Ma olen nüüd ca tunnikese mõelnud, kas peaksin sellest kirjutama või mitte. Ühelt poolt nagu peaks, teiselt jälle nagu mitte. Samas olen jõudnud järeldusele, et kuna mu blogi loevad ka paljud tulevased vabatahtlikud, siis on see üks hea õpetlik kogemus.
Meil on siin Centro 14-s hakanud juhtuma igasuguseid imelikke asju. Lisaks on minu suhted minu tuutori Escarlataga muutunud üha pingelisemaks ning ilmselt peale tänast päeva muutub see olukord veelgi. Aga alustame algusest.
Mul oli täna huvitav vestlus oma ülemuse Fernandoga, mis tulenes sellest, et tal oli keelatud osaleda minu meedia tundides. Kõigepealt tuli mulle ütlema Montse (meie programmide koordinaator) ning siis Escaralata, et kui Fernando tuleb sinu tunde vaatama, siis ütle talle, et ta ei tohi osaleda. Küsisin siis, et miks mitte? Kui on kohti, siis justkui ju võiks, kui tal midagi pole paremat teha. Seepeale Montse ikka korrutas, et ei-ei. Järgmisel päeval tuli Fernando minu tundi ning ma siis ütlesin, et Fernando, Montse ja Escarlata ütlesid mulle, et sa ei tohi osaleda. Selle peale ei osanud Fernando mitte midagi öelda ning läks ära.
Järgmisel päeval oli Fernando käinud rääkimas Montse ja Escarlataga sellest, et miks ta ei või osaleda. Fernando üheks tööülesandeks on ka näiteks meie keskuse tegevuste kvaliteedikontroll ehk ta käib uutes loengutes vaatamas-kuulamas, mida räägitakse. Ja minu omas käis, talle hullult meeldis ning ütles, et tahab tagasi tulla. Seejärel tuli Escarlata mulle ütlema, et kui mul on vaja kellelegi midagi öelda, mul on probleem või jumal teab, mis muu teema, siis pean kõigepealt rääkima temaga ning tema räägib minu jutu edasi vajalikele inimestele. Iseenesest saan ma sellest väga kenasti aru, kuna pole vaja, et mingisugune vabatahtlik kusagil ringi jookseb ja kõikidega pläkutab, kuid kui mulle on midagi öeldud ning minuga tullakse rääkima ja minult küsitakse midagi, siis kust kurat pidin mina teadma, et ma ei või öelda, mida mulle öeldi. Ja nüüd siis Escarlata ütles mulle, et ma parem Fernandoga ei suhtleks, sest ta on meie boss ja mul pole seda vaja. Pealegi olevat tema arust Fernando ka natukene imelik.
Mõtlesin juba siis, et miskit kahtlast siin majas toimub. Lisaks oli mind juba vaikselt Escarlata häirima hakanud, sest kuigi ta peaks mind kõiges aitama ning mulle toeks olema, siis teeb ta ükskõik mida, et seda mitte teha. Mind aitavad hoopis inimesed, kes pole üldse minu tuutoridki. Näiteks Raquel ja Marisa. Pealegi leian ma, et Escarlata ei tee tööd ka ning ma õigupoolest ei saa üldse aru, mille eest ta üldse palka saab. Ta muudkui ajab tööl enda asju. Kõigepealt esimesed kolm kuud oli tema pulm ees ja taga, nüüd on puhkuseplaanid. Küll ostab pileteid ja teeb igast päringuid (muuseas siinkohal on ta täiesti tobu, sest ta teeb seda vahel läbi Eurodeski andmebaasi mailboxi, mida mina ka kasutan Centro 14 alt, kuna minu tööks on tegeleda hetkel uute vabatahtlike CV-de ja motivatsioonikirjadega!), küll valib välja omale uut mobiilioperaatorit või lihtsalt öeldes sülitab lakke. Ning siis kui mina lähen midagi küsima või paluma, siis ütleb, et nii kiire ja kiire ning pärast teeb. Võib oodata mitu päeva enne kui saad lihtlabase vastuse talt. Aga see selleks.
