Tortilla de patatas

Järgmine retsept on pühendusega mu emale, kes usinasti kodus hispaania toite hakkab proovima teha....

Tortilla de patatas ehk kõige-kõige tüüpilisem ja kuulsam toit Hispaanias peale paella

Koosneb munadest, kartulist ning sibulast ning tegemist on omletiga. Ei, tortilla ei ole see chipsi laadne asi, mida Mehhikos süüakse. Meil on tortilla omlett!

Kuidas teha:

Kogused sõltuvad sellest mitmele inimesele tegema hakatakse. Tegemist on hästi lihtsa toiduga seega ei pea kartma, et see välja ei tule! Ja odav ning tervislik on teine veel pealekauba.

Võtad kartulid, hakid õhukesteks viilakateks ja parajateks suurusteks. Võtad sibula, hakid sellega ära, näiteks täitsa tavalisteks väikesteks tükkideks. Võtad kõrgema äärega panni, paned sinna päris palju õli. Viskad kartuli ja sibula pannile. Küpsetad mõlemad madalal tulel pehmeks. Valad ära üleliigse õli (mina teen seda enamasti läbi sõela). Klopid ära paraja portsu mune (vastavalt siis sellele palju sul seda kartuli-sibula kraami on) ning maitsestad soola-pipra ja kui isu on siis veel millegagi. Paned kartuli-sibula tagasi tulele, viskad peale munaolluse. Ja küpsetad edasi nagu tavalist omletti. Ja valmis ta ongi. 

Kõrvale teen ma tavaliselt värske salati. Taimetoitlane nagu ma olen. Kes soovib liha, siis grillige liha ka juurde!

Nämm....tahaks nüüd kohe seda tortillat!

Teisipäev = ekskursioonipäev

Järgmine teisipäev pole mul tööle asja, kuna läheme keeletundide kambaga ekskursioonile Quadalesti ja Arco de Noesse. Need pidavat olema ilusad väikesed mägikülad Benidormi lähedal. Lisaks külastame veel mingisugust loomade varjupaika-loomaaeda.

Ja see lõbu on kõik täitsa tasuta! Can't wait!!!

Mi Barca - campeon de Copa!

Eilne õhtu oli kõikidele hispaanlastele väga tähtis! Miks? Sest toimus Final Copa del Rey ehk kohaliku meistriliiga finaal! Mängisid FC Barcelona ja Athletic de Bilbao! Meie Barca võitis 4-1!!! Me oleme campeones (tsempionid)!!!

Mõtlesime Mariaga kaua, kas minna välja kusagile baari mängu vaatama või ei. Kuna me mõlemad jõudsime koju alles poole üheksa-üheksa vahel, siis otsustasime jääda koju, vaadata rahulikult mängu ning Barca võidu puhul minna Plaza de Lucerosele tähistama. Baari minek oleks küll hea variant olnud, et mõnus elamus saada, kuid sellisel kellaajal, millal me koju jõudsime, olid kõik baarid juba ootusärevuses fänne puupüsti täis ning me oleks pidanud mängu vaatama püstijalu. See aga ei tulnud kõne allagi, sest Maria ja mina olime mõlemad surmväsinud - kevad on oma töö teinud :)

Ja nii me siis kogunesime kolmekesi kella kümne paiku suurde tuppa. Maria ja mina Barca poolt, Teresa Athleticu poolt. Koos meiega oli üle maailma teleri ette naelutatud 10 miljonit jalgpallifänni!

Mäng algas. Me polnud saanud õigesti kohta sissegi veel võtta, kui Athletic lõi värava. Kujutage nüüd ette seda Teresa rõõmu, mis siis valitses! Ta oli juba surmkindel, et tema meeskond võidab ning meie võime ära minna magama. Viisakalt öeldes saatsime ta metsa ja ütlesime, et kes viimasena naerab, naerab paremini!

