Olen nüüdseks taas hakanud käima oma hispaania keele tundides Cruz Rojas ning ausalt öeldes on hakanud mulle need hilisõhtused vetslusringid täitsa meeldima.
Esiteks on hakanud mulle need meeldima seltskonna pärast. Meid on kokku ca 15 inimest. Üks poolakas, üks venelane, üks hiinlane, üks nigeerlane ning ülejäänud araabia päritolu murjamid. Taust on kõigil erinev, kuid enamus on Hispaaniasse tulnud parema ja lihtsama elu otsinguile (naiivne kas pole?!). Enamik neist on elanud hispaanias juba aastaid – kes ühe, kes kaks, kes kolm. Siinkohal on minule suureks üllatuseks see, kuidas enamik neist EI räägi hispaania keelt. Minust on saanud klassi parim keeleoskaja. Seda mõõdetakse nii rääkimise kui kirjapildi järgi! Ja kui mõni neist isegi räägib arvestataval tasemel, siis nad tavaliselt ei oska kirjutada. See on kohati lausa naeruväärne, milliseid vigu nad teevad ja kuidas siis meie õpetaja muudkui kaagutab, et nii ei tohi ja nüüd õpime sellest veast kõik! No siililegi ju selge, et museo kirjutatakse s-iga, mitte c-ga! Lisaks sellele elavad enamik neist niiöelda oma kommuunis oma rahvuse seas ning hispaania tavad ja asjad on suhteliselt kaudseks nähtuseks neile jäänud. Näiteks seletasime me ükspäev õpetajaga pikalt, mis asi on mercadillo ning botellon. Ja ei tea nad uudistest ka midagi. Vähemalt mitte hispaania omadest. Samas on nad jube nunnud – sellised süütukesed paradiisi otsingul! Kahe jalaga maa peal inimesi on ikka vähe, mis vähe. Ja oh! kuidas mulle meeldib see venelaste ja poolakate hispaania keele aktsent – parem kui iga komöödiaseriaal!
Teiseks on hakanud mulle meeldima isegi minu õpetaja Mariana. Ta on ca 60-aastane ning lühikese poisipeaga, mis on värvitud LILLAKS! Jah, loete õigesti! Alguses ma ikka üldse ei saanud aru mismõttes ta juuksed lillat värvi on, kuid nüüd olles tundma õppinud teda natukene saan täitsa aru – see lihtsalt läheb kokku tema karakteriga! Nii, et kallid vanaemad, kui tagasi tulen, siis äkki väike külastus juuksurisse ning valime teile uue juuksevärvi? Äkki roosa? Äkki sinine? Kaks asja veel seoses minu õppejõuga – ta on siuke hirmus armas ninnu nännu portugaallane, kes teeb oma tööd muuseas vabatahtlikult! Keegi talle palka ei maksa selle eest, et ta meile tunde andmas käib. Kuigi alguses kirjutasin, et ta ajab mulle hirmu nahka, siis on ta päris tore. Selline omamoodi tegelane.
Alguses oli ta minu vastu jube kuri – olin ju ilma jäänud esimesest nädalast ning siis sellest noorsoovahetuse nädalast. Nüüd aga olen ma ära teeninud tema lugupidamise ning näitasin talle ükspäev, et ma pole mingi blond beib, kes lihtsalt nurgas istub. Meie tunnid on üles ehitatud rohkem vestlustele ning diskussioonidele ja kuna minu hispaania keel on klassis üks paremaid, siis võite ära arvata, kes pidevalt sõna võtab ning kelle arvamust pidevalt küsitakse. Ja vastust võlgu ma juba ei jää. Täna võtsin ma taas üles ühe oma lemmikteemadest, millest ma kohe üldse sotti ei saa siin – miks mehed naisi tapavad? Ja siis me vestlesime sel teemal ca 45 minutit. Tore oli. See on kohati ikka müstika, kuidas erinevad rahvused asju näevad. Minule kui ajakirjanikuhakatisele on see ilmselt huvitavam kui teistele (nt venelane ja poolakas ei saa kunagi poolest jutust aru!), kuid mis siis ikka.
