Viimane päev, see kõige tähtsam. Hommikusöögil olid kõik kenasti rivis. Peale seda oli meil kokku lepitud, et nad peavad veel harjutama oma esitluse räppe ning panema oma vaimu valmis. Kella poole kaheteist ajal läksime Explanadile, panime valmis oma asjad – plakatid üles ja muu sellise. Ja siis mingi hetk lollitasime niisama, hakkasime tantsima, räppima ning muid trikke tegema. Osad joonistasid, osad seletasid inimestega, mis me siin teeme ning veetsime mõnusasti aega. Peale umbes tunnikest pakkisime asjad kokku, viisime tagasi hostelisse ning oli vaba aeg kuni kella 18ni, mil oli kokkuvõtete aeg.
Street extreme grupp täies hiilguses
Eestlased
Inglased - tsekkige Gretsu nägu puu taga!
Lätlased
Hispaania grupp: Hugo, Chari, Myriam ja mina (Veronica on kusagil kadunud)
Tantsime, tantsime
Pealtvaatajad-uudistajad
Räpime, räpime
Tantsime, tantsime
Meie grupp
Läksime kõigepealt Finisse oma söögi järele, siis hostelisse, võtsime rannaasjad ning läksime randa. Poisid laenasid kõrval olevatelt välismaallastelt võrkpalli ning hakkasid palli taguma. Mina viskasin pikali ning pikutasin. Liisi, Triinu ja Daki olid juba sügavas unes. Teel hostelisse
Selle päeva tipphetk oli see, kui Reneel ja mul tuli jätkuprojekti idee! Teha sama teemaline asi talvetingimustes ja Eestis. Kui Renee oma võrkpalli tuurid mängitud sai, hakkasime usinasti rannas projekti välja mõtlema ning panime niiöelda kondikava kokku. Ja nii nüüd ongi: esitame uue noorsoovahetusprojekti Eesti büroole novembri tähtajaks.
Projekti nimeks sai Fukiyama ning teema on seotud tänavakultuuri ning ekstreemspordiga. Tegemist on jätkuprojektiga Alicantes toimunud projektile. Eesmärgiks on välja selgitada, kas noortel on piisavalt võimalusi erinevates EL riikides, et praktiseerida tänavakultuuri ja ekstreemspordi elemente talvetingimustes ning milliseid ettepanekuid / muudatusi nad teeksid või soovitaksid. Lisaks on alameesmärgiks välja selgitada, kas erinevates riikides peetakse teemat ning neid alasid prkatiseerivaid noori pigem positiivseteks või negatiivseteks ja kuidas parandada mainet.
Kui projekt saab rahastuse, siis koguneb Eestis veebruaris 30 noort vanuses 18-25 ning 6 grupijuhti Eestist, Hispaaniast, Portugalist, Serbiast, Makedooniast ning Prantsusmaalt-Martiniqueilt. Projekt leiab aset kolmes Eesti kohas: Tallinn-Viimsi-Otepää. Peagi saan projektist teile juba rohkem kirjutada.
Rannas eestlastega suurt kommuuni luues oli jube naljakas. Kõik on kuidagi omad – ikkagi eestlased! See on müstiline kui kokkuhoidvad ikkagi eestlased on! Ja siis muidugi peale paaritunnist kõrbemist läks asi ära naljakas. Jutt läks meestele ja suhetele ning Kristen ütles välja päeva parima lause: “Ühe vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada!”. Enamus meist polnud sellist väljendit varem kuulnud ning seega hakati seda pikemalt lahkama. Eriti huvitatud asjast olid poisid, kes hakkasid uurima, kellel ikka on siga ja kellel mitte. Renee tegi sellest kõigest veel ka hea video. Siiani, kui ma seda vaatan, tuleb jõhker naerulagin külla.
Selle päeva tipphetk oli see, kui Reneel ja mul tuli jätkuprojekti idee! Teha sama teemaline asi talvetingimustes ja Eestis. Kui Renee oma võrkpalli tuurid mängitud sai, hakkasime usinasti rannas projekti välja mõtlema ning panime niiöelda kondikava kokku. Ja nii nüüd ongi: esitame uue noorsoovahetusprojekti Eesti büroole novembri tähtajaks.Projekti nimeks sai Fukiyama ning teema on seotud tänavakultuuri ning ekstreemspordiga. Tegemist on jätkuprojektiga Alicantes toimunud projektile. Eesmärgiks on välja selgitada, kas noortel on piisavalt võimalusi erinevates EL riikides, et praktiseerida tänavakultuuri ja ekstreemspordi elemente talvetingimustes ning milliseid ettepanekuid / muudatusi nad teeksid või soovitaksid. Lisaks on alameesmärgiks välja selgitada, kas erinevates riikides peetakse teemat ning neid alasid prkatiseerivaid noori pigem positiivseteks või negatiivseteks ja kuidas parandada mainet.
Kui projekt saab rahastuse, siis koguneb Eestis veebruaris 30 noort vanuses 18-25 ning 6 grupijuhti Eestist, Hispaaniast, Portugalist, Serbiast, Makedooniast ning Prantsusmaalt-Martiniqueilt. Projekt leiab aset kolmes Eesti kohas: Tallinn-Viimsi-Otepää. Peagi saan projektist teile juba rohkem kirjutada.
