Päikene paistab ja loodus rõkkab, kätte jõudnud suvi!

Meil on tagasi tulnud suvi!!! Päikese käes näitas kraad kell 16 32 kraadi - mõnus laupäev rannas võrkpalli mängides veedetud! Otsustasin, et tuleks ikka seda viimast päikest püüdmas käia - äkki varsti enam pole ning jumal teab, millal Eestisse tulles seda päikest taas näeb!
Kui te nüüd tunnete end natukene kadedana, siis selle peatüki eesmärgiks oligi teis seda kadedust teis tekitada. Nautige vihma ning külmust!
Väike My

Minu püha viha

Ma olen tähele pannud, et ma olen hakanud siin elades rohkem püha viha täis minema. See-eest ma siinkohal täpsustaks, mida ma pühaks vihaks pean. Minu jaoks ei ole püha viha midagi halba – see ei ole nagu tavaline viha, kus inimesed on ilmselgelt millegi peale väga-väga kurjad. Minu jaoks on püha viha märk sellest, et mulle lähevad asjad korda ning ma pole kõige suhtes ükskõikne ja tuim. Sõbrad ütlevad mulle pidevalt, et ma olen hullult temperamentseks muutunud. Muudkui vehiks käte ja jalgadega ning seletaks. Eesti sõbrad on hakanud mulle rohkem ütlema, et võta üks chill bill, Triin. Mina seletan vastu, et pole mul häda midagi, ma tegelikult pole üldse vihane, aga mu püha viha näitab, et mulle lähevad asjad korda. Eks te öelge mulle Eestis, kas ma olen temperamentsemaks muutunud või ei, kuid mulle ausalt öeldes mu püha viha on hakanud meeldima. Olen aru saanud, et see on märk sellest, et mu süda on õigel kohal ning ma teen asju hingega...

Okastraat vallutas kurgu ning hääl kõlas kui traktoril

Eelmise nädala esmaspäeval pidin ma vaikselt otsi andma hakkama. Tundus justkui oleksin ma okastraati neelanud (mulle nii väga meeldib Liisa leiutis kurguvalule) ning häälest polnud halli haisugi. Kui ma teisipäeval tööle läksin, siis mõtlesid kõik, et ma olen puhta laip. Mõte ei töötanud ning ega minust suurt asja ei olnud, kui nüüd päris aus olla. Sellest hoolimata keeldusin ma end haigeks kuulutamast ning reipalt marssisin igal pool ringi ning tegin kõik see kõige paremat nägu, mis tol hetkel võimalik. Töölt koju minnes soovitas mu pika hääleta olemise kurtmise peale Karmo, et mina tee teed Jägermeistriga. Seda kraami mul nüüd külmikus küll igapäevaselt ole – ega ma siiski Eestis ela, kus see igal eestlasel tagavaraks olemas. Jumal teab, millal külmaks läheb ning väikest sisemist soojendust / turgutust vaja on. Aga siis tekkis mõte, et ehk ajab Vana Tallinn ka asja ära.
Jooksin kööki, keetsin vett ning meisterdasin omale siis tee Vana Tallinnaga. Alguses tundus päris võõras, kuid hiljem läks juba libedamalt. Peale esimest kruusitäit oli tõesti hääl märkimisväärselt parem ning isegi lakkamatule läkastamisele sai vahe sisse. Mõtlesin, et ega siis midagi, tuleb jätkata. Äkki tõesti see imerohi aitab. Enne tööle tagasi minekut tegin veel topsi oma hetke meelisjoogi kaasa ning lippasin tööle. Vahemärkusena siin veel, et kuna mul oli kurgus okastraadi efekt, siis ma ei saanud süüa ka mitte, ainult jogurt läks vaevu kurgust alla. Ja siis tööl olles avastasin, et ma vist ei pannud väga tähele, kui palju ma seda Vana Tallinnat topsi kallasin (rääkisin samal ajal telefoniga ning ei pööranud ilmselgelt sellele kuigi palju tähelepanu). Tulemuseks oli see, et peale topsi lõpetamist tundus mulle tööl olla märksa lõbusam, kuid arvutiekraan ei olnud ühti enam nii selge. Moraal: ära joo tühja kõhuga Vana Tallinna mürki.
Peale tööd mõtlesin veel ikka hispaania keele tundi ka minna. Mõeldud, tehtud. Kui ma rögisedes ning täiesti hääletuna klassi astusin, tahtis mind õppejõud välja visata, kuna kahtlustati, et mul on A-gripp (see kurikuulus seagripp, mida iga hispaanlane kardab kui tuld). Mina selle peale, et ei-ei, pole mul häda midagi ning las ma vaikselt tiksun siin oma maailmas. Isegi koju jõudes tundus seis üpriski normaalne, kuni jõudis kätte öö...
Ma lihtsalt ei saanud magada, läkastasin nagu segane. Seda enam ei saa kirjeldada kui köhimist ning ma isegi arvan, et poetasin oma Hispaania esimese pisara silmanurgast, kuna ma lihtsalt ei jaksanud enam. See oli küllaltki õudne. Ma ootasin pidevalt, et Teresa tuleb mu suud kinni teipima...Kell sai kaks, kolm, neli....siis ma vist jäin magama või kaotasin lihtsalt meelemärkuse.
Hommikul üles tõustes ei saanud ma maad ega ilma aru. Ikka oli Hr. Okastraat külas. Lisaks oli muutunud kategooriliselt minu hääletämber – peenikese siutsumise asemel oli nüüd kohal tõeline Traktor. Ma pole enne sellist häält enda seest välja saanud kui siis. Telefoni vastu võttes sai palju nalja – inimesed küsisid ikka mitu korda üle, kas saaks Triinuga rääkida ning mina siis üritasin seletada, et see olen mina. Mitte keegi ei tahtnud seda uskuda...See-eest tööl oli lõbus – häält mul ei olnud ning sain vaikselt oma asjade kallal nokitseda. Vahepeal käisin veel apteegis, kus mulle anti pihku hunnik rohtusid, mida ma siis suure hurraaga manustama hakkasin ning mis lõppes sellega, et mul oli pea paks otsas ning mõtlemisest oli asi kaugel. Vahtisin tühja pilguga siia ja sinna. Töölt koju minnes keerasin teki üle pea ning üritasin natukene pikutada...säh sulle seda pikutamist, mis peagi oli taas köhimismaraton. Jätkasin oma tee joomist ning rohtude võtmist. Ma iseloomustaks sel päeval ennast täieliku uduna, sest ma tõesti olin midagi zombie ja uimas inimese vahepealset.
Neljapäeval tundus, et asi võtab juba parema pöörde, kuid nagu öeldakse ära hõiska enne õhtut. Õhtul tööl olles hakkasin tundma, et miskit on viga – mul oli jube külm (kuigi ma pole siinolles vist veel kunagi nii paksult riides olnud) ning väike higipull tekkis otsa ette! Tere tulemast palavik! Kuna mul kraadiklaasi siin pole, siis ei teadnud ma ka, kas mul tegelikult palavik oli, kuid tundus täpselt nii. Jätsin hispaania keelde minemata, kiirustasin koju, võtsin sisse kõike, mis võtta andis ning keerasin taas teki üle pea.
Reedeks aga oli olukord juba märksa parem. Hommikul üles tõustes oli tunne justkui oleks uuesti sündinud. Ainult, et see köha ei tahtnud veel minuga hüvasti jätta. See-eest oli mul juba suhteliselt inimese hääl olemas. Juhuu! Kuigi kui ma reede õhtul oma Skype date’il sõbraga rääkisin, siis teda ma ehmatasin küll alguses ära :) Ma siis ütlesin, et oota, kuni ma Eesti jõuan, seal mul suur osa ajast lihtsalt polegi häält!
Nädalavahetuse plaan oli mul lihtne: ma lihtsalt saan terveks! Aitab naljast. Blokkisin kõikide kõnesid ja kutseid sööma või välja minema. Panin telefoni üldse hääletu peale vahepeal, kuna ma isegi ei viitsinud seda vastu võtta. Ja ennäe imet, esmaspäevaks olingi nagu juba tuttuus. Ainult mõned jääknähud okastraadist olid veel kohal. Isegi hääl oli tagasi üpris Triinulik.
Seda kuni eilseni, kus Triin mõtles suure hurraaga, et ta on piisavalt terve ning enam ei saa ta spordita elada. Läksin jooksma (muuseas panin salli kaela!). Kuid mis mind täna hommikul taas tervitas? Hr. Okastraat ning Hr. Kähedus. Nüüd ma siis otsustasin, et ma lähen nädalavahetusel jopet ostma (kuigi inimesed käivad ringi poolalasti ning mina oma sallidega tundun nagu napakas). Aga minu esimene tõsisem haigus on ära põetud. Nüüd on meil töö juures haige hoopiski Marissa, kes on nohus-köhas nagu minagi olin...

