas ning seejärel mootorratturhiir päris õnnetult kannatada sai. Sellest tulenevalt julgen ma ka järeldada, et vähemalt linnasiseselt ning selle lähiümbruses on autoga liiklemine inimeste jaoks turvaline. Vahel teeb mulle küll muret rollerite ohutus, kuna minu jaoks on nendega sõitmine lihtsalt niivõrd ebaturvaline juba ainult sellele mõeldes, rääkimata siis praktikast! Mitte miskit mind ei kutsu kohe sinna rolleri selga! See-eest olen näinud päris ränkasid klippe liiklusõnnetustest, mis juhtuvad suurematel maanteedel. Need on ikka päris räiged. Küll sõidab kaubik sõiduautodele otsa, küll autod omavahel, küll kusagil sadas lund ning buss sõitis teelt välja. Näiteks sellel nädalavahetusel hukkus 16 inimest liikluses. Kuigi see number tundub küllaltki suur, siis arvestades Hispaania rahvastikku (pea 47 miljonit), pole see just kuigi hull. Igatahes peavad vähemalt kohalikud oma liikluskultuuri igati turvaliseks.
Liikluse ohutus autodele aga on hoopis omaette teema. Kuna tänavad on kitsad ning parkimiskohtade leidmisega alati keeruline, siis on täiesti iseenesest mõistetav, et parkides enda ees või taga olevat autot natukene müksad. Seetõttu pole siin ka midagi imeks panna, kui autosid kaunistavad kriimud ja mõlgid. Enamus autoomanikke isegi muuseas ei viitsi iga pisema kriimu pärast kindlustusele teatada, sest seda juhtub siin iga päev. Ja kui sa ei lükka oma peeglit sisse, kui oled auto ära parkinud, siis võid olla enam kui kindel, et seda pärast sul lihtsalt enam pole. Usun, et eesti autoomanikud läheksid siin alguses ikka täitsa närvi! Mäletan näiteks jummala hästi, kui Karmol lennujaamas järel käisime ning Maria oma Ferrarit parkis. Mina muudkui ajasin Mariaga ees juttu samal ajal, kui Karmo tagaistmel peast kinni hoidis ning vaatas, kuidas Maria rahulikult pargib ning oma taga olevat autot südamerahuga müksab!
Ja nüüd liiklemisest jalakäijana, mis on minu meelistegevus. Jalagakäijana liigelda on siin ääretult mõnus. Kõik autod muudkui pidurdavad juba kaugelt, kui näevad sind teed ületamas ning pole mitte mingisugust probleemi, et peaksid tükk aega passima ning pingsalt seda ühte ainsat autot ootama, kes sin üle laseks! Lisaks tänu toredale kliimale ei saa sind selle ootamise ajal ka keegi poriseks pritsida, vot! Suurematel ristmikel on küll meil ka valgusfoorid, kuid minule on jäänud mulje, et need on pigem seal niisama, sest ega valgusfooride tulede järgi siin oma liiklemist küll seadma ei hakka. Kui ikka autosid pole, siis ükskõik, mis värvi tuli ka ei põne, tee saab ületatud.
Alguses oli minu jaoks siinse tee ületamisega natukene raske harjuda. Ikka vaatasid ühele ja teisele poole ning ootasid truult oma rohelist tuld. Nüüdseks ikka olen ma juba nii kohalikustunud, et silkan teede vahel vastavalt oma suvale. Mäletan, et kui Madriidi läksin, siis oleksin seal pea oma esimese teeületusega kohe liiklusõnnetusse sattunud, sest seal need asad päris nii ei käi nagu siin. Huvitav mis ma siis veel Eesti liikluskultuuris peale hakkan. Keegi peab minuga alguses kaasas käima ning mind muudkui tagasi sikutama, et ma mitte auto alla ei jääks. Siinkohal tuleb mul alati meelde, kuidas ma Pireti rongi alla jäämisest päästsin, kui ma suures jutuhoos tal lihtsalt jakist kinni haarasin ja ta tagasi kiskusin.
Üks asi, mis mulle alati nalja teeb, on siinsed naisautojuhid. Meil on siin meeletult maa-aluseid parkimismaju. Ikka selleks, et väärtuslikku linnaruumi kokku hoida. Hispaania parkimismajad on aga ääretult kitsad. Isegi siis, kui sul on vaid väiksemat sorti auto nagu Seat Leon. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kas ühe suure uhke maasturiga siin parkimismajja sisse mahuks, rääkimata siis seal navegeerimisest. Igatahes võib nende parkimismajade sissepääsude ees näha tihtipeale olukorda, kus naine on roolis, parkimismaja tõkkepuu ette jõudes ruttu välja silkab, kõrval istuv mees roolimise enda kätte võtab ning sõit võib jätkuda! Kui ma esimest korda seda nägin, siis võttis suu ikka vaikselt muigele küll. Samas tuletasin seepeale oma esimest Marbella parkimismaja kogemust ette, kus ma tõesti vahepeal mõtlesin, et sinna ma nüüd siis jäängi.
Peale selle pakub mulle lõbu parkimisviis. Kui sul on ikka vaja mõni asjatoimetus vahepeal ära teha ning sa ei viitsi parkimiskohta otsida (see tundub vahepeal ausalt võimatu missioonina!), siis muudkui peata auto, lükka ohutuled peale ning mine aja oma toimetusi. Ja see on täiesti tavaline olgu siis tegemist tavalise väikese tänavakesega või suuremavõitu avenüüga. Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on see, et politsei teeb sulle trahvi, kuigi ma pole seda siin kunagi näinud! Enamasti aga ei juhtu midagi ning muudkui vilguta oma ohutulesid!