Mängu algus oli tõesti natukene nutune. 25. minutiks oli ka juba Maria kindel, et Atletico võidab ning võime ära magama minna. Meie Plaza de Lucerole minekust ei tule jälle midagi välja. Minule tegi see muidugi nalja - üle poole mängust oli veel ees ning juba antakse alla! Aga varsti-varsti tuli kergendus, kui meie Barca viigistas seisu! Teresa lahkus selle peale toast...

Ja siis tuli vaheaeg ja peale seda läks kõik ainult ülesmäge. Üks värva, teine veel. Kolmas veel. Seis 4-1. Athleticu tehti maatasa!!! Siis läks juba vaatamine igavaks ning jutt läks paratamatult jalgpalluritele ning milline jalgpallur kellelegi kõige rohkem meeldib :)

Mariale meeldib üle kõige Barca treener Josep Guardiola. Guardiola oli juba pubekaeast Maria suur armastus. Tal olid tema posterid toa seinale kleebitud. Maria rääkis, et ükspäev kuulis tema ema, kuidas Maria üksinda oma toas räägib. Läks siis ema uksele koputama, et küsida, kellega tüdruk nii usinalt jutustab. Ema astus sisse, Maria seisis Guardiola plakati ees. Ema küsis - kellega sa räägid, Maria? Maria vastas nagu see oleks iseenesestmõistetav - oma Guardiolaga! Ema arvas seepeale, et laps on puhta hulluks läinud. Kui Maria esimese auto sai, siis riputas ta peegli külge Guardiola pildi. Ja siis ükspäev sõitis ta koos oma isaga poodi, väike pildike uhkelt rippumas ning kõikumas. Isa küsis seepeale, et miks sul Guardiola pilt siin on - kas see ei häiri su sõitmist? Maria muidugi vaatas selle peale isa natukene kahtlaselt ja ütles, et kuidas ta üldse võib midagi sellist küsida. Guardiola on tema eluarmastus ning läheb temaga kõikjale...

Teresa lemmik on Christiano Ronaldo. Olevat nii nii ilus poiss!!! 

Mina ütlesin, et minul pole nagu ühtegi südamelähedast. Selle peale hakati pakkuma kõiksuguseid jalgpallureid, küll valgenahalisi, tõmmusid ja musti, Euroopast või Aafrikast...ja siis kui ma nende kõikidele pakkumistele ei ütlesin, otsustati, et küsivad mult mõne kuu pärast uuesti, kui ma rohkem selles jalgpalli maailmas sees olen. Sest nemad ei mõista, et mulle ükski ei sümpatiseeri. No kuulge, pakuti David Beckhami, kes on täielik ilueedi! Ja mulle loeti sõnad peale, et ma hakkaks nüüd jalgpalli vaatama selle pilguga, et kes mulle ikka meeldida võiks...

Kümme minutit enne mängu lõppu hakkasid kõik staadionil juba võidulaulu laulma, tänavatel inimesed karjuma ning paugutama! Politsei pani end valmis, kuna nüüd oli juba kindel, et läheb mürgliks! Kõlas lõpuvile, võit! Võit!!! Barcelona on campeon de Copa!

Teresa lahkus toast uuesti. Meie hõõrusime talle tublisti oma võitu muidugi nina alla. 

Ootasime ära autasustamise, panime riidesse ning hakkasime Plaza de Lucerose poole liikuma. Alicantes on komme, et kui võidab Barcelona, siis kogunetakse ühele suurima purskkaevuga väljakule - Plaza de Luceros -  mis on meie majast ca kahesaja - kolmesaja meetri kaugusel. Ja siis lauldakse ja pidutsetakse seal ning üritatakse purskkaevu suplema minna. Tänavad on kinni, rahvas möllab, politsei on valvel! Kogu purskkaevu ümbrus oli aedadega kinni kaetud - kellel vaja, et paarsada inimest kallilt renoveeritud purskkaevu hüpata tahavad! Küsisin Marialt, et mis värk selle purskkaevuga on ning ta ütles, et päris täpselt ei teagi, kuid alati peale tähtsaid finaale minnakse purkkaevu suplema!