Jõulud tulevad varakult

Kuigi meil on väljas tõeline kevad (no mina mitte ei saa seda aastaaega sügiseks ega talveks pidada) – 25 kraadi päeval ning päike sirab taevas nagu roos – on meil vaikselt kätte jõudmas jõulud. Seda võib järeldada sellest, et meil on esiteks supermarketitesse tekkinud hirmsad riiulitäied magusaga. Eriti just turrones’e pakikesed kõiksugustes erivariatsioonides. Kes veel ei tea, siis turrones on kõige tüüpilisem jõulumagustoit siin, millest keegi peale jõule tavaliselt ei taha enam midagi kuulda, kuna ükskõik, kuhu jõulu ajal ka minna, pistetakse sulle nina alla turronese kandik ning katsu sa siis söömata jätta – see oleks ju ilmselge ebaviisakus. Teiseks on meil keskturule pandud hullud kaunistused – sellised tuled, millega tavaliselt ehitakse jõulude ajal Eestis kodusid ning muid ehitisi. Ma nüüd juba ootan huviga, millisteks muutuvad poeletid jõulude lähenedes. Kohati on lausa kahju, et ma enne jõule siit jalga lasen, kuna jäävad siinsed jõulud ju nägemata, kuid eks siis mõni teine kord.

Üks päev minust saab veel õpetaja

Tänu oma inglise keele tundidele olen aru saanud, et üks päev saab veel minust õpetaja. Olen selle geeni vist vanaemalt liiga tugevalt kaasa saanud.
Hetkel annan ma tunde reede õhtuti Centro 14-s. Minu õpilasteks on taas noored vanuses 17-35 (mind ikka ja jälle ajab naerma, kuidas noor siin on kuni 35-aastane!) ning kokku neid ca 15. Alguses on ikka nii, et kirja panevad kõik, kuid kui asi läheb reede õhtul tundi minekuks, siis voolab kohale vaid 15. No reaalselt, ega minagi viitsiks kell 20 reede õhtul tundi minna, kui see mu töö poleks! See-eest eelmine kord oli juba rohkem õpilasi, sest ma olen muudkui kõikidele huvilistele öelnud, et tulge, tulge! Minu eesmärgiks on, et meid oleks piisavalt palju, sest siis on ka rohkem arvamusi. Minu tundide eesmärgiks on õppida rääkima (ametlik nimi kursusel on inglise keele vestlus) ning seetõttu on meie peamisteks tegevusteks arutlused, rollimängud ja muud naljakad ajaviited.
Minu üllatuseks seekord kõik räägivad! Ma pidin esimesel korral ikka puhta pikali kukkuma, kui kuulsin, kuidas nad ennast tutvustavad ning seda enamvähem okei inglise keeles. Muidugi nad teevad tüüpilisi vigu, kuid see-eest ei karda nad asju välja öelda ning soovivad, et ma neid just rohkem parandaks. Ja nad tõesti räägivad. Ka teises tunnis ei suutnud ma seda uskuda. Aga näiteks rääkisime oma elust ning tegemistest festivali ajal ca tunnikese. Ja seda mitte stiilis, et üks räägib ja teised kuulavad, vaid kõik muudkui küsisid küsimusi ning tekkis mõnus vestlus-arutlusring. Peale tundi läksin keskuses ära naeratus näol ning mõtlesin, et ma ikka peaks kaaluma kunagi õpetajaks hakkamist...
See-eest minu eratundidega Angelile on natukene keerulisem. Ta on siuke ehtne 13-aastane tagashoidlik pubekas, kelle lemmik vastus on “Ma ei tea” ja “Mitte midagi erilist”. Üritan ma teda murda ja avada küll siit, küll sealt, kuid siiani suht edutult. Ta ema (minu kolleeg Maricarmen) ka ütles, et temaga on natukene keeruline, kuna kutt hirmus tagasihoidlik. Aga küll ma ükspäev ka selle jää ära lõhun...

Ma olen idioot, ma olen idioot

16. oktoober oli see päev, kui pidi end registreerima DELE eksamile. Ja mis te arvate, kas ma unustasin selle ära? Täpselt nii! Minust on saanud udu! Ma tegin oma märkmiku lahti laupäeval, 17. oktoobril ning avastasin, kuidas suurelt oli reedese päeva peale punasega kirjutatud – FIN DE LA INSCRIPCION DEL DELE! Oi, kuidas ma end kirusin, vandusin ning jalgadel trampisin, kui seda avastasin. Ma olen lihtsalt idioot, idioot mis idioot!