Meediatunnid koos hulluga!

Minu meedia tundides on mul õnneks ainult viis osalejat. Üks Venezuela naine, kes tahab saada ajakirjanikuks, kaks vahvat tüdrukut (sellised minuvanused) ja üks naine, kes on täiesti hull!!!
Meedia tunnid meeldivad mulle palju rohkem, kuna seal on rohkem vestlust ning arutlust. Kuigi olen igaks tunniks valmistanud erinevatel teemadel ette materjalid, siis tihtipeale kipume lihtsalt palju meedia teemal arutama. Ja teate, mis?! Ma saan hispaania keeles sellega juba täitsa kenasti hakkama! Alguses ma ikka kartsin, et issand jumal, mis nüüd saama hakkab – ma pean suhtleliselt raskel teemal hispaania keeles jutustama! Aga näete, tuleb juba kenasti välja ja see on jube hea praktika ka mulle. Olen ju võtnud omale nõuks, et hakkan tegema novembris DELE eksamit (rahvusvaheline keeleeksam hispaania keelt teise keelena kõnelevatele inimestele).
Ja alates homsest lähevad meil tunnid aina huvitavamaks, kuna hakkama tegema praktilisi ülesandeid, intervjuid ja jumal teab, mida kõike veel!
Aga nüüd sellest hullust. See hull, kelle nimi on Alba ning kellega ilmselgelt pole kõik korras, ajab mulle kohati hirmu nahka! Kust ma võtan, et ta hull on? No esimesest tunnist alates on meil igasuguseid asju juhtuma hakkanud. Kõige tihedam on see, et kui kõik arutavad asjalikult teatud teemal, siis see hull lihtsalt lambist hakkab rääkima mingist filmist, mida ta eile õhtul vaatas või siis Michael Jacksonist. Oleme nüüd ülejäänutega juba aru saanud, et sellele, mis ta suust välja tuleb, ei tasu väga tähelepanu pöörata.
Lisaks kui tunnid hakkavad esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 13, siis Centro 14-sse tuleb ta juba kell 10!!! Kujutatae ette? Kindlasti tekib teil nüüd küsimus, et mis ta siis teeb seal? Vastuseks: absoluutselt mitte midagi! Ta seisab meie välisukse ees tänaval kolm tundi! Vahepeal ehk tuleb üles korrusele ning siis võtab mõne flaieri, küsib postereid või tülitab niisama inimesi, kuid enamus ajast ta lihtsalt seisab seal väljas ning otsib üha uusi inimesi, kellega jutule saada!
Mina ausalt öeldes olen hakanud teda natukene vältima. Näiteks, kui ma lähen lõunale, siis pean otse loomulikult temast mööduma ning ta tahab alati minuga kaasa tulla. Ma siis muudkui leiutan põhjuseid talle välja, et jumala eest ta kaasa ei tuleks! Ta ausalt ajab mulle hirmu nahka ning kohati on mul tunne, et ta röövib mind paljaks, kuigi teised on öelnud, et seda ma küll kartma ei peaks! Ta võib olla küll natukene nupust nikastanud, kuid millekski selliseks ta polevat võimeline. Ma usun, et see pole üldse ilus, et ma teda väldin enne ja peale loenguid ning kujutan ette, kuidas ta mind paljaks röövib, kuid mis ma teha saan.
Ja siis esmaspäeval ta tuli minu laua juurde. All meil naised pakkisid kingitusi lastele mingi laagri tarvis ning siis tema olevat läinud küsima, et kas saaks omale ka ühe nokatsi. Naised olevat öelnud, et ei saa midagi. Siis ta tuligi minu juurde ning ütles mulle, et ma nüüd läheks ja küsiks naistelt ühe nokatsi, et mulle nad ikka kindlasti annavad ning et ma siis hiljem annaks selle talle! Jajah, kindlasti!
Ma nüüd juba ootan huviga, mis meil edasi juhtuma hakkab...