Alguses ma ikka arvasin, et need hispaanlased on parajalt ära pööranud, aga peale 10 minutit seal õhustikus hakkasin minagi ära keerama. See on nii lahe feeling ning õhustik! Palusin ühelt onult Barca lippu ja siis hüppasime ja laulsime Mariaga ringi! Ja nii kella kaheni hommikul. Siis leidsime, et peaks natuke magama ka, kuna homme ikkagi tööpäev. Meie lahkusime, pidulised pidutsesid edasi....

Ma ei kujuta ette, mis tänasel ööl Barcelonas toimus! Hommikul uudistest nägin, et hullumaja oli olnud, isegi läks märuliks! Üks päev ma lähen tähtsa Barca mängu ajal Barcasse, et seda feelingut saada, mis pärast mängu toimub!

Campeon, campeon, ole, ole, ole!

Barca, Barca, Barca!!!

Fänne oli kõiksuguseid - noori-vanu, poisse-tüdrukuid, mehi-naisi, valgenahalisi-mustanahalisi. Nagu näha sport elimineerib kõik barjäärid ning ollakse üks suur pere! Sealhulgas meie :) Lauldi, tantsiti, lehvitati lippudega, kallistati, hüpati, rõõmustati ning napsutati...

Võidutants hispaanlaste moodi! Sellist ringihüppamist ja kargamist pole juba ammu kohanud...

Nuestro Barca!!! (meie Barca)

Isegi kõige väiksemad fännid olid kell kaks öösel tiptop vormis ning oma isside-onudega kaasas, laulmas ja karjumas. Ainult see väikemees oli kuidagi veidike mõtlik...

Täna õhtuks olen ma ilmselgelt läbi kui läti raha! Aga praegu veel tuju hea ning isegi silm ei vaju kinni. Kuigi täna oli üle hulga aja päev, mil ma kell seitse iseenesest silma lahti ei teinud, vaid äratuskella plärina peale end surnuks ehmatasin :) Õnneks on minu aknad maja hoovi poole ning sain kella kolmest sõba silmale. Maria aga ei saanud enne kella nelja magama, kuna mingid kutid olid täpselt tema akna alla laulma tulnud ning tema aknad on täpselt tänava poole...

Sellest hoolimata - venga, Barca!!!

Curso de creacion de empresas

Iga kuu alguses antakse minu organisatsiooni poolt välja pisikest infolehte Agenda, kus on kirjas erinevaid võimalusi: kursused, workshopid, rahvusvahelised projektid, vabatahtlikud, suvelaagrid jpm. 

Maikuu Agendast leidsin omale ühe huvipakkuva kursuse - Curso de creacion de empresas jovenes - kursus kus õpetatakse noori, kuidas alustada oma firmat. Otse loomulikult see huvitab mind. Nüüd, kus olen omale firma Eestis asutanud, on päris tore õppida, kuidas see ka siin käib!

Kursust korraldab Instituto Valenciano de la Juventud ehk Valencia noorteinstituut. Aset leiab see aga Alicantes - meie keskuses. Sisaldab järgmist: kuidas koostada äriplaani, juriidiilised "takistused" ja toimingud, marketing ning distributsioon, müügitehnikad, töölepingud, tehingud, reeglid ettevõtjatele jne. Kursus mõeldud 18-35-aastastele noortele (mind ikka ajab siin naerma, et nooreks inimeseks peetakse siin kuni 35-aastast). 

Rääkisin Escarlatale, et tahan osaleda! Tema ütles otse loomulikult, lase käia kui kohti on! Nii ma siis reedel sinna kirjutasingi, et sooviks osaleda ja kas veel kohti on. Esmaspäevaks ei olnud vastust, teisipäevaks ka mitte. Hakkasin eestlaslikult kärsituks juba minema. Ütlesin juba Escarlatale, et kuule helistame sinna ja küsime mis värk on. Sest ma TÕESTI tahan seal osaleda ja ma ei viitsi, et see koht käest lipsab, kuna hispaanlased ei viitsi e-maili lugeda! Escarlata naeris ja ütles, et ootame veel päeva. 