Kirjutasin neile nüüd ükspäev, kas on võimalik veel end kirja panna. Vastust pole veel laekunud. Kui õnnestub, siis lähen ikka tegema. Mille nimel ma siis siin neid grammatikaharjutusi õige teen?! Kui ei, siis valin mõne Eestile lähedal oleva Cervantese Instituudi ja lähen teen seda seal järgmine kord. Aga ma teen selle ära, jonni ei jäta!

60-aastaselt lillad juuksed? Miks mitte!

Olen nüüdseks taas hakanud käima oma hispaania keele tundides Cruz Rojas ning ausalt öeldes on hakanud mulle need hilisõhtused vetslusringid täitsa meeldima.
Esiteks on hakanud mulle need meeldima seltskonna pärast. Meid on kokku ca 15 inimest. Üks poolakas, üks venelane, üks hiinlane, üks nigeerlane ning ülejäänud araabia päritolu murjamid. Taust on kõigil erinev, kuid enamus on Hispaaniasse tulnud parema ja lihtsama elu otsinguile (naiivne kas pole?!). Enamik neist on elanud hispaanias juba aastaid – kes ühe, kes kaks, kes kolm. Siinkohal on minule suureks üllatuseks see, kuidas enamik neist EI räägi hispaania keelt. Minust on saanud klassi parim keeleoskaja. Seda mõõdetakse nii rääkimise kui kirjapildi järgi! Ja kui mõni neist isegi räägib arvestataval tasemel, siis nad tavaliselt ei oska kirjutada. See on kohati lausa naeruväärne, milliseid vigu nad teevad ja kuidas siis meie õpetaja muudkui kaagutab, et nii ei tohi ja nüüd õpime sellest veast kõik! No siililegi ju selge, et museo kirjutatakse s-iga, mitte c-ga! Lisaks sellele elavad enamik neist niiöelda oma kommuunis oma rahvuse seas ning hispaania tavad ja asjad on suhteliselt kaudseks nähtuseks neile jäänud. Näiteks seletasime me ükspäev õpetajaga pikalt, mis asi on mercadillo ning botellon. Ja ei tea nad uudistest ka midagi. Vähemalt mitte hispaania omadest. Samas on nad jube nunnud – sellised süütukesed paradiisi otsingul! Kahe jalaga maa peal inimesi on ikka vähe, mis vähe. Ja oh! kuidas mulle meeldib see venelaste ja poolakate hispaania keele aktsent – parem kui iga komöödiaseriaal!
Teiseks on hakanud mulle meeldima isegi minu õpetaja Mariana. Ta on ca 60-aastane ning lühikese poisipeaga, mis on värvitud LILLAKS! Jah, loete õigesti! Alguses ma ikka üldse ei saanud aru mismõttes ta juuksed lillat värvi on, kuid nüüd olles tundma õppinud teda natukene saan täitsa aru – see lihtsalt läheb kokku tema karakteriga! Nii, et kallid vanaemad, kui tagasi tulen, siis äkki väike külastus juuksurisse ning valime teile uue juuksevärvi? Äkki roosa? Äkki sinine? Kaks asja veel seoses minu õppejõuga – ta on siuke hirmus armas ninnu nännu portugaallane, kes teeb oma tööd muuseas vabatahtlikult! Keegi talle palka ei maksa selle eest, et ta meile tunde andmas käib. Kuigi alguses kirjutasin, et ta ajab mulle hirmu nahka, siis on ta päris tore. Selline omamoodi tegelane.
Alguses oli ta minu vastu jube kuri – olin ju ilma jäänud esimesest nädalast ning siis sellest noorsoovahetuse nädalast. Nüüd aga olen ma ära teeninud tema lugupidamise ning näitasin talle ükspäev, et ma pole mingi blond beib, kes lihtsalt nurgas istub. Meie tunnid on üles ehitatud rohkem vestlustele ning diskussioonidele ja kuna minu hispaania keel on klassis üks paremaid, siis võite ära arvata, kes pidevalt sõna võtab ning kelle arvamust pidevalt küsitakse. Ja vastust võlgu ma juba ei jää. Täna võtsin ma taas üles ühe oma lemmikteemadest, millest ma kohe üldse sotti ei saa siin – miks mehed naisi tapavad? Ja siis me vestlesime sel teemal ca 45 minutit. Tore oli. See on kohati ikka müstika, kuidas erinevad rahvused asju näevad. Minule kui ajakirjanikuhakatisele on see ilmselt huvitavam kui teistele (nt venelane ja poolakas ei saa kunagi poolest jutust aru!), kuid mis siis ikka.
Ja nüüd siis nii ongi, et mulle on hakanud need tunnid täitsa meeldima. Järjekordne tõestus sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Novembrist üksi