Minu vestlus Fernandoga toimus seetõttu täna suhteliselt juhuslikult ja salaja. Nimelt tulin ma oma tunnist, kuid Fernandoga juhuslikult koridoris kokku jooksime. Küsis siis minult kohe, et kas mul on hetk. Ütlesin, et ikka, kuigi olin ise nälga suremas juba! Läksime tema office’isse. Ütles mulle, et ta ei ole saanud minuga enne tõsiselt rääkida, kuna kõikjal on Escarlata ja Laura kõrvad ning neil on seal mingi viha tõusmas Fernando vastu. No teate küll, poliitika värk ning 2011. aasta valimised tulemas ja kuna Fernando on seal praegu, kellel on Centro 14-s kõige rohkem sõnavõimu ja ta oli sinna positsioonile eelmiste valimiste ajal lihtsalt määratud, siis mitte kellelegi väga ei meeldi, et ta seal on. Isegi Fernandole endale mitte.
Igatahes küsis siis Fernando, et kuidas mul läheb ning kui on midagi, mida ma tahaksin rääkida või kurta, siis on see just see õige aeg. Ma siis ütlesin, et muidu on justkui kõik väga tore, kuid tead need probleemid minu raha saamisega on mind siiani natukene pahaseks tegevad. Fernando tegi selle peale suured silmad ning küsis, et mis probleemid sul rahaga on. Seletasin siis talle ära, et alguses ei saanud üldse raha ning siis vahepeal kaootiliselt ning kõik muudkui räägivad, et ei saa midagi teha, sest süsteem on selline ning saame sulle raha kanda vaid kolmekuuliste maksetena ja bla bla bla. Mina küsisin vastu temalt, et kuidas sina midagi sellest ei tea? Oli ju minu teadmiste järgi käinud Escarlata temaga kevadel, nii aprillikuus või midagi, sellel teemal rääkimas.
Kui need probleemid minu ülekannetega tekkima hakkasid, siis ma ütlesin Escarlatale, et kui sina midagi teha ei saa, siis palun, ma tahan rääkida Fernandoga. Ta on meie ülemus ning esimest päevast alates väga lahke minu vastu ja tohutult abivalmis. Seepeale ütles Escarlata, et läheb räägib Fernandoga ise. Siis käis ükspäev ära niiöelda Fernandoga rääkimas ning tuli teatas mulle, et ka Fernando ei saa midagi teha ning ma pean lihtsalt kannatust varuma ning ootama seda õiget aega, kui keegi administratsioonis viitsib minu paberite kallale asuda. Ja mis siis nüüd välja tuleb? Et Escarlata ei olnud üldse rääkimas käinud! Ausalt öeldes võin ma nüüd natukene halva inimesena tunduda, kuid ma usaldan millegipärast Fernando sõnu rohkem kui Escarlata omi. Ja minu juttu kuuldes selle kohta, läksid Fernando silmad üha suuremaks ja suuremaks.
Seepeale hakkas ta rääkima, et aga muidu Escarlata on ju sind igatepidi aidanud ning sulle igast tegevust organiseerinud ja nii edasi. Seepeale ütlesin ma ausalt välja, et tead, mitte eriti. Olen Escarlataga paar korda väljas käinud, kuid need kõiksugused kultuurilised tegevused on jäänud vaid jutuks ning ausalt öeldes enam ma pole ka väga huvitatud sellest, et ma peaksin Escarlataga näiteks paariks päevaks Valenciasse minema. Kui keegi teine minga läheks, siis otse loomulikult. On ju programmi raames selleks raha ette nähtud! Ja siis Fernando ütles, et uurib välja mis raha mulle ette on nähtud ning organiseerib mulle selle külastuse ise, sest ilmselgelt tahab Escarlata selle raha ise lihtsalt tuuri panna. Fernandol oli Escarlata rahakasutuse kohta juba mingi küsimärk tekkinud tänu Escarlata noorsoovahetusele, kus Escarlata oli pannud mingiks müstiliseks kuluks päris suure summa ning mida nüüd Fernando keelab allkirjastamast. Fernando on see inimene, kes allkirjastab kõik dokumendid ning ühtegi väljamakset ei tehta tema allkirjata.