Ja täna siis helistatigi mulle. Ja ma olen nüüd kirjas! Jeeee! Juuni esimene nädal läheb nüüd kursusel osalemise tähe all. 1-5. juuni kell 10-14 saan targaks ning teadjaks, kuidas käib eraettevõtlus siin pool sood....

Kiire - kes oleks seda osanud arvata!

Huh. Teate inimesed, mul on siin tööl isegi kiireks läinud. Kes oleks seda osanud arvata :)

Ma olen nüüd täiesti rohelise tule saanud oma loengutele-töötubadele. Juuli, august ja september toimuvad Centro 14-s minu juhendamisel inglise keele tunnid ning meedia ja ajakirjanduse teemalised töötoad. Nüüd ma siis olengi kiiresti-kiiresti kokku panemas programmi, eelarvet ja koostan loengumaterjale. Aga mulle meeldib!

Samuti olen tegelenud oma noorsoovahetuse projekti väikeste muudatustega. Peame selle varsti jälle Valenciasse teele panema.

Lisaks olen ma tubli ning isegi niivõrd rahul ollakse minuga, et mind saadetakse reedel Escarlata asemel ühele konverentsile vabatahtliku teenistusest rääkima ning ettekannet tegema! Jei. 

Tundub, et mu igapäevategemised lähevad siin aina põnevamaks!!!!

SOS-antibeebipillid käsimüügiravimiteks

Meil on siin kahel viimasel päeval palju poleemikat tekitanud vana hea abordi teema. Nimelt suhtutakse aborti siin maal väga halvasti, kuid nüüd otsustas valitsus, et SOS-antibeebipille hakatakse müüma käsimüügiravimitena apteekides. Eelnevalt olid need saadaval vaid retsepti alusel.

Põhjuseks, miks hakatakse neid pille apteekides müüma on see, et Hispaanias tehakse aastas 112 000 aborti ning teatavasti on ikka veel abordid kohati ohtlikud naistele ning nende tervisele. Eriti veel siis, kui aborti minnakse tegema niiöelda nurgatagusesse haiglasse või jumal teab millise "hiina eraarsti" korterisse. 

Ja siis Teresa ja Maria arutasid, et kas see on hea või mitte. Leidsid, et vist ikka parem kui pidevalt aborti teha. Kuigi ega ka need SOS pillid kuigi head organismile ei ole. Ja siis uurisid minult, et kas Eestis saab neid ka niisama. Ütlesin, et jah, juba vähemalt 6 aastat või nii. Ja et pole see midagi halba meie ühiskonnale teinud. 

Vaatame, mis sellest asjast edasi saab.

Perdidos en la tribu

Lubasin kirjutada natukene meie ühest uuest tõsielusarjast "Perdidos en la tribu" ehk Kadunud hõimu. 

See on tõsieluseriaal, mis algas pühapäeval. Point on selles, et kolm hispaania perekonda pandi kolme erinevasse hõimu elama - üks Indoneesias, teine Kalahari kõrbes ning kolmas Nigeerias koos kohaliku hõimuga. 

Vastu peavad nad seal pidama 21 päeva ning kõige paremini kohanenud perekond võidab 120 000 eurot. Mida kõike raha nimel tegema ei hakata!

Alguses ei öeldud ühelegi perekonnale, kuhu nad minema hakkavad. Ja siis küsiti, et no mis te arvate, kuhu te lähete? Ja siis need perekonnad arutasid omaette vaikselt unistades, et oh, mind ootab kindlasti nelja tärni hotell, valged linad, üksik rand, värksed puuviljad ja kokteilid. Ja oh seda üllatust siis, kui nad väikese savionnide juurde maha visati ning nad teada said, et järgmised 3 nädalat tuleb neil elada koos hõimudega ning õppida kõike igapäevast, mida hõimud teevad!

Ühe hõimu kodu näeb välja täpselt samasugune nagu minu masai küla, kui Keeniat külastasin. 

