Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.
No comments:
Post a Comment