Siis imestas Fernando veelgi enam, sest kusagil maikuus või nii oli ta Escarlataga rääkinud ja küsinud, et kuidas siis vabatahtlikuga läheb. Ning Escarlata oli kurtnud, et jummala raske on, nii palju tööd ikka nüüd ja peab minuga igast asju tegema ja jumal teab, mida veel. Seepeale oli minu esimeseks reaktsiooniks: “Mida perset?”. Escarlata pole minuga peaaegu mitte midagi teinud ja ma pole tal kuidagi jalus ka olnud. Ma ausalt öeldes väldin Escarlatalt mingite palvete või asjade küsimist, sest mul on alati tunne, et ta tahaks mind sel hetkel maha lüüa. Ta ei tundu kuigi terve närvikavaga inimene. Näiteks tuli ta ükskord tööle nuttes ning seepeale kui ma küsisin, et kas kõik okei ja mulle nähvati, et ta ei taha rääkida, olin ma ilmselgelt seisukohal, et okei, ma enam ei sega ning mul on ka ausalt öeldes ükskõik. Ja siis ma olengi hakanud rohkem abi küsima Marisalt või Raquelilt, kui midagi vaja. Näiteks nemad on mulle palju rohkem asju Centro 14 ja kõiksuguste sealsete toimingute kohta õpetanud kui inimene, kes seda tegelikult oleks pidanud tegema.
Sellega seoses meenus mulle ükspäev see, kuidas Escarlata tuli mulle ütlema, et miks ma üldse ei räägi temaga. Ausalt öeldes pole mul selleks mingit tahtmist oma isiklikku elu temaga jagada. Ta on jäänud mulle kolleegi staatusesse ning kui mul on ikkagi vaja kellegagi oma muresid või rõõme jagada, siis on mul teised inimesed selleks. Näen, et mul pole sellist suhet temaga vaja ning olen õnnelik, et ei olnud temaga mingeid suuri sõbra suhteid arendanud, sest näete, mis nüüd täna välja tuli. Et ta vaikselt, vaikselt on mulle pidevalt valetanud.
Ja kui ma kõik selle asja olin ära seletanud Fernandole, siis ütles Fernando mulle otse välja, et ega talle ka Escarlata väga ei meeldi ning ausalt öeldes pole kunagi meeldinud. Ja talle on alati tundunud, et Escarlata suu muudkui suitseb ja sealt võib kuulda vaid suuri valesid.
Minul oli selleks hetkeks juba tunne, et tore-tore. Mida veel mu kõrvad kuulma peavad.
Järgmise teemana tulid kõneaineks minu tunnid. Ütlesin, et tahaksin teha kaks gruppi, kuna liiga erinev tase on, kuid mul ei lubata seda teha, sest minu koormus oleks liiga suur nende arust ja jumal teab, mis veel. Üritasin siis seletada, et aga kellele need tunnid on ja miks. Kas Centro 14-le, et lihtsalt plusspunkt kirja saada või noortele, kes peaksid kursuse lõppedes paremini inglise keelt oskama? Ja kõigile on see ju selge, et väiksema grupi puhul õpitakse ja arenetakse rohkem. Muuseas Montse ütles mulle seepeale, et nad teevad alati grupid alguses nii suureks, kuna nagunii osad ei hakka käima. Mis loogika see on? Ja siis Fernando seletas mulle üldse natukene tagamaid, kuidas käib see programmi tegemine. Montse valib neid õpetajaid-juhendajaid, keda isiklikult tunneb ning keda võib nimetada tema sõpradeks-sõbrannadeks. Ja seetõttu on ka aastast aastasse samad tunnid ja töötoad. Fernandol näiteks siinkohal pole mingit sõnaõigust, vaid programmi kinnitab Laura. Sellest hoolimata jagasin Fernandoga ka oma eelmise inglise keele kursuse kogemusi, kus õpetajal polnud ei materjale ega teadnud ta mida teha. Fernando oskas selle peale vaid ohata.
Sinna meie tänane vestlus aga ka jäi. Homme läheme me koos lõunale ning arutame veel asju edasi. Ausalt öeldes on mul päris huvitav kuulata, mis siin toimub. See-eest peab meie jutt kõik omavahele jääma, sest kui keegi peaks teada saama, et ma olen Fernandoga vahepeal kõigest rääkinud, siis võib päris palju pahandust tekkida. Aga mul on väga hea meel, et ma temaga täna kokku jooksin ning meil see vestlus oli! Nii mõnigi küsimus mu peas sai lahenduse.
Kuid ärge nüüd muretsege, et mul siin halb oleks või midagi. Lihtsalt siin on hakanud sündima igast imelikke asju. Aga mulle endiselt meeldib siin ja iga päevaga naudin oma tunde rohkem ja rohkem. Ma ikka olen vist loodud noortega töötama!