7500 - 10 000 sammu

Kui mu vanemad mul külas käisid tõid nad endaga kaasa sammumõõtja, mida olin palunud. Sellest ajast saadik, kui ma olen siin elanud, on minu peamiseks liikumisvahendiks minu jalad ning ausalt öeldes ma lausa armastan seda, et elan kohas, kust saan kõik see kõige tähtsamatesse kohtadesse alati jala minna. Jala tööle, jala koju, jala poodi, jala randa, jala sööma või kokteilile ja nii edasi.
Sellest tulenevalt tekkis mul huvi selle vastu, mitu sammu ma siis iga päev astun. Panin nüüd omale sammumõõtja peale ning tuleb välja järgmine. Keskmiselt kõnnin ma iga päev 7500-10 000 sammu vahel ja see on ilma tennist või jooksmist arvestamata, seal ma sammulugejat ei kasuta!. See on iga päev ca 5 kilomeetri ringis. Kui ma aga oli Barcelonas, siis käisin päevas 15 000 -17 000 vahel. Tuleb tunnistada, et olen siin tervislikum kui ei kunagi varem! See-eest võtab mul kindlasti tagasi Eesti tulles hirmsasti harjumist asjaolu, et peab autot soojendama hakkama, lund rookima ja noh, et vahel lihtsalt auto võib sind hommikul all vedada ning siis pead leiutama seda Viimsi transpordisüsteemi☺

