Olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada siinsest liikluskultuurist. Nüüd on siis see aeg lõpuks käes!
Mulle on alati meeldinud Hispaanias autoga sõita. Siin on teed ülikorras, mitu rada ning muudkui mõnule ja kima. Mulle meeldib ka siinne teede süsteem. Sul on kõigepealt rannikuäärne maantee, kus võid sõita 90 km/h. See tähendab ainult seda, et vahepeal pead hoogu maha võtma, kuna tuleb mõnest linnast läbi põrutada, kuid see-eest on vaated seda väärt. Rannikuäärne tee on tasuta. Seejärel on meil maantee, kus võid sõita 110 km/h, kus on tavaliselt ühel sõidusuunal 3 rada ning mis on samuti tasuta. Maantee kulgeb enamasti üle mägede ja küngaste ning just enamus teid on siin niiöelda maanteed. Seejärel on meil veel niiöelda Saksamaa Autobahni sarnased teed, kus kiiruseks on 120-130 km/h, kus on samuti mitu rada ühes suunas, kuid need on maksustatud. Sellised teed on enamasti tähtsamate linnade ühendamiseks, kuid neid võib leida ka teistes kohtades. Näiteks meil siin on lähim teel Benidormi, teist tean Costa del Solil ning rohkem pole ma nendega kokku puutunud. Aga kindel on see, et ükskõik, millise tee nendest valid, on nad kõik tiptop korras ning sa ei pea kartma, et mõni auk su Ferrari ära lõhuks!
Nüüd aga siinse liikluskultuuri juurde. Kõigepealt kogemused autojuhina. Mulle tundub, et liiklus on siin ääretult viisakas. Kui tahad ikka reastada ning suunatule kenasti sisse paned, siis lastakse sind iga kell vahele. Ei mingit närvitsemist, ridade vahel silkamist ega piipitamist. Teed on korras ning muudkui sõida ja naudi. Eriti meeldivad mulle need rannikuäärsed ja mägised maanteed. Seetõttu tahan ma kunagi teha ka Hispaania road tripi, kus sõidan Costa Bravalt (Barcelona kant) Tarifani välja! Ja seda kõike rannikut pidi.
Peale selle tundub, et siinne liiklemine on suhteliselt ohtu. Oleneb muidugi kellele. Autojuhile ohutu, autole kahjuks mitte. Siinse nelja kuu jooksul pole ma näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust kahe auto vahel ning ainult korra olen näinud, kuidas roller autole ette silkas ning seejärel mootorratturhiir päris õnnetult kannatada sai. Sellest tulenevalt julgen ma ka järeldada, et vähemalt linnasiseselt ning selle lähiümbruses on autoga liiklemine inimeste jaoks turvaline. Vahel teeb mulle küll muret rollerite ohutus, kuna minu jaoks on nendega sõitmine lihtsalt niivõrd ebaturvaline juba ainult sellele mõeldes, rääkimata siis praktikast! Mitte miskit mind ei kutsu kohe sinna rolleri selga! See-eest olen näinud päris ränkasid klippe liiklusõnnetustest, mis juhtuvad suurematel maanteedel. Need on ikka päris räiged. Küll sõidab kaubik sõiduautodele otsa, küll autod omavahel, küll kusagil sadas lund ning buss sõitis teelt välja. Näiteks sellel nädalavahetusel hukkus 16 inimest liikluses. Kuigi see number tundub küllaltki suur, siis arvestades Hispaania rahvastikku (pea 47 miljonit), pole see just kuigi hull. Igatahes peavad vähemalt kohalikud oma liikluskultuuri igati turvaliseks.