Lihtsalt Escarlataga on nüüd nii nagu on. Olen saanud omale vale inimese tuutoriks, kuigi alguses tundus justkui kõik roosiline. See-eest olen leidnud omale teised inimesed, kes mind rohkem aitavad - Raquel, Marisa ja Fernando!
Meil on siin Centro 14-s hakanud juhtuma igasuguseid imelikke asju. Lisaks on minu suhted minu tuutori Escarlataga muutunud üha pingelisemaks ning ilmselt peale tänast päeva muutub see olukord veelgi. Aga alustame algusest.
Mul oli täna huvitav vestlus oma ülemuse Fernandoga, mis tulenes sellest, et tal oli keelatud osaleda minu meedia tundides. Kõigepealt tuli mulle ütlema Montse (meie programmide koordinaator) ning siis Escaralata, et kui Fernando tuleb sinu tunde vaatama, siis ütle talle, et ta ei tohi osaleda. Küsisin siis, et miks mitte? Kui on kohti, siis justkui ju võiks, kui tal midagi pole paremat teha. Seepeale Montse ikka korrutas, et ei-ei. Järgmisel päeval tuli Fernando minu tundi ning ma siis ütlesin, et Fernando, Montse ja Escarlata ütlesid mulle, et sa ei tohi osaleda. Selle peale ei osanud Fernando mitte midagi öelda ning läks ära.
Järgmisel päeval oli Fernando käinud rääkimas Montse ja Escarlataga sellest, et miks ta ei või osaleda. Fernando üheks tööülesandeks on ka näiteks meie keskuse tegevuste kvaliteedikontroll ehk ta käib uutes loengutes vaatamas-kuulamas, mida räägitakse. Ja minu omas käis, talle hullult meeldis ning ütles, et tahab tagasi tulla. Seejärel tuli Escarlata mulle ütlema, et kui mul on vaja kellelegi midagi öelda, mul on probleem või jumal teab, mis muu teema, siis pean kõigepealt rääkima temaga ning tema räägib minu jutu edasi vajalikele inimestele. Iseenesest saan ma sellest väga kenasti aru, kuna pole vaja, et mingisugune vabatahtlik kusagil ringi jookseb ja kõikidega pläkutab, kuid kui mulle on midagi öeldud ning minuga tullakse rääkima ja minult küsitakse midagi, siis kust kurat pidin mina teadma, et ma ei või öelda, mida mulle öeldi. Ja nüüd siis Escarlata ütles mulle, et ma parem Fernandoga ei suhtleks, sest ta on meie boss ja mul pole seda vaja. Pealegi olevat tema arust Fernando ka natukene imelik.
Mõtlesin juba siis, et miskit kahtlast siin majas toimub. Lisaks oli mind juba vaikselt Escarlata häirima hakanud, sest kuigi ta peaks mind kõiges aitama ning mulle toeks olema, siis teeb ta ükskõik mida, et seda mitte teha. Mind aitavad hoopis inimesed, kes pole üldse minu tuutoridki. Näiteks Raquel ja Marisa. Pealegi leian ma, et Escarlata ei tee tööd ka ning ma õigupoolest ei saa üldse aru, mille eest ta üldse palka saab. Ta muudkui ajab tööl enda asju. Kõigepealt esimesed kolm kuud oli tema pulm ees ja taga, nüüd on puhkuseplaanid. Küll ostab pileteid ja teeb igast päringuid (muuseas siinkohal on ta täiesti tobu, sest ta teeb seda vahel läbi Eurodeski andmebaasi mailboxi, mida mina ka kasutan Centro 14 alt, kuna minu tööks on tegeleda hetkel uute vabatahtlike CV-de ja motivatsioonikirjadega!), küll valib välja omale uut mobiilioperaatorit või lihtsalt öeldes sülitab lakke. Ning siis kui mina lähen midagi küsima või paluma, siis ütleb, et nii kiire ja kiire ning pärast teeb. Võib oodata mitu päeva enne kui saad lihtlabase vastuse talt. Aga see selleks.
Minu vestlus Fernandoga toimus seetõttu täna suhteliselt juhuslikult ja salaja. Nimelt tulin ma oma tunnist, kuid Fernandoga juhuslikult koridoris kokku jooksime. Küsis siis minult kohe, et kas mul on hetk. Ütlesin, et ikka, kuigi olin ise nälga suremas juba! Läksime tema office’isse. Ütles mulle, et ta ei ole saanud minuga enne tõsiselt rääkida, kuna kõikjal on Escarlata ja Laura kõrvad ning neil on seal mingi viha tõusmas Fernando vastu. No teate küll, poliitika värk ning 2011. aasta valimised tulemas ja kuna Fernando on seal praegu, kellel on Centro 14-s kõige rohkem sõnavõimu ja ta oli sinna positsioonile eelmiste valimiste ajal lihtsalt määratud, siis mitte kellelegi väga ei meeldi, et ta seal on. Isegi Fernandole endale mitte.