Üks uudis, millest olen unustanud kirjutada, on see, et alates novembrist jään üksinda. Teresa lõpetab oma kursuse akadeemias ning läheb tagasi oma linna Yeclasse. Järgmine nädal on temaga koos viimane ning ausalt öeldes ma kardan, et alates novembrist hakkan vaikselt hulluks minema, sest mul on siinolles selgeks saanud, et ma ei sobi üksi elama. Jah, ma võin olla mõned päevad üksinda rahus ja vaikuses, kuid siis on mul juba jõhker soov kõigiga seletada.
Näiteks see nädal oli Teresa pikalt ära – käis taas oma linnas pidutsemas! Läks reede pealelõunal ning tuli alles teisipäeva hommikul. Ning kui ma tahtsin ta siis kohe rajalt maha võtta ning kõik maailma asjad ära rääkida, siis ta vaatas mulle totaka näoga otsa ning ütles, et Triin, tasem-tasem, mul on hirmus peavalu ning kas me võiksime oma jutusessiooni teha pärast, kui mõlemad taas kodus oleme.
Ma ausalt öeldes ei kujuta seda hetkel üldse ette, et ta ära läheb. Ilmselt ei jõua see mulle veel nii pea kohale. Aga fakt on see, et ma jään novembrist üksinda ning kedagi teist hetkel silmapiiril veel ei terenda...

Fernando tell me what's wrong....