Õpetaja Triin

Praeguseks hetkeks on minu inglise keele loengud kestnud juba poolteist nädalat. Tuleb tunnistada, et asi läheb iga korraga paremaks. Noored tunnevad end üha vabamalt, vahel isegi liiga, kuid suudan neid ikka veel taltsutada ning nalja saab meil ka jubedalt.
Grupis on 30 noort, kellest kohal käib regulaarselt 29. Samas täna oli näiteks jälle meid vähem, kuna inimestel hakkavad puhkused ning ausalt öeldes ei kujuta ma üldse ette, kes viitsiks suvisel ajal tundides käia. Samas on nende huvi inglise keele vastu üllatavalt suur ning minu üllatuseks räägivad päris korralikult. Kuigi siinkohal on nende inglise keele hääldus kohati hirmnaljakas. Näiteks ei suuda nad öelda š-tähte. Kohe mitte kuidagi. Sellest on saanud meil ka juba oma väike nali ☺
Ja siis on meil üks kutt, kes räägib pidevalt hispaania keeles. Täna ütlesin talle, et kuule, sa oled siin, et õppida inglise keelt, miks sa pidevalt hispaania keeles räägid?! Seepeale vastas mulle (muidugi hispaania keeles), et ei julge, kuna ei räägi hästi ja kuna mina räägin hispaania keeles, siis võib ta ju samahästi hispaania keeles rääkida. Tule taevas appi, miks sa siis inglise keele vestluse tunnis oled? Igatahes nüüd ütlesin talle, et ma ei vasta enam tema küsimustele, kuna ma teen näo, et ei mõista hispaania keelt ning hakkan sulle taas tähelepanu pöörama siis, kui sa hakkad inglise keeles rääkima. Läks mööda ca 30 minutit, kui ta suutis vait olla ning siis oli tal ikka vaja midagi öelda. Ja teate mis, seekord tõesti tuli see jutt inglise keeles! Ja kutt räägib nii, mis hirmus. Pole midagi, et ei oska! Neil ongi enamasti see probleem, et nad lihtsalt ei julge rääkida. Kirjutada oskavad enamasti küll ja küll, kuid rääkimisega on just natukene kurvasti.
Kõige rohkem meeldib neile muidugi erinevaid mänge mängida. Lähevad lausa lolliks, kui kuulevas sõna mäng! Aga oleme üritanud jääda ka ikka oma programmi juurde. Tänaseks olid neil esimesed kodutööd tehtud, pooled jätsid muidugi tegemata, kuid eks näis, kas järgmiseks korraks toovad või ei.
Olen neile seal selgeks teinud, et minugi poolest jätke klassi tulemata ja tööd tegemata, sest ega mina ju siin pole, et inglise keelt õppida. Teie ikka tahate rääkima hakata ja minna välismaale tööle / õppima. Selleks on vaja aga ka vaeva näha. Nii mõnigig hakkas kohe rohkem mulle tähelepanu pöörama!
Samas on ikka jube imelik, kui nad mind õpetajaks kutsuvad. Tunnen end justkui liiga noorena, et olla õpetaja. Aga samas hakkan ma nüüd vaikselt ka harjuma.
Mulle meeldib väga see, et minu klassis on nii palju eri rahvusest õpilasi. See näitab seda, kui kirju on Alicante oma inimeste poolest!
Muidugi teeb minu inglise keele tundide andmise raskeks see, et grupp on suur ning sinna on kokku pandud erineva tasemega õpilased. Alguses sai küll öeldud, et paneme tingimuseks “edasijõudnud” taseme, kuid seal on ikka koos igast sulelisi ja karvaseid. Üritasin siis täna rääkida, et äkki saaks lüüa rühmad kaheks ning teha eraldi kaks taset, kuid see idee laideti sama kiiresti maha, kui see minu peas tekkinud oli. Nimelt olevat 3 tundi loenguid päevas minu jaoks ikka liiga suur koormus! Mitte, et ma ise oleksin siinkohal saanud sõna sekka öelda. Seega jätkame samas vaimus.