Liikluse ohutus autodele aga on hoopis omaette teema. Kuna tänavad on kitsad ning parkimiskohtade leidmisega alati keeruline, siis on täiesti iseenesest mõistetav, et parkides enda ees või taga olevat autot natukene müksad. Seetõttu pole siin ka midagi imeks panna, kui autosid kaunistavad kriimud ja mõlgid. Enamus autoomanikke isegi muuseas ei viitsi iga pisema kriimu pärast kindlustusele teatada, sest seda juhtub siin iga päev. Ja kui sa ei lükka oma peeglit sisse, kui oled auto ära parkinud, siis võid olla enam kui kindel, et seda pärast sul lihtsalt enam pole. Usun, et eesti autoomanikud läheksid siin alguses ikka täitsa närvi! Mäletan näiteks jummala hästi, kui Karmol lennujaamas järel käisime ning Maria oma Ferrarit parkis. Mina muudkui ajasin Mariaga ees juttu samal ajal, kui Karmo tagaistmel peast kinni hoidis ning vaatas, kuidas Maria rahulikult pargib ning oma taga olevat autot südamerahuga müksab!
Ja nüüd liiklemisest jalakäijana, mis on minu meelistegevus. Jalagakäijana liigelda on siin ääretult mõnus. Kõik autod muudkui pidurdavad juba kaugelt, kui näevad sind teed ületamas ning pole mitte mingisugust probleemi, et peaksid tükk aega passima ning pingsalt seda ühte ainsat autot ootama, kes sin üle laseks! Lisaks tänu toredale kliimale ei saa sind selle ootamise ajal ka keegi poriseks pritsida, vot! Suurematel ristmikel on küll meil ka valgusfoorid, kuid minule on jäänud mulje, et need on pigem seal niisama, sest ega valgusfooride tulede järgi siin oma liiklemist küll seadma ei hakka. Kui ikka autosid pole, siis ükskõik, mis värvi tuli ka ei põne, tee saab ületatud.
Alguses oli minu jaoks siinse tee ületamisega natukene raske harjuda. Ikka vaatasid ühele ja teisele poole ning ootasid truult oma rohelist tuld. Nüüdseks ikka olen ma juba nii kohalikustunud, et silkan teede vahel vastavalt oma suvale. Mäletan, et kui Madriidi läksin, siis oleksin seal pea oma esimese teeületusega kohe liiklusõnnetusse sattunud, sest seal need asad päris nii ei käi nagu siin. Huvitav mis ma siis veel Eesti liikluskultuuris peale hakkan. Keegi peab minuga alguses kaasas käima ning mind muudkui tagasi sikutama, et ma mitte auto alla ei jääks. Siinkohal tuleb mul alati meelde, kuidas ma Pireti rongi alla jäämisest päästsin, kui ma suures jutuhoos tal lihtsalt jakist kinni haarasin ja ta tagasi kiskusin.
Üks asi, mis mulle alati nalja teeb, on siinsed naisautojuhid. Meil on siin meeletult maa-aluseid parkimismaju. Ikka selleks, et väärtuslikku linnaruumi kokku hoida. Hispaania parkimismajad on aga ääretult kitsad. Isegi siis, kui sul on vaid väiksemat sorti auto nagu Seat Leon. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kas ühe suure uhke maasturiga siin parkimismajja sisse mahuks, rääkimata siis seal navegeerimisest. Igatahes võib nende parkimismajade sissepääsude ees näha tihtipeale olukorda, kus naine on roolis, parkimismaja tõkkepuu ette jõudes ruttu välja silkab, kõrval istuv mees roolimise enda kätte võtab ning sõit võib jätkuda! Kui ma esimest korda seda nägin, siis võttis suu ikka vaikselt muigele küll. Samas tuletasin seepeale oma esimest Marbella parkimismaja kogemust ette, kus ma tõesti vahepeal mõtlesin, et sinna ma nüüd siis jäängi.
Peale selle pakub mulle lõbu parkimisviis. Kui sul on ikka vaja mõni asjatoimetus vahepeal ära teha ning sa ei viitsi parkimiskohta otsida (see tundub vahepeal ausalt võimatu missioonina!), siis muudkui peata auto, lükka ohutuled peale ning mine aja oma toimetusi. Ja see on täiesti tavaline olgu siis tegemist tavalise väikese tänavakesega või suuremavõitu avenüüga. Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on see, et politsei teeb sulle trahvi, kuigi ma pole seda siin kunagi näinud! Enamasti aga ei juhtu midagi ning muudkui vilguta oma ohutulesid!