Rannas eestlastega suurt kommuuni luues oli jube naljakas. Kõik on kuidagi omad – ikkagi eestlased! See on müstiline kui kokkuhoidvad ikkagi eestlased on! Ja siis muidugi peale paaritunnist kõrbemist läks asi ära naljakas. Jutt läks meestele ja suhetele ning Kristen ütles välja päeva parima lause: “Ühe vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada!”. Enamus meist polnud sellist väljendit varem kuulnud ning seega hakati seda pikemalt lahkama. Eriti huvitatud asjast olid poisid, kes hakkasid uurima, kellel ikka on siga ja kellel mitte. Renee tegi sellest kõigest veel ka hea video. Siiani, kui ma seda vaatan, tuleb jõhker naerulagin külla.
Võrkpallurid
Rannalised
Kell 18 läksime kõik sadama juurde väljakule, et hakata täitma tagasiside lehti. Jagasin lehed kätte ning panin täitma. Ilus õhtu oli, päike hakkas vaikselt loojuma. Siis veel rääkis iga riik oma mõtetest seoses projektiga ning tagasiside oli lõppenud. Seejärel võtsin välja taas need piltidega lehed ning seletasin ära, kuidas nüüd on võimalus igaühel midagi kõikide kohta kirjutada näopildi tagumisele poolele. Ja oh, kus siis läks kirjutamiseks. Mina kõikidele midagi kirjutada ei osanud, seega kirjutasin vaid neile, kellele midagi öelda oli. Mis mõttega on kirjutada mingit pläma? Mina sel mõtet ei näe. Kokkuvõtted ja tagasiside sadama väljakul
Kui Andri sai omale vuntsid..
Seejärel läksime tagasi hotelli ning panime end valmis õhtusöögiks. Meil oli taas bronnitud söök kõrval asuvas pizzeerias. Siis aga hakati mulle helistama alt, et nad ei tea meie tulekust midagi ning tulgu ma ruttu alla. Jooksin siis kiiruga alla. Helistasin omanikule, nad olid sassi ajanud päevad. Sellest hoolimata valmistati meile kiiresti laud ning peagi saime juba sisse ning sööma minna. Toit oli seal maitsev. Toodi taas ka sangriat ning õlut, mida kõik kiiruga kaanima hakkasid. Mina võtsin vennaga veel ka pudeli maja veini – maitses väga hästi!
Kui Andri sai omale vuntsid..
Seejärel läksime tagasi hotelli ning panime end valmis õhtusöögiks. Meil oli taas bronnitud söök kõrval asuvas pizzeerias. Siis aga hakati mulle helistama alt, et nad ei tea meie tulekust midagi ning tulgu ma ruttu alla. Jooksin siis kiiruga alla. Helistasin omanikule, nad olid sassi ajanud päevad. Sellest hoolimata valmistati meile kiiresti laud ning peagi saime juba sisse ning sööma minna. Toit oli seal maitsev. Toodi taas ka sangriat ning õlut, mida kõik kiiruga kaanima hakkasid. Mina võtsin vennaga veel ka pudeli maja veini – maitses väga hästi!Õhtusöögil sain veel ka toreda üllatuse osaliseks – eestlaste kamp oli teinud mulle kingituse ja kaardi! Nii lahe! Ma absoluutselt ei oodanud seda, kuigi vahepeal märkasin, et midagi kahtlast toimub. Lendasin ükspäev poiste tuppa sisse ja kõik olid jube kahtlase näoga. Aga unustasin selle hetke sama kiiresti kui see tuli. Igatahes oli seal kaardil parimad tänusõnad ning vabandus alkoholijama pärast ning kotis üliarmas valge kampsun, mille selga panemist ma nüüd tõsiselt ootan. Läheks juba piisavalt külmaks, et see selga panna!
Peale seda läksid poisid jalkat vaatama ühte kohalikku baari. Meie, Liisi, Triinu, mina ja Renee läksime hipi turule, kuid kahjuks oli see juba kinni pandud. Korraks põrkasime veel kokku Annika (ta tuli siia mingile konverentsile) ning Kristeniga, kes hostelisse ruttasid. Ütlesime neile, et läheme Nici ning tulgu meile pärast järgi. Kui me aga Nici suundusime, siis tuli välja, et see oli suletud. Oh meie kurbi nägusid. Aga otsustasime istuda kõrval olevasse Pinocchiosse – seal on üks parimaid mojito kaarte, mida ma siiani kohanud. Tegime kiirema kokteiliringi. Peagi saabusid meie juurde ka kõik ülejäänud eestlased, kellega päris kaua jutustasime ning nalja viskasime. Armastan eestlasi!
Peale seda läksid poisid jalkat vaatama ühte kohalikku baari. Meie, Liisi, Triinu, mina ja Renee läksime hipi turule, kuid kahjuks oli see juba kinni pandud. Korraks põrkasime veel kokku Annika (ta tuli siia mingile konverentsile) ning Kristeniga, kes hostelisse ruttasid. Ütlesime neile, et läheme Nici ning tulgu meile pärast järgi. Kui me aga Nici suundusime, siis tuli välja, et see oli suletud. Oh meie kurbi nägusid. Aga otsustasime istuda kõrval olevasse Pinocchiosse – seal on üks parimaid mojito kaarte, mida ma siiani kohanud. Tegime kiirema kokteiliringi. Peagi saabusid meie juurde ka kõik ülejäänud eestlased, kellega päris kaua jutustasime ning nalja viskasime. Armastan eestlasi!
Viimane õhtu eestlastega Pinocchios
Kuttide viimased vallatused
No comments:
Post a Comment