Puhkus jälle ukse ees

Hakkasin ükspäev usinasti välja võtma oma puhkusi, sest mul sai kõrini nendest eestlastest, kes muudkui lubavad külla tulla ning kelle taga ma oma puhkamisega ootasin. Nüüd tehke, mis tahate, minu puhkusest kaks nädalat on lukus.
Mul on kuus puhkuseks ette nähtud 2,5 päeva ehk kogu üheksa kuu jooksul teeb see kokku 22,5 päeva. Selle senise nelja kuu jooksul olen ma välja võtnud vaid 3,5 päeva. Väikest matemaatikat tehes jääb alles 19 päeva. Algul ma mõtlesin pingsalt, et mida küll ma selle puhkusega peale hakkan, kuna ju justkui iga päev on paras puhkus, kuid samas ma võin ju ka niisama lebotada siin ja seal.
Oma esimese puhkusenädala panin ma juuli lõppu. Puhkan 27.-31. juuli ning loodan tõsiselt, et Kristen sel ajal mulle külla tuleb. Lubanud ju ta oli! Selle nädala jooksul annan ma küll ka igapäev oma tunde 1,5 päeva, kuna mul pole kusagile plaanis sõita ning need mind ei sega otseselt. Seega läheb tegelikult 5 päevast puhkuse alla kirja 4.
Teine puhkuse nädal tuleb augusti lõpus. 24.-28. august, mille raames on meil vaikselt plaanis sõita Valencia juurde Bunoli La Tomatina tomatifestivalile. See on hull tomatimöll ühes väikses külas, kus kõik üksteisi tomatitega loobivad. Peetakse üheks kõige pöörasemaks hispaania festivaliks, kuigi mina seda festivali nime alla ei paneks, sest tegelikult kestab asi kokku vaid ühe päeva. Ja siis selleks pean ma nüüd hakkama mõtlema, kuidas oma tunde ja asju ümber mängida, et saaksin paar vaba päeva ning Valencia ka üle vaadata.
Ja see tähendab, et mul on välja võetud 12, 5 päeva ning 10 päeva jääb veel igaks juhuks varuks. Septembris tahan osa võtta vabatahtlikuna ühest suurest purjelauasurfi võistlusest ning selleks peaksin jätma omale paar vaba päeva ning samuti on hea, kui on mõned päevad varuks, kui tekib mõte, et läheks kusagile.
Ma küll ei ole kursis, millised on teiste meie korruse inimeste plaanis, kuid Escarlata puhkab see aasta kohe ikka mehe moodi. Kõigepealt on ta puhkusel 17.-29. juuli ja siis 6.-31. august.

Minu uus tennis

Eelmisel nädalal alustasin oma tennisetrennidega uues spordiklubis Arena, mis on Alicante ja San Juani vahepeal ning kuhu minekuks tuleb mul võtta Tram.
Meid on neli ja treener. Rosario, Sarah (rootslane), Nuria ja mina. Ja meie treener Conzalo. Üks päev nädalas mängime saviliival, ükspäev hard court. Mulle meeldivad need trennid ikka hulga rohkem kui ülikoolis. Meil saab pidevalt nii palju nalja, et mul on kohati lausa meie treenerist kahju. Peab omama kontrolli poolsegaste naiste üle, kes vahepeal lihtsalt on natukene laisad ja ulakad!
Trennid on teisipäev ja neljapäev kell 20.30-21.30 ning kuigi see tundub, et väga hiline aeg, siis on see just sobiv! Päike hakkab looja minema ning ei ole enam palav! Ma tõesti ei kujuta ette, mis siis saaks, kui peaks mängima lauspäikesega! Sinna väljakule ma ka sureks.
Muidu meeldib mulle väga see eluolustik seal klubis ja väljakutel ning nüüd jälle üks põhjus rohkem, miks mulle siin nii väga meeldib ning miks ma ei tahaks siit lahkuda....