Ükspäev tuli minu juurde taas minu ülemus Fernando ning tundus suhteliselt kurva näoga. Minul kohe tärkas selle peale pähe Abba laul „Fernando“, mida talle oma peas vaikselt laulma hakkasin. Fernando tell me what's wrong...
Igatahes tegi Fernando meelt kurvaks see, kuidas ma olen pidevalt hirmus hõivatud ning kuidas tal ükskord ammu oli üks eestlasest sobranna (mina siis), kes nüüdseks on kahjuks tema elust lahkunud. Mina selle peale muidugi mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis sobranna mina küll temal olin, kuid otsustasin temaga minna hommikust sööma. Mul oli temaga üks väike omakasu plaan ka sees, seega miks mitte. Pärast ma muidugi mõtlesin, et oli seda nüüd vaja...
Igatahes siis läksime sööma ükspäev. Meie minekud C14-st on alati sellised kahtlased – nagu armukesed hiiliksid nurga taga ringi. Asi selles, et keegi ei tohi näha,et me suhtleme, pärast ei jõua seda Escarlata kisa ära kuulata. Lähme alati vaikselt erinevatel kellaaegadel uksest välja ning siis saame nurga peal kokku ning lähme juba koos edasi.
No ja mis ma siis sellest kõigest arvan. Üks, Fernando on hull ja ajab mulle juba hirmu nahka. Mitte, et mul oleks hea meel, et mul on keegi, kes mind alati aitab, kui peaks tulekahi lahti olema, kuid mul on väga tunne, et ta teeb seda valedel põhjustel. Ta hakkas mulle rääkima oma raskest lahutusest, mille peale mina teda viltu vaatasin nagu ikka ning omaette mõtlesin, et mis nüüd siis selle kõige mõte on. Aga muudkui noogutasin peaga kaasa ning rüüpasin kohvi. Seejärel järgnes teema, kus lahkasime minu eraelu ehk küsimus, noh, kas sul kohalik kutt juba on, vajas vastuseid! Luiskasin vaikselt, et ei ole, kuid mul on oma võimalused. Selle peale Fernando tegi natukene kurba nägu, kuid ma siis ütlesin talle, et reeglina mulle hispaania mehed üldse ei meeldi, kuna nad on liiga lapsikud ning armukadedad. Fernando muidugi selle peale muutus vaid kurvemaks ja kurvemaks. Vürtsitasin veel natukene oma kõnet repliigiga, et ma olen üldse egoist ning mulle meeldib üksi olla, kuna mehed on lihtsalt takistavaks koormaks (mis umbes 50% on ka tõsi, kuid samas nendeta ikka ka ei saa!) ja pealegi segaksid igasugused suhted minu siinolemist ja selle nautimist, sest kellel neid igapäeva probleeme vaja on. Selleks hetkeks vaatas Fernando mind suu lahti ja silmad pärani näoga ning ütles, et nüüd hakkasin ma talle veel rohkem huvi pakkuma. Jälle persses! Järgmine kord lähen kasutan seda diivanikaunistuse taktikat...
Kolmandaks hakkas pihta jutt, et millal me ikka koos ohtust sööma läheme, tennist mängima, kinno või hoopiski purjetama. Mina panin ruttu pea tööle ning üritasin välja genereerida neid hädavalesid (valetamine ei ole ilus, ma täitsa tean ning ma ei teekski seda, kuid mul on siin see käsi peseb kätt situatsioon, kus ma ei saa talle lihtsalt öelda: tead, Fernando, mine õige persse!). Oi, kuidas mu jutt siis jooksma hakkas, et mul ikka see nädalavahetus kinni, kuna sõbrad tulevad külla ja jumal teab mida veel. Polnud küll ilus, aga päästis mind. Ma hea meelega läheksin temaga sööma ning sebiks omale tulevikuvõimalusi siia, kui see mees nii kahemõtteliselt ei käituks ega tegutseks. Ja no üksi temaga merele minemiseks peaksin ma puhta hull olema! Aitäh, aga teine kord! Koos mitme ihukaitsja ning tagavarapaadiga.Ning rääkides tennisest, siis tahetakse mulle juba teha klubiliikme kaarti, mille eest tema muidugi iga kuu ja aasta maksaks (ca 80 euri kuus) või kui mulle see ei sobi, siis võime ju lihtsalt tema koduhoovis ka mängida. Absoluutselt, jajaaa, juba jooksen!
Seejärel anti mulle jutujärg rääkimaks, kuidas mul ikka C14-s läheb. Ma siis kurtsin seda Escarlata jama, mille peale Fernando ütles, et ära üldse parem pane tähele ning ela oma elu. Kõigile sa nagunii meeldid, seega las see Escarlata olla. Ma siis nüüd hoogsalt juhindun sellest põhimõttest – ühest kõrvast sisse, teisest välja!
Miks ma temaga üldse noustusin sööma minema? Sellepärast, et ma soovisin teada, milliseid pabereid ja lubasid ma peaksin taotlema, kui sooviksin Hispaanias pikemalt töötada. Selgub, et selleks läheb vaja NIE numbrit (número de identidad extranjera) ning selle taotlemine pidavat olema imelihte. Ainult täida avaldus, lisa lisamaterjalid ning anna sisse. Seda saab teha nii Hispaanias kui näiteks Eestis hispaania saatkonnas. Muidugi võib taotleda ka elamisluba (tarjeta de residencia), kuid minu eestlastest soprade sõnul pole neil seda veel kordagi kolme aasta jooksul vaja läinud ning seetõttu neil see ka puudub. Igatahes hakkan ma nüüd vaikselt asja edasi uurima. Fernando sõnul igatahes, kui see kaart juba käes on, siis läheb asi edasi lepase reega, kuna ma räägin keeli...
Ja nüüd siis see, miks ma üldse seda sissekannet kirjutama hakkasin. Meie kena hommikuse jutuajamise lopus ulatas Fernando mulle ümbriku, kus sees oli test, mida ta soovis, et ma ära täidaks. Eesmärgiks talle välja selgitada, kas ma sobiksin talle naiseks ning kuidas meie olemus / iseloomud klapiksid. Mina selle peale muigasin oma salakavalat muiet, viskasin ümbriku kotti ning jooksin. See ümbrik maandus koju jõudes kenasti lauale ning sinna ta ka jäi nii nädalaks. Kuni siis tuli Fernando ükspäev ja küsis, et kas test on tehtud ning kas ma võiks selle tuua talle. Mina selle peale, et noh, mul nagu polnud plaanis seda täita, kuid eks ma siis anna endast parima ning katsun selle homme kaasa tirida. Ja nii ma siis selle ära tegin, kirjutasin numbreid nii mis hirmus ja viisin järgmine päev Fernandole. Olgu siis nüüd õnnelik! Umbes tunni pärast sain vastuse oma tulemusega ning teksti enda kohta. Siin see on:
Olen inimene, kes on võimeline olema üksi või looma armastusväärseid suhteid, kes ei karda pühendumist, kellele meeldib suhelda, kes suudab hoida täiskasvanulikku suhet, mis on üles ehitatud lugupidamisele, austusele, kompromissidele, pühendumusele ning kirele. Inimene, kes ei karda keerukusi oma elus, kes peale igat kukkumist tõuseb taas püsti ning ei vaata tagasi. Inimene, kes teab, et elul on nii oma hea kui halb pool, kuid mis ei tähenda, et elu talle alati naerataks, kuid ta naeratab alati elule. Inimene, kellel on intellektuaalne uudishimu, huumorimeel ning kõrge enesehinnang, kes teab, mida ning keda hinnata, ning keda ilmselt ka hinnatakse. Inimene, kes ei ole enesekeskne, vaid kes on mõistev ning avatud teiste probleemidele ning raskustele. Võimalik, et ta on inimene, keda kõik endale partneriks / sõbraks soovivad.
Vot nii on lood selle targa testi järgi. Ja nüüd siis eile Fernando helistas ja ütles, et teeb oma testi ka ära ning siis ta saab teada, kas me matchiksime. Öäk...

Strasbourg - here I come!