Sellises savionnis nad elavadki:

Ja ütleme nii, et ma pole juba tükk aega nii palju naerda saanud kui pühapäeva õhtul seda seriaali vaadates. See on ikka hullult koomiline, kuidas nad seal asju tegid ning üksteisele käte ja jalgadega asju selgeks üritasid teha! Kõht oli lausa kõveras!!! Ja tundub et iga kord läheb ikka naljakamaks ja huvitavamaks. Okei, ma tean, et pole ilus teiste "kannatuse" üle mugavalt diivanil istudes itsitada, aga mis siis - ise nad ronisid sinna! Mina poleks selleks valmis elu sees. Üks päev maksimum.

Kas te kujutate ette, et elate kolm nädalat selliste tüüpidega? Mina ausalt öeldes ei kujuta...

Pildil: minu masaid minu Keenia külastuselt...

Mõned hetked, mis mulle eriti hästi meelde jäid. Üks perekond võttis välja täispuhutava maakera ja üritasid seletada hõimule, kust nad pärit on ja kus nad praegu on. Ja siis need hõimu liikmed ei saanud midagi aru - kuidas saab nende riik olla mingil pallil, kui nende riik on nende jalge all?!

Ülitore oli ka see, kuidas esimesel päeval pani hõimu pealik hispaania pere peale ära, et tema kaks tütart ikka peaks nüüd tema poegadega abielluma ning et mees peaks ikka olema vähemalt kahe naisega abielus - kuidas siis nii, et kellelgi ainult üks naine on!? Vastuvõetamatu, naisel on siis liiga palju mõjuvõimu, ikka vähemalt kaks naist on korralikul mehel!

Lisaks üritasid naised hõimu naistele selgeks teha, mis on Always ja Tampax. No see oli ennekuulmatu. Ja siis küsisid pärast hõimu naistelt - noh, kummad teile rohkem meeldivad? Ja siis need hõimu naised vaatasid kui idioote, et mingite sidemete ja pulkadega ringi sahmerdavad. 

Ja kuidas kõrbehõim esimest korda kala nägi ning seda sööma hakkas. Üldiselt on hõimus nii, et kui hõimupea heaks kiidab, siis söövad / teevad kõik seda, mida heaks kiideti. Isegi siis, kui sul mingit valikut pole. 

Ja siis olid need hetked, mis minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Loomade ohverdamised. Kuidas lihtsalt tapeti ära kits, nüliti paljaks ning toorelt sööma hakati. Öäk!!! Seda ei suutnud ma vaadata. Lisaks kuidas Indoneesia hõim oma rituaali käigus kukel kaela kahe korra keeras ning siis pool elavat kukke lõkke kohal küpsetas ja pärast sisikonna järgi tulevikku ennustasid. See oli liiga julm minu jaoks ning ka hispaanlaste jaoks. 

Iga seeria lõpus on ka niiöelda kohtuotsuse osa, kus hõim räägib, mida tehti hästi ja mida halvasti, jagatakse preemiaid ja karistusi. 

Tundub aga, et esimene osa oli naljanumber järgnevate kõrval. Sest reklaamist juba eile nägin, kuidas järgmisest osas kõik paaniliselt nutavad ja karjuvad.....järgmise pühapäevani. ei suuda oodata. 

Täielik spordinädal...

Käesolev nädal on meil täielik spordinädal. Kolm suurt sündmust ümberringi. Kõik spordihuvilised  hispaanlased on ilmselt see nädal teleri külge naelutatud. 

Kõigepealt kõige tähtsam. Maria ja minu jaoks.

Final de la Copa del Rey

Pühapäeval mängis FC Barcelona Villa Realiga. See oli esimene võimalus Barcale võita meistritiitel. Läks luhta, mäng lõppes seisul 3-3. Nüüd on järgmine võimalus - kolmapäeval kell 22 algab mäng Barca ja Atletico de Bilbao vahel. Valencias. Suured ettevalmistused selleks hoogsalt käivad ning kõik on jube elevil. Ka meie valmistume selle mängu vaatamiseks, sest kui Barca peaks võitma, siis läheb meil Alicantes ikka päris põrguks lahti. On tava minna Plaza de Lucerole purskkaevu sulistama :)

Ma väga loodan, et Barca võidab ning ma saan näha kogu seda kisa kära ja eufooriat, mis siis aset leidma hakkab. Ja isegi vaatamata sellele, et neljapäev tõotab tulla väga unine päev!!!

