Nüüdseks juba nädalakese ja rohkemgi veel tagasi oli siin Annika – Lennardi Annika. Annika töötab Eestis Patendiametis ning kuna meil siin Alicantes on Euroopa Liidu kaubamärkide ja logode registreerimise peakorter, siis tuli ta siia konverentsile.
Ühel õhtul helistas Annika helistas mulle ning küsis, kas mul mingi aeg vaba hetk, et teeks midagi. Otse loomulikult on mul eestlaste jaoks alati üks vaba hetk! See oli küll üsna hilja õhtul, kuid siiski. Leppisime Annikaga kokku, et saame hipituru juures kokku kell 22. Mina muidugi hispaanialikult ning silmad häbi täis jäin natukene hiljaks – ausalt seda bussi lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud!
Kuid viimaks viimaks saime me kokku. Kõva kallistus! Mulle meeldis, kuidas Annika ütles, et viimaks ometi saab ta olla koos kellegagi kellega ta ka actually koos tahab olla ning juttu rääkida. Uurisin siis kiiresti, et kuhu Annika minna tahab või mis teha. Otsustasime, et läheme teeme väikse dringi ja üllatus-üllatus, kus me maandusime – Nicis! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma tagasi tulen ja Nic minust siia maha jääb...
Ja seejärel rääkisime Annikaga pea kolm tundi juttu. Maast ja ilmast, elamisest välismaal, õppimisest, tööst, Viimsist ning sealsetest sõpradest-tuttavatest, nende uuest kodust ning elust, tulevikuplaanidest-soovidest. Hoolimata sellest, et mul on siin rohkelt sõpru, kellega neil teemadel vestelda, on eestlasega jutustamine ikka miskit muud...
Ühel õhtul helistas Annika helistas mulle ning küsis, kas mul mingi aeg vaba hetk, et teeks midagi. Otse loomulikult on mul eestlaste jaoks alati üks vaba hetk! See oli küll üsna hilja õhtul, kuid siiski. Leppisime Annikaga kokku, et saame hipituru juures kokku kell 22. Mina muidugi hispaanialikult ning silmad häbi täis jäin natukene hiljaks – ausalt seda bussi lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud!
Kuid viimaks viimaks saime me kokku. Kõva kallistus! Mulle meeldis, kuidas Annika ütles, et viimaks ometi saab ta olla koos kellegagi kellega ta ka actually koos tahab olla ning juttu rääkida. Uurisin siis kiiresti, et kuhu Annika minna tahab või mis teha. Otsustasime, et läheme teeme väikse dringi ja üllatus-üllatus, kus me maandusime – Nicis! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma tagasi tulen ja Nic minust siia maha jääb...
Ja seejärel rääkisime Annikaga pea kolm tundi juttu. Maast ja ilmast, elamisest välismaal, õppimisest, tööst, Viimsist ning sealsetest sõpradest-tuttavatest, nende uuest kodust ning elust, tulevikuplaanidest-soovidest. Hoolimata sellest, et mul on siin rohkelt sõpru, kellega neil teemadel vestelda, on eestlasega jutustamine ikka miskit muud...
No comments:
Post a Comment