Ükspäev helistas mulle Gabriella YEU-st. YEU ehk Youth for Exchange and Understanding on see organisatsioon, millega ma kunagi käisin Hispaanias koolitusel ning kus töötavad mu sõbrad, kellel Anne-Maiga aasta tagasi Portugalis külas käisime.
Igatahes hakkas Gabriella uurima, mida ma teen detsembri alguses ning kas ma oleksin huvitatud ja kas ma saaksin osaleda Euroopa Noortefoorumi seminaril detsembri alguses. Otse loomulikult tahtsin ma sel ajal käsi kokku plaksutada ning maad ja ilma kokku lubada, kuid enne sain sõnasabast kinni. Pidin ju üle küsima oma organisatsioonist, kas ma minna saan. Palusin Gabriellal endale rohkem informatsiooni saata ning lubasin oma vastuse anda päeva-kahe jooksul.
Järgmisel päeval läksin tööle ning seletasin Escarlatale, et mul on võimalus osaleda sellisel ja sellisel asjal ning kui minu kandideerimisavaldus rahuldatakse, kas ma siis võin minna. Ütlesin, et võtan selleks välja oma kolm viimast vaba päeva. Escarlata seepeale, et aga muidugi, kui sa oma vabad päevad välja võtad. Mina siis juba lõin käsi kokku ning kirjutasin ruttu Gabriellale, et ta mulle avalduse saadaks, sest mulle anti organisatsioonist roheline tuli. Gabriella oli mulle juba enne öelnud, et kui peaks probleeme tulema, siis ta võib väga vabalt mu organisatsiooni helistada ning nendega ka ise rääkida, kuna minu osalemine sellel üritusel on neile väga tähtis. Kohe jõuame ka selleni miks.
Saatsin oma avalduse ära Gabiellale ning tema juba YEU kinnitusega korraldajatele. Nüüd nädalavahetusel sain kinnituse, et mind on valitud osalema. Seega 2.-6. detsember olen Prantsusmaal, Strasbourgis YEU-d ning Viimsi Noortevolikogu esindamas.
Euroopa Noortefoorumi seminari “Better understanding and practical knowledge on web 2.0 tools for youth organisations” eesmärgiks on kokku tuua noorsootöötajad ja noorteorganisatsioonid üle Euroopa ning otsustajad-poliitikate elluviijad, et arutleda uute meedia- ja kommunikatsioonivahendite kasutamisest noorsootöös. Seminariga soovitakse tutvustada uusi võimalusi, mida noorsootöös ära kasutada, tutvustada web 2.0 vahendeid, nende võimalusi ning ohte. Lisaks sellele on eesmärgiks luua võimalikult palju kontakte ning koostöövõimalusi tulevikuks.
Minu osalemine YEU-le on tähtis seepärast, et nad soovivad mind enda meeskkonda. Praeguse seisuga käivad mu sõbrad mulle hullult juba pinda, kas olen otsustanud, mida teen peale oma vabatahtlikkuse lõppu ning soovivad, et ma kandideeriks nende järgmistele töökuulutustele, mis peagi-peagi välja lastakse. Näiteks praegu olen ma üks neist, keda nad soovivad oma uue uudiskirja toimetajaks. Tegemist on katseprojektiga kolmeks kuuks – kui käima läheb, siis läheb, kui ei, siis tuleb leida uusi võimalusi. YEU eesmärgiks on aga 2012. aastaks hõlmata noorteorganisatsioone üle kogu Euroopa, mistõttu peavad nad väga oluliseks, et uudiskiri läheks tööle, kuna muidu muutub kõikide partnerite teabe hõlmamine varsti juba liiga keeruliseks. Saatsin neile oma applicationi ära uudiskirja toimetaja kohale, ootame nüüd vastust. Kuna aga tegemist on esialgu väikesemahulise tööga (uudiskirja antakse välja vaid üks kord kuus), siis soovivad nad mind kaasata ka teistele positsioonidele, mis minu sõprade sõnul pidid olema poole huvitavamad ning seksikamad. Ma siis nüüd ootan huviga.
Seniks aga Strasbourg, here I come!

El puente – día de la Comunidad Valenciana y día del Virgen Pilar

Vahepeal oli meil neli vaba päeva. Kõigepealt riiklik püha Comunidad Valenciana päevana, seejärel harilikud laupäev ja pühapäev ning siis Neitsi Pilari päev, mis on nagu meie nimepäev, kuid väga palju tähtsam. Seda tähistatakse mõnes kohas lausa festivaliga. Ja kõik kokku moodustab see asja, mida meie nimetame El Puente.
Mina selle puhkusega midagi erilist peale ei hakanud. Istusin kodus, kirjutasin blogi, käisime väljas ning mõtlesime häid motteid...Küll aga oli ilm sel ajal normaalsest märksa kuumem, seega enamus inimesi tõttas iga päev randa, et saada enne talve veel viimane jume peale.

Järjekordne külaline Eestist – Annika!

Nüüdseks juba nädalakese ja rohkemgi veel tagasi oli siin Annika – Lennardi Annika. Annika töötab Eestis Patendiametis ning kuna meil siin Alicantes on Euroopa Liidu kaubamärkide ja logode registreerimise peakorter, siis tuli ta siia konverentsile.
Ühel õhtul helistas Annika helistas mulle ning küsis, kas mul mingi aeg vaba hetk, et teeks midagi. Otse loomulikult on mul eestlaste jaoks alati üks vaba hetk! See oli küll üsna hilja õhtul, kuid siiski. Leppisime Annikaga kokku, et saame hipituru juures kokku kell 22. Mina muidugi hispaanialikult ning silmad häbi täis jäin natukene hiljaks – ausalt seda bussi lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud!
Kuid viimaks viimaks saime me kokku. Kõva kallistus! Mulle meeldis, kuidas Annika ütles, et viimaks ometi saab ta olla koos kellegagi kellega ta ka actually koos tahab olla ning juttu rääkida. Uurisin siis kiiresti, et kuhu Annika minna tahab või mis teha. Otsustasime, et läheme teeme väikse dringi ja üllatus-üllatus, kus me maandusime – Nicis! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma tagasi tulen ja Nic minust siia maha jääb...
Ja seejärel rääkisime Annikaga pea kolm tundi juttu. Maast ja ilmast, elamisest välismaal, õppimisest, tööst, Viimsist ning sealsetest sõpradest-tuttavatest, nende uuest kodust ning elust, tulevikuplaanidest-soovidest. Hoolimata sellest, et mul on siin rohkelt sõpru, kellega neil teemadel vestelda, on eestlasega jutustamine ikka miskit muud...

