Perdidos en la tribu

Lubasin kirjutada natukene meie ühest uuest tõsielusarjast "Perdidos en la tribu" ehk Kadunud hõimu. 

See on tõsieluseriaal, mis algas pühapäeval. Point on selles, et kolm hispaania perekonda pandi kolme erinevasse hõimu elama - üks Indoneesias, teine Kalahari kõrbes ning kolmas Nigeerias koos kohaliku hõimuga. 

Vastu peavad nad seal pidama 21 päeva ning kõige paremini kohanenud perekond võidab 120 000 eurot. Mida kõike raha nimel tegema ei hakata!

Alguses ei öeldud ühelegi perekonnale, kuhu nad minema hakkavad. Ja siis küsiti, et no mis te arvate, kuhu te lähete? Ja siis need perekonnad arutasid omaette vaikselt unistades, et oh, mind ootab kindlasti nelja tärni hotell, valged linad, üksik rand, värksed puuviljad ja kokteilid. Ja oh seda üllatust siis, kui nad väikese savionnide juurde maha visati ning nad teada said, et järgmised 3 nädalat tuleb neil elada koos hõimudega ning õppida kõike igapäevast, mida hõimud teevad!

Ühe hõimu kodu näeb välja täpselt samasugune nagu minu masai küla, kui Keeniat külastasin. 

Sellises savionnis nad elavadki:

Ja ütleme nii, et ma pole juba tükk aega nii palju naerda saanud kui pühapäeva õhtul seda seriaali vaadates. See on ikka hullult koomiline, kuidas nad seal asju tegid ning üksteisele käte ja jalgadega asju selgeks üritasid teha! Kõht oli lausa kõveras!!! Ja tundub et iga kord läheb ikka naljakamaks ja huvitavamaks. Okei, ma tean, et pole ilus teiste "kannatuse" üle mugavalt diivanil istudes itsitada, aga mis siis - ise nad ronisid sinna! Mina poleks selleks valmis elu sees. Üks päev maksimum.

Kas te kujutate ette, et elate kolm nädalat selliste tüüpidega? Mina ausalt öeldes ei kujuta...

Pildil: minu masaid minu Keenia külastuselt...

Mõned hetked, mis mulle eriti hästi meelde jäid. Üks perekond võttis välja täispuhutava maakera ja üritasid seletada hõimule, kust nad pärit on ja kus nad praegu on. Ja siis need hõimu liikmed ei saanud midagi aru - kuidas saab nende riik olla mingil pallil, kui nende riik on nende jalge all?!

Ülitore oli ka see, kuidas esimesel päeval pani hõimu pealik hispaania pere peale ära, et tema kaks tütart ikka peaks nüüd tema poegadega abielluma ning et mees peaks ikka olema vähemalt kahe naisega abielus - kuidas siis nii, et kellelgi ainult üks naine on!? Vastuvõetamatu, naisel on siis liiga palju mõjuvõimu, ikka vähemalt kaks naist on korralikul mehel!

Lisaks üritasid naised hõimu naistele selgeks teha, mis on Always ja Tampax. No see oli ennekuulmatu. Ja siis küsisid pärast hõimu naistelt - noh, kummad teile rohkem meeldivad? Ja siis need hõimu naised vaatasid kui idioote, et mingite sidemete ja pulkadega ringi sahmerdavad. 

Ja kuidas kõrbehõim esimest korda kala nägi ning seda sööma hakkas. Üldiselt on hõimus nii, et kui hõimupea heaks kiidab, siis söövad / teevad kõik seda, mida heaks kiideti. Isegi siis, kui sul mingit valikut pole. 

Ja siis olid need hetked, mis minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Loomade ohverdamised. Kuidas lihtsalt tapeti ära kits, nüliti paljaks ning toorelt sööma hakati. Öäk!!! Seda ei suutnud ma vaadata. Lisaks kuidas Indoneesia hõim oma rituaali käigus kukel kaela kahe korra keeras ning siis pool elavat kukke lõkke kohal küpsetas ja pärast sisikonna järgi tulevikku ennustasid. See oli liiga julm minu jaoks ning ka hispaanlaste jaoks. 

Iga seeria lõpus on ka niiöelda kohtuotsuse osa, kus hõim räägib, mida tehti hästi ja mida halvasti, jagatakse preemiaid ja karistusi. 

Tundub aga, et esimene osa oli naljanumber järgnevate kõrval. Sest reklaamist juba eile nägin, kuidas järgmisest osas kõik paaniliselt nutavad ja karjuvad.....järgmise pühapäevani. ei suuda oodata.