Lohesurf, mu armastus

Eelmisel nädalavahetusel käisin ma esimest korda Hispaanias surfamas! Ja ausalt öeldes peale seda kahte päeva täis surfi, ei tea ma enam, miks peaks keegi tahtma üldse Eestis surfata :)
Eestis on minusugusele külmavaresele see surfamine ikka paras katsumus. Hästi, ma võin selle kalipso omale selga tõmmata ning jääkülmas vees solgerdada, kuid kui tuleb kaldale minna ning asju kokku pakkima hakata, siis ma tahaks alati selle Eesti ilma maa põhja kiruda. Siin aga pane muudkui päevitusriided selga ja mine! Kui ära väsid, pikuta natukene liival või hulbi vannisoojas merevees ning seejärel uuele ringile! Justkui täiuslik! Lisaks ei pea siin ka tuult tikutulega taga ostima! Ükspäev just uurisin sõpradelt Eestis, et kuidas nende surfamine läheb ja siis ütlesid, et ahjaa, meil siin pole tuult ja lubati, et teisipäeval Pärnus tuleb, aga noh, meie oleme ju Tallinnas, palun siia ka törts tuult! Minu nägu kippus selle peale taas vaikselt muigele.

Parres Center Santa Polas

Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust minu lohesurfi õppimise idee üldse alguse sai. Seda aga tean, et see oli üleeelmisel talvel. Ma vist nägin kogemata mingit videod ning siis mõtlesin, et näed, seda pean ka mina proovima! Eelmisel suvel võtsin selle asja kätte, kuid tuule vähesuse ja külma tõttu jäi see katki! Ma usun, et paljud naudivad just sellist surfiilma, kuid mina eelistan siiski taevas siravat päikest!
Ja nüüd ma siis siin olles otsustasin, et võtan selle asja uuesti käsile. Sest mis võiks olla ideaalsem koht selle asja selgeks õppimiseks kui mitte soe Hispaania!
Nii ma siis eelmisel nädalavahetusel sammud Santa Polasse seadsin. Kuigi siin saab ideaalselt surfata ka San Juanis, siis on parem Santa Pola. San Juani rand on viimasel ajal nii päeval kui ööl rahvast täis (meil on siin hakanud puhkuste hooaeg ning otse loomulikult kõik sisemaa elanikud kihutavad rannikute poole. Sellest tulenevalt on meil ka suured liiklusummikud reedeti ja pühapäeviti näiteks!), kuid Santa Polas on eraldi rannariba just surfamiseks!
Tuletasin treeneriga (mulle ikka kohati meeldivad surfarid väga!) vanad teadmised meelde ning merele. Nüüd peale kahte päeva võib öelda olen ma endas juba päris kindel ning praegu ei jää muud üle, kui harjutada, harjutada ja harjutada! Ja nendest tüüpidest, kellega ma grupis olin, olin ma kõige parem! Kes oleks seda uskunud, treener ütles, et mul on ilmselgelt talenti! Ainult harjutama peaks! Ja nüüd mul on kinnisidee, et ma pean omale soetama varustuse. Ainuke probleem siinkohal on see, et kust kuradi kohast ma selle raha välja koogin?! Vaene vabatahtlik nagu ma olen...


Lohesurf mu armastus

Aga peale seda kahte päeva olid mul emotsioonid nii laes, hüppasin, kargasin ja seletasin ringi nagu segane! Love it!

Vihm, kus sa oled?

Ükspäev kirjutas mulle sõber Eestist kirja, et Triin, meil taaskord vihma sajab, mis ilm teil ka seal on? Meil on stabiilne 30-35 kraadi päeval ilma päikseta. Ükspäev õhtul 10 paiku trennist tulles vaatasin kraadiklaasi ning see näitas 29 kraadi. Seega võib justkui öelda, et päris soe on meil siin. Vee temperatuuri ma ei tea, kuid ka minusugusele külmavaresele on see jummala soe ning igasugune värskendusmoment on ära kadunud. Lihtsalt läheks nagu vanni ☺
Ja siis hakkasin vaikselt mõtlema, et millal ma viimast korda vihma nägin. Võtsin kalendri lahti ja vaikselt mõlgutasin oma vihmapilve mõtteid. Juunis nägin küll ühte pilvist ilma, kuid mitte vihma. Seega mais? Vaatasin, mis ma viimased 2 mai nädalat tegin ning leidsin, et ei, ei nende jooksul küll vihma ei olnud. Ja rohkem ma ei suutnud meenutada. Seega nägin ma viimast korda vihma ilmselgelt mai alguses või aprilli lõpus. Ilmselt siis, kui Karmo külas käis ning me vihma eest pincho baari peitu jooksime.
Aga muuseas, muuseas, meil oli siin eelmise nädala jooksul kaks poolenisti pilves päeva! Saavutus seegi, eks! Ja ausalt öeldes tahaks vahelduseks küll ühte vihmast pärastlõunat....mida kõike ma siis ära ei teeks! Läheks loiku tantsima!