Mutua Madrilena Madrid Open 2009

Sellel nädalal leiab aset ka Madriidi tenniseturniir. Ja kuna seal osaleb miljon hispaania tennisisti ning püha-Rafa, siis on see järgmine A ja O sel nädalal. Mulle meeldib. Tennist näidatakse telkust nüüd ka söögi alla ja söögi peale. Mu roomydele see vist väga ei sümpatiseeri, kuid ausalt öeldes ei huvita. Elavad üle. 

El circuito Audi MedCup

See on tähtis asi alicantinodele ning Alicantele. 12.-17. mai on sii järjekordne suur regatt, millest võtab osa 19 jahti ning 250 võistlejat. See on juba kolmas kord, kui Alicante Audi Medcupi võõrustab. Sadamas toimub selle puhul igast üritusi. Sõitmised algavad homme, lähen ükspäev vaatan siesta ajal, kas on mõnda paati ka näha!

Aga see nädal tõotab kulgeda spordinädala tähe all...

Minu esimene konsultatsioon hispaania keeles

Tänasest hakkasid mul ametlikud konsultatsioonid vabatahtliku teenistusest. Ja seda kõike hispaania keeles!

Esimene konsultatsioon oli kell kümme Pabloga. Väike pabin oli ikka sees, sest vahel vara hommikul ei suuda veel väga hispaania keeles rääkida, aga polnudki paha. Kõik läks suurepäraselt. Ainuke asi on, et raske on inimesele seletada asju, kui ta ei tea, milline riik teda huvitab või milline projekt. No mingit aimu võiks ju ikka olla, kuhu sa minna tahad....

Ja nüüd on järgmine kell 12 ja üks veel praegu kokku lepitud neljapäevaks. Igatahes saan sellega ilmselt suurepäraselt hakkama. Vähemalt tundub nii!

Minu tagasihoidlik nädalavahetus

Minu nädalavahetusest. Tulen tunnistada, et seekord oli minu nädalavahetus väga tagasihoidlik. Seda võib kirjeldada sõnadega: puhkus, puhkus ja veelkord puhkus. 

Reedel tegin sõna otseses mõttes mitte midagit. Läksin küll korraks šoppama mõeldes, et oleks vaja paar suvist pluusi-topi osta, aga naasesin ainult ühe kätekreemiga, mida hädasti vaja oli. Mõnus raha kokkuhoid. Eks ma lähen mõni teine nädal uuele ringile. Ja siis vaatasin õhtul filmi Da Vinci kood, mis hispaania keeles vaadatuna tundus kohati ikka paras segapudrujakapsad. 

Laupäeval oli mul järjekordne kokanduskursus. Mulle on ausalt öeldes need täiega meeldima hakanud. Mõnus viis hommikut alustada - kokates ning pläkutades. Need hommikud on ikka parajalt naljakad - nii mõnigi roomab kohale pool tundi hiljem, kuna eelmine päev oli väljas käidud! Palju õnne neile. Õnneks on meil selline omamoodi kamp, kes hakkab alati kella 11 paiku õlut lürpima nii et saavad alati peaparandust :)

Lisaks mulle meeldib, et enam mul pole ka mingit keelebarjääri. Saan kõigiga vabalt pläkutada. Mulle eriti meeldivad kolm tüüpi: Luis, Juan Luis ja Ana. Nendega on igati fun. Lubasid hakata ka minu inglise keele tundides suvel käima, kui kellaaeg neile sobib. Eks näis.

Seekordses tunnis tegime lasanget. Oli hea, aga kodus ema tehtud on ikka parem. Saan järgmine kord teile ka retsepti anda. Meil nii, et teeme asjad ära ja retsepti saame järgmine kord. Siinkohal, aga võin kirjutada eelmiste tundide retseptidest:

Lentejas con chorizo (läätsed chorizoga)

Komponendid:

400 gr läätsesid

150 gr chorizo (ilmselt tuleb see asendada nt peperoni suitsuvorstiga)

1 sibul

2 porgandit

1 tomat

2 keksmist kartulit

1 itaalia paprika

3-4 küüslaugu küünt

safran, loorber, oliiviõli, suhkur, vesi

Kuidas teha:

Läätsed tuleb veeta potis koos sibula, paprika, tomatiga (kõik ühes tükis) ning porgandiga (lõigatud viiludeks), lisatud ka loorber ja küüslauk. 