Ja nüüd siis nii ongi, et mulle on hakanud need tunnid täitsa meeldima. Järjekordne tõestus sellest, et esmamulje võib olla petlik.
Esiteks on hakanud mulle need meeldima seltskonna pärast. Meid on kokku ca 15 inimest. Üks poolakas, üks venelane, üks hiinlane, üks nigeerlane ning ülejäänud araabia päritolu murjamid. Taust on kõigil erinev, kuid enamus on Hispaaniasse tulnud parema ja lihtsama elu otsinguile (naiivne kas pole?!). Enamik neist on elanud hispaanias juba aastaid – kes ühe, kes kaks, kes kolm. Siinkohal on minule suureks üllatuseks see, kuidas enamik neist EI räägi hispaania keelt. Minust on saanud klassi parim keeleoskaja. Seda mõõdetakse nii rääkimise kui kirjapildi järgi! Ja kui mõni neist isegi räägib arvestataval tasemel, siis nad tavaliselt ei oska kirjutada. See on kohati lausa naeruväärne, milliseid vigu nad teevad ja kuidas siis meie õpetaja muudkui kaagutab, et nii ei tohi ja nüüd õpime sellest veast kõik! No siililegi ju selge, et museo kirjutatakse s-iga, mitte c-ga! Lisaks sellele elavad enamik neist niiöelda oma kommuunis oma rahvuse seas ning hispaania tavad ja asjad on suhteliselt kaudseks nähtuseks neile jäänud. Näiteks seletasime me ükspäev õpetajaga pikalt, mis asi on mercadillo ning botellon. Ja ei tea nad uudistest ka midagi. Vähemalt mitte hispaania omadest. Samas on nad jube nunnud – sellised süütukesed paradiisi otsingul! Kahe jalaga maa peal inimesi on ikka vähe, mis vähe. Ja oh! kuidas mulle meeldib see venelaste ja poolakate hispaania keele aktsent – parem kui iga komöödiaseriaal!
Teiseks on hakanud mulle meeldima isegi minu õpetaja Mariana. Ta on ca 60-aastane ning lühikese poisipeaga, mis on värvitud LILLAKS! Jah, loete õigesti! Alguses ma ikka üldse ei saanud aru mismõttes ta juuksed lillat värvi on, kuid nüüd olles tundma õppinud teda natukene saan täitsa aru – see lihtsalt läheb kokku tema karakteriga! Nii, et kallid vanaemad, kui tagasi tulen, siis äkki väike külastus juuksurisse ning valime teile uue juuksevärvi? Äkki roosa? Äkki sinine? Kaks asja veel seoses minu õppejõuga – ta on siuke hirmus armas ninnu nännu portugaallane, kes teeb oma tööd muuseas vabatahtlikult! Keegi talle palka ei maksa selle eest, et ta meile tunde andmas käib. Kuigi alguses kirjutasin, et ta ajab mulle hirmu nahka, siis on ta päris tore. Selline omamoodi tegelane.
Alguses oli ta minu vastu jube kuri – olin ju ilma jäänud esimesest nädalast ning siis sellest noorsoovahetuse nädalast. Nüüd aga olen ma ära teeninud tema lugupidamise ning näitasin talle ükspäev, et ma pole mingi blond beib, kes lihtsalt nurgas istub. Meie tunnid on üles ehitatud rohkem vestlustele ning diskussioonidele ja kuna minu hispaania keel on klassis üks paremaid, siis võite ära arvata, kes pidevalt sõna võtab ning kelle arvamust pidevalt küsitakse. Ja vastust võlgu ma juba ei jää. Täna võtsin ma taas üles ühe oma lemmikteemadest, millest ma kohe üldse sotti ei saa siin – miks mehed naisi tapavad? Ja siis me vestlesime sel teemal ca 45 minutit. Tore oli. See on kohati ikka müstika, kuidas erinevad rahvused asju näevad. Minule kui ajakirjanikuhakatisele on see ilmselt huvitavam kui teistele (nt venelane ja poolakas ei saa kunagi poolest jutust aru!), kuid mis siis ikka.
Ja nüüd siis nii ongi, et mulle on hakanud need tunnid täitsa meeldima. Järjekordne tõestus sellest, et esmamulje võib olla petlik.
No comments:
Post a Comment