Tööst Centro 14-s – ma lihtsalt tõstan käed!

Ma nüüd kirjutan teile head sõbrad natukene oma tööst Centro 14-s. Ma iseloomustan seda sellega, et ma ei saa enam mitte midagi aru ja mida päev edasi, seda vähem soovin ma asjadest seal aru saada. See hispaanlaste töökultuur on mulle kohati hirmus võõras ning arusaamatu. Yet, siin asjad toimivad, inimesed on rahul.
Mul oli ükspäev huvitav vestlus oma tuutori Escarlataga, keda maailm on nüüdseks tundma saanud, kui bitch. Miks ta bitch on? Sest ta on külm kui jääkuninganna, vingub kui aia vahele kinni jäänud siga ning toriseb kui Toriseja Lumivalgekesest. No ausalt, kasvõi see, kuidas ta oma mehega telefonis räägib, ajab mulle hirmu nahka. Ma oleks Moisese asemel juba ammu päkad teinud.
Igatahes teatas mulle Escarlata, et ma ei tohi kauemaks tööle jääda ega varem tööle tulla. Mina selle peale vaatasin teda suu ammuli nagu maailma imet? Mismõttes? Ma ju vabatahtlikult olen seda seni teinud, mitte kunagi sellepärast ennast varem ära küsinud või jumal teab, mis nõudmisi veel esitanud. Aga ei, nüüd siis ongi nii, et kui kell kukub, siis kukub ka minu pastakas ning adjöö. Isegi, kui midagi tähtsat peaks pooleli jääma, siis homme ju võib seda ka teha, milleks täna?
Teiseks öeldi mulle, et ma ei tohi konditsioneeri tööle panna omaalgatuslikult, vaid pean selleks luba küsima. Ma nimelt ükspäev esimest korda siinolles tegin seda. Neil olevat siin olnud probleem, et keegi jätab pidevalt konditsioneeri tööle ja siis see muudkui undab ja võtab elektrit. No mina see pole olnud. Aga kui peab küsima, siis peab küsima. Mitte, et seda enam üldse oleks vaja tööle panna või miskit.
Ja viimaseks töö rindel toimuvast tänu millele on Escarlata minule ebasümpaatseks tsikiks muutunud. Nimelt ükspäev kogu oma piletite sees tuhnimisega lõpetades küsisin ta käest, et kas ma võin need piletid nüüd kenasti Marinale raamatupidamisosakonda viia. Escarlata seepeale, et aga muidugi, mine lippa üles. Mõeldud-tehtud. Ja mis siis pärast sai? Paari tunni pärast tuli vihasena tagasi ning tõi kõik dokumendid alla ja ütles, et miks ma need sinna viisin. Mina selle peale vaatasin teda jälle silmad suured ja suu imestusest lahti, et mismõttes? Milline osa küsimusest: kas ma võin need üles viia Marinale ning tema vastusest: aga muidugi siin arusaamatuks oli jäänud? Ja siis järgnes pikk lalin sõimu ning kuidas ma pean ikka luba küsima. No tere talv! Mida kuradit ma siis tegin? Ma ei öelnud enam ühtegi sõna, läksin ja ütlesin, et davai, ma järgmine kord siis küsin kaks korda. Muidugi siis pärast õhtupoolikul hakati mulle sõnumeid saatma, et sorri-sorri, et tal vaba päev. Tead, mina ei karju tema peale, kui mul kehv päev on, ma kasutan enda välja elamiseks teisi meetodeid! Võiks tema ka kasutada, mitte õhtul sõnumeid saata ja siis järgmine päev teha ninnu nännu nägu ja mängida mu parimat sõpra.
Ma lihtsalt tõstan käed ja annan alla ning ei tahagi enam aru saada, sest ilmselgelt normaalse inimese mõistus seda ei võta!
Sellest hoolimata mulle meeldib mu töö Centro 14-s. Kui keegi vaid suudaks elimineerida Escarlata minu kõrvallauast. Käisin sellest kõigest ka oma bossile Fernandole rääkimas (ta ise alati viisakas ning küsib ja mina muidugi kasutan alati võimalust!). Ta ütles, et saab täiesti aru ning kui see oleks tema teha, siis see beib juba ammu ei töötaks enam seal...

Street extreme: viimane päev

Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.

Street extreme: viimane päev

Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.

Street extreme: päev 10

Viimane päev, see kõige tähtsam. Hommikusöögil olid kõik kenasti rivis. Peale seda oli meil kokku lepitud, et nad peavad veel harjutama oma esitluse räppe ning panema oma vaimu valmis. Kella poole kaheteist ajal läksime Explanadile, panime valmis oma asjad – plakatid üles ja muu sellise. Ja siis mingi hetk lollitasime niisama, hakkasime tantsima, räppima ning muid trikke tegema. Osad joonistasid, osad seletasid inimestega, mis me siin teeme ning veetsime mõnusasti aega. Peale umbes tunnikest pakkisime asjad kokku, viisime tagasi hostelisse ning oli vaba aeg kuni kella 18ni, mil oli kokkuvõtete aeg.

Street extreme grupp täies hiilguses
EestlasedInglased - tsekkige Gretsu nägu puu taga!LätlasedHispaania grupp: Hugo, Chari, Myriam ja mina (Veronica on kusagil kadunud)
Tantsime, tantsimePealtvaatajad-uudistajadRäpime, räpimeTantsime, tantsime
Meie grupp

Läksime kõigepealt Finisse oma söögi järele, siis hostelisse, võtsime rannaasjad ning läksime randa. Poisid laenasid kõrval olevatelt välismaallastelt võrkpalli ning hakkasid palli taguma. Mina viskasin pikali ning pikutasin. Liisi, Triinu ja Daki olid juba sügavas unes.