Kui hakkab keema minema, siis tuleb korjata pealt vaht, panna chorizo (lõigatud viiludeks), kartulid (tükkideks lõigatult), sool, natukene õli ja safranit. 

Kaas peale ning umbes pool tundi ja valma.

Lihtne ja odav söök mida hispaanlased tavaliselt talvel söövad.

Boquerones adobados (marineeritud anšoovised)

Komponendid:

500 gr anšooviseid

2-3 küüslauguküünt

250 ml veiniäädikat

petersell, jahu, sool ja oliiviõli

Kuidas teha:

Puhasta kalad - pea otsast ära ja kõht lahti. 

Lõika küüslauk viiludeks, pane mõnda anumasse koos peterselli, äädika ja anšoovistega. Las nad marineerivad end 45-60 minutit olenevalt sellest, kui tugevat maitset tahate. 

Siis tuleb võtta kõrge äärega pann, panna sinna ohtralt õli. Kuumutada mõnusale temperatuurile. Siis võtta kalad, keerata naad jahus ning pannile praadima. Pärast panna natukeseks sõelale nirguma, et üleliigne õli ära voolaks. 

Mulle need meeldivad. Väga hea. Natuke sidrunit pärast peale ja voila. Siin on anšoovised väga odavad, ei tea, kuidas eestis nende saamisega lugu on.

Asado de pollo al horno (ahjukana)

Komponendid:

4 koiba ja tiiba kana

6-8 keskmist kartulit

2 tomatit

1 baklažaan

1 sibul

2 küüslauguküünt

2 loorberi lehte

pipar, sool, till, seedripähklid, petersell, oliiviõli ja valge vein

Kuidas teha:

Baklažaan lõigata viiludeks. Puhastada kana. Tomat lõigata neljaks tükiks, sibul rõngasteks. Kartulid võib lõigata nii tükkideks kui viiludeks, kuidas soov on. 

Võtta ahjuvorm, panna sinna õli. Siis panna kõik komponendid ahjuvormi. Panna soola, pipart, tilli, pähkleid, loorberi ja veini. 

180 kraadi juures ahjus ca 1 tund. Ja jällegi valmis. Hispaanlased söövad sellist asja jällegi peamiselt talvel.

Ja siis peale oma kokanduskursust käisin turul ja poodides, et järgmise nädala kraam kokku kuhjata. Mulle on nii hakanud meeldima turul käimised. Mõnus. Kindlasti üks asi, millest hakkan Eesti naasedes puudust tundma. 

Siis käisin veel jooksmas, tegelesin ühe projekti kirjutamisega ja vaatasime filmi õhtul. 

Pühapäeval käisin korraks rannas. Lugesin raamatut. Maria andis mulle ühe inglise keelse Paulo Coelho raamatu, aga see oli surmigav. Seejärel oli mul Skype'imise kohting oma ema ja vanaemaga, millest ei tulnud midagi suurt välja, kuna see wifi-poiss siin Hispaanias ajab lihtsalt vihale. Või on süüd madriidikad  või poolakad, kes ühenduse poole tee peal ära hammustavad. Oeh. Tahan eesti wifit!!!

Ja õhtul tegelesime Mariaga ühe uue seriaali vaatamisega, millest kirjutan hiljem...

Maksud

Keegi kunagi küsis kui suured on meil maksud, mis palkadest maha arvestatakse. Ma vahepeal unustasin selel teema täiesti ära, minu vabandused.

Igatahes ma nüüd eile uurisin Marialt seda asja. Ja see kõik sõltub sellest, millise lepinguga töötatakse. Aga kõik kokkuvõtted jääb sinna 20-25% vahele.