Igatahes küsis siis Fernando, et kuidas mul läheb ning kui on midagi, mida ma tahaksin rääkida või kurta, siis on see just see õige aeg. Ma siis ütlesin, et muidu on justkui kõik väga tore, kuid tead need probleemid minu raha saamisega on mind siiani natukene pahaseks tegevad. Fernando tegi selle peale suured silmad ning küsis, et mis probleemid sul rahaga on. Seletasin siis talle ära, et alguses ei saanud üldse raha ning siis vahepeal kaootiliselt ning kõik muudkui räägivad, et ei saa midagi teha, sest süsteem on selline ning saame sulle raha kanda vaid kolmekuuliste maksetena ja bla bla bla. Mina küsisin vastu temalt, et kuidas sina midagi sellest ei tea? Oli ju minu teadmiste järgi käinud Escarlata temaga kevadel, nii aprillikuus või midagi, sellel teemal rääkimas.
Kui need probleemid minu ülekannetega tekkima hakkasid, siis ma ütlesin Escarlatale, et kui sina midagi teha ei saa, siis palun, ma tahan rääkida Fernandoga. Ta on meie ülemus ning esimest päevast alates väga lahke minu vastu ja tohutult abivalmis. Seepeale ütles Escarlata, et läheb räägib Fernandoga ise. Siis käis ükspäev ära niiöelda Fernandoga rääkimas ning tuli teatas mulle, et ka Fernando ei saa midagi teha ning ma pean lihtsalt kannatust varuma ning ootama seda õiget aega, kui keegi administratsioonis viitsib minu paberite kallale asuda. Ja mis siis nüüd välja tuleb? Et Escarlata ei olnud üldse rääkimas käinud! Ausalt öeldes võin ma nüüd natukene halva inimesena tunduda, kuid ma usaldan millegipärast Fernando sõnu rohkem kui Escarlata omi. Ja minu juttu kuuldes selle kohta, läksid Fernando silmad üha suuremaks ja suuremaks.
Seepeale hakkas ta rääkima, et aga muidu Escarlata on ju sind igatepidi aidanud ning sulle igast tegevust organiseerinud ja nii edasi. Seepeale ütlesin ma ausalt välja, et tead, mitte eriti. Olen Escarlataga paar korda väljas käinud, kuid need kõiksugused kultuurilised tegevused on jäänud vaid jutuks ning ausalt öeldes enam ma pole ka väga huvitatud sellest, et ma peaksin Escarlataga näiteks paariks päevaks Valenciasse minema. Kui keegi teine minga läheks, siis otse loomulikult. On ju programmi raames selleks raha ette nähtud! Ja siis Fernando ütles, et uurib välja mis raha mulle ette on nähtud ning organiseerib mulle selle külastuse ise, sest ilmselgelt tahab Escarlata selle raha ise lihtsalt tuuri panna. Fernandol oli Escarlata rahakasutuse kohta juba mingi küsimärk tekkinud tänu Escarlata noorsoovahetusele, kus Escarlata oli pannud mingiks müstiliseks kuluks päris suure summa ning mida nüüd Fernando keelab allkirjastamast. Fernando on see inimene, kes allkirjastab kõik dokumendid ning ühtegi väljamakset ei tehta tema allkirjata.
Siis imestas Fernando veelgi enam, sest kusagil maikuus või nii oli ta Escarlataga rääkinud ja küsinud, et kuidas siis vabatahtlikuga läheb. Ning Escarlata oli kurtnud, et jummala raske on, nii palju tööd ikka nüüd ja peab minuga igast asju tegema ja jumal teab, mida veel. Seepeale oli minu esimeseks reaktsiooniks: “Mida perset?”. Escarlata pole minuga peaaegu mitte midagi teinud ja ma pole tal kuidagi jalus ka olnud. Ma ausalt öeldes väldin Escarlatalt mingite palvete või asjade küsimist, sest mul on alati tunne, et ta tahaks mind sel hetkel maha lüüa. Ta ei tundu kuigi terve närvikavaga inimene. Näiteks tuli ta ükskord tööle nuttes ning seepeale kui ma küsisin, et kas kõik okei ja mulle nähvati, et ta ei taha rääkida, olin ma ilmselgelt seisukohal, et okei, ma enam ei sega ning mul on ka ausalt öeldes ükskõik. Ja siis ma olengi hakanud rohkem abi küsima Marisalt või Raquelilt, kui midagi vaja. Näiteks nemad on mulle palju rohkem asju Centro 14 ja kõiksuguste sealsete toimingute kohta õpetanud kui inimene, kes seda tegelikult oleks pidanud tegema.
