Ükspäev kirjutas mulle Carmen ning küsis küsimuse, mis pani mind natukeseks mõtlema ning mille olen üha rohkem ja rohkem nüüd mõtisklenud. Nimelt oli küsimuseks “Kas sul on ka juba palju sõpru tekkinud?”. Ja siis ma juurdlesin ja juurdlesin selle küsimuse üle. Kuigi tuleb tunnistada, et head vastust ma ikkagi välja ei mõelnud ning see küsimus on mind ikka kummitama jäänud.
Välismaal elamise üheks varjupooleks on just küsimus, mis pöörleb sõprade ümber. Iga päev suhtled uute inimestega, nimed ja näod mööduvad su elust nagu reisirongid. Uued tulevad, vanad lähevad. Ja sina oled selle keerise keskel. Kas siin saab palju tõsiseid sõpru tekkida?
Arvan, et mitte.Vähemalt minul on tunne justkui koputaks alateadvus mulle pidevalt kuklasse, et Triin, sa lähed detsembris tagasi ja siis pead kõik siia maha jätma. Mulle kohe üldse ei meeldi hüvastijätud ning asjad ning seetõttu hoian seda oma sõprade ringi millegipärast väiksena. Jah, mul on väga palju tuttavaid, kellega niiöelda tavateemadel suhelda ja hängida, kuid niiöelda tõsiseid sõpru, kes mind läbi ja lõhki tunneks nagu näiteks Anne-Mai ja Gretel Eestis, on vaid väheseid. Maria ja Teresa on peamised. Rohkem ma sõpradeks ei loeks. Sest minu jaoks pole igaüks, keda ma tunnen juba teab, mis ajast ning keda ma paaril korral nädalas mõnel peol või üritusel näen, sõber. Mind näiteks ajab lausa närvi see suhtumine, kuidas kõik arvavad, et kõik on kõikide suured sõbrad. Nagu Leopoldid. Sõprus on ikkagi midagi intiimsemat, kus teine inimene teab sind läbi ja lõhki, tunneb ära, kui miskit on viga, rõõmustab ja kurvastab koos sinuga ning on alati võtta, kui sa teda vajad.
Näiteks seni minu parim sõber Josef, kellest mul muuseas pole millegipärast isegi ühtegi pilti, kuna kõik on tema kaameras ikka veel, lahkus tagasi Dubaisse. Ja siis nüüd ma olen siin taas justkui alguses ja see sama ring jätkub uuesti ja uuesti. Sõbrad-tuttavad lähevad, sõbrad-tuttavad tulevad. Pead alustama muudkui otsast ja otsast, kes sa oled, kust tuled ja samm-sammult ennast avama kõikidele ja kõigele.Vahest on see lausa raske. No kes suudab kõiki nimesid pidevalt meelde jätta ning siis ära lahutada, kes kust oli ja millega tegeles.
Seega on ja jääb see sõprade teema ja küsimus välismaal elamise pahupooleks. Kohati on justkui jube kerge sõpru leida, kohati on raske neist tõsiseid tõsiseid sõpru tekitada, sest aega jääb lihtsalt väheks. See on see tänapäeva noorte elustiil. Natukene elamist siin, natukene seal.
Välismaal elamise üheks varjupooleks on just küsimus, mis pöörleb sõprade ümber. Iga päev suhtled uute inimestega, nimed ja näod mööduvad su elust nagu reisirongid. Uued tulevad, vanad lähevad. Ja sina oled selle keerise keskel. Kas siin saab palju tõsiseid sõpru tekkida?
Arvan, et mitte.Vähemalt minul on tunne justkui koputaks alateadvus mulle pidevalt kuklasse, et Triin, sa lähed detsembris tagasi ja siis pead kõik siia maha jätma. Mulle kohe üldse ei meeldi hüvastijätud ning asjad ning seetõttu hoian seda oma sõprade ringi millegipärast väiksena. Jah, mul on väga palju tuttavaid, kellega niiöelda tavateemadel suhelda ja hängida, kuid niiöelda tõsiseid sõpru, kes mind läbi ja lõhki tunneks nagu näiteks Anne-Mai ja Gretel Eestis, on vaid väheseid. Maria ja Teresa on peamised. Rohkem ma sõpradeks ei loeks. Sest minu jaoks pole igaüks, keda ma tunnen juba teab, mis ajast ning keda ma paaril korral nädalas mõnel peol või üritusel näen, sõber. Mind näiteks ajab lausa närvi see suhtumine, kuidas kõik arvavad, et kõik on kõikide suured sõbrad. Nagu Leopoldid. Sõprus on ikkagi midagi intiimsemat, kus teine inimene teab sind läbi ja lõhki, tunneb ära, kui miskit on viga, rõõmustab ja kurvastab koos sinuga ning on alati võtta, kui sa teda vajad.
Näiteks seni minu parim sõber Josef, kellest mul muuseas pole millegipärast isegi ühtegi pilti, kuna kõik on tema kaameras ikka veel, lahkus tagasi Dubaisse. Ja siis nüüd ma olen siin taas justkui alguses ja see sama ring jätkub uuesti ja uuesti. Sõbrad-tuttavad lähevad, sõbrad-tuttavad tulevad. Pead alustama muudkui otsast ja otsast, kes sa oled, kust tuled ja samm-sammult ennast avama kõikidele ja kõigele.Vahest on see lausa raske. No kes suudab kõiki nimesid pidevalt meelde jätta ning siis ära lahutada, kes kust oli ja millega tegeles.
Seega on ja jääb see sõprade teema ja küsimus välismaal elamise pahupooleks. Kohati on justkui jube kerge sõpru leida, kohati on raske neist tõsiseid tõsiseid sõpru tekitada, sest aega jääb lihtsalt väheks. See on see tänapäeva noorte elustiil. Natukene elamist siin, natukene seal.
No comments:
Post a Comment