Teel hostelisseSelle päeva tipphetk oli see, kui Reneel ja mul tuli jätkuprojekti idee! Teha sama teemaline asi talvetingimustes ja Eestis. Kui Renee oma võrkpalli tuurid mängitud sai, hakkasime usinasti rannas projekti välja mõtlema ning panime niiöelda kondikava kokku. Ja nii nüüd ongi: esitame uue noorsoovahetusprojekti Eesti büroole novembri tähtajaks.
Projekti nimeks sai Fukiyama ning teema on seotud tänavakultuuri ning ekstreemspordiga. Tegemist on jätkuprojektiga Alicantes toimunud projektile. Eesmärgiks on välja selgitada, kas noortel on piisavalt võimalusi erinevates EL riikides, et praktiseerida tänavakultuuri ja ekstreemspordi elemente talvetingimustes ning milliseid ettepanekuid / muudatusi nad teeksid või soovitaksid. Lisaks on alameesmärgiks välja selgitada, kas erinevates riikides peetakse teemat ning neid alasid prkatiseerivaid noori pigem positiivseteks või negatiivseteks ja kuidas parandada mainet.
Kui projekt saab rahastuse, siis koguneb Eestis veebruaris 30 noort vanuses 18-25 ning 6 grupijuhti Eestist, Hispaaniast, Portugalist, Serbiast, Makedooniast ning Prantsusmaalt-Martiniqueilt. Projekt leiab aset kolmes Eesti kohas: Tallinn-Viimsi-Otepää. Peagi saan projektist teile juba rohkem kirjutada.
Rannas eestlastega suurt kommuuni luues oli jube naljakas. Kõik on kuidagi omad – ikkagi eestlased! See on müstiline kui kokkuhoidvad ikkagi eestlased on! Ja siis muidugi peale paaritunnist kõrbemist läks asi ära naljakas. Jutt läks meestele ja suhetele ning Kristen ütles välja päeva parima lause: “Ühe vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada!”. Enamus meist polnud sellist väljendit varem kuulnud ning seega hakati seda pikemalt lahkama. Eriti huvitatud asjast olid poisid, kes hakkasid uurima, kellel ikka on siga ja kellel mitte. Renee tegi sellest kõigest veel ka hea video. Siiani, kui ma seda vaatan, tuleb jõhker naerulagin külla.

VõrkpalluridRannalised

Kell 18 läksime kõik sadama juurde väljakule, et hakata täitma tagasiside lehti. Jagasin lehed kätte ning panin täitma. Ilus õhtu oli, päike hakkas vaikselt loojuma. Siis veel rääkis iga riik oma mõtetest seoses projektiga ning tagasiside oli lõppenud. Seejärel võtsin välja taas need piltidega lehed ning seletasin ära, kuidas nüüd on võimalus igaühel midagi kõikide kohta kirjutada näopildi tagumisele poolele. Ja oh, kus siis läks kirjutamiseks. Mina kõikidele midagi kirjutada ei osanud, seega kirjutasin vaid neile, kellele midagi öelda oli. Mis mõttega on kirjutada mingit pläma? Mina sel mõtet ei näe.

Kokkuvõtted ja tagasiside sadama väljakulKui Andri sai omale vuntsid..Seejärel läksime tagasi hotelli ning panime end valmis õhtusöögiks. Meil oli taas bronnitud söök kõrval asuvas pizzeerias. Siis aga hakati mulle helistama alt, et nad ei tea meie tulekust midagi ning tulgu ma ruttu alla. Jooksin siis kiiruga alla. Helistasin omanikule, nad olid sassi ajanud päevad. Sellest hoolimata valmistati meile kiiresti laud ning peagi saime juba sisse ning sööma minna. Toit oli seal maitsev. Toodi taas ka sangriat ning õlut, mida kõik kiiruga kaanima hakkasid. Mina võtsin vennaga veel ka pudeli maja veini – maitses väga hästi!

Õhtusöögil sain veel ka toreda üllatuse osaliseks – eestlaste kamp oli teinud mulle kingituse ja kaardi! Nii lahe! Ma absoluutselt ei oodanud seda, kuigi vahepeal märkasin, et midagi kahtlast toimub. Lendasin ükspäev poiste tuppa sisse ja kõik olid jube kahtlase näoga. Aga unustasin selle hetke sama kiiresti kui see tuli. Igatahes oli seal kaardil parimad tänusõnad ning vabandus alkoholijama pärast ning kotis üliarmas valge kampsun, mille selga panemist ma nüüd tõsiselt ootan. Läheks juba piisavalt külmaks, et see selga panna!
Peale seda läksid poisid jalkat vaatama ühte kohalikku baari. Meie, Liisi, Triinu, mina ja Renee läksime hipi turule, kuid kahjuks oli see juba kinni pandud. Korraks põrkasime veel kokku Annika (ta tuli siia mingile konverentsile) ning Kristeniga, kes hostelisse ruttasid. Ütlesime neile, et läheme Nici ning tulgu meile pärast järgi. Kui me aga Nici suundusime, siis tuli välja, et see oli suletud. Oh meie kurbi nägusid. Aga otsustasime istuda kõrval olevasse Pinocchiosse – seal on üks parimaid mojito kaarte, mida ma siiani kohanud. Tegime kiirema kokteiliringi. Peagi saabusid meie juurde ka kõik ülejäänud eestlased, kellega päris kaua jutustasime ning nalja viskasime. Armastan eestlasi!

Viimane õhtu eestlastega Pinocchios
Kuttide viimased vallatused