Mulle on alati meeldinud Hispaanias autoga sõita. Siin on teed ülikorras, mitu rada ning muudkui mõnule ja kima. Mulle meeldib ka siinne teede süsteem. Sul on kõigepealt rannikuäärne maantee, kus võid sõita 90 km/h. See tähendab ainult seda, et vahepeal pead hoogu maha võtma, kuna tuleb mõnest linnast läbi põrutada, kuid see-eest on vaated seda väärt. Rannikuäärne tee on tasuta. Seejärel on meil maantee, kus võid sõita 110 km/h, kus on tavaliselt ühel sõidusuunal 3 rada ning mis on samuti tasuta. Maantee kulgeb enamasti üle mägede ja küngaste ning just enamus teid on siin niiöelda maanteed. Seejärel on meil veel niiöelda Saksamaa Autobahni sarnased teed, kus kiiruseks on 120-130 km/h, kus on samuti mitu rada ühes suunas, kuid need on maksustatud. Sellised teed on enamasti tähtsamate linnade ühendamiseks, kuid neid võib leida ka teistes kohtades. Näiteks meil siin on lähim teel Benidormi, teist tean Costa del Solil ning rohkem pole ma nendega kokku puutunud. Aga kindel on see, et ükskõik, millise tee nendest valid, on nad kõik tiptop korras ning sa ei pea kartma, et mõni auk su Ferrari ära lõhuks!
Nüüd aga siinse liikluskultuuri juurde. Kõigepealt kogemused autojuhina. Mulle tundub, et liiklus on siin ääretult viisakas. Kui tahad ikka reastada ning suunatule kenasti sisse paned, siis lastakse sind iga kell vahele. Ei mingit närvitsemist, ridade vahel silkamist ega piipitamist. Teed on korras ning muudkui sõida ja naudi. Eriti meeldivad mulle need rannikuäärsed ja mägised maanteed. Seetõttu tahan ma kunagi teha ka Hispaania road tripi, kus sõidan Costa Bravalt (Barcelona kant) Tarifani välja! Ja seda kõike rannikut pidi.
Peale selle tundub, et siinne liiklemine on suhteliselt ohtu. Oleneb muidugi kellele. Autojuhile ohutu, autole kahjuks mitte. Siinse nelja kuu jooksul pole ma näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust kahe auto vahel ning ainult korra olen näinud, kuidas roller autole ette silkas ning seejärel mootorratturhiir päris õnnetult kannatada sai. Sellest tulenevalt julgen ma ka järeldada, et vähemalt linnasiseselt ning selle lähiümbruses on autoga liiklemine inimeste jaoks turvaline. Vahel teeb mulle küll muret rollerite ohutus, kuna minu jaoks on nendega sõitmine lihtsalt niivõrd ebaturvaline juba ainult sellele mõeldes, rääkimata siis praktikast! Mitte miskit mind ei kutsu kohe sinna rolleri selga! See-eest olen näinud päris ränkasid klippe liiklusõnnetustest, mis juhtuvad suurematel maanteedel. Need on ikka päris räiged. Küll sõidab kaubik sõiduautodele otsa, küll autod omavahel, küll kusagil sadas lund ning buss sõitis teelt välja. Näiteks sellel nädalavahetusel hukkus 16 inimest liikluses. Kuigi see number tundub küllaltki suur, siis arvestades Hispaania rahvastikku (pea 47 miljonit), pole see just kuigi hull. Igatahes peavad vähemalt kohalikud oma liikluskultuuri igati turvaliseks.
Liikluse ohutus autodele aga on hoopis omaette teema. Kuna tänavad on kitsad ning parkimiskohtade leidmisega alati keeruline, siis on täiesti iseenesest mõistetav, et parkides enda ees või taga olevat autot natukene müksad. Seetõttu pole siin ka midagi imeks panna, kui autosid kaunistavad kriimud ja mõlgid. Enamus autoomanikke isegi muuseas ei viitsi iga pisema kriimu pärast kindlustusele teatada, sest seda juhtub siin iga päev. Ja kui sa ei lükka oma peeglit sisse, kui oled auto ära parkinud, siis võid olla enam kui kindel, et seda pärast sul lihtsalt enam pole. Usun, et eesti autoomanikud läheksid siin alguses ikka täitsa närvi! Mäletan näiteks jummala hästi, kui Karmol lennujaamas järel käisime ning Maria oma Ferrarit parkis. Mina muudkui ajasin Mariaga ees juttu samal ajal, kui Karmo tagaistmel peast kinni hoidis ning vaatas, kuidas Maria rahulikult pargib ning oma taga olevat autot südamerahuga müksab!
Ja nüüd liiklemisest jalakäijana, mis on minu meelistegevus. Jalagakäijana liigelda on siin ääretult mõnus. Kõik autod muudkui pidurdavad juba kaugelt, kui näevad sind teed ületamas ning pole mitte mingisugust probleemi, et peaksid tükk aega passima ning pingsalt seda ühte ainsat autot ootama, kes sin üle laseks! Lisaks tänu toredale kliimale ei saa sind selle ootamise ajal ka keegi poriseks pritsida, vot! Suurematel ristmikel on küll meil ka valgusfoorid, kuid minule on jäänud mulje, et need on pigem seal niisama, sest ega valgusfooride tulede järgi siin oma liiklemist küll seadma ei hakka. Kui ikka autosid pole, siis ükskõik, mis värvi tuli ka ei põne, tee saab ületatud.
Alguses oli minu jaoks siinse tee ületamisega natukene raske harjuda. Ikka vaatasid ühele ja teisele poole ning ootasid truult oma rohelist tuld. Nüüdseks ikka olen ma juba nii kohalikustunud, et silkan teede vahel vastavalt oma suvale. Mäletan, et kui Madriidi läksin, siis oleksin seal pea oma esimese teeületusega kohe liiklusõnnetusse sattunud, sest seal need asad päris nii ei käi nagu siin. Huvitav mis ma siis veel Eesti liikluskultuuris peale hakkan. Keegi peab minuga alguses kaasas käima ning mind muudkui tagasi sikutama, et ma mitte auto alla ei jääks. Siinkohal tuleb mul alati meelde, kuidas ma Pireti rongi alla jäämisest päästsin, kui ma suures jutuhoos tal lihtsalt jakist kinni haarasin ja ta tagasi kiskusin.
Üks asi, mis mulle alati nalja teeb, on siinsed naisautojuhid. Meil on siin meeletult maa-aluseid parkimismaju. Ikka selleks, et väärtuslikku linnaruumi kokku hoida. Hispaania parkimismajad on aga ääretult kitsad. Isegi siis, kui sul on vaid väiksemat sorti auto nagu Seat Leon. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kas ühe suure uhke maasturiga siin parkimismajja sisse mahuks, rääkimata siis seal navegeerimisest. Igatahes võib nende parkimismajade sissepääsude ees näha tihtipeale olukorda, kus naine on roolis, parkimismaja tõkkepuu ette jõudes ruttu välja silkab, kõrval istuv mees roolimise enda kätte võtab ning sõit võib jätkuda! Kui ma esimest korda seda nägin, siis võttis suu ikka vaikselt muigele küll. Samas tuletasin seepeale oma esimest Marbella parkimismaja kogemust ette, kus ma tõesti vahepeal mõtlesin, et sinna ma nüüd siis jäängi.
Peale selle pakub mulle lõbu parkimisviis. Kui sul on ikka vaja mõni asjatoimetus vahepeal ära teha ning sa ei viitsi parkimiskohta otsida (see tundub vahepeal ausalt võimatu missioonina!), siis muudkui peata auto, lükka ohutuled peale ning mine aja oma toimetusi. Ja see on täiesti tavaline olgu siis tegemist tavalise väikese tänavakesega või suuremavõitu avenüüga. Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on see, et politsei teeb sulle trahvi, kuigi ma pole seda siin kunagi näinud! Enamasti aga ei juhtu midagi ning muudkui vilguta oma ohutulesid!
Eriti äge on vaadata kuidas nad pargivad ristmike nurkadele!! Aga jah, parkimiskultuur on sii tõepoolest teistsugune kui Eestis. Tervitused Aragoni maakonnast:)
ReplyDelete