Välismaal elamise pahupool

Ükspäev kirjutas mulle Carmen ning küsis küsimuse, mis pani mind natukeseks mõtlema ning mille olen üha rohkem ja rohkem nüüd mõtisklenud. Nimelt oli küsimuseks “Kas sul on ka juba palju sõpru tekkinud?”. Ja siis ma juurdlesin ja juurdlesin selle küsimuse üle. Kuigi tuleb tunnistada, et head vastust ma ikkagi välja ei mõelnud ning see küsimus on mind ikka kummitama jäänud.
Välismaal elamise üheks varjupooleks on just küsimus, mis pöörleb sõprade ümber. Iga päev suhtled uute inimestega, nimed ja näod mööduvad su elust nagu reisirongid. Uued tulevad, vanad lähevad. Ja sina oled selle keerise keskel. Kas siin saab palju tõsiseid sõpru tekkida?
Arvan, et mitte.Vähemalt minul on tunne justkui koputaks alateadvus mulle pidevalt kuklasse, et Triin, sa lähed detsembris tagasi ja siis pead kõik siia maha jätma. Mulle kohe üldse ei meeldi hüvastijätud ning asjad ning seetõttu hoian seda oma sõprade ringi millegipärast väiksena. Jah, mul on väga palju tuttavaid, kellega niiöelda tavateemadel suhelda ja hängida, kuid niiöelda tõsiseid sõpru, kes mind läbi ja lõhki tunneks nagu näiteks Anne-Mai ja Gretel Eestis, on vaid väheseid. Maria ja Teresa on peamised. Rohkem ma sõpradeks ei loeks. Sest minu jaoks pole igaüks, keda ma tunnen juba teab, mis ajast ning keda ma paaril korral nädalas mõnel peol või üritusel näen, sõber. Mind näiteks ajab lausa närvi see suhtumine, kuidas kõik arvavad, et kõik on kõikide suured sõbrad. Nagu Leopoldid. Sõprus on ikkagi midagi intiimsemat, kus teine inimene teab sind läbi ja lõhki, tunneb ära, kui miskit on viga, rõõmustab ja kurvastab koos sinuga ning on alati võtta, kui sa teda vajad.
Näiteks seni minu parim sõber Josef, kellest mul muuseas pole millegipärast isegi ühtegi pilti, kuna kõik on tema kaameras ikka veel, lahkus tagasi Dubaisse. Ja siis nüüd ma olen siin taas justkui alguses ja see sama ring jätkub uuesti ja uuesti. Sõbrad-tuttavad lähevad, sõbrad-tuttavad tulevad. Pead alustama muudkui otsast ja otsast, kes sa oled, kust tuled ja samm-sammult ennast avama kõikidele ja kõigele.Vahest on see lausa raske. No kes suudab kõiki nimesid pidevalt meelde jätta ning siis ära lahutada, kes kust oli ja millega tegeles.
Seega on ja jääb see sõprade teema ja küsimus välismaal elamise pahupooleks. Kohati on justkui jube kerge sõpru leida, kohati on raske neist tõsiseid tõsiseid sõpru tekitada, sest aega jääb lihtsalt väheks. See on see tänapäeva noorte elustiil. Natukene elamist siin, natukene seal.