Sellega seoses meenus mulle ükspäev see, kuidas Escarlata tuli mulle ütlema, et miks ma üldse ei räägi temaga. Ausalt öeldes pole mul selleks mingit tahtmist oma isiklikku elu temaga jagada. Ta on jäänud mulle kolleegi staatusesse ning kui mul on ikkagi vaja kellegagi oma muresid või rõõme jagada, siis on mul teised inimesed selleks. Näen, et mul pole sellist suhet temaga vaja ning olen õnnelik, et ei olnud temaga mingeid suuri sõbra suhteid arendanud, sest näete, mis nüüd täna välja tuli. Et ta vaikselt, vaikselt on mulle pidevalt valetanud.
Ja kui ma kõik selle asja olin ära seletanud Fernandole, siis ütles Fernando mulle otse välja, et ega talle ka Escarlata väga ei meeldi ning ausalt öeldes pole kunagi meeldinud. Ja talle on alati tundunud, et Escarlata suu muudkui suitseb ja sealt võib kuulda vaid suuri valesid.
Minul oli selleks hetkeks juba tunne, et tore-tore. Mida veel mu kõrvad kuulma peavad.
Järgmise teemana tulid kõneaineks minu tunnid. Ütlesin, et tahaksin teha kaks gruppi, kuna liiga erinev tase on, kuid mul ei lubata seda teha, sest minu koormus oleks liiga suur nende arust ja jumal teab, mis veel. Üritasin siis seletada, et aga kellele need tunnid on ja miks. Kas Centro 14-le, et lihtsalt plusspunkt kirja saada või noortele, kes peaksid kursuse lõppedes paremini inglise keelt oskama? Ja kõigile on see ju selge, et väiksema grupi puhul õpitakse ja arenetakse rohkem. Muuseas Montse ütles mulle seepeale, et nad teevad alati grupid alguses nii suureks, kuna nagunii osad ei hakka käima. Mis loogika see on? Ja siis Fernando seletas mulle üldse natukene tagamaid, kuidas käib see programmi tegemine. Montse valib neid õpetajaid-juhendajaid, keda isiklikult tunneb ning keda võib nimetada tema sõpradeks-sõbrannadeks. Ja seetõttu on ka aastast aastasse samad tunnid ja töötoad. Fernandol näiteks siinkohal pole mingit sõnaõigust, vaid programmi kinnitab Laura. Sellest hoolimata jagasin Fernandoga ka oma eelmise inglise keele kursuse kogemusi, kus õpetajal polnud ei materjale ega teadnud ta mida teha. Fernando oskas selle peale vaid ohata.
Sinna meie tänane vestlus aga ka jäi. Homme läheme me koos lõunale ning arutame veel asju edasi. Ausalt öeldes on mul päris huvitav kuulata, mis siin toimub. See-eest peab meie jutt kõik omavahele jääma, sest kui keegi peaks teada saama, et ma olen Fernandoga vahepeal kõigest rääkinud, siis võib päris palju pahandust tekkida. Aga mul on väga hea meel, et ma temaga täna kokku jooksin ning meil see vestlus oli! Nii mõnigi küsimus mu peas sai lahenduse.
Kuid ärge nüüd muretsege, et mul siin halb oleks või midagi. Lihtsalt siin on hakanud sündima igast imelikke asju. Aga mulle endiselt meeldib siin ja iga päevaga naudin oma tunde rohkem ja rohkem. Ma ikka olen vist loodud noortega töötama!
Lihtsalt Escarlataga on nüüd nii nagu on. Olen saanud omale vale inimese tuutoriks, kuigi alguses tundus justkui kõik roosiline. See-eest olen leidnud omale teised inimesed, kes mind rohkem aitavad - Raquel, Marisa ja Fernando!
No